Trennivärinad

Ma pole eriti laiale ilmale kuulutanud seda, et otsustasin augusti keskel BodyPumpi instruktorite baaskoolitusel osaleda. Se mõte tuli täiesti eksprompt ühel hetkel pähe ja kuna regamiseks oli veel aega, otsustasin selle asja ära teha.
Kuna ma olen treeneriametist salaja mõelnud juba poolteist aastat, siis tundus, et nüüd oleks küll õige aeg ennast kätte võtta ja kuskilt alustada. Mul on eelmise aasta lõpust tegelikult kindel mõte olnud minna BodyJam'i baaskoolitusele, kuna ma armastan tantsimist, olen sellega noorena tegelenud ja tantsutrenni andmine oleks midagi, mis on nii-nii südamelähedane. Lisaks tundub trennide andmine pärast suurt kaalulangetusprojekti ja aktiivset spordiga tegelemist minu jaoks justkui loogiline edasiminek. Natuke mängib siin rolli ka käbide ja kändude teooria - nimelt mu ema oli minuvanuselt samuti tantsutreener, aeroobikatreener, muidu spordifanatt ning sarnaselt minule koosnes tema riidekapp 75% trenniriietest :)

Ma olen ennast püüdnud hinnata selle pilguga, kas minus on üldse treenerimaterjali, kas minus on see miski, millega ma suudan saalitäie rahvast pingutama ja ennast nautima panna. Kergendav on see, et ma ei karda avalikku esinemist ning mul on ideaalne muusikaline kuulmine, mis on tohutult oluline. See on kodust kaasa tulnud - mu pere on täis muusikuid ning ema ja isa on juba aastakümneid üritusturundusega tegelenud. Tugev esinemisnärv on ilmselt geenides. Aga kuna ma olen mõnikord vastik idealist, siis mulle ei meeldi teha asju, mis mul esimesel korral kohe välja ei tule. Ma parem ei proovigi, kui mul on kahtlus, et midagi võib untsu minna. Uskumatu, kuidas taevast on mulle ämbriga hirmu peale valatud. Ma kardan nii palju asju, et varsti hakkab raske elada.

Pärast pere ja sõprade-tuttavate julgustust otsustasin ikka väriseva südamega Viktorile mainida, et võiks vist koolitusele minna või miskit. Jälle hirmus, et nüüd ta kindlasti ütleb oma ausa meelega oma ausat tõde, et tegelt pole mul ikka mõtet minna, et ma hästi ei sobi trenni andma jms toredaid asju. Nagu alati, oli mu hirm põhendamatu ja ma iseenda vastu liiga kriitiline. Viktor andis mulle häid nõuandeid, soovitusi, jagas julgustussõnu, aitas juhendamist harjutada, süstis motti ja tegi kõike, mida ta alati on minuga teinud - pani mind enesekindlamalt tundma.

Meie koolitaja Eerika Kiuttu

Koolitus toimus nädalavahetusel (4.-5. okt). Kaks päeva olid nii väsitavad, et ma pole vist iial nii füüsiliselt väsinud olnud pärast mitte ühtegi trenni. Ma tegin viimaseid juhendamisi kaasa juba tühja kangiga (ainult see paljas pulk, mis kaalub umbes 2 kg) ja see tundus 15-kilone. Lihas oli nii läbi vintsutatud, aga emotsionaalselt olid need kaks päeva superlahedad. Meie koolitaja oli Eerika Kiuttu Soomest. Esialgse plaani järgi pidi meid koolitama Michael Steenhouwer Rootsist, aga tuli välja, et ta oli endale doublebookingu teinud ja paraku pidi ta samal ajal teises kohas olema. Ausalt öeldes on mul isegi hea meel, et mul oli võimalus Eerikaga kohtuda, sest teist temasarnast inimest on raske leida. Ta on nii sümpaatne ja armas inimene. Andis väga head tagasisidet ja üldse mitte ilustades. Kui midagi oli halvasti, ta ütles selle välja ja selline aus konstruktiivne kriitika õpetab rohkem, kui võlts kiitus. Ta andis suurepäraselt edasi BodyPump'i treeningu olemuse ja kokkuvõttes lõpetasin koolituse positiivse tulemuse ja kamalutäie kiitustega. See oli mõnus kogemus.

Täna, neli päeva hiljem, sain võimaluse anda juba oma esimest päristrenni. Viktor arvas, et vahva oleks koos tundi anda, tegi ettepaneku ja mina võtsin selle vastu. Mul pole ju mõtet jääda ootama mingit kindlusmomenti, et nüüd ma olen trenni juhendamiseks valmis. Ma ei olnudki tegelikult valmis, aga kuskilt on vaja alustada. Ma poleks selleks valmis olnud ka kuu aja pärast. Nii et see, et Viktor mind teinekord käsipidi tundmatusse vette tirib, teeb mulle ainult head. Ja mida varem, seda parem. Ongi vaja oma väljamõeldud hirmudega võidelda. See karastab...

Pole vist eriti üllatav, et terve päeva käis mu kõhus mingi möll ja kui ma väga ärevuses olen, on mul põhi pehmelt öeldes alt läinud. Ma kujutasin ette igasuguseid stsenaariumeid, kuidas midagi untsu läheb, kuidas mul koreograafia meelde ei tule, kuidas rahvas mind kurjalt põrnitseb (kuna ma juhendan ikkagi Viktori tundi). Siis ma üritasin välja mõelda, mis järjekorras me tundi anname, kuna saalis on ainult üks mikker ja kordamööda juhendamine tundus võimatu, kuna mikri pidev peastkakkumine ja tagasipanek on võrdlemisi tüütu. Viktor ei lubanud mul alla poole tunni juhendada, niisiis mõtlesin, et aus oleks, et tema teeb pool ja mina pool. Aga kumb alustab? No igasuguseid mõtteid oli pea täis.

Trenn oli täna tund aega varasemaks tõstetud, kuna Viru keskusel on 10. aastapäeva gala ja maja oli vaja varem sulgeda. Pidin tööl veits ümberkorraldusi tegema, et õigeks ajaks trenni jõuda. Üldiselt rahunesin vahetult enne trenni maha ja otsustasin, et tuleb, mis tuleb. Nii ju tegelikult ongi - ma võin igasuguseid asju ette kujutada, aga juhtub ikka see, mis juhtuma peab. Ja kui mõni inimene põrnitsebki kurjalt - no ja siis?! Ma ei karda enam kedagi ega midagi. Selliste mõtetega astusin saali sisse.
Otsustasime, et kindlam on, kui Viktor alustab ja leppisime kokku, et ta juhendab neli lugu ja mina ülejäänud kuus, alates triitsepsist. Võib öelda, et tiba harjumatu oli seljaga peegli poole olla. Ma olen harjunud iseennast pidevalt jälgima ja enda jaoks trenni tegema, aga see ei olnud enam võimalik. Nüüd ma juhendasin ju teisi. Ma tegin seda teiste jaoks, et nemad näeks korrektset tehnikat ja saaksid mu sõnadest jõudu lõpuni pingutada. Ma sain nelja loo jooksul lihtsalt kaasa tehes julgust juurde ja kui mikker minu peas oli, tundsin ennast juba üsna hästi.

Ei saa öelda, et kõik läks ideaalselt, nagu mina oleks enda puhul ühte korralikku trenni ette kujutanud, aga Viktor oli väga rahul ja osa klientegi tuli pärast garderoobis kiitma, et väga lahe trenn oli. See oli ju ka esimene kord, give me some credit. Tehnika oli paigas, koreo oli meeles, häälekasutus paigas, ennetamine ideaalilähedane. Paar kohta läks sassi, aga neist tulin väga loomulikult välja. Kuna ma ise ei jõudnud ennast väga kontrollida, siis Viktor tegi seda ja ütles, et ma sain oma eksimustega hästi hakkama ja petsin isegi tema ära, kõik oli loomulik ja rahvas tuli vigadega enda teadmata kaasa. See ongi eksimuse puhul oluline - edasi liikuda ja mitte närveerima hakata.
Ma pean veidi harjuma oma häälega. Vahel mulle tundus, et ma räägin liiga vaikselt, vahel tundus, et tõmbasin veits üle. Aga nii võib olla, kui enda häält pole harjunud läbi mikrofoni kuulma.
Tunni ajal lasin silmadega üle klientide, püüdsin hästi vahetu olla ja tabasin nii mõnegi inimese saalist naeratamas. Need olid nii julgustavad märgid. Lõpuks tuli hästi välja ka venituslugu, mida ma tegelikult korralikult selgeks polnud õppinudki. Koolitusel ei teinud me venituslugu üldse, nii et selle koreo polnud väga hästi meeles. Muusikat kuulates aga tuli kõik kenasti meelde.

Mis ma veel kosta oskan? Mul on hea meel, et sain võimaluse juba esimest trenni juhendada ning sellega jala trennimaailma ukse vahele. Pump'i juhendamine on väga hea sissejuhatus Jam'ile. Koreograafia on lihtne ja loogiline, terminid on väga konkreetsed ja selgesti väljendatavad. Jämmis on koreo tunduvalt liikuvam, kuna tegemist on ikkagi tantsutrenniga. Liigutustele tuleb mingid terminid välja mõelda, kuna eesti keele sõnavara on niivõrd kitsas, et paljudele treeningliikumistele polegi olemas mingit terminit. Lisaks on koreograafiat selgeks õppida tunduvalt raskem.
Aga... ma olen kiire õppija, seda võin enda kohta julgelt väita. Tõesti, mind ennast huvitavad teadmised ja eriti praktilised oskused hakkavad lausa magnetina külge. See mind ilmselt paljus edasi aitabki.

Nüüd on mul kolm kuud aega filmida litsentsivideo ning seejärel pole muud, kui täiskäigul edasi. Loodan ikka parimat ning usun, et kõik juhtub täpselt õigel ajal ja läheb nii, nagu peab.

Minu poolt jätkuvalt suur tänu Viktorile kogu suure abi eest (vahel ma mõtlen, kuhu ma ilma temata üldse jõudnud oleks nende aastate jooksul).
Ja suured tänusõnad ka tänastele saalisviibijatele, kes said osa minu jaoks ajaloolisest hetkest - minu esimene juhendamine päris treenitavatega.
Värvilist sügist!

Britta