Kuldsed sõnad

"Kui sa tunned, et motivatsiooni hakkab väheks jääma, viska pilk peeglisse ja vaata, kui ilus sa oled," ütles Viktor reedel ringtrennis, kui me parajasti bosupallil sirgplankasendist küünarplanki laskusime ja vastupidi.

 Tegin talle nädala alguses suulise noomituse, et ta ei tohiks treenitavatega liiga leebe olla ja kui keegi jonnib, et ei jaksa, siis tema ülesanne on panna see inimene jaksama, mitte aga järele anda rasket harjutust uue ja lihtsama vastu vahetades. Need olid tema enda sõnad, et raske teeb tugevaks, nii et tuli hetk, kui pidin talle seda meelde tuletama. See selleks... mul on hea meel, et ta leidis mu nõuande siiski kasuliku oleva ning rakendas kõike seda, millest eelmisel nädalal vajaka jäi. Sai täpselt nii raske, et mu peas tekkis vägisi diskussioon, kas nüüd annan alla või võtan ennast kokku, hammustan huulde ja punnitan lõpuni. Kibe higi oli silma voolanud ja nende lahtihoidmine tundus kogu selle pingutuse juures juba mõttetu tegevus. Mu juuksed olid märjast pulkas, salkus ja sassis, meik oli näos laiali ning minust oli lahkunud viimnegi ilu.

Peeglisse vaadates aga ei näinud ma seda jõledust, mida see rassimine minuga tegi. Ma nägin peeglisse vaadates inimest, kes pühendub ja pingutab kui mitte 110%, siis igatahes oma võimete maksimumi piires. Teinekord ei jõua minagi, jõud saab otsa ja paus näib hädavajalik. Ja sel hetkel, kui ma siis oma higist nõretava näo peeglisse pööran ja enesega tõtt vahin, tuleb tagasi kõik see jõud, mis hääbuma oli hakanud. Sest ma näen seal inimest, kes on valmis ennast tühjaks pigistama selle nimel, et mingit pealtnäha tobedat harjutust lõpuni teha. Selle nimi on piiride avastamine. Ma tahan igakord trennis olles teada saada, milleks ma seekord võimeline olen. Ma tahan katsetada uusi asju, raskeid asju. Neid, mille esimene sooritus kukub haledalt läbi. Aga ma tean, et ma olen kõigeks võimeline, kui ma ei lase ebaõnnestumisel ennast mõjutada.

Täna näiteks otsustas Rauno, et aeg on trenni minna. Ta liitus meie klubiga ja läksime koos jõusaali. Ma tahtsin juba eelmisel nädalal proovida ise lõuga tõmmata, aga kuna oma keharaskust ma käte abil veel üles vinnata ei jaksa, on mul vaja pisut toestust jalgade alla. Süsteem on sel jõusaalimasinal lihtne, teostamine pisut raskem, kuna oma pea kõrguselt on enda jalgade alla vaja saada pulk, mille küljes plokimasina raskused. Kui aga korraga on vaja alla suruda u 30-kilone plokk ja siis sellele veel peale astuda, läheb minul üksi raskeks ja vaja on tugevaid käsi, kes abistaks. Õnneks oli Raunts täna kaasas ja aitas mul selle ära teha. Ma ei pannud meelega liiga suurt toestust, kuna tahtsin tunda pingutust. 10 korda tõmbasingi ära. Siis väsisin. Aga edaspidi ma juba tean, et suudan natuke rohkem. Iga kord pisut enam, kuni varsti ei vaja enda alla mingit toestust ja vean oma kere ise käte abil üles.

Pidingi need postituse alguses olevad sõnad kirja saama. Noh, et teinekord tuleks ikka meelde suure puhkimise ajal oma iluga peeglist tõtt vahtida ja endale öelda: "Ära mõtlegi alla anda, naine!"

Naljakas päev

Kuidagi on kohe nii, et kui midagi on eriti hästi, juhtub midagi, mis rikub meeleolu. Eile ja täna kogunes kuidagi nii palju ebameeldivat mu ümber, et ma olin täna kohe nutuplahvatuse äärel. Kuigi midagi otseselt surmavalt halvasti polnud (lihtsalt kuidagi kuhjus mu turjale olukordi, millest tahtsin vabaneda), tundsin, kuidas vajan Helenit kohe, nüüd ja praegu minu kõrvale mu muresid kuulama. Lihtsalt, et hakkaks kergem. Kuna aga Helen oli minu haardeulatusest väljas, otsustasin täna enne tööd autos istudes ja päeva üle järele mõeldes, et olen piisavalt tugev küll, et ka ise hakkama saada. Heleniga leppisime kokku kohtumise, istume järgmisel nädalal kuhugi mõnusasse kohta maha, teeme ühe kohvi ja pläkutame naisteasjadest, ilma et meie mehed pealt kuuleks ja põikpäiselt oma arvamust avaldada saaks.
Igatahes lootsin, et saan täna vähemalt Viktoriga enne trenni viimase paari päeva juhtumistest vestelda. Sest tema on teine inimene, kellele ma võin vabalt kõigest rääkida, ilma et saaks vastuseks hukkamõistu või hunniku kasutuid nõuandeid, millega mul midagi peale pole hakata. Ja loomulikult ei õnnestunud seegi. Just täna. Just siis, kui minul oli vaja. Istusin enne trenni hiigelummikus ja palvetasin, et saaks enne trenni ühe kohvigi teha ja oma väsinud meelt pisut turgutada. Jõudsin parajal ajal, lürpisin oma kohvi ja ootasin oma usaldusväärset vestluspartnerit. Kui aeg oli minna riideid vahetama, jõudsin järeldusele, et topelt-tõepoolest - ma pean oma olukordadega nüüd üksi olema. Ise. Viktoril oli kaalunõustamine ja ta lõpetaski vahetult enne trenni algust. Mina aga ajasin selja sirgu, pea püsti ja otsustasin, et ei lase mingil kahtlasel tujul oma trenni rikkuda. Olen eelmisest reedest saati veremaiguni pingutanud ja enne homset puhkepäeva ei kavatsegi alla anda. Ma olin tubli. Ma tegin selle ära. Sest öeldakse, et bad mood makes a great workout. Kuigi mu tuju polnud tõesti täna nii halb. Lihtsalt naljakas oli. Ja imelik.
Ja trennis olin ma täna nagu kobakäpp. Küll koperdasin bosupalli taha, küll libises matt alt ära, enne pumpi viisin kangi ja kettad oma kohale ja need lagunesid juba enne mahapanemist kolinaga põrandale. Naersin omaette, et no olen ikka lödinäpp. Läksin stepipinki võtma ja sellel kukkus jalg alt ära ning tekitas veel suuremat lärmi. Loomulikult pälvisin terve saali suuresilmalise tähelepanu. No pole minu päev, tõdesin. Ei hullu, võtsin uue pingi, sättisin asjad valmis ja tegin oma teise trenni, selle nädala viimase trenni, uhkelt ära.
Kõik, mis juhtuma peab, juhtub niikuinii. Homme on palju parem päev ja ma tunnen, kuidas ma saan endaga hakkama.

Kaalunumbrist nii palju, et see oli täna hommikul jälle 72,5, sama palju, kui augusti lõpus. Ma olen selle numbriga tagasi alguses. Ma juurdlen ja püüan tasapisi põhjuseid otsida ning mitte üleliia ärrituda. Teadagi, mis siis saab. Mu keha kaotab mu mõistusega igasuguse kontakti ja edasine koostöö lõpeb kiiresti. Mida rahulikum ma oma kaalunumbri suhtes olen, seda parem. See pole minu jaoks prioriteet. Tähtsam on väline vorm endale atraktiivseks muuta ja muu on teisejärguline.

Vahelduseks söögist ka. Proovisin täna elus esimest korda asparaagust ehk sparglit. Uskumatu, aga ma polnud seda tõesti kunagi maitsta saanud. Eile tekkis tunne, et tahaks proovida. Igasuguseid juurikaid ja maapealseid vilju leiab minu külmkapist nüüd aina rohkem ning uued põnevad maitsed on ainult teretulnud. Huvitav on ka see, et näiteks pastat või muud teravilja mu taldrikul väga enam ei leidugi. Ma isegi ei tunne puudust, et mingi teraviljatoode peaks mu taldrikul olema, kui mul on hunnik hästivalmistatud köögivilju kvaliteetse lihaga kõrvuti. Ainult siis, kui lõuna ajal meie maja kohvikusse sööma lähen, valin lihalise ja värske salati kõrvale peotäie tatart.
Aga kuidas siis spargel maitses? Keetsin võrseid vähese soola ja tšillihelvestega vees nii kaua, kuni noaga lõigates vili küps tundus. Mulle meeldib, kui köögiviljad jäävad pisut krõmpsud, seega väga kaua ma potti tulel ei hoidnud. Mida vähem toitu töödelda, seda rohkem jääb sellesse kasulikke vitamiine ja mineraalaineid. Sparglivõrsete kõrvale serveerisin ilusa portsu kanafileed, umbes 110-120 grammi. Ja maitses tõesti hästi. Valmis võrseid võib veel maitsestada küüslauguhelveste ja killukese (ainult KILLUKESE) taluvõiga. Igatahes on spargel nüüd minu menüüs ja ma kavatsen seda veel ja veel süüa. Proovige ka.

Mida tarka veel öelda? Ärge võtke argimuresid liiga tõsiselt, rääkige oma lähedaste inimestega, keda maailmas kõige rohkem usaldate, nautige seltskonda, tehke trenni mõnuga, mitte sunniviisiliselt, toituge puhtalt ja tervislikult ning proovige sparglit :)

Mõnusat sügist!
B

Kodust sai spordisaal

"Täna teeme trenni, homme teeme trenni, trenni teeme ülehomme. Täna teeme trenni, homme teeme trenni, trenni teeme üle-üle-üüüleehomme!" Mitte ei söö iga päev komme nagu Tipp ja Täpp.

Eilne grit lisas üleeilsele ringtrenni-pumbi valule veel mingeid uusi lihasvalusid juurde ja ma reaalselt veeresin täna hommikul voodist välja, sest kõhulihased valutasid nii, et püstitõusmine näis võimatuna. Kätegi abil ei saanud end püsti ajada, kuna need valutasid ka. No ühesõnaga, minu kehas polegi vist kohta, mis ei valutaks. Tükk aega mõtlesin, mida siis täna teha. Kas puhkan? Lähen ikka klubisse ja teen ühe rahuliku bodybalance'i? Lähen jooksma? Teen kodus ringtrenni? Tükk aega kohe mõtlesin. Midagi peab ju peale tegema, muidu on lihased homme veel kangemad ja siis ei jõuaks ma töölegi kõndida. Kuna ma olen täna veel üksi kodus, siis ei saanud ma jätta kodus treenimise võimalust kasutamata. Ringtrenni kokkupanemine tundus parim variant, kuna nii saan ise valida, milliseid harjutusi teha ja kasutada koduseid vahendeid (st hantleid, palle jm varustust mul ju pole). Vaja oli vaid trennimatti, mida mul loomulikult polnud, ja taimerit, mis nutitelefonides õnneks olemas. Panin siis endale hunniku hulle harjutusi kokku (ega ma mingit lõdva trenni siis tegema ei hakanud), sõitsin linna trennimatti ostma ja koju jõudes otsisin YouTube'ist välja hea musamiksi, mille saatel pekile säru teha. Uskumatu, aga ma arvasin, et ma pole võimeline kodus eriti pingutama, kuna siin ei ole treenerit, kes kupjana kõrval möirgaks, siin pole tingimusi ega vahendeid, mis spordiklubis ja siin on võrdlemisi kitsas. Aga ma eksisin. Muusika päästis tänase päeva täiega. Ja üksinda pingutamine oli täna hoopis privileeg, ma sain siin teha seda, mida ise tahan - kahe harjutuse vahel näiteks kreisidäänsi teha :D Lisaks on erinevad mööblitükid harjutuste sooritamiseks suurepärased abivahendid.

Minu tunnine treening koosnes 15 harjutusest, millest igaühe tööaeg oli 45 sek ja puhkeaeg 15 sek. Seda ringi tegin läbi kolm korda. Soojendus ka ette ja tuligi tund aega täis. Venitama peab muidugi ka, see on väga oluline. Tunniga kaotasin 702 kcal (mis on minu puhul täitsa tavaline ringtrenni tulemus), keskmine pulss 159, max 183. Minu puhul jälle mitte midagi imekspandavat. Ma olen kõrgepulsiline ebanormaalne hull, mis puudutab trennitegemist. Üks mu klient, kellega käime aeg-ajalt samades trennides ei suuda ära imestada, kuidas ma ennast küll nii tühjaks suudan pigistada, tal pidavat alati tunne olema, et mulle tuleb kiirabi kutsuda. Võtsin seda kui komplimenti...

Kellel iganes pole tahtmist või aega trennisaali minna ja õues on kole vihm, võibki vabalt ka kodus trenni ära teha. Juutuub kubiseb erinevatest treeningvideotest. Säti taimer paika, kirjuta harjutused paberile ja alusta. Peaasi, et suudad vabandused ja ettekäänded alla suruda ning ennast kokku võtta. Midagi ületamatut siin ei ole. Rasketele harjutustele leiab alati ka lihtsamad alternatiivid. Lisaks on intervalle nii erinevaid, leia endale sobiv tööaja ja puhkepausi pikkus ja anna kuuma. Keera musa ka hästi valjuks (kui pole ohtu, et naabrid pahandama hakkaks) ning mõtle, kuidas kõik see aitab sul tugevaks saada.
Ja pinguta!

Minu tänane trennimiks:

Sinu keha on sinu teha

Käisin täna esimest korda uut trenni proovimas. Eilsest ringtrennist ja uuest pumbi kavast on täna kõik kohad valusad ja hommikul oli juba tunne, et täna jääb vahele. Aga kuna nädala esimene pool möödus mul taas Poolas sisseoste tehes, ilma trennita ja peaasjalikult suhkrust toitudes, võtsin ennast kokku ning läksin ikka. Jah, Poola ei hellitanud jälle. Kolm päeva sõin ma ainult magusat: karamellikooki, šokolaadi, küpsiseid, komme, kõike, mis sisaldas suhkrut ja oli magus. Rauno oli neljapäeval juba mures ja mainis mokaotsast, et kuule, vist saab juba liiga palju, äkki tõmbad hoogu maha. Ma tundsin kaalu pärast loomulikult pisut muret ning reede hommikul kaalule astudes ei olnud kilone kaalutõus mingi üllatus, aga üllatav oli see, et sel hetkel lõpetasin ma muretsemise ja tundsin end imelikult, kuidagi vabalt. Ma tunnistasin endale, et mul pole mõtet vinguda juurdetulnud kaalu pärast, kui ma olen selle ise teadlikult põhjustanud. Ja ma võtsingi asja rahulikult. Vaatasin tõele näkku ja alustasin reedel uuesti. Tänaseks oli suhkrukilo kenasti alla läinud ja ennäe imet - polnudki vaja muretseda.

Aga nüüd tänasest trennist. Tegemist on Les Millsi treeningute hunnikusse kuuluva GRIT Strenght-iga, mis kujutab endast poolt tundi räiget andmist. See pooletunnine treening on nii intensiivne, et vähetreenitud tõenäoliselt roomavad saalist välja, veremaitse suus. Ega treenitumatelegi see mingi meelakkumine pole. Mina ootasin sellest trennist samuti midagi pööraselt hullu ja juba eeldasin, et ei jaksa midagi teha. Aga-aga... tundub, et minus on siiski mingid sisemised jõuvarud ja ausalt öeldes ei olnud tegemist millegi hullemaga kui meie ringtrenn. Kui, siis pisut intensiivsem see oli, aga ei midagi ületamatut. Katrena, kes õnneks on hea tuttav inimene (võõra treeneri juures oleks ma end uut trenni proovides ebakindlalt tundnud), tõmbas saali käima küll ja vahepeal tundsin ma tõesti, et nüüd möirgan täiega ja tõmban kätekõverdusi ühe käega. Just tema suust tulid kuldsed sõnad, mis jäid kummitama: "Sinu keha on sinu teha." Täpselt nii palju, kui anname, nii palju saame vastu. Ja mõelda vaid - see toimibki.
Ma andsin endast ikka nii palju, kui suutsin (kuigi vahepeal ei suutnud ka) ja nautisin iga minutit.
Saali astudes vaatasin, et inimestel on kangid enda ette valmis pandud ja uurisin kohe Katrenalt, mis raskuse ma valima peaks. Tema muidugi ütles, et mina peaks kindlasti 7,5 kg ühele poole panema. Kõva mutt, nagu ma olen, paningi. Ja siis käisin silmadega üle saali - mitte kellelgi ei olnud nii rasket kangi, isegi mitte Katrenal endal. Kõigil oli max 5 kg ühel pool. Korraks tundsin end pisut imelikult, nagu mingi hullumeelne tuleb esimest korda trenni ja kukub 15-kilose kangiga laiama, äkki ei jaksagi midagi teha, aga see tunne kadus kiiresti, kui taipasin, et olin teinud õige otsuse. Sest kui ma ei pinguta suure raskusega, pole tulemusi oodata.

Raske teeb ju tugevaks! Raske teeb tugevaks! Ainult raske teebki tugevaks! Korrutage seda endale iga päev mitu korda. Vaadake enne trenni peeglisse ja öelge seda endale. Siis vaadake üle oma raskused... ja pange koormust juurde. Nii lihtne ongi.

Mina tulin sealt trennist igatahes hea tundega ära. Jalad tudisevad, kõhulihased valutavad, nii et ma kardan aevastadagi ja koos eilsest saadud lihasvaluga annab see kokku ühe päris tugeva rammestunud oleku. Aga ma tean, et ei ole trennis niisama vahtimas käinud. See magus valu tõestab, et olen pingutanud ja endast parima andnud. Proovige ka :)

It's just you against you

Kolm nädalat on möödas. Kolm nädalat enda halbade harjumustega võitlemist on möödas. Kas ma olen märgatavalt muutunud? Päris aus vastus on, et ei ole. Ma annan (või vähemalt püüan anda) endast iga päev parima, aga kuskil minu sees elab väike kurat, kes mu kannatlikkuse ja tahtejõu tõsiselt proovile tahab panna. Ja panebki. Ma olen kolme nädalaga suutnud kaotada umbes 1,3 kg, mis iseenesest polegi ju liiga vähe ega ka mitte liiga palju. Samas tean, et ma oleks võimeline enamaks, kui see neetud toit mulle igal sammul jalgu ei jääks. Vahel kipun ikka liiga palju libastuma... Ma lähen iga päev korraks närvi asjaolu peale, et ma pean olema iseenda vang ja vangivalvur korraga, kõike selleks, et minus säiliks mingigi kontroll oma toidulaua üle. Ma olen oma kapid magusast jm ahvatlevast täiesti puhtaks teinud. Minus ei ole enam seda tugevust suhkruhunnikule vastu panna ning külma närviga kapiuks kinni hoida. See nõuab ülimat pingutust, et istuda õhtul diivanil ja vaadata telekat ilma, et näksimise mõtted pead ruineeriks. Iga jumala päev pärast õhtusööki valdab mind selline magusanälg, et puista või juustutükile suhkrut peale ja söö ära. Ma unistan sellistel õhtutel, et ma saaks olla nagu mu paks kass, kelle ma ise dieedile olen pannud. Ta lihtsalt pole võimeline ise endale kappidest süüa otsima. Tal pole muud valikut, kui süüa siis, kui antakse. Küll ma vahel tahaks, et saaks süüa siis, kui antakse, õigel kellaajal, õiges koguses. Ja kui parasjagu söögiaeg pole, siis kräunu kapi najal nii palju, kui tahad ja nii haledalt, kui tahad, aga ühel hetkel mõistad, et mitte keegi ei kuula ja targem on oma paks kere köögist minema vedada ning diivanile teki sisse magama keerata. Mina aga olen kahejalgne, kaks kätt ka otsas, kordi kõrgem veel pealekauba. Ma ulatun külmkapiukseni ning minu võimuses on sealt haarata kõike, mida hing ihaldab või mida kapis parasjagu leidub. Minu võimuses on valida ise, mis kell ma süüa tahan, kui tihti ja millises koguses. Jah.. minu võimuses on valida ise. Minu võimuses on teha õigeid või valesid valikuid. Selline vabadus tekitab dilemmat - võtta või jätta. Liigne vabadus ja valikuvõimalus muudab mind aga laisaks. Laiskus muudab mind jõuetuks. Jõuetus muudab mind tahtevõimetuks. Ja ilma tahtejõuta pole ma midagi. Ilma tahtejõuta ei liiguta keegi mägesid ega pane jõgesid teistpidi voolama. Ilma tahtejõuta jääb elu täpselt sellisena kulgema, nagu see on siiani kulgenud. Kõik on sama. Ma võin unistada ja mõelda, mis kõik võiks olla, aga mitte midagi ei muutu, kui ma end kokku ei võta ja tegudele ei asu. Vaja läheb vaid üht sammu, et toast välja astuda ja trenni minna, üht sammu, et poes magusariiulist mööda astuda, üht sammu, et köögikapid ahvatlustest puhtaks teha ja üht sammu, et mugavustsoonist välja astuda. Kui see samm on tehtud, leiab tahtejõud meieni ise tee.

Nii et.. natuke peabki olema iseenda vang ja vangivalvur korraga. Sest meile on antud võimalus valida. Loomad ei saa valida. Nad ei saa endale ise kodu, peremeest või toitu valida. Aga meil on see võimalus. Meie võimalus on kohelda ennast õiglaselt ja teha enda suhtes õigeid valikuid. Kui mul on soov jõuda enda jaoks parimasse vormi, pean ma ise ennast kontrollima ja valvama, tegema teinekord radikaalseid otsuseid ja viskamagi vanaemade kingitud Raffaellod prügikasti (leebem variant on need muidugi lihtsalt edasi kinkida ;)), et mul ei tekiks kiusatust nendega pärast õhtusööki maiustada. Kuigi kui aus olla, siis meie kodu viimased neli Raffaellot sõin ma ise ära :D Vähemalt ei ole neid nüüd enam jalus ja ma saan rahulikult edasi elada.

Ma liigun igatahes edasi. Kui vaevaliselt, siis vaevaliselt, aga peaasi, et liigun. Ja ma tahan igal õhtul magama minna teadmisega, et isegi, kui ma ei jälginud oma toitumist 100% või ei pingutanud trennis 110%, olen ma teinud midagiGI, et jõuda eesmärgile lähemale. Tuleb uus päev ja uued pingutused. Iga uus päev annab võimaluse endast rohkem anda.

Kaalunumbrist ka. Täna hommikul oli see 71,4 kg.

Söögiaeg!

Nagu juba öeldud, olen oma menüüd natuke korrigeerinud, et natuke lihaskasvule ja rasvaprotsendi alanemisele kaasa aidata. Olen menüüsse lisanud rohkem valku ja süsivesikuid piiranud (aga mitte miinimumi viinud). Põhimõtteliselt on menüü sarnane kaalulangetusperioodi menüüle, kuid puuvilju kippusin viimasel ajal liiga palju sööma, nüüd piiran nende tarbimist kahe portsjonini päevas. Hommikune täisteranisupätside ja täisteramüsli segu on iga päev omal kohal, vähendasin aga kogust (viimasel ajal kippus seegi liiga suureks) ja lisan juurde 1-2 tl linaseemneid. Avastasin selle hea leiu bodybuilding.com lehelt ja ma imestan, et varem nende peale tulnud ei ole. Jätkuvalt ei ole mul paslik näidismenüüd kui sellist siia kirja panna, kuna:
1) ma tegelen veel isegi sobiva menüü paikasätitamisega
2) minu menüü on nii individuaalne ja ei sobi kõigile ühtmoodi
3) ma püüan oma toitumist hoida võimalikult mitmekesisena, et see mind ära ei tüütaks ja üheainsa päeva kirjapanek ei annaks niikuinii täit ülevaadet

AGA...
Mul siiski tekkis ideesähvatus, et peaksin rohkem mõnusaid ja tervislikke retsepte blogisse kirja panema, et jagada mõtteid, kui kellelgi juhuslikult juhe kokku jookseb ja kuidagi ei suuda otsustada, mida õhtuks perele süüa teha, nii et toit ka enda vöökohale hästi mõjuks.

Minu tänane õhtusöök on tšillipada kolme sorti ubadega.
Selleks vajad:

300-400 g kana- või kalkunihakkliha

Pilt on illustratiivne (Allikas: www.bodybulding.com)

1 suurem sibul
3-4 küüslauguküünt
2 rohelist tšillikauna (kes eriti tulist rooga tahab, võib kasutada ka punaseid kaunu. Rohelised on mahedamad)
4-5 tomatit
1 purk punaseid Kidney ube vees
1 purk valgeid ube vees
2 peotäit rohelisi aedube (võivad olla nii külmutatud kui konserveeritud, aga kui konserv, siis kindlasti vees)
1/4 - 1/2 purki Salvesti tomatipastat (oleneb, kas eelistad kuivemat või vedelamat rooga. Eelista kindlasti võimalikult naturaalset ja paksu tomatipastat, mitte mingil juhul ketšupit)
1 spl oliiviõli (hea idee on kasutada nt tšilliõli)
küüslaugupulbrit
tšillipulbrit
1 tl sinepit (kui kasutad mahedamat, võid panna 1 spl)
värsket koriandrit

Kuumuta potis õli. Samal ajal haki sibul ja küüslauk, viska potti ja hauta klaasjaks. Lisa hakkliha ning kuumuta, kuni see on korralikult läbi küpsenud. Seejärel haki tomatid ja tšilli ning pane potti. Sega korralikult läbi. Vala valged ja punased oad sõelale ning loputa läbi (konservvesi on tavaliselt ebameeldivalt tatine). Siis lisa kõik oad (ka aedoad) potti. Lase madalal tulel pisut podiseda ning lisa vürtsid (sinep, küüslaugupulber ja tšillipulber). Lisa tomatipasta ja hauta veel u 10 minutit, aeg-ajalt segades. Viimasena lisa hakitud koriander ning serveeri rooga kuumalt.

Improviseerimine on alati lubatud. Mina ise panen toiduaineid üsna tunde järgi, sest nii saab alati parim toit.

Mõnusat katsetamist!

Cause I am a champion and you're gonna hear me roar!

Nonii! Minu motivatsioonipuudus hakkab taanduma. Kraapisin kokku viimased jõuvarud ja otsustasin endale uue eesmärgi seada. Ilma eesmärgita olengi niisama tühja tammunud ning kui millegi nimel pingutada pole, võib laiskuseuss kergesti peale kippuda. Eelmisel esmaspäeval, 26. augustil 2013, algas minu teekonna teine etapp. Lisaks sellele, et suvega lisandunud neli kilo alla saada, seadsin eesmärgiks oma kehal ka korralikke lihaseid näha. Seepärast on kaalulangus tegelikult teisejärguline (teadagi, et kilo tugevat lihast on kompaktsem kui kilo puhast rasva) ja põhirõhk jääb edaspidi rasvaprotsendi vähendamisele.
Taoliseks kehavormimiseks on vaja pisut teisi võtteid kui lihtsalt kaalulangetamiseks, seega teen pidevalt uurimistööd, mida suhu pista või kuidas trenni teha. Asjalikke nõuandeid saan jätkuvalt ka Viktorilt ja kui vajan motivatsioonisüsti või tahan muret kurta, on ta ikka minu kõrval olemas. Muus osas aga olen nüüd üksi. Keegi mind enam järjepidevalt ei kontrolli, kaalunumbreid ja muid mõõte saan ainult iseenda varasemate numbritega võrrelda ning toitumisel pean samuti ise silma peal hoidma. Ainult mina ise olen edaspidi omaenda suurim konkurent, kellest tuleb iga päevaga paremaks saada.
Hästi palju aitab mind hetkel veebileht www.bodybuilding.com. Seal on erinevaid treening- ja toitumiskavasid, kasulikke artikleid, retsepte jpm tarvilikku, millest infot ja motivatsiooni ammutada. Päris kindlat kava ma endale ette ei võta. Olen jätkuvalt nende suhtes skeptiline ning tean oma nõrkusi - ma ei suuda kavadest sajaprotsendiliselt kinni pidada. Lisaks tahan ma ise oma menüü ja treeningud täpselt enda järgi paika sättida ning katsetada, kuni leian endale sobivad toidud ja toimivad trennid. Et tugevaks saada, pean pisut rohkem rühmatreeningute saalist välja astuma ja jõusaalimasinate juurde suunduma. Niisiis hakkavad jõusaalitreeningud minu trenniplaanis sagedamini esinema ning vanadest headest rühmatreeningutest tuleb osa välja jätta. Noh, et ma ennast päris rihmaks ei tõmbaks :)

See oli hästi lühike kirjeldus minu värskest algusest. Ma ei ütle, et see saaks midagi kergemat olema kui oli kaalulangetamine. Pigem vastupidi - väike lahing on peetud, nüüd algab sõda! Sõda minu endaga. Sõda selle kehaga, mis tegi mind rõõmsamaks kui enne, kuid millel on potentsiaali olla veel parem. Ja kui on valida hea ja parema vahel, olen ma valmis parema nimel võitlema. See saab olema üliraske, aga ainult raske teeb tugevaks. Ees ootavad komistamised, kukkumised, higi ja pisarad, aga ma ootan põnevusega, milleks ma võimeline olen.

Esmaspäeval sain trennis aga ääretult meeldiva üllatuse osaliseks. Jutustasime Viktoriga just maailma asjadest, kuni ta äkitselt pahvatas: "Näe, Annika läks!" Ja siis kukkus oma kotis sobrama. Mina muidugi ei mõistnud, milline Annika. Igasuguseid Annikaid on ju päris palju, tuntud ja tundmatuid.
"No tead küll ju see, siniste pükstega, just läks mööda. Tead ju küll!" ei andnud ta järele.
Mina: "Ei tea ju niimoodi, kui ma ei näe teda. Mis temaga siis on?"
Viktor: "No sa kindlasti tead. Ta on igatahes sinu suur fänn ja leidis su blogi üles ja oli sellest täitsa vaimustuses."
Mina: "Eee... okeiii.. väga lahe ju!" Samal ajal jõudis Viktor oma kotis sobramisega lõpule ja ulatas mulle väikese roheka ümbriku, mis oli kollase paelaga kinni sõlmitud. "Ta palus sulle selle anda," ütles ta ja mina olin nii üllatunud, et ei saanudki täpselt aru, millega ma selle meene nüüd ära teeninud olin.
Suures õhinas ja trenni hilinemise ohus üritasin paela lahti pusida, aga see tõmbas nagu nimme ennast nii sõlme, et ei saanudki muidu kui kääridega. Hakkasin kääridega ülejäänud paela ümbriku küljest lahti harutama, kuni Viktor kahmas ümbriku minu käest ära: "Mh! Anna siia. Näe, rebi siit." Samal ajal oleks ta oma rapsimisega ümbrikul oleva teksti katki rebinud. Õnneks midagi ei juhtunud. Kell tiksus armutult ja meil olid riidedki veel vahetamata. Aga kui ma ümbrikust eriliselt nunnu käeehte välja tõmbasin, olin naerust peaaegu pisarais. No oli alles armas. Väikese metallplaadi järgi tundsin lõpuks ära ka, millise Annikaga oli tegu. Ma olin lihtsalt nii häppi, et meie klubis on inimesi, kes on mind minu teadmata imetlenud ja tunnustavad mind nii väikese, aga tähendusrikka asjakesega. Metallplaadi ühele poolele oli graveeritud minu nimi ja teisele poolele minu elumuutuse alguskuupäev. Just siis, kui ma virelen motivatsioonipuuduses, totaalses ülekoormuses ja -väsimuses, üllatab keegi lihtne suvaline inimene minu kõrvalt trennist sellise asjakesega.
Õhtul jooksin arvutisse ja kirjutasin Annikale siirad tänusõnad. Tema lausus mulle aga kuldsed sõnad: "Vahel, kui enne trenni paela käele paned, on kergem sihti silme ees hoida. Motivatsiooni säilitamine pole kerge, olgu eesmärk kui tahes suur või väike! Keep your eyes on the prize, nagu mu treener ütleb. Edu sulle!"

Kui keegi või miski üldse mind motipuudusest lahti suutis rebida, siis oli see Annika. Tänu sellele väikesele kogemusele tunnen ma endas palju jõudu, et edasi minna. Ma näen oma sihti ja kavatsen sinna kõmpida, maksku mis maksab. Ma kavatsen võita!

Ja sellel laulul on lihtsalt maailma vägevaimad sõnad! You're gonna hear me roooaaaaarrr!!! :)