Uuel aastal uue hooga!

Kaunist alanud aastat!

Võikski kohe alustada uusaastasoovidega. Kellel neid ei oleks. Eks ikka soovitakse õnne, jõudu, väiksemat kaalunumbrit, rohkem raha. Kuna aastavahetus ja uue aasta algus on kätte jõudnud põrutavatse uudiste ja erinevate lugemist vajavate märkidega, soovingi sel aastal nii endale kui teistele lihtsalt head tervist. See on oluline.

9.jaanuaril lahkus meie seast populaarne ilublogija Kärt Krikmann, kes kaotas võitluse munasarjavähiga. Ausalt öeldes pole ma ühegi võõra inimese surma nii raskelt üle elanud, aga kuna olen tema blogi aktiivne lugeja olnud juba ammu, siis tean, mida kõike ta läbi elas ja viimased päevad haiglas mõjusid eriti halvasti. Tema itaallasest elukaaslane hoidis Facebooki fännilehe vahendusel kõiki kursis, kuidas olukord on, aga eelmisel kolmapäeval saabus see teade, mida keegi ei oodanud.
Tõesti, süütasin õhtul tema auks küünla ja mõtlesin terve päeva ainult sellele erilisele naisele, kes vähiga võitles ainult positiivsete mõtetega.
Päev enne ilmutas oma Facebooki lehel uue posituse minu üks lemmikuid kirjaneitseid, Kadri Luik - ajakirjanik ja blogija. Ta rääkis, et leidis jõulude paiku rinnast kaks tükki, mis arstigi näo murelikuks tõmbasid. Ta suhtus olukorda, kui õppetundi - inimesed peavad lõpetama enese tapmise. Töö, stress, meeletu rabelemine on Eesti vähijuhtumite poolest esirinda tõuganud ja see peaks olema juba päris hea tõuge oma tervise eest hoolitsemisele. Mõni päev hiljem teatas ta õnnelikult, et midagi ohtlikku uuringud ei näidanud. Jumal tänatud!
Mina aga võtsin uue aasta vastu palaviku ja eriti jõleda kõhugripiga, mis vältas kokku viis päeva. Nõrkus, väsimus, iiveldus, kõhulahtisus, peavalud ning poolteist haihtunud kilo. Söögiisu oli null, toitusin veest, hapupiimast ja puljongist, mida ka vägisi alla surusin, kuna Rauno käskis. Igasugune toidule mõtlemine ajas juba maomahlu kurgust üles tõusma. Kas saakski veel paremat ajastust neile märkidele olla? See kõik näitab, et uuel aastal tuleb tervise eest eriliselt hoolt kanda ja hoida ennast. Nii et tervist kõigile!

Jõulud möödusid kaalunumbrite poolest väga positiivselt, ma ei võtnud grammigi juurde ja olin koju jõudes ja kaalule astudes õnnejoovastuses. Kõhugripp pani kaalu jälle normaalselt liikuma, nii et ajastus oli haigusel küll absoluutselt ideaalne. Magu sai korraliku puhastuskuuri ja nüüd saab valgelt lehelt edasi minna.
Kaks nädalat trennipausi (jõulud + haigus) mõjus vormile aga küll hävitavalt. Esimesed trennid olin läbi nagu latikas. Jalad olid nagu makaronid ja järgmistel päevadel sain juba ununenud lihasvalu kogeda, mis muide ei olnudki nii tore. Ma ikka mõtlen, kui kole lugu on see, et ma näen üle poole aasta roppu vaeva, et oma pulssi allapoole treenida ja füüsilist vormi arvestatavaks muuta ja siis piisab kahest nädalast, et kõik kolinaga maatasa kukuks. Nojah, kui nii võtta, siis eks lammutamine on alati lihtsam kui ehitamine.
Praegu olen õnneks joonele tagasi saanud ja see, et eesmärgini on jäänud veel natuke üle kahe kilo, motiveerib eriti. Nüüd vähemalt tean, et üle kahe nädala pikkust trennipausi jätta ei tohi. Kui ma just meelega vormist ära ei taha minna. Ja ma ei taha!

Pirnišarlott vaarikakastmega.

Olen mõelnud uuesti ka toidupäevikut pidama hakata, kuna aina tihemini tekib see kole kommitamise ja näksimise isu. Kuna päevikusse ei taha ma välistatud toite kirja panna, siis see aitaks ka nende söömist piirata. Samas ei ole ma siiani päevikut täitma hakanud, kuna võrdlen seda abiratastega. Kui õpetame lapsi rattaga sõitma, on abirattad all vaid esmaseks toetuseks. Ühel hetkel tuleb neist loobuda. Just selleks, et ei tekiks seda tavalist rutiinset mugavustsooni. See kehtib igasuguste olukordade puhul. Üks on rattasõit. Teine lugu on toidupäevikuga. Ma pean õppima iseseisvalt tervislikku eluviisi harrastama. Ma pean ise oma peas selgeks tegema, miks ma liiga palju lollusi sisse süüa ei või.Kas ma tõesti tahan seda päevikut elu lõpuni täita? Ei. Ma pean uue eluviisiga iseseisvalt harjuma. Ja kolmas lugu on trenniga. Kui ma treenin liiga pikka aega samade raskustega, teen samu harjutusi, kuidas ma saan loota erinevat ja head tulemust? Kuidas saaks midagi mu välimuses muutuda, kui ma oma sissetallatud rajalt välja ei astu. Ausalt, mudas müttamine mõjub värskendavalt! Ja see, et mu laubal on pingutamisest üks higimull rohkem, on tegelikult päris seksikas ;)

Eile käisin üle pika aja jälle BodyJam'is. Uus kava, uus liikumine. Ja täna - oiiii, kui valus selg ja turi. Uues kavas oli palju ülakeha üles-alla, edasi-tagasi liigutamist, mis mõjus kere keskosalihastele lausa fataalselt. Aga ikka positiivses mõttes. Täna istusin tööl igatahes nagu invaliid, masseerisin iga natukese aja tagant oma valutavaid piirkondi ja unistasin, et aevastamine ometi kergem oleks. Homme tuleb siis valu ees silm kinni pigistada ja piitsa anda. No excuses! Kava oli igatahes supermegavinge jälle ja ma ootan taas järgmist teisipäeva. Ootamine on alati kõige raskem, kui me midagi väga soovime. Ja kui me midagi väga soovime, leiame me võimaluse. Kui ei, on alati lihtsam leida vabandus.

Lisaks igasugusele positiivsele tähelepanule olen endale külge saanud uue hüüdnime, mis on nii armas, tunnustav, naljakas ja tore samaaegselt - Preili Sale. Aitäh, Terje, selle andeka nime külgekleepimise eest. Loodetavasti ei pea ta varsti seda taas Preili Tüsedaks muutma :)

Ilusat, tervislikku ja sportlikku 2013. aastat! Mul on juba paar uut eesmärki, mis täitmist vajavad. Kindlasti kirjutan ka neist :)