Trennivärinad

Ma pole eriti laiale ilmale kuulutanud seda, et otsustasin augusti keskel BodyPumpi instruktorite baaskoolitusel osaleda. Se mõte tuli täiesti eksprompt ühel hetkel pähe ja kuna regamiseks oli veel aega, otsustasin selle asja ära teha.
Kuna ma olen treeneriametist salaja mõelnud juba poolteist aastat, siis tundus, et nüüd oleks küll õige aeg ennast kätte võtta ja kuskilt alustada. Mul on eelmise aasta lõpust tegelikult kindel mõte olnud minna BodyJam'i baaskoolitusele, kuna ma armastan tantsimist, olen sellega noorena tegelenud ja tantsutrenni andmine oleks midagi, mis on nii-nii südamelähedane. Lisaks tundub trennide andmine pärast suurt kaalulangetusprojekti ja aktiivset spordiga tegelemist minu jaoks justkui loogiline edasiminek. Natuke mängib siin rolli ka käbide ja kändude teooria - nimelt mu ema oli minuvanuselt samuti tantsutreener, aeroobikatreener, muidu spordifanatt ning sarnaselt minule koosnes tema riidekapp 75% trenniriietest :)

Ma olen ennast püüdnud hinnata selle pilguga, kas minus on üldse treenerimaterjali, kas minus on see miski, millega ma suudan saalitäie rahvast pingutama ja ennast nautima panna. Kergendav on see, et ma ei karda avalikku esinemist ning mul on ideaalne muusikaline kuulmine, mis on tohutult oluline. See on kodust kaasa tulnud - mu pere on täis muusikuid ning ema ja isa on juba aastakümneid üritusturundusega tegelenud. Tugev esinemisnärv on ilmselt geenides. Aga kuna ma olen mõnikord vastik idealist, siis mulle ei meeldi teha asju, mis mul esimesel korral kohe välja ei tule. Ma parem ei proovigi, kui mul on kahtlus, et midagi võib untsu minna. Uskumatu, kuidas taevast on mulle ämbriga hirmu peale valatud. Ma kardan nii palju asju, et varsti hakkab raske elada.

Pärast pere ja sõprade-tuttavate julgustust otsustasin ikka väriseva südamega Viktorile mainida, et võiks vist koolitusele minna või miskit. Jälle hirmus, et nüüd ta kindlasti ütleb oma ausa meelega oma ausat tõde, et tegelt pole mul ikka mõtet minna, et ma hästi ei sobi trenni andma jms toredaid asju. Nagu alati, oli mu hirm põhendamatu ja ma iseenda vastu liiga kriitiline. Viktor andis mulle häid nõuandeid, soovitusi, jagas julgustussõnu, aitas juhendamist harjutada, süstis motti ja tegi kõike, mida ta alati on minuga teinud - pani mind enesekindlamalt tundma.

Meie koolitaja Eerika Kiuttu

Koolitus toimus nädalavahetusel (4.-5. okt). Kaks päeva olid nii väsitavad, et ma pole vist iial nii füüsiliselt väsinud olnud pärast mitte ühtegi trenni. Ma tegin viimaseid juhendamisi kaasa juba tühja kangiga (ainult see paljas pulk, mis kaalub umbes 2 kg) ja see tundus 15-kilone. Lihas oli nii läbi vintsutatud, aga emotsionaalselt olid need kaks päeva superlahedad. Meie koolitaja oli Eerika Kiuttu Soomest. Esialgse plaani järgi pidi meid koolitama Michael Steenhouwer Rootsist, aga tuli välja, et ta oli endale doublebookingu teinud ja paraku pidi ta samal ajal teises kohas olema. Ausalt öeldes on mul isegi hea meel, et mul oli võimalus Eerikaga kohtuda, sest teist temasarnast inimest on raske leida. Ta on nii sümpaatne ja armas inimene. Andis väga head tagasisidet ja üldse mitte ilustades. Kui midagi oli halvasti, ta ütles selle välja ja selline aus konstruktiivne kriitika õpetab rohkem, kui võlts kiitus. Ta andis suurepäraselt edasi BodyPump'i treeningu olemuse ja kokkuvõttes lõpetasin koolituse positiivse tulemuse ja kamalutäie kiitustega. See oli mõnus kogemus.

Täna, neli päeva hiljem, sain võimaluse anda juba oma esimest päristrenni. Viktor arvas, et vahva oleks koos tundi anda, tegi ettepaneku ja mina võtsin selle vastu. Mul pole ju mõtet jääda ootama mingit kindlusmomenti, et nüüd ma olen trenni juhendamiseks valmis. Ma ei olnudki tegelikult valmis, aga kuskilt on vaja alustada. Ma poleks selleks valmis olnud ka kuu aja pärast. Nii et see, et Viktor mind teinekord käsipidi tundmatusse vette tirib, teeb mulle ainult head. Ja mida varem, seda parem. Ongi vaja oma väljamõeldud hirmudega võidelda. See karastab...

Pole vist eriti üllatav, et terve päeva käis mu kõhus mingi möll ja kui ma väga ärevuses olen, on mul põhi pehmelt öeldes alt läinud. Ma kujutasin ette igasuguseid stsenaariumeid, kuidas midagi untsu läheb, kuidas mul koreograafia meelde ei tule, kuidas rahvas mind kurjalt põrnitseb (kuna ma juhendan ikkagi Viktori tundi). Siis ma üritasin välja mõelda, mis järjekorras me tundi anname, kuna saalis on ainult üks mikker ja kordamööda juhendamine tundus võimatu, kuna mikri pidev peastkakkumine ja tagasipanek on võrdlemisi tüütu. Viktor ei lubanud mul alla poole tunni juhendada, niisiis mõtlesin, et aus oleks, et tema teeb pool ja mina pool. Aga kumb alustab? No igasuguseid mõtteid oli pea täis.

Trenn oli täna tund aega varasemaks tõstetud, kuna Viru keskusel on 10. aastapäeva gala ja maja oli vaja varem sulgeda. Pidin tööl veits ümberkorraldusi tegema, et õigeks ajaks trenni jõuda. Üldiselt rahunesin vahetult enne trenni maha ja otsustasin, et tuleb, mis tuleb. Nii ju tegelikult ongi - ma võin igasuguseid asju ette kujutada, aga juhtub ikka see, mis juhtuma peab. Ja kui mõni inimene põrnitsebki kurjalt - no ja siis?! Ma ei karda enam kedagi ega midagi. Selliste mõtetega astusin saali sisse.
Otsustasime, et kindlam on, kui Viktor alustab ja leppisime kokku, et ta juhendab neli lugu ja mina ülejäänud kuus, alates triitsepsist. Võib öelda, et tiba harjumatu oli seljaga peegli poole olla. Ma olen harjunud iseennast pidevalt jälgima ja enda jaoks trenni tegema, aga see ei olnud enam võimalik. Nüüd ma juhendasin ju teisi. Ma tegin seda teiste jaoks, et nemad näeks korrektset tehnikat ja saaksid mu sõnadest jõudu lõpuni pingutada. Ma sain nelja loo jooksul lihtsalt kaasa tehes julgust juurde ja kui mikker minu peas oli, tundsin ennast juba üsna hästi.

Ei saa öelda, et kõik läks ideaalselt, nagu mina oleks enda puhul ühte korralikku trenni ette kujutanud, aga Viktor oli väga rahul ja osa klientegi tuli pärast garderoobis kiitma, et väga lahe trenn oli. See oli ju ka esimene kord, give me some credit. Tehnika oli paigas, koreo oli meeles, häälekasutus paigas, ennetamine ideaalilähedane. Paar kohta läks sassi, aga neist tulin väga loomulikult välja. Kuna ma ise ei jõudnud ennast väga kontrollida, siis Viktor tegi seda ja ütles, et ma sain oma eksimustega hästi hakkama ja petsin isegi tema ära, kõik oli loomulik ja rahvas tuli vigadega enda teadmata kaasa. See ongi eksimuse puhul oluline - edasi liikuda ja mitte närveerima hakata.
Ma pean veidi harjuma oma häälega. Vahel mulle tundus, et ma räägin liiga vaikselt, vahel tundus, et tõmbasin veits üle. Aga nii võib olla, kui enda häält pole harjunud läbi mikrofoni kuulma.
Tunni ajal lasin silmadega üle klientide, püüdsin hästi vahetu olla ja tabasin nii mõnegi inimese saalist naeratamas. Need olid nii julgustavad märgid. Lõpuks tuli hästi välja ka venituslugu, mida ma tegelikult korralikult selgeks polnud õppinudki. Koolitusel ei teinud me venituslugu üldse, nii et selle koreo polnud väga hästi meeles. Muusikat kuulates aga tuli kõik kenasti meelde.

Mis ma veel kosta oskan? Mul on hea meel, et sain võimaluse juba esimest trenni juhendada ning sellega jala trennimaailma ukse vahele. Pump'i juhendamine on väga hea sissejuhatus Jam'ile. Koreograafia on lihtne ja loogiline, terminid on väga konkreetsed ja selgesti väljendatavad. Jämmis on koreo tunduvalt liikuvam, kuna tegemist on ikkagi tantsutrenniga. Liigutustele tuleb mingid terminid välja mõelda, kuna eesti keele sõnavara on niivõrd kitsas, et paljudele treeningliikumistele polegi olemas mingit terminit. Lisaks on koreograafiat selgeks õppida tunduvalt raskem.
Aga... ma olen kiire õppija, seda võin enda kohta julgelt väita. Tõesti, mind ennast huvitavad teadmised ja eriti praktilised oskused hakkavad lausa magnetina külge. See mind ilmselt paljus edasi aitabki.

Nüüd on mul kolm kuud aega filmida litsentsivideo ning seejärel pole muud, kui täiskäigul edasi. Loodan ikka parimat ning usun, et kõik juhtub täpselt õigel ajal ja läheb nii, nagu peab.

Minu poolt jätkuvalt suur tänu Viktorile kogu suure abi eest (vahel ma mõtlen, kuhu ma ilma temata üldse jõudnud oleks nende aastate jooksul).
Ja suured tänusõnad ka tänastele saalisviibijatele, kes said osa minu jaoks ajaloolisest hetkest - minu esimene juhendamine päris treenitavatega.
Värvilist sügist!

Britta

Tulemused panevad liigutama

Kes vähegi enda välise muutmisega tegeleb, on kindlasti aru saanud, et iga päev närviliselt kaalule astumine ja pidev peeglisse vahtimine tõmbab tegutsemishoogu maha. Kui kilod ikka kahe päevaga alla ei lähe, kaob motivatsioon nagu mutiauku. Miks ma ikka veel nii paks olen? Miks mul ei võiks olla juba sellised lihased, nagu sellel naisel, kes eile jõusaalis oli (ja kes muide käib jõusaalis üle päeva juba kaks aastat :D)? Miks see tselluliit ikka veel ära ei lähe?

 Ma olen selle kõik läbi elanud. Mitu korda. Mu suvi oli nii teguderohke, kiire ja kogu aeg käis mingi äktsion. Trenni jõudsin vaevu kaks korda nädalas tavalise 4-5 asemel. Mida vähem ma trenni tegin, seda rohkem hakkasin sööma toite, mida ma muidu igapäevaselt ei sööks. Aina rohkem vahtisin ma peeglisse ja kirusin, et no on alles lehm, mida sa õgid, kannikas on auguline juba nagu kuumaastik. Kui õhtu oli jahe ja oli vaja teksad jalga panna, siis võib vaid ette kujutada, milline maksavorst ma välja nägin. Hea, kui teksad istuda lubasid. Kapist lendasid välja kõik riided, mis olid vähegi ümber ja asemele kraapisin kapisügavustest välja laiad särgid, mis neid "kauneid" jäätisekumerusi varjasid. Õnneks on lohvakad riided praegu moes, aga ikkagi on üsna tobe mõelda, et ma ei kanna neid ju moe pärast, vaid sellepärast, et kitsamad asjad ei näe seljas enam head välja.

Mida päev ja nädal edasi, seda rahulikumaks ma muutusin. Kuidagi iseenesest. Ma teadsin et kui suvine trallitamine läbi saab, võtan ennast korralikult käsile. Jah, nagu enamik meist, kellel september algab spordiklubis lepingu sõlmimise ja suurte eesmärkidega järgmiseks suveks korralik rannakeha saada. Muidugi võin ma enamikust selle poolest erineda, et ma pole spordiklubist kunagi suvepuhkust võtnud või kevadel suure hurraaga lepingut lõpetanud, et sügisel jälle alustada. Ma teen ka suvel regulaarselt saalitrenni, olgugi et vähem, aga teen.

Ma olen nüüd aktiivsemalt trenni teinud augusti algusest saati ja kuu aega on mu jaoks väga märkamatult möödunud. 20. augustil tegin aga Raunoga diili - kui ma saan oktoobri alguseks (ehk siis pooleteise kuuga) kaalust viis kilo maha, saan ma preemiaks ühe käekella, mille olin endale välja valinud, aga mis on ilmselgelt liiga kallis, et seda niisama lihtsalt ära osta. No tegelikult ütles ta vastuseks, et vaatame seda asja, aga minu jaoks sellest piisas. Nüüd on sellest päevast kaks nädalat möödas ja ausalt öeldes on see kell mu jaoks nii vähetähtsaks muutunud. Minu jaoks on praegu tähtis, et mul on eesmärk, mille poole rahulikult kõmpida. Minu jaoks on tähtis see tunne, et ma ei rabele mitte kuskile ja kiiret pole absoluutselt. Minu jaoks on tähtis võtta protsessi nii rahulikult, et kui ma lähengi nädalavahetusel sünnale ja söön seal kaks torditükki, ei hala ma järgmised kolm päeva kahetsusest ja ei lase end toidul emotsionaalselt mõjutada, umbes et kaks tükki juba sõin, nüüd on kogu ettevõtmine tuksis ja nüüd ma langen rämpstoiduohvriks ning söön veel juurde. Selleks, et saaks veel nädal aega halada, kuidas teksade nööp tahab eest ära lennata.

Mul on tänaseks olemas korralik treeningplaan koos lemmikrühmatreeningute ja kahe jõusaalitrenniga. Ma olen oma keha üle õnnelik, et sellel on olemas nii vägev lihasmälu, tänu millele on mu füüsiline vastupanuvõime jälle sama hea kui kevadel. Mul on hea meel, et mul pole mingeid totraid isusid. Ma sõin eile lõunal magustoiduks ühe panna cotta ja ühe Komeedi kommi ning ma ei tunne absoluutselt süüd. See on nii hea tunne. Täna hommikul peeglist mööda kõndides oli endale kohe hea otsa vaadata, kuna piinav süütunne ei ole mind jälle moraalselt paksuks teinud. Mu vorm jätkab paranemist ja see omakorda paneb edasi rühkima.

Siia sobibki see hea juhtmõte, et seal kus on, sinna tuleb juurde. Kui oled enda muutmisega ikka totaalses augus ja lased masendusest kätel käia ja suul matsuda, on tegemist nii koledalt suure surnud ringiga, et sealt väljarabelemine muutub paljudele võimatuks. Süütunne teeb halba, šokolaad aga lohutab, pärast šokolaadi on jälle nii halb tunne, et olukorda leevendab vaid šokolaad. Naljakas mõelda, eks.
Kui aga ühel hetkel otsustad, et nüüd ma astun sellest nõiaringist välja, hakkan tegudele ja ei looda kolme päevaga 5 kilost lahti saada, hakkab kõik paremini minema.
Sellepärast ma soovitan - väike eesmärk korraga aitab paremini suure eesmärgi poole liikuda. Luba, et ühel nädalal sa ei söö mitte ühtegi šokolaaditükki, siis luba, et teisel nädalal jood rohkem vett, kolmandal nädalal püüad trennis rohkem pingutada ja suuremaid raskusi kasutada. Nii see läheb, keha muutub tasapisi ja sina saad jõudu juurde, et oma suure eesmärgi poole liikuda.

Jõud ennast muuta ei peitu toitumisnõustajas, personaaltreeneris või psühholoogis. Nemad võivad ainult nõu anda ja suunata. Suurim jõud endaga midagi korda saata on ikka meis endis :)


Aktiivset ja eesmärkiderohket trennihooaja algust!

B

Kõleda ilma supp

Ma olen tegelikult päris suur supifänn, aga naljakal kombel valmivad minu köögis üsna sarnast sorti supid. Kas klassikalised köögiviljapüreesupid või selged hakkliha-köögiviljasupid. Ma polnud kunagi mõelnud sellele, et teeks asja pisut põnevamaks ja lisaks supile näiteks tomatipastat või läätsesid. Selline ta igal juhul sai - järjekordne improvisatsioonipuhang, kui külmkapis on vaja igale toiduainele rakendus leida, enne kui need hukka lähevad.

Kuna see supp on tomatine, üsna paks ja tummine, sisaldab läätsesid, küüslauku, tšillit ja teisi pipraid, sobib see ideaalselt sügis-talviseks hooajaks, kui keha nõuab soojendavaid toite.

Koostisosad:

2 kartulit
1 väiksem mugulsibul
1 suur porgand
2 peotäit rohelisi aedube
1-2 peotäit meelepäraseid külmutatud köögivilju (vastavalt poti suurusele)
2 peotäit rooma salatit või lehtkapsast
2-3 küüslauguküünt (värskelt pressitud või 1 spl kuivatatud küüslauguhelbeid)
1 värske tšillikaun või 1-2 tl kuivatatud tšillihelbeid (olenevalt sellest, kui teravat maitset soovid)
400-450 g kanafileed
140 g 100%-list tomatipastat
1 peotäis punaseid läätsesid (kiirkeeduläätsed valmivad kiiremini :))
2 puljongikuubikut
karri (kana maitsestamiseks)
must pipar
Cayenne'i pipar
1 tl kookos- või rapsiõli praadimiseks

Haki kõik, mis vajab hakkimist: kartul, porgand, sibul, tšilli, kanafilee (väiksemateks kuubikuteks), rooma salat (ribadeks). Kuumuta pannil õli, pane juurde sibul koos porgandiga. Prae kergelt läbi, kuni sibul on klaasjas, siis lisa kana. Kana ei pea päris läbi küpsetama, kuna supipotis küpseb see edasi. Maitsesta karriga.
Vala valmis segu supipotti ja lisa natuke vett, et põhjakõrbemist vältida. Pane segule juurde kartulid ja lase pisut kaane all haududa, kuni kartul on poolpehme. Lisa oad ja külmutatud köögiviljad. Kui vett on väheks jäänud, vala jälle pisut juurde. Hauta kaane all, kuni köögiviljad on pehmed. Nüüd lisa tomatipasta, tšilli, küüslauk ja läätsed. Lase jälle kaane all podiseda, aeg-ajalt segades, kuni läätsed on poolpehmed. Viimaks lisa juurde vett täpselt nii palju, et supp ei oleks liiga vedel, aga mitte ka liiga puder. Konsistents peaks olema pigem paksem kui vedelam, vajadusel saad järgmistel serveerimistel vett juurde panna.
Lisa supile puljongikuubikud, maitsesta musta pipra ja Cayenne'i pipraga ning lase umbes 5 minutit podiseda. Kõige viimasena lisa värske rooma salat.

Serveerimisel võid supile peale veel värsket rooma salatit panna. Kõrvale viiluke täisteraleiba ja saabki kõht täis.

PS! Mina ei lisa suppidele kunagi eraldi soola. Olen soola kasutamisest võõrdunud ning panen seda väga vähestesse toitudesse. Kuna puljongikuubikud sisaldavad juba piisavalt soola, pole tarvis toitu üle soolata. Mida vähem soola, seda tänulikum süda :)

B

Welcome back!

Foto: Mari Luud

Olen jälle back in business, seekord vabamalt, kergemalt ja rohkem endale mõeldes. Selliselt ma ju blogi kirjutamist alustasin.
Minult küsiti vahepeal päris palju, miks ma oma blogi kinni panin. Põhjuseid sellele oli mitu. Esiteks väsisin ma oma kaaluteema pidevast nämmutamisest, see teema on minu jaoks ammendunud ning uusi postitusi tuli juba vägisi pastakast välja imeda. Lugejal peab ju ka huvitav olema, aga kui mul endal pole enam millestki kirjutada, siis miks ma üldse vaeva näen?
Teiseks hakkas mingil hetkel tervise- ja kaalublogisid peale tulema nagu seeni pärast vihma. Neid on praeguseks juba nii palju, et ma olen kõikide vastu juba huvi kaotanud - lihtsalt ei jõua kõiki jälgida. Lisaks hakkab neis jutt lõpuks korduma, see on kahjuks paratamatu. Kui palju teemasid ühes terviseblogis ikka olla saab. Põhiline on ikka toitumine ja aktiivne liikumine. Kaks suurt teemat, mille ümber kõik jutud keerlevad.
Kes tegeleb veel kaalulangetusega, selle blogisse lisanduvad jutud sisemistest võitlustest, ämbritest ja saavutustest. Nagu minulgi.
See polegi üldse halb, sest veel rohkem on inimesi, kes tahavad kaalust alla võtta ja oma eluviisi muuta, kuid neil puudub selleks motivatsioon või väike tõuge kellegi teise kogemuse näol. See on tegelikult ju hästi tänuväärne, lihtsalt mina pidasin heaks sellest virvarrist välja astuda.

Ma võtsin kaalust alla, rääkisin sellest avameelselt, tundsin enda üle uhkust ja lasin ka teistel uhke olla, aga ühel hetkel, kui möödunud on piisavalt palju aega, hakkab teema ju ammenduma. Ma väsisin sellest lihtsalt ära. Ma saan inimeste siirast huvist aru, kui nad tahavad teada, mitu korda nädalas ma trenni teen ja mida ma söön ja kui kaua kaalust alla võtsin, aga kui seda juttu saab liiga palju, tõmbun ma kohe tagasi. Ma lihtsalt arvan, et minuga on muudestki asjadest võimalik rääkida kui vaid kaalust ja trennist. 

See kõik aga ei tähenda, et ma lõpetasin trennitegemise ja toiduvalikud vajusid vanadesse rööbastesse. Ma luban endale rohkem, aga pean siiani teatud isudega võitlema. Minu piiritunnetuse puudumine pole eriti paranenud ja ma ei saa toitu iial nii vabalt suhtuda kui vanasti. Nii lihtsalt on, meeldib see kellelegi või ei.  Ma usun, et olen paari aastaga endaga piisavalt palju tööd teinud, et suures plaanis muutus kogu mu elu ning väikesed libastumised toidulaual ei mõjuta mu tulevikku nii, et ma unustaks saavutatu ja koguks kõik mahavõetud kilod turjale tagasi. Ei, seda minuga ei juhtu, aga kontroll jääb igaveseks.

Nendele inimestele, kes minu selja taga omavahel sosistavad ja spekuleerivad, et kas Britta on jälle juurde võtnud, võin ma täiesti ausalt ja häbenemata öelda - jah, olen küll. Ma olen saavutatud eesmärgile 5 kg juurde korjanud. Nii, kas hakkas kergem? :)
Ma ei põe oma kaalutõusu pärast, kuna, nagu ennist ka mainisin, olen ma endaga piisavalt suure töö ära teinud, et eluviis tervikuna tervislikuks ja nauditavaks muuta. Kaal on kõigest number. Suurem või väiksem kaalunumber ei muuda mind teiste jaoks paremaks või halvemaks inimeseks. See on vaid minu enda mõõdupuu, mis on võrdelises seoses enesetundega. 

Aga blogi taasavamise mõte tekkis mul täna täiesti juhuslikult, kui endale taas nädala lõunasööki ette valmistasin ning eriti hea supi kokku keerasin. Täiesti ise, ilma retseptita. See on midagi uut.
Mina olen ju see, kes alles mõni aasta tagasi sõi toitu, mille sai kiirelt kuskilt putkast kätte ja kui ise kodus kokata tahtsin, ajasin retseptides näpuga järge ning kogused olid grammi pealt välja mõõdetud. No ja peamiselt tähendas kodune kokkamine vaid kookide küpsetamist. Sounds fun!
Siis ma otsustasingi, et kuhugi tuleb mu uued retseptid kirja saada, et need kaotsi ei läheks. Kui oma üllitisest veel sotsiaalmeediasse pildi riputan, hakkavad kõik retsepti küsima. Miks mitte neid siis siia lugema suunata. Ma olen nüüd piisavalt kirjutamisest puhata saanud, nii et kui tuleb mingi tohutu isu oma kaalunumbritest ja isudega võitlemisest rääkida, küllap ma siis räägin ka :)

Soovin kõigile palju häid tervislikke toite, põnevaid ekperimenteerimisi ning head lugemist!

Britta

Eriline hommik: ahjuomlett ja värske smuuti

Ma pole just suurepärane hommikukokkaja, kuna mul on tihti kiire, viitsimist vähe ja lihtsam on validagi hommikuks midagi lihtsat. Nädalavahetustel teeb hommikuti süüa tavaliselt Rauno, aga täna otsustasin, et võtan ise vaevaks hommikusöögi valmistada. Tegelikult nimetaks ma seda pigem brunchiks, kuna magasin hommikul liiga kaua ja söögilauda saime istuda alles kell 12.

Hommik algas imeilusa uudisega, mida olin oodanud juba liiga kaua. Pidulik meeleolu valitses mu kodu ja hiline hommikusöök sai veel suurema väärtuse. Niisiis, täna hommikuks tegin ahjuomletti ja ühe värskendava smuuti. Omlett on iseenesest nii lihtne ja palju võimalusi pakkuv roog, aga mina olen söönud seda pigem õhtuti, kui pärast trenni midagi kiirelt hamba alla tahan pista. Smuutid on minu menüüs peaaegu iga päev, pigem aga vahepalana kui hommikusöögiks. Nii et tegelikult lihtsad ja igapäevased road, minu jaoks aga täna pisut pidulikumas võtmes. Juba selle eest, et viitsisin hommikul tund aega pliidi ees mässata, väärin medalit :)

Retsepte ma kuskilt ei võtnud, kõik käis täna peast ja toorained valisin lihtsalt selle järgi, mida parasjagu kapis leidus.


AHJUOMLETT (6 tk)

4 muna
sorts piima vedeldamiseks
6 viilu kalkunifileesinki (Maks&Moorits)
1/2 väiksemat sibulat
1/2 palli lahjat mozzarella juustu
peotäis värsket spinatit
kuivatatud küüslauguhelbeid (veskis)
Cayenne'i pipart
Santa Maria ürdisegu
(võid kasutada ka soola ja muid meelepäraseid maitseaineid)

Kuumuta ahi 200 kraadini. Vahusta munad ja piim mikseriga. Mikseriga sellepärast, et nii tuleb omlett kohevam ja õhulisem. Haki sibul peeneks ning lisa koos maitseainetega munasegule. Võta peotäis spinatit ja viska ilma hakkimata segusse. Lõika singiviilud kolmeks ribaks. Võta muffinivorm või näiteks sufleevormid (6 tk) ja laota igasse vormi kolm singiriba, nii et otsad jääksid üle ääre. Nüüd vala igasse vormi munasegu ja pane ahju küpsema.
Ma ei jälginud üldse aega, aga kui omletid on juba peaaegu küpsed, aga mitte veel muffiniks kerkinud, lisa igale omletile tükeldatud mozzarellakuubikuid ja pane ahju tagasi. Nüüd küpseta, kuni omletid on kenasti kerkinud ja pealt kuldseks küpsenud. Serveeri kirsstomatite või värske salatiga.


VÄRSKENDAV SMUUTI (3 klaasi)

1 banaan
1 pirn
Suurem peotäis spinatit
1,5 peotäit vaarikaid
1/2 topsi Saare 5%-list maitsestamata jogurtit (või Kreeka jogurtit)
1/2 - 1 tassi mandli- või pähklipiima (olenevalt sellest, kui paksu või vedelat smuutit soovid)
(soovi korral 1 tl mett magustamiseks)
 Serveerimiseks kookoshelbeid

Tükelda banaan ja pirn, lisa spinat, vaarikad, jogurt ja piim ning blenderda ühtlaseks seguks. Vala klaasidesse ning raputa peale 1 tl kookoshelbeid. Serveeri kohe.


Selline sai minu hommikusöök. Muidugi võib fantaasial lasta lennata ja panna nii omleti kui smuuti sisse ükskõik mida ja saab kindlasti väga maitsev. Kaval ongi kasutada neid toiduaineid, mida kapis leidub, sest kellele ikka meeldiks enne hommikusööki poodi toormaterjali järele sõita :)

Kaunist pühapäeva!
B

Elus!

Ma pean alustama oma uut postitust tänusõnadega, mis on suunatud armsale disainipoekesele nimega müüü (www.muuu.ee). Sealt võttis minuga eelmisel nädalal ühendust Marelle, kes leidis minu blogi olevat tema jaoks väga inspireeriva ning selle eest soovis ta mind üllatada väikese tänumeenega. Saatsin talle pisut imestunud olekuga oma telefoninumbri ja vajaliku pakiautomaadi asukoha ning jäin ootele. Kui pakk saabus, krabistasin paberi kiiresti ümbert ja avastasin sealt purgikese motiveerivate mõtetega. Ma olen taolisi kingitusi näinud küll, kus on nt vanasõnad purki pandud ja igaks päevaks võid endale võtta sind saatma jääva mõtte või tarkuse. See kõnealune purgike aga on ääreni täis tervisliku elustiili teemalist motivatsiooni. Uhhh.. lihtsalt nii armas kingitus. Täiesti ideaalne asjake kätte võtta, kui motivatsioonipuudus kallale tuleb. Need tsitaadid ja mõtted panevad tegutsema, panevad elu üle järele mõtlema ning õiges suunas liikuma. Super! Ma pole ammu nii pisikesest asjast vaimustuses olnud. Aitäh, müüü!!! :)

Põhiline aga on rääkida eelmisel esmaspäeval alanud Insanity workout grupist. Eelmine nädal oli täiesti kreisi, üleüldse ja kõige poolest. Ilm läks ekstreemselt külmaks, hommikud algavad liiga vara, trenn on raske, õhtul on liiga palju vaba aega, toitumine on korrast ära ja üldse oli väga-väga sassis nädal. Aga ma olen elus!!!
Ma tundsin eelmisel nädalal, kuidas ma pean hakkama oma insanity-päevadest käsikirjalist päevikut pidama, sest minu päevaplaan, keha ja meel pöörati korralikult pahupidi. Esiteks algavad trennid juba nii vara. Ma pole harjunud igapäevaselt kell 7 hommikul tõusma ja see on mu jaoks paras katsumus olukorraga harjuda. Vara ärkamine tekitas esimestel öödel paanilisi vaheärkamisi, kui hüppasin voodist üles nagu ninja, arvates, et olen sisse maganud. Selliseid asju juhtus paari öö jooksul mitu korda - tavaliselt kella 3 ja siis kella 5.30 paiku. Hommikul naersime tüdrukutega ning jagasime oma muljeid, sest ilmselgelt pole ei Airi ega Gerly harjunud nii vara ärkama. Nii et öised ülesehmatused ei olnud nendegi puhul midagi erilist.


Treeningud ise olid terve nädala vältel rasked, aga minu jaoks mitte midagi ületamatut. Tegemist on muidugi 100% kardiotrenniga, nii et pulss on trenni jooksul päris kõrge, samas jääb see minu puhul ikka tavapärase spinnitrenni normidesse (keskmine 150 kandis, max 180 kandis - jaaa... ma tean, see on tavaline!). Trenni jooksul aga on mul iga minuti tagant tunne, et appi, ma ei taha siin enam olla, homme ma ei tule. Ja homme olen ikka kohal. Miski sisemine uudishimu ei lase mul seda janti pooleli jätta. Pärast reedest insanityt läksime Gerlyga veel ringtrenni ja siis oli kaks päeva puhkust. Puhkuse päevad aga mõjusid kummaliselt, sest täna hommikul oli mul null jõudu, et trenni teha. Uni pressis kõrvustki välja ja terve trenni aja mõtlesin, et miks ometi. Mida ma siin ometi teen? See pole ju minulik. Ma tahan õhtul trennis käia ja hommikul magada. Homme ma ei tule. Ma enam ei jaksa. Ma ei taha. Ma olen väsinud. Mulle ei meeldi. Ei, homme ma ei tule.
Ja homme olen ma ilmselt ikka kohal. Oeh.. see on nagu tuuleveskitega võitlemine või nagu unes jooksmine või üldse peaga vastu seina jooksmine. Et ma ei taha ja ei jaksa ja ei suuda, aga ikka rühin edasi.

Toitumisega on ka mingi kahtlane seis. Eelmist nädalat alustasin jälle nii heast olukorrast, et kohe-kohe saan oma 6 jälle kaalule ette. Kuna aga see kahtlane segane trenn algas ja ilm läks külmaks, tekkis minu toitumisse kaos. Kas külm oli süüdi või see trenn, aga ma olin pidevalt näljane. Lisaks kõigele läks mu sisseharjunud söögikordade režiim segamini ja keha ei saa enam aru, millal peaks sööma või millal mitte. No ja siis mu "tark" aju arvab, et võiks igaks juhuks kogu aeg süüa. Noh, et jumala eest nälga ei jääks. Igatahes, kaalule ma astuda pole julgenud ja ausalt öeldes pole seda vaja tehagi, kuna näen peeglist, et olen jälle kaks sammu tagasi astunud.

Minu lohutus on praegu see, et insanity periood on kaks kuud, see peaks olema piisavalt pikk aeg, et oma keha ja mõistust uue rütmiga ümber harjutada ja olgugi, et ma olen viimasel nädalal söönud nagu hobune, väärin ma kiitust, et ma olen suutnud esimese nädala suuremate prohmakateta üle elada ning teinud midagi enda harjumustele täiesti vastupidist. Ehk saan sellest varsti kasu lõigata. Elu pidi ju algama seal, kus lõpeb mu mugavustsoon. Ausalt ka, sellisel kellaajal treenimine on kõike muud kui mugav.

Esimese kuue treeninguga olen kaotanud 2369 kcal pluss esmaspäevane spinn 371 kcal ja reedene ringtrenn 673 kcal (ma vahel pean ikka õhtul ühe trenni peale tegema, et koduklubi ära ei ununeks ja õhtuti vähem aega igavlemiseks jääks).

Ja üleüldse - ma tahan sooja ilma, palun, aitäh! Vereringe mu kätes ja jalgades on seiskunud ja ainus, mida ma teha tahaks, on radikaga ühes voodis magamine. Ebareaalne.

Palju sooja kõigile!
B

Train insane or remain the same

Täna hommikul, jah, umbes 25 minuti pärast astun ma uksest välja, et alustada midagi minu jaoks ebanormaalset, uskumatut, ekstreemset, erilist. Ma alustan 2-kuulise Insanity programmiga. Kuna Solarise klubis alustab uus grupp ja nii Gerly kui Airi (kes polnud omavahel midagi kokku leppinud) plaanisid selle hulluse läbi teha ning mind sinna kaasa nuiata, otsustasin, et mis seal ikka. Kaotada pole mul midagi (peale väikese koguse uneaja), võita on ainult tugevam ja füüsiliselt sooritusvõimelisem keha. Niisiis, see algab täna. Kaks kuud Insanityt, kaks kuud enda proovilepanemist ja piiride kompamist, kaks kuud, et näha, mis must üldse saab.

Kes veel ei tea, siis Insanity workout kujutab endast intensiivset intervalltreeningut, kus pikemad tööplokid vahelduvad lühemate puhkepausidega. Kardio- ja plüomeetrilised harjutused vahelduvad jõu- ja vastupidavusharjutustega ning kõik see kokku kestab esimesel kuul 45 minutit, teisel kuul 60 minutit. Ma olen neid videosid varem vaadanud ja eks see üks paras ekstreemsus ole. Ma kindlasti ei poolda sellist treeningu propageerimiseks nt kaalulangetamisel. Ma kindlasti ei soovitaks seda trenni algajale treenijale või väga ülekaalulisele inimesele. Pigem on see üks paras eneselõhkumine, eriti kui treenida oskamatult. Ma panen ennast proovile, kuna hindan oma füüsilist vormi ja tehnikat piisavalt heaks, et mitte trennist vigastustega naasta.

Üldiselt võib sel teemal pikemaltki vaielda, on pooldajaid, on vastumeelseid. Mina kuulun praegu kuskile keskele ja usun, et sellise treeninguga alustades tasub kõik füüsilised ja vaimsed plussid-miinused üle kaaluda ning kaine mõistusega otsus teha, et hiljem vigastuste käes vaevlema ei peaks. Ja kas sellest saab üldse trenn minu maitsele, ütleb vaid aeg. Elame, näeme.

Üks suur miinus selle programmi juures on küll - vara ärkamine. Treeningud algavad iga päev kell 9 hommikul ja mina, kes ma pole absoluutselt hommikuinimene, pean ennast kõvasti ületama, et igapäevaselt nii vara juba trennis pingutada. Ma olen isegi ennelõunastes trennides nagu kudenud räim ja käed-jalad ei taha kuidagi koostööd teha. Aga midagi teha ei ole, ma saan motiveerivaks asjaoluks pidada vaid seda, et tüdrukud peavad ka vara ärkama ning kindlasti on klubisse kohale jõudes juba hea olla, mokalaat on avatud ning vaim valmis pandud.

Eesmärke ma endale selleks puhuks eraldi ka sättima ei hakka. Kuna ma olen praegu päriselt uudishimulik, siis tahan lihtsalt näha, milleks ma ise võimeline olen ning mida selline treening minuga teha võib. Mul on oma väike eesmärk niikuinii juba seatud ja midagi üüratult fantastilist ma rohkem oodata ei oska. Kui, siis paremat vastupidavust ootan oma kehalt küll, aga selleks ei pea just tingimata Insanityt tegema, et vastupidavust arendada :)

Muidugi eriti tore oleks, kui Shaun T isiklikult kõrval mottimas oleks. Siis ma vist tõuseks vabatahtlikult hommikul vara üles, haha :P

Dream a little dream of me...

Ma ruttan veidi ajast ette ja jätan oma aastalõpujutud hilisemaks. Täna hommikul ärgates meenus mulle, et nägin öösel väga kummalist unenägu.
Jõulud ei halastanud mu mõistusele seegi kord ning lõpetasin aasta kahe lisakiloga. Õnneks sain ma regulaarselt trenni teha, muidu oleks ma ilmselt neli kilo raskemana uude aastasse astunud. Aga jõuluteemast kunagi hiljem. Suur rõõm on see, et olen kahe nädalaga saanud neist kahest kilost lahti ja jälle sammukese oma väikesele eesmärgile lähemale. Ma olin eile enne trenni enda üle nii uhke, et ma olen kaks nädalat suutnud elada ilma tobedate näksimiste ja (suhkru)magusata ja ennäe imet! kaks kilo ludinal kadunud. Minu jaoks on see suur saavutus, isegi kui kõrvaltvaatajale ei tundu see nii suure pingutusena. Mina võitlen enda isudega iga päev. Iga jumala päev ma tuletan endale meelde, miks mu keha ei vaja kommi, kooki jm magusat, eriti kui on eesmärk, mis vajab täitmist. Iga jumala päev tuletan endale meelde, et ma olen tugev ja tubli ning sooritusvõimeline ning saan hakkama ka ilma suhkruta. Iga jumala päev, mis lõppeb komistusteta, on minu jaoks võidetud lahing. Ma lähen voodisse mõttega, et olen jälle ühe päeva üle elanud, kiidan end ning olen rahul, et sain endale oma tugevust tõestada. Ja asi polegi mitte niivõrd magusaisus, kui et näksimisvajaduses. Me kõik kipume igavusest midagi näksima ja kuna mulle soolast näksida ei meeldi, pistan ma hea meelega näiteks kotitäie komme põske. 

Aga see unenägu, mida ma nägin, kajastas täna küll üht mu suurimat hirmu. Hirmu oma keha ja meele kontrollimatuse ees. Kõik me oleme unes ilmselt näinud, kuidas me jookseme millegi eest või millegi poole, aga oleme nagu mutta kinni jäänud ja edasi ei liigu ning kuhugi jõudmine on piinavalt vaevaline. Mina nägin unes mingit sünnipäeva või tähistamist, kus laual oli palju magusat - kringlid, küpsised, šokolaad, kommid - kõik see, mis mul pea hulluks ajab. Ja ma laususin laua taga need kuldsed sõnad, mida alati sünnipäevadel: "Ah, täna võtan rivitult ja luban endale pisut." Pisut tähendab muidugi seda, et ma söön ennast magusast punni, et hommikul kahetsusega halada, miks ma nii palju sõin.
Neid sõnu lausudes sirutasingi käe esimese kringlitüki järele. Kõige hullem oli see, et mind oli unes kui kaks - päris mina, kes on kaks nädalat palju vaeva näinud, et jõulukilodest lahti saada ja teine mina, kellel oli ükskõik. Ja ma nägin seda söömist pealt ning tahtsin nii väga seda õgivat mina takistada, aga ma ei suutnud. Ma oleks olnud kui kuskil helikindla kasti sees, kust ei kostunud ei hääl ega paistnud liigutused. Ma võisin röökida, proovida ennast teise mina poole sirutada, et koogitükk tal käest rabada, aga miski ei aidanud. Mind tabas täielik paanika, kui nägin, kuidas see kole õgardist mina mu keha ja saavutusi rikub.
Hommikul hambaid pestes meenus, et see oli kõigest uni. Seda sünnipäeva ja söömist pole päriselt olnud. Astusin enesekindlalt kaalule ja nägin, et muutus oli positiivne. 

Vot nii tugev on alateadvuse jõud. Meil kõigil on hirme, mis vajaksid seljatamist või ignoreerimist, kuna hirmud takistavad meil elada, kogeda ja tunda. Mina aga poleks arvanud, et ma iial selliseid asju kartma hakkan. Samas, ma ei imesta. Olen oma rajal üksi. Keegi mind ei torgi, ei käsi, ei keela. Ainus, kellega ma rinda pean pistma, olengi mina ise. See tähendab, et mina ise otsustan enda eest, teen valikud ja järeldused, sean piirid, motiveerin ja võitlen. Ainult mina vastutan enda tegude eest, mitte keegi teine. 

Kes aga juhtus eile Kanal 11-st nägema saadet "Kolm naist paadis", siis võis seal ka mind kohata. Rääkisin põgusalt oma kaaluteest ning valisin saate jaoks välja päris võikad paksupildid. Neid eile telekast vaadates tundus mulle endalegi, et no midaaaa... kes see suur tädi seal on? Eks see mina ise olin, nii naljakas kui mulle ka ei tunduks. 

Üsna pea peaks saade üles minema ka Kanal 11 kodulehele, siis postitan selle siia ka. 

Seniks aga mõnusat nädalalõppu ja ärge magusaga üle pingutage. Väljas on külm ja keha vajab rohkem energiat enda soojendamiseks, aga kaval aju nõuab kiireks energiaks ikka suhkrut. Ärge siis alluge oma aju provokatsioonidele :)

B

Aitab naljast!

"Aitab naljast!" ütles mu sõiduõpetaja, kui olin linnasõidu ajal tagaistmel istuva Milliga kildu visanud ja ise selle peale kõva häälega naerma pahvatanud. See lause ei unune kunagi, kuna meie sõiduõpetaja oli ise paras "naljavend" ja tavaliselt ajas oma humoorikate ütluste peale kohe rinna kummi. Aga kui keegi teine juhtus pärast teda nalja tegema, oli see juba üleliigne.

Ja nüüd ütlen mina ka: "Aitab naljast!"
Ma olen ikka liiga kaua passiivne olnud ja peaks ometigi rohkem kirjutama. Igasuguseid mõtteid lendab peas iga päev - positiivseid, negatiivseid, õpetlikke, mõtlikke, mõttetuid, sisukaid ja tühje. Satuks ma vaid tihemini oma blogiavarustesse neid kirja panema. Üks mu klientki küsis umbes kuu või kaks tagasi, et miks ma enam ei kirjuta. Tema käivat pidevalt kontrollimas ja uusi postitusi pole üldse.
Ausalt öeldes (ja olengi kohe päris aus) plaanisin ma vahepeal kirjutamise täitsa katki jätta. Kuidagi tuli selline hetk, et nüüd on see teema ammendunud. Mu ellu tekkis igasugused asju, häid ja halbu, olen elanud justkui ühes kehas oma kahe minaga ja püüdnud endas selgusele jõuda. Neil hetkil hääbus kogu kaaluteema, kuna arvasin, et pole vist enam mõtet enda kaalunumbrit suure kella külge panna, kuna mu sees toimub asju, mis niikuinii takistavad mul mõeldud eesmärkideni jõuda.

Jep, olen seest kaheks rebitud. Üks pool minust on sporti nii kiindunud, et ununeb kõik muu. Ma võiks spordisaalis veeta tunde ja tunde, kuna see on koht, kus ma ei tunne stressi, muret, ma saan olla mina ise nende inimestega, kes on seal minu jaoks kallid ja olulised. Ma võiks sinna kasvõi sisse kolida, kui vähegi saaks. Ma elaks ainult trennis. Teine pool tõmbab mind tagasi eraeluliste olukordadega. Ma pean endale meelde tuletama, et mul on elu ka väljaspool spordiklubi. Mul on töö ja pere ja sõbrad ja loomad, kes vajavad minust samuti osa. See muu elu aga muutub vahepeal keerukaks, stressitekitavaks ja pingeliseks, mis omakorda tekitab minus veel suuremat soovi kõige eest trenni põgeneda. Keerulised olukorrad pole minu jaoks. Ma võin paista tugeva inimesena, aga mul on omad nõrkused ja kehv pingetaluvus on üks neist. Ma reaalselt põgenen probleemide eest ja asendan ebameeldiva enda jaoks meeldivaga, et ma ei peaks halbu asju kogema. Ja nii ma olengi nagu kaks inimest - üks mina, kes armastab liikumist ja tahab tervislikult toitudes veel mõne kilo kaotada, ning see teine mina, kes peab igapäevaeluga toime tulema, käima sünnipäevadel, olema hea abikaasa, hea sõbranna ja sööma seda, mida teised pakuvad, unustades täiesti, et mul on ju kaalueesmärk, mis vajab täitmist.

Sellepärast otsustasingi vahelduseks kirjutamise katki jätta, et ma ükskord endas ka selgusele jõuaks. Minust ei ole hetkel kellelegi suurt eeskuju, ma ei tahagi hetkel kellelegi eeskujuks olla. Mul on kõigepealt vaja ennast kokku lappida ja endas selgusele jõuda, siis vaatan edasi, mis saama hakkab. Selle kõige juures aga annan parima, et iseenda jaoks midagigi ära teha.

2013. aasta on lõppenud. Jõulud ja muu trall üle elatud. Sai palju söödud, sai paar kilo juurde võetud, aga ma otsustasin, et ma ei muretse. Ma ei anna isegi uusaastalubadusi, kuna pikaajalised eesmärgid kipuvad ununema ja lubadused luhta minema. Aasta on pikk. Selle jooksul jõuab nii mõndagi korda saata. Mina aga võtan ühe päeva korraga ning vaatan, kuhu rada viib. Muidugi loodan uuest aastat ikka head. Alati ju loodetakse paremat, ilusamat ja targemat aastat, nii minagi. Samas olen ma seest üks paras sasipundar ning selle pusa lahtiharutamiseks on vaja võtta üks päev korraga. Küllap siis aasta lõpus saab jälle kokkuvõtteid teha, kuidas õnnestus.
Fakt on see, et liikumine ja mõõdukas enesedistsipliin jäävad. Enda füüsiliste piiride avastamine aitab mul lõõgastuda. Mõelda vaid. Mõne inimese jaoks on vanniskäik lõõgastumine. Või massaaž või rannas vedelemine. Mina aga tahan trenni teha ja endas uusi võimeid avastada. Aga samas on need asjad, mida ma kaks aastat tagasi poleks suutnud teha. Miks mitte oma palju kilosid kaotanud kehalt midagi uut nõuda, katsetada, proovida ja üritada aina paremini. Ja kui see aitab kasvõi paariks tunniks argimured peast visata, on see parim, mida enda jaoks teha saan.

Püüan edaspidi ka rohkem kirjutada. Kui vähegi võimalust ja häid mõtteid tekib. Ei raatsi blogi ikka niisama unarusse jätta :)

Vahepeal aga jätan siia imetlemiseks Les Mills Fitness Explosion 2013. Suurepärane üritus, millest seekord võtsin osa lava peal päeva läbi viies. Emotsioon aga oli ikkagi vägev :)

Edukat ja sportlikku aastat kõigile!
B