Banaanileib ja palju juttu

Nii palju vastukaja nii lühikese ajaga. Ohsaissand.
Tegelikult ma polegi ammu midagi kirja pannud, ehk on nüüd aeg jälle kõigest järgemööda jutustada. Tahate teada, kuidas mu kaalunumbril läheb? Ütlen ausalt, ei lähe. Seisab. Nagu tina. Ja ma tean ise küll, mida ma valesti teen ja mida saaks paremini teha, aga ausalt ka - ma olen olnud piisavalt laisk. Mul on eesmärgid, tõsi, aga ikkagi libastun ma rohkem, kui vaja oleks. Ma püüan end igatahes mitte ülemäära stressi ajada, sest stressamine teeb olukorra vaid hullemaks. Olen otsustanud, et võtan ühe päeva korraga ja ma ei taha elada mingis kinnisideemullis, et mul peab olema see kaalunumber ja selline rasvaprotsent ja sellised lihased. Ma naudin treenimist ja naudin tervislikku toitu (väikeste mööndustega, mis kaalul langeda ei lase) ning panen jätkuvalt igal nädalal numbri kirja. Ühel hetkel ehk käib minugi peas veel üks klõps, mis mind aktiivsemalt tegutsema paneb. Elame, näeme.

Teiseks ei ole ma siiani üle saanud rabavast uudisest, mille Viktor kuu aega tagasi mulle teatavaks tegi. Ma pole sellest eriti palju rääkinud ja ei tahtnud asja suure kella külge panna, kuna minus on parajas koguses säilinud veel ebakindlust, olgugi et ma pole väga häbelik või arg inimene. Aga nüüd on see päev ohtlikult lähedale jõudnud ja ähvardab juba kätte jõuda. Igatahes oli üks päev, kui läksin trenni ja just tahtsin viimasel hetkel soodushinnaga Les Mills Fitness Explosioni pileti ära osta, kui Viktor teatas, et minust saab sel päeval tema kõrvale teine päevajuht. No vadahelli?! Mul vajus suu põrandani ja peas ketras, et no kes selle vembuga nüüd hakkama sai ja mind niimoodi tanki lükkas. Ja miks mina? Miks ometi? Oma imestuseks sain teada, et Merle, va sahib, sokutas mind enda asemele, kuna tema ei saavat minna. Pärast õhtust kökimökitamist ja oma elu üle järelemõtlemist otsustasin nõusoleku anda. Jep, mitusada inimest koos trennimas ja meie seal vahepeal päeva juhtimas. No mis ma oskan kosta.. tuleb ära teha. Juba laupäeval.
Trenni ma ise teha küll ei saa, aga loodan päevast parimat. Noh, et keel sõlme ei läheks ja jalg all viltu ei veaks ;)

Nüüd aga banaanileiva juurde. Surfan ikka Instagramis ringi ja otsin motiveerivaid inspireerivaid kontosid, kust leiaks nii füüsilist motti kui ka häid retsepte oma menüü vaheldusrikkamaks muutmiseks. Üks Slovakkiast pärit ja Austraalias elav naiska pani hiljuti oma kontole üles banaanileiva retsepti. See nägi nii ahvatlev välja, et ma pidin ise ka katsetama. Tegemist on gluteenivaba leivaga, nii et gluteenitalumatud võivad seda julgelt manustada. Minul seda probleemi pole, nii et see ei saanud leivateol määravaks. Leivategu ise aga oli lihtsamast lihtsam - kuivained kokku, vedelad ained kokku ja siis kõik omavahel kokku, leivavormi ja ahju. See lõhn, mis küpsetamisel toas levib, on uimastav, leib ise maitseb nagu tükike taevast. Igal juhul tuleb proovida!

Retsept on selline:

70 g tatrajahu
70 g kookospähklijahu
35 g mandlijahu
15 g kookoshelbeid
60 g maitsetut vadakuvalgu isolaati (pole nii oluline koostisosa, võib asendada ka u 50 g tatrajahuga. Minul seda isolaati kodus pole ja ei hakkanud selle väikse asja pärast ka tervet potti koju ostma)
1 tl küpsetuspulbrit
1/2 spl kaneeli
1 tl vanilliini või vaniljesuhkrut (või vaniljeekstrakti)

2 pehmeks küpsenud banaani
4 munavalget
170 g rasvatut Kreeka jogurtit või 5%-list Saare jogurtit
1 kuhjaga spl mett (kui vedel mesi, siis 1,5 spl)
(4 tilka Steviat (kasutan pipetiga Stevia kontsentraati, aga üldiselt tuleb leib üsna magus, nii et võib magustaja vabalt ka välja jätta)

Katmiseks mandleid või mandlilaaste
_____________________________________________________________________

Sega ühes kausis kokku kõik kuivained ja teises kausis vedelad ained. Siis vala vedelsegu ettevaatlikult ja pidevalt segades kuivainetele. Määri leivavorm seest kookosõli või oliiviõliga. Võid kasutada ka spreirasvainet. Vala tainas vormi. Lase 5-15 minutit toatemperatuuril seista (las tainas "rahuneb"). Küta ahi eelnevalt 200 kraadini kuumaks . Lükka leib ahju ja küpseta 200 kraadi juures 25 minutit, siis keera kuumus 175 kraadini ja küpseta veel 25 minutit. Temperatuurid ja küpsemisaeg võivad olenevalt ahjust erineda.

Kui leib on valmis, võta see vormist välja ja lase umbes tund aega jahtuda. Seejärel lõika leib u 1,5 cm viiludeks ja lase täiesti maha jahtuda. Nüüd paki iga viil eraldi kilesse ja säilita külmkapis. Nii on leib kenasti portsjoniteks jagatud ja mugav kohe tööle kaasa krabada, et siis vahepalaks nautida.
Soovitan söömise siiski päeva esimesse poolde jätta.
Head isu! :)
Kes aga Instagramis selle naise tegemisi jälgida tahab, siis tema konto on lean_clean_fitness_yummies


Mõnusat jõuluaja algust!

Ploomi-pähkli energiabatoonid

Täna hommikul ärkasin küll juba kell 5 nagu viimastel hommikutel kombeks, aga sain paari tunni pärast siiski magama tagasi. Lubasin endale und kella 10ni, kuna laupäevahommikud on alati minu ja teleka päralt. Minu laupäevahommikud algavad Luisa Värgi "Lemmikretseptide" saatega, millele järgneb ports naistesaateid. Kokasaated on minu jaoks juba ammusest ajast ideaalse laupäevahommiku oluline osa. Ilma nendeta nagu polekski laupäev. Jah, olekski nagu päris tavaline argipäev, ainult selle vahega, et tööle ei pea minema.
"Lemmikretseptides" igatahes kokkas Luisa täna koos Getter Jaaniga ja Getteril oli üks väga vahva retsept tutvustamiseks kaasa võetud, et ma pidin kohe ise ka järele proovima. Peenestatud kuivatatud ploomide, viigimarjade, mandlite ja India pähklite segust vormis ta väikesed batoonid, mida on hea nt tööle kaasa võtta või suures ajapuuduses vahepalaks põske pista.

Kuna tegemist on selliste toorainetega, mida mina endale julgelt luban, olin seda enam kindel, et need batoonid peavad minu külmkapis ka oma koha leidma.

Üks väike pisiasi oli ainult takistuseks - mul pole kodus köögikombaini. Nii-nii, nüüd tuli välja mõelda, mis moodi ma selle endale saaks. Mu köök on nii imetilluke, et minu kappides pole enam ruumi suure ja kobaka kombaini jaoks, mille puhastaminegi on tüütu ja vaevarikas. Aga mul tuli meelde, et mu saumikser hakkab varsti otsi andma ja olen juba ammu mõelnud selle ostmisele. Praegu aga müüakse neid ju ka komplektis väikese köögikombainiga, nii et üks mikser teeb mitme mikseri töö ära. Läksingi Prismasse söögiasju kokku ostma ja väljusin sealt uue ja uhke Philipsi mikserikomplektiga. Sain oma batoonid kodus tehtud, olin masinast lausa ahvivaimustuses, aga oh häda! Kui hakkasin mikseriga kaasas olnud smuutikannu karbist välja võtma, et seda kappi panna, avastasin, et see oli täiesti mõrane. Ahastus voolas mu keresse, teades, et mul polnud ju tšekki, sest meenus, et ma ju ei võtnud seda. Sest ma käisin ju toidupoes ja seal on tavaline, et ma unustan tšeki võtta, sest ma ei osta toidupoest tavaliselt asju, mille puhul võiks ohtu olla, et asi on katki või vajab väljavahetamist. Pärast mitut ebaõnnestunud kõnet Prisma infoletti sain õnneks ühenduse ja nad lubasid homme masina siiski vastu võtta ning otsida infosüsteemist minu ostu üles ning mu asjakese ekspertiisi anda (arvestades, et olen seda juba kasutanud). Taevas olgu tänatud infoajastu eest. Nüüd jääb loota, et nad neid mõrasid minu enese veaks ei tembelda. Noh, et lõhkusin niisama lõbu pärast tutika kannu ära, et oleks elus põnevam ja saaks Prismasse helistada ja halada, kuidas kann katki oli.

Igatahes, mu batoonid said valmis ja retsept on siin:

250 g kuivatatud musti ploome
100 g kuivatatud viigimarju
100 g mandleid
50 g India pähkleid

Peenesta kõik koostisosad köögikombainis üsna peeneks massiks. Seejärel lõika küpsetuspaber pooleks ja need poolikud ristipidi kolmeks. Nüüd aseta iga küpsetuspaberijupi peale 50 g segu (50 g sellepärast, et nii on sul vajadusel lihtne oma päevaseid makrosid välja arvutada ja sa ei pea igat batooni eraldi kaaluma). Vormi segust batoonid, keri küpsetuspaberisse. Kui rullid valmis, aseta need karpi ja külmkappi. Sealt siis võta, kui vaja.

Energiabatoonid on ka hea kingiidee. Paki läbipaistvasse tsellofaani, seo ilusa paelaga kinni, mingi kaunis kaardike külge ja ongi mõnus maius lähedastele valmis.
Lisaks jätab retsept päris suure mängumaa rikkalikule fantaasiale. Segule võid lisada veel nt kookoshelbeid, linaseemneid, šokolaaditükikesi ja muud meelepärast.

100 g ploomi-pähkli energiabatoone sisaldavad:

Energiat: 329 kcal (1 batoon 164,5 kcal)
Süsivesikuid: 50,2 g (1 batoon 25,1 g)
Valku: 6,52 g (1 batoon 3,26 g)
Rasvu: 11,4 g (1 batoon 5,7 g)

Kalkuni-suvikõrvitsakotletid

Kuna ma suutsin ikka endale korraliku sügisviiruse külge haakida, olen mõned päevad kodus kopitanud. Ja mis siin haigena ikka teha on, kui retsepte kokku panna. Õnneks on täna mu söögiisu juba peaaegu inimlik ja enesetunne ka, kuigi köha ei taha kuidagi järele anda. Aga viimased päevad olen ma sõna otseses mõttes sööki sisse surunud, mitte miski ei lähe alla ja kui ma ise ennast vägisi ei söötnuks, jäänuks ma päris nälga.

Nii ma siis olengi arvuti kaudu maailmaga ühendunud ja toidumaailma sukeldunud, et kui ühel hetkel hea isu tagasi, oleks maitsvad ja tervislikud toidud käepärast. Viimasel ajal kippuski menüü juba liiga üksluiseks minema ja vaheldus kulub hädasti ära.

Need kalkunikotletid on küll suurepärased (uskuge, sest just sõin ühe ära). Ja kui lahjad, tervislikud ja ideaalsed ka õhtuseks kergeks sööminguks.

Et neid mõnusaid lihapätse valmistada, on sul vaja:

450 g hakitud kalkunikintsuliha
450 g suvikõrvitsat (u kaks väiksemat)
70 g sibulat (pool suuremast)
1 muna

1/2 tl soola
1 tl küüslaugupulbrit
1 tl sibulapulbrit
1 tl punet (oregano)
1 tl musta pipart
2 tl kuivatatud basiilikut

Eelsoojenda ahi. Säti ülemise grilli peale ja 200 kraadi juurde. Riivi suvikõrvits. Kui soovid, võid veidi vett välja nõrutada, aga ära päris kuivaks pitsita. Haki sibul peeneks ja sega suvikõrvitsaga. Lisa maitseained ja muna ning sega. Viimasena lisa hakkliha ja nüüd lase käed käiku. Sõtku liha suvikõrvitsaseguga segamini, aga ära nätsuta liiga pudiks. Vormi peopesasuurused pätsid, aseta ahjuplaadile ja lükka ahju. Lase ühelt poolt pruuniks küpseda, siis võta plaat välja, keera kotletid teistpidi ja pane ahju tagasi. Minul kulus ühelt poolt küpsetamiseks u 15-20 min. Ja ongi valmis. Serveeri värske salati või näiteks tatraga.

100 g kalkuni-suvikõrvitsakotlette sisaldab:

Energiat: 68,8 kcal
Valku: 9,98 g
Süsivesikuid: 1,72 g
Rasva: 3,36 g

Instagramist ja eluviisist

Instagram on telefoniäpp, mida ma olen vahelduva eduga kasutanud ja mitte kasutanud. Leidsin sealt hiljuti ühe vahva fotoväljakutse (photo challenge) novembrikuuks. Kuna tegemist on tervislikele eluviisidele pühendatud väljakutsega, siis otsustasin, et miks mitte proovida. Saab novembriks endale mõne uue eesmärgi seada, pingutada veel rohkem ja vaadata, kuidas teistel sarnastel instagrammijatel selle väljakutsega läheb. Ma olen sealt leidnud juba palju tublisid noori inimesi, kes täiesti iseseisvalt oma eluviisi muudavad. Nad otsivad internetist ise infot, kuidas oleks õige toituda, mis trenni teha ning kuidas ennast motiveerida, et kaalulangetamine ei jääks ajutiseks ettevõtmiseks, vaid elustiil kui selline muutuks püsivalt.

Olgem ausad, inimesed on laisad. Ma ei salga, et ka mina. Aga need, kellel pole võimalust spordiklubides käia või toitumisnõustaja eest maksta, pole üldse kaalulangetamise mõttes maha kantud. Internetis on niiiiiiii palju materjali, mida lugeda, mida katsetada. Pole mõtet ette võtta mõnd tobedat dieeti, mis tüdimusest üsna varsti oma lõpu leiab ja vanade toitumisharjumuste naastes tuleb taas endas pettuda, kuna kaal on tõusnud. Mis seal üldse imestada? Kiired dieedid on loodud vaid inimeste lollitamiseks ja need ei toimi!!! Inimesed ei usu seda muidugi, kuna kõik tahavad ju nädalas kolm kilo alla võtta ja kuu ajaga bikiinifitnessi vormis olla. Fakt on see, et me ei võta ju kuu ajaga 30 kilo juurde. Kuidas me saame siis eeldada, et need 30 kilo ka kuu ajaga maha lähevad? Minu jaoks jäävad sellised ettevõtmiseks aina enam arusaamatuks. Ma lihtsalt ei mõista.

Selleks, et tulemusi näha, tuleb vaeva näha. Ja teate mis? See võtab aega kuid, teinekord mitu aastatki. Mitte keegi teine seda teie eest ära ei tee. Seda olen ma ise oma laiskuses ja jõuetuses õppinud. Kui ma patustan, söön jäätist või kommi või kooki või krõpsu, siis mul pole mõtet pärast vinguda, et miks ma seda küll tegin ja miks mul ei õnnestu kaalu langetada ja mida ma peaks tegema. Teate, mida tuleb teha? Esiteks tuleb lõpetada see lõputu hala ja vingumine! Ausalt ka. Ainult sina ise oled oma elu peremees. Sina juhid ja kontrollid olukorda. Sina teed ju valikuid. Ja kui sa ei suuda nädalas mitte ühelgi päeval kommile ei öelda, siis järelikult pole kaalulangetamine või eluviisi muutmine sinu jaoks prioriteet.
Kui mina patustan, siis ma teen seda juba teadlikult. Ma tean, mis mind järgmistel päevadel ees ootab. Kaal tõuseb, vesi koguneb kehasse, raske on olla jne jne. Vahel ma tõesti võitlen end isudest vabaks, aga vahel annangi alla. Ja kui ma alla annan, teadvustan, et homme on uus päev uute võimalustega. Küll aga ei tohiks uusi päevi hakata kurjasti ära kasutama, kuna see uus päev, mis on uueks võimaluseks antud, on mõeldud enda kokkuvõtmiseks. Aga mitte nii, et sa homme ütled jälle homme ja varsti on homseid juba mitme aasta jagu kogunenud.

Homme homseks, palju olulisem on täna ja siin ja praegu. Kes väga tahab ennast muuta, see ei käi viril näoga ringi ja ei otsi erinevate inimeste käest meeleheitlikult mingeid imenippe, kuidas kaalu langetada. See tahtejõuline tugev inimene läheb arvutisse, lööb toitumispäeviku lahti, paneb sinna kirja oma toidud, arvutab välja päevase energiavajaduse. Uurib internetist, mida tasub süüa, mille võiks toidulaualt välja jätta. Hakkab oma toidukordi ette planeerima ja tööle toitu kaasa võtma. Leiab võimaluse trenni tegemiseks ja annab endast iga päev parima, et jõuda nende tulemusteni, millest ta unistab. Ta ei lase pead norgu, kui kaal vahepeal seisab, ta teeb endale selgeks, et seisakud on normaalsed. Kui midagi üldse ei muutu, võtab ta jõuvarud kokku, lappab jälle internetilehekülgi ja püüab oma menüüs või treeningplaanis midagi muuta. Ta katsetab, ebaõnnestub, katsetab, ebaõnnestub ja katsetab uuesti, sest ta ei anna alla. Ta teab, et pole inimest, kes tema eest need imetrikid ära teeks. Imesid teeb inimene endaga ise.

Selliste mõtete saatel tegin ma oma instagrami konto avalikuks, nii et need, kes instagrami kasutavad, võivad mind jälgima hakata. Minu kasutaja seal on briidz. 

Konto avalikustamine aitab ka minul oma valitud rajal püsida ning ehk leiab keegi sealt pisutki inspiratsiooni, et oma teed jätkata.
Ma panen iga päev üles fotoväljakutseks vajalikke pilte, püüan rohkem retsepte ja toidunõuandeid jäädvustada ning võib juhtuda, et varsti leiavad seal oma koha ka videod/pildid lihtsatest harjutustest, mida kodus või jõusaalis järele proovida.

Kokkuvõtteks:
* Lõpeta enda petmine kiireid tulemusi lubavate dieetidega eksperimeteerimisel. Tulemused on vaid lühiajalised ning lõpevad tihti pettumuse, nördimuse ja suuremate isudega.
* Tee endale selgeks, et mitte keegi peale sinu ei saa sind käskida või keelata. Ainult sina ise pead oma olukorraga toime tulema.
* Otsi internetist tervisliku toitumise kohta infot. Eestis on parim infoallikas www.toitumine.ee, mille toitumisinfo on kooskõlas riiklike toitumissoovitustega ning sobivad kõigile alates koolieelikust kuni koduse emmeni või vanaema-vanaisani.
* Ära usalda vabameedias ringi liikuvaid artikleid toidumüütide, salendavate toiduainete vm imenippide kohta. Pole olemas imetoite, imenippe jms. Toitumine terviklikult peab olema tasakaalustatud ja mitmekesine. Sinu kehas ei muutu just palju, kui lisad oma tasakaalutusse menüüsse näiteks sellise supervilja nagu goji marjad. Võid neid pakkide viisi järada, aga kui toidulaud tervikuna on paigast ära, ei tasu tulemusi oodata.
* Otsi infot ka Pinterestist, Tumblr-ist, Instagramist, seal on tihti vahvaid retsepte ja nõuandeid mitmekesiseks toitumiseks ja treeninguks.
* Leia üles kaalublogid ja inimesed, kes sind tõeliselt inspireerivad. Jälgi nende tegemisi ning ammuta just nendest inimestest jõudu ja tahet (mul on kaks suurt eeskuju, kellel silma peal hoian ja kes, hoolimata sellest, et nad asuvad teises maailma otsas ja ei tunne mind, suudavad mind motiveerida ja annavad palju jõudu lihtsalt oma eksistentsiga)
* Armasta ennast ja oma keha just praeguses olekus ning ära võrdle end teistega. Me kõik oleme erinevad ja kui sa ei suuda ennast armastada, ei suuda sa ka kaalu langetada, kuna stressis keha ei taha kunagi eriti hästi koostööd teha.
* Lase mõtted vabaks ja anna endale aega. Mitte miski ei sünni üleöö, muutusteks on vaja võtta aega. Mitte nädal või kaks, vaid teinekord lausa aasta või paar.
* Õpi ebaõnnestuma. Kui kukud, siis tõuse püsti ja jätka. Loobuda on ju alati lihtne. Tõeline edu aga peitub ebaõnnestumiste aktsepteerimises. Nii lased pahad mõtted endast mööda ja need ei kõiguta sinu otsust oma eluviisi muuta

Mind võib leida:
Tumblr-ist - briidz.tumblr.com
Pinterestist - brittaroosileht
Instagramist - briidz

Väljas on tatiseks läinud. Hoidke tervist! :)

Kes kompab piire?

Otsustasin, et minust pole ikka aktiivset jõusaalis rassijat, kui kubjast piitsaga kõrval pole. Tulemused on niiiiiii aeglased tulema ja ma olen ikka liiga laisk tavalise jõusaalitrenni jaoks (vabandused, vabandused...). Kui aga tuli välja, et kolm nädalat järjest kavatses Viktor oma ringtrenni (nädala ainukese!) ära jätta, tekkis minus aina süvenev frustratsioon. Miks? Sest see on ainuke trenn, kus ma tunnen, et iga nädalaga suudan rohkem. See on trenn, kus iga nädal on midagi uut, iga nädal avastan ma oma kehas mingi uue võime, iga nädal pushin ma endast viimse välja, et tunda, kuidas ma arenen. Ja ausalt ka - see mees on parim piitsaga kubjas mu kõrval! Kuigi ma olin trennide ärajäämise pärast muserdatud (naiselik liialdus), ütlesin endale, et ma ei kavatse nüüd sellepärast diivanile lebosse jääda ja patja nutta. Ükskõik, kas Viktoriga või ilma, saalis või kodus või õues, hantlite või keharaskusega, ma teen need trennid ise ära. Tellisin endale GymBossi intervalltaimeri, hakkasin märkmikusse enne igat trenni harjutusi kirja panema (loe postitust, kus ma trennisaali "koju tõin").

Minu kava on üles ehitatud nii, et kogu trenn koosneb 15 harjutusest, mis on jagatud kolme setti. Igat setti teen kolm korda läbi, iga seti vahel on pikem paus. Taimer on sätitud intervallile 40-45 sek tööd (olenevalt päevast), 15 sek pausi. Enne trenni teen soojenduseks 10 min jooksu, pärast trenni, kui jõudu on, jooksen veel 10 min ja venitan. Niiviisi tuleb trenniajaks kokku ligi 1,5 h. Eelmisel nädalal sai iseseisvaid ringtrenne kokku 5, sellel nädalal küll vaid kaks, aga kaks on parem kui null. Ja juba nädalaga on tulemused näha. Tõepoolest! Ma olen endaga nii rahul, mis siis, et mu vorm pole veel see, mis ta võiks olla ja alati saaks veel paremini, aga ma tunnen ennast hetkel hästi. Just praegu, sellel hetkel. Ma olen endaga rahul, kuna pingutan iga liigutusega rohkem ja tunnen iga päev, kuidas ma jõuan nii palju. Minu rahulolule aitab kõvasti kaasa ka see, et ma ei kaalu ennast enam iga päev.

Oli üks öö, kui nägin unes, kuidas ma tegin plaksuga kätekõverdusi. Ma pole neid päriselt kunagi julgenud teha, kuna üks valus video, kus kogenematu neiu oma võimeid üle hinnates ninali vastu põrandat kukkus, kummitas siiani peas. Aga kui ma unenäole järgneval päeval Polinale ja Viktorile oma ööst rääkisin, ütles Viktor kohe, et need pole ju nii rasked ja Polina utsitas takka mind ikka proovima. Ja teate mis? Kaks tükki tegin ära! :)

Eile ühinesid minuga jõusaalitrenniks ka Gerly ja Terje. Kolmekesi hõivasime Viru venitusala ja ma olin meile kokku pannud päris hea ringtrenni. Tüdrukutel oli pärast trenni väsinud-õnnelik muie näol ning leppisime kokku, et see ei jää viimaseks ühiseks trenniks. Mina aga tahtsin pärast trenni võimalust ära kasutada, et oma plaksuga kätekõverdused linti saada. Terts oli valmis filmima ja mina kukkusin käsi kõverdama. Jõudsin juba mitu tükki rohkem kui esimesel korral ja olin enda üle nii uhke, et jooksin kohe plokimasina juurde, et oma jõuvarud vähemalt ühe ilma toestuseta lõuatõmbe jaoks ära kasutada. Ma olin lausa ekstaasis, kui tundsin, et appiiii, ma jõuan ju lõuga tõmmata. Täitsa ise! Oma keharaskusega. Küll ainult kaks-kolm korda järjest, aga see oli minu jaoks nii suur saavutus, et palusin Terjel ka selle hetke jäädvustada.

Eile oli super päev. Täna ma tunnen, kuidas ma julgen endalt aina rohkem nõuda, kuna ma ei muretse enam esimese ebaõnnestumise pärast. Keegi ei ole sündinud tšempion, aga iga uus kätekõverdus, mida sa eile ei jõudnud, teeb sinust võitja. Sa oled võitnud iseennast. Sa oled kompanud piire. Sa ei saa iial öelda, et sa ei jaksa, kui sa pole proovinud. Mina teen täna ühe lõuatõmbe, homme proovin juba poolteist. Täna teen kolm plaksuga kätekõverdust, aga homme teen juba neli. Iga päev on uus päev, et tõestada endale, milleks sa võimeline oled. Ma ei võta mõõtu tugevate meestega, kelle jaoks on ühel sõrmel seismine käkitegu. Ma võtan mõõtu endaga. Et olla eilsest endast parem ja tugevam ja sooritusvõimelisem. Vot nii.

Oma võimeid näeb vaid see, kes julgeb mugavustsoonist välja astuda.

B

Üks hea ostunimekiri

Hästi paljud inimesed, kes soovivad tutvust teha tervisliku toidulauaga, ei teagi tegelikult päris täpselt, mis see endast üldse kujutab. Mida ma poest ostma pean? Kas see on parem valik kui see? Kas ma seda võin? Miks seda ei või? Millistes toitudes sisalduvad head süsivesikud? Jne, jne. Selleks panen siia kirja ühe tummise ostunimekirja headest ja tervislikest valikutest.

Oluline on tähele panna, et nimekirjas leiduvad ainult toorained. Ükski valmistoit, poolfabrikaat või muul moel mugav toit siin nimekirjas kohta ei leia. Süüa tuleb hakata ise tegema! Ma ei kujuta enda elu enam ette ilma söögitegemiseta. Jah, on päevi, kui leian ennast õhtul pärast trenni kiiruga mingit salatiportsu kokku klopsimas, kuna ma ei ole end ette valmistanud, aga ka see salat on ise valmistatud, mitte poest karbiga kaasa ostetud.
Niisiis, ainult puhas tooraine. Mida nendest toiduainetest meisterdada saab, jäägu juba igaühe enda otsustada.

Head süsivesikud:

Puuviljad:

Banaan
Õun
Greip
Kiivi
Virsik
Viinamarjad (tuleb piiri pidada!)
Mustikad
Maasikad
Vaarikad

Teraviljatooted:

Pruun riis
Täisterapasta
Tatar
Kinoa
Kuskuss
Täisteraleib
Tatragaletid
Täisterakaerahelbed

Köögiviljad:

Brokoli ehk spargelkapsas
Lillkapsas
Peakapsas
Kartul (väikeses koguses)
Porgand
Kurk
Tomat
Asparaagus ehk spargel
Seened (toon igaks juhuks välja, ma ise seeni ei armasta)
Sibul
Küüslauk
Seller
Porrulauk
Tšilli
Paprika
Suvikõrvits
Kõrvits
Baklažaan

Salatilised:

Lehtsalat
Jääsalat
Rooma salat
Spinat
Frillice
Peedivõrsed
Hiinakapsas
Avokaado (sisaldab palju häid rasvu)

Kaunviljad (mis muuseas sisaldavad taimset valku):

Herned
Kikerherned
Rohelised aedoad
Valged aedoad
Punased Kidney oad
Türgi oad

Rasvad:

Õlid:

Rapsiõli (praadimiseks)
Külmpressitud oliiviõli (salatitesse)
Kookosõli (tuleb piiri pidada, kuna sisaldab palju küllastunud rasvhappeid)

Pähklid ja seemned:

Mandlid
Maapähklid
Kreekapähklid
Metspähklid
Kookoshelbed
Linaseemned
Päevalilleseemned
Kõrvitsaseemned
Seesamiseemned
Maapähklivõi

Valgud:

Liha/kala/muna:

Kanamunad
Kanafilee (rinnak)
Kalkunifilee
Forell
Lõhe
Heeringas
Tuunikala
Valge kala (erinevad liigid)
Tofu
Veiseliha (tai)

Piimatooted:

Piim 2,5%
Hapupiim 1%
Keefir 2,5%
Pett
Maitsestamata jogurt 2,5%
Kreeka jogurt (tavaliselt 10%)
Saare jogurt 5% (paksema koostisega kui tavaline maitsestamata jogurt)
Kodujuust 4-5%
Sojapiim
Mandlipiim
Juust 10-15%
Toorjuust 5-15%


Muu:

Mesi
Agaavisiirup
Kohv
Roheline tee
Kuivatatud puuviljad (ploomid, datlid jm, piiratud koguses)


Kõik need toiduained leiavad tihemini või harvemini tee minu ostukorvi. Kõik, mis nimekirjast puudub, puudub üldiselt ka minu toidulaualt (või siis kasutan üliharva... või olen midagi totaalselt unustanud :)).
Loomsed saadused on, teadagi, pärit loomadelt (liha, kala, muna) ja taimsed saadused taimedelt (teraviljad, sojatooted, puu- ja köögiviljad jms). Taimseid saadusi võiks toidulaual olla protsentuaalselt rohkem kui loomseid.

Loodetavasti annab selline ostunimekiri mingi kokkuvõtliku ülevaate, mida üks tervislik toidulaud endas sisaldama peaks.

Endast rääkides nii palju, et olen jätkuvalt aktiivsel trennilainel, jälgin toitumist, hoian eesmärgil silma peal ning püüan võtta üks päev korraga. Mul ei käi see kaalulangetamine enam nagu kellavärk, näen jätkuvalt vaeva, higi ja pisarad on omal kohal. Aga ma ei anna alla. Veel mitte.
Ma ei kaalu end enam iga päev. Esmaspäev on kaalupäev. Vähem stressi selle tobeda numbri pärast...
Veel täidan trennipäevikut, panen kirja kõik trennid, kulutatud kalorid, pulsisagedused ja harjutuste seeriad. Korra kuus mõõdan ennast üle ka. And that's about it.

Ilusat külma ilma algust!
Side lõpp.
B

Šokolaadikook!

Ma pole umbes aasta aega midagi magusat oma ahju küpsema pannud. Lihtsalt leian, et kui mul on eesmärk, mida saavutada ja magusa tarbimine juhib mind alati libedale teele, siis pole mul mõtet ennast küpsetamisega piinama hakatagi. Isegi mitte sõpradele. Isegi mitte siis, kui keegi tahab külla tulla ja palub, et no kuuleee, tee pliiispliiis seda head õunakooki, mida sa vanasti tegid. Ja kui ma teengi, võtab külaline tükikese ning ülejäänu jääb minuga tõtt vahtima. Teades ennast, ei lase see kook end kaua paluda - üsna ruttu teen sellele otsa peale. Järgmisel päeval on kahetsus ja süümepiinad piiritud. Miks seda kõike läbi elada? Pointless. Parem võtan oma tükikese kooki sünnipäeval või ostan kohvikust. Nii ei teki liialdamise ohtu ja tarbetuid süümekaid. Kondiitrioskused aga võtan tarvitusele siis, kui tean täpselt, et suudan ennast vaos hoida ja olukord ei välju kontrolli alt.

Eile oli see päev. Ma küpsetasin. Ise. Kodus. Oma ahjus. Šokolaadikooki. Ma ei suutnud seda tükk aega uskuda ja suhtusin oma tegevusse äärmise ettevaatlikkusega. Kas ma tõesti nüüd teengi seda? Seda, millest teadlikult hoidun, kuna olen piiritundetu õgard? Kuna leitud retseptis aga midagi pööraselt ebatervislikku ei olnud (noh, suhkrukuhjad, nisujahumäed ja sulavõijõed), siis otsustasin katsetada.
Taignakogus oli õnneks piisavalt väike, sõbranna käis ka külas ning Rauno sai oma osa. Ja mulle jäi seekord piisavalt vähe, et mitte süümekaid tunda, piisavalt palju, et magusat ampsu ka tõeliselt nautida, ilma et see märkamatult mu kõhtu kaoks. Pean märkima, et määrisin oma tükikestele pisut maapähklivõid ka peale ja taevas ma olingi :)

Aga retsepti juurde.

Tervisliku šokolaadikoogi jaoks läheb vaja:

200 ml kaerajahu
50 ml kaerakliisid (ja miks mitte kasutada pisut täisterakaerahelbeid - katsetamise küsimus)
1 dl vaniljemaitselist valgupulbrit
1/4 tl soola
3 spl toorkakaod (mitte seda magusat pulbrit)
1/2 tl küpsetuspulbrit
2 spl agaavisiirupit või vedelat mett (või steviat, aga selle kogust ma määrata ei oska)
200 g marjapüreed (ise kasutasin Salvesti mustikamaitselist beebitoitu, aga miks mitte püreerida ise värskeid marju ja puuvilju)
4 munavalget
100 ml vett

Sega ühes kausis kokku kuivained (kaerajahu ja -kliid, valgupulber, sool, kakao, küpsetuspulber), teises kausis vispelda segamini munavalged, agaavisiirup, marjapüree ja vesi. Vala vedelad koostisosad kuivainetega kokku ning sega ühtlaseks taignaks. Vala tainas vormi. Kui kasutad lahtikäivat vormi, siis võid vooderdada küpsetuspaberiga, keeksivormi võid määrida õhukese kihi rasvainega. Mina kasutasin 24 cm läbimõõduga vormi ja kook tuli võrdlemisi õhuke, mida väiksem vorm, seda paksem kook. Pista kook ahju, küpseta 200 kraadi juures 20-25 minutit ja ongi valmis! Naudi tassi kohvi juurde või võta mõnusaks vahepalaks tööle kaasa.

Kui ma vähegi aega leian, püüan retsepti ka Nutridatasse sisse toksida, et makrod välja arvutada.
Küll aga tuleb meeldetuletuseks mainida, et mõõdukus käib koogiampsudega käsikäes. Nii et ühekorraga tervet kooki hinge alla lükata pole mõtet.

Mõnusat maiustamist :)
B

EDIT: Toksisin retsepti Nutridatasse. 100 g šokolaadikooki sisaldab:

Energiat 186 kcal
Rasvu 3,82 g
Valke 13,9 g
Süsivesikuid 23,9 g
Kiudaineid 4,37 g

Kuldsed sõnad

"Kui sa tunned, et motivatsiooni hakkab väheks jääma, viska pilk peeglisse ja vaata, kui ilus sa oled," ütles Viktor reedel ringtrennis, kui me parajasti bosupallil sirgplankasendist küünarplanki laskusime ja vastupidi.

 Tegin talle nädala alguses suulise noomituse, et ta ei tohiks treenitavatega liiga leebe olla ja kui keegi jonnib, et ei jaksa, siis tema ülesanne on panna see inimene jaksama, mitte aga järele anda rasket harjutust uue ja lihtsama vastu vahetades. Need olid tema enda sõnad, et raske teeb tugevaks, nii et tuli hetk, kui pidin talle seda meelde tuletama. See selleks... mul on hea meel, et ta leidis mu nõuande siiski kasuliku oleva ning rakendas kõike seda, millest eelmisel nädalal vajaka jäi. Sai täpselt nii raske, et mu peas tekkis vägisi diskussioon, kas nüüd annan alla või võtan ennast kokku, hammustan huulde ja punnitan lõpuni. Kibe higi oli silma voolanud ja nende lahtihoidmine tundus kogu selle pingutuse juures juba mõttetu tegevus. Mu juuksed olid märjast pulkas, salkus ja sassis, meik oli näos laiali ning minust oli lahkunud viimnegi ilu.

Peeglisse vaadates aga ei näinud ma seda jõledust, mida see rassimine minuga tegi. Ma nägin peeglisse vaadates inimest, kes pühendub ja pingutab kui mitte 110%, siis igatahes oma võimete maksimumi piires. Teinekord ei jõua minagi, jõud saab otsa ja paus näib hädavajalik. Ja sel hetkel, kui ma siis oma higist nõretava näo peeglisse pööran ja enesega tõtt vahin, tuleb tagasi kõik see jõud, mis hääbuma oli hakanud. Sest ma näen seal inimest, kes on valmis ennast tühjaks pigistama selle nimel, et mingit pealtnäha tobedat harjutust lõpuni teha. Selle nimi on piiride avastamine. Ma tahan igakord trennis olles teada saada, milleks ma seekord võimeline olen. Ma tahan katsetada uusi asju, raskeid asju. Neid, mille esimene sooritus kukub haledalt läbi. Aga ma tean, et ma olen kõigeks võimeline, kui ma ei lase ebaõnnestumisel ennast mõjutada.

Täna näiteks otsustas Rauno, et aeg on trenni minna. Ta liitus meie klubiga ja läksime koos jõusaali. Ma tahtsin juba eelmisel nädalal proovida ise lõuga tõmmata, aga kuna oma keharaskust ma käte abil veel üles vinnata ei jaksa, on mul vaja pisut toestust jalgade alla. Süsteem on sel jõusaalimasinal lihtne, teostamine pisut raskem, kuna oma pea kõrguselt on enda jalgade alla vaja saada pulk, mille küljes plokimasina raskused. Kui aga korraga on vaja alla suruda u 30-kilone plokk ja siis sellele veel peale astuda, läheb minul üksi raskeks ja vaja on tugevaid käsi, kes abistaks. Õnneks oli Raunts täna kaasas ja aitas mul selle ära teha. Ma ei pannud meelega liiga suurt toestust, kuna tahtsin tunda pingutust. 10 korda tõmbasingi ära. Siis väsisin. Aga edaspidi ma juba tean, et suudan natuke rohkem. Iga kord pisut enam, kuni varsti ei vaja enda alla mingit toestust ja vean oma kere ise käte abil üles.

Pidingi need postituse alguses olevad sõnad kirja saama. Noh, et teinekord tuleks ikka meelde suure puhkimise ajal oma iluga peeglist tõtt vahtida ja endale öelda: "Ära mõtlegi alla anda, naine!"

Naljakas päev

Kuidagi on kohe nii, et kui midagi on eriti hästi, juhtub midagi, mis rikub meeleolu. Eile ja täna kogunes kuidagi nii palju ebameeldivat mu ümber, et ma olin täna kohe nutuplahvatuse äärel. Kuigi midagi otseselt surmavalt halvasti polnud (lihtsalt kuidagi kuhjus mu turjale olukordi, millest tahtsin vabaneda), tundsin, kuidas vajan Helenit kohe, nüüd ja praegu minu kõrvale mu muresid kuulama. Lihtsalt, et hakkaks kergem. Kuna aga Helen oli minu haardeulatusest väljas, otsustasin täna enne tööd autos istudes ja päeva üle järele mõeldes, et olen piisavalt tugev küll, et ka ise hakkama saada. Heleniga leppisime kokku kohtumise, istume järgmisel nädalal kuhugi mõnusasse kohta maha, teeme ühe kohvi ja pläkutame naisteasjadest, ilma et meie mehed pealt kuuleks ja põikpäiselt oma arvamust avaldada saaks.
Igatahes lootsin, et saan täna vähemalt Viktoriga enne trenni viimase paari päeva juhtumistest vestelda. Sest tema on teine inimene, kellele ma võin vabalt kõigest rääkida, ilma et saaks vastuseks hukkamõistu või hunniku kasutuid nõuandeid, millega mul midagi peale pole hakata. Ja loomulikult ei õnnestunud seegi. Just täna. Just siis, kui minul oli vaja. Istusin enne trenni hiigelummikus ja palvetasin, et saaks enne trenni ühe kohvigi teha ja oma väsinud meelt pisut turgutada. Jõudsin parajal ajal, lürpisin oma kohvi ja ootasin oma usaldusväärset vestluspartnerit. Kui aeg oli minna riideid vahetama, jõudsin järeldusele, et topelt-tõepoolest - ma pean oma olukordadega nüüd üksi olema. Ise. Viktoril oli kaalunõustamine ja ta lõpetaski vahetult enne trenni algust. Mina aga ajasin selja sirgu, pea püsti ja otsustasin, et ei lase mingil kahtlasel tujul oma trenni rikkuda. Olen eelmisest reedest saati veremaiguni pingutanud ja enne homset puhkepäeva ei kavatsegi alla anda. Ma olin tubli. Ma tegin selle ära. Sest öeldakse, et bad mood makes a great workout. Kuigi mu tuju polnud tõesti täna nii halb. Lihtsalt naljakas oli. Ja imelik.
Ja trennis olin ma täna nagu kobakäpp. Küll koperdasin bosupalli taha, küll libises matt alt ära, enne pumpi viisin kangi ja kettad oma kohale ja need lagunesid juba enne mahapanemist kolinaga põrandale. Naersin omaette, et no olen ikka lödinäpp. Läksin stepipinki võtma ja sellel kukkus jalg alt ära ning tekitas veel suuremat lärmi. Loomulikult pälvisin terve saali suuresilmalise tähelepanu. No pole minu päev, tõdesin. Ei hullu, võtsin uue pingi, sättisin asjad valmis ja tegin oma teise trenni, selle nädala viimase trenni, uhkelt ära.
Kõik, mis juhtuma peab, juhtub niikuinii. Homme on palju parem päev ja ma tunnen, kuidas ma saan endaga hakkama.

Kaalunumbrist nii palju, et see oli täna hommikul jälle 72,5, sama palju, kui augusti lõpus. Ma olen selle numbriga tagasi alguses. Ma juurdlen ja püüan tasapisi põhjuseid otsida ning mitte üleliia ärrituda. Teadagi, mis siis saab. Mu keha kaotab mu mõistusega igasuguse kontakti ja edasine koostöö lõpeb kiiresti. Mida rahulikum ma oma kaalunumbri suhtes olen, seda parem. See pole minu jaoks prioriteet. Tähtsam on väline vorm endale atraktiivseks muuta ja muu on teisejärguline.

Vahelduseks söögist ka. Proovisin täna elus esimest korda asparaagust ehk sparglit. Uskumatu, aga ma polnud seda tõesti kunagi maitsta saanud. Eile tekkis tunne, et tahaks proovida. Igasuguseid juurikaid ja maapealseid vilju leiab minu külmkapist nüüd aina rohkem ning uued põnevad maitsed on ainult teretulnud. Huvitav on ka see, et näiteks pastat või muud teravilja mu taldrikul väga enam ei leidugi. Ma isegi ei tunne puudust, et mingi teraviljatoode peaks mu taldrikul olema, kui mul on hunnik hästivalmistatud köögivilju kvaliteetse lihaga kõrvuti. Ainult siis, kui lõuna ajal meie maja kohvikusse sööma lähen, valin lihalise ja värske salati kõrvale peotäie tatart.
Aga kuidas siis spargel maitses? Keetsin võrseid vähese soola ja tšillihelvestega vees nii kaua, kuni noaga lõigates vili küps tundus. Mulle meeldib, kui köögiviljad jäävad pisut krõmpsud, seega väga kaua ma potti tulel ei hoidnud. Mida vähem toitu töödelda, seda rohkem jääb sellesse kasulikke vitamiine ja mineraalaineid. Sparglivõrsete kõrvale serveerisin ilusa portsu kanafileed, umbes 110-120 grammi. Ja maitses tõesti hästi. Valmis võrseid võib veel maitsestada küüslauguhelveste ja killukese (ainult KILLUKESE) taluvõiga. Igatahes on spargel nüüd minu menüüs ja ma kavatsen seda veel ja veel süüa. Proovige ka.

Mida tarka veel öelda? Ärge võtke argimuresid liiga tõsiselt, rääkige oma lähedaste inimestega, keda maailmas kõige rohkem usaldate, nautige seltskonda, tehke trenni mõnuga, mitte sunniviisiliselt, toituge puhtalt ja tervislikult ning proovige sparglit :)

Mõnusat sügist!
B

Kodust sai spordisaal

"Täna teeme trenni, homme teeme trenni, trenni teeme ülehomme. Täna teeme trenni, homme teeme trenni, trenni teeme üle-üle-üüüleehomme!" Mitte ei söö iga päev komme nagu Tipp ja Täpp.

Eilne grit lisas üleeilsele ringtrenni-pumbi valule veel mingeid uusi lihasvalusid juurde ja ma reaalselt veeresin täna hommikul voodist välja, sest kõhulihased valutasid nii, et püstitõusmine näis võimatuna. Kätegi abil ei saanud end püsti ajada, kuna need valutasid ka. No ühesõnaga, minu kehas polegi vist kohta, mis ei valutaks. Tükk aega mõtlesin, mida siis täna teha. Kas puhkan? Lähen ikka klubisse ja teen ühe rahuliku bodybalance'i? Lähen jooksma? Teen kodus ringtrenni? Tükk aega kohe mõtlesin. Midagi peab ju peale tegema, muidu on lihased homme veel kangemad ja siis ei jõuaks ma töölegi kõndida. Kuna ma olen täna veel üksi kodus, siis ei saanud ma jätta kodus treenimise võimalust kasutamata. Ringtrenni kokkupanemine tundus parim variant, kuna nii saan ise valida, milliseid harjutusi teha ja kasutada koduseid vahendeid (st hantleid, palle jm varustust mul ju pole). Vaja oli vaid trennimatti, mida mul loomulikult polnud, ja taimerit, mis nutitelefonides õnneks olemas. Panin siis endale hunniku hulle harjutusi kokku (ega ma mingit lõdva trenni siis tegema ei hakanud), sõitsin linna trennimatti ostma ja koju jõudes otsisin YouTube'ist välja hea musamiksi, mille saatel pekile säru teha. Uskumatu, aga ma arvasin, et ma pole võimeline kodus eriti pingutama, kuna siin ei ole treenerit, kes kupjana kõrval möirgaks, siin pole tingimusi ega vahendeid, mis spordiklubis ja siin on võrdlemisi kitsas. Aga ma eksisin. Muusika päästis tänase päeva täiega. Ja üksinda pingutamine oli täna hoopis privileeg, ma sain siin teha seda, mida ise tahan - kahe harjutuse vahel näiteks kreisidäänsi teha :D Lisaks on erinevad mööblitükid harjutuste sooritamiseks suurepärased abivahendid.

Minu tunnine treening koosnes 15 harjutusest, millest igaühe tööaeg oli 45 sek ja puhkeaeg 15 sek. Seda ringi tegin läbi kolm korda. Soojendus ka ette ja tuligi tund aega täis. Venitama peab muidugi ka, see on väga oluline. Tunniga kaotasin 702 kcal (mis on minu puhul täitsa tavaline ringtrenni tulemus), keskmine pulss 159, max 183. Minu puhul jälle mitte midagi imekspandavat. Ma olen kõrgepulsiline ebanormaalne hull, mis puudutab trennitegemist. Üks mu klient, kellega käime aeg-ajalt samades trennides ei suuda ära imestada, kuidas ma ennast küll nii tühjaks suudan pigistada, tal pidavat alati tunne olema, et mulle tuleb kiirabi kutsuda. Võtsin seda kui komplimenti...

Kellel iganes pole tahtmist või aega trennisaali minna ja õues on kole vihm, võibki vabalt ka kodus trenni ära teha. Juutuub kubiseb erinevatest treeningvideotest. Säti taimer paika, kirjuta harjutused paberile ja alusta. Peaasi, et suudad vabandused ja ettekäänded alla suruda ning ennast kokku võtta. Midagi ületamatut siin ei ole. Rasketele harjutustele leiab alati ka lihtsamad alternatiivid. Lisaks on intervalle nii erinevaid, leia endale sobiv tööaja ja puhkepausi pikkus ja anna kuuma. Keera musa ka hästi valjuks (kui pole ohtu, et naabrid pahandama hakkaks) ning mõtle, kuidas kõik see aitab sul tugevaks saada.
Ja pinguta!

Minu tänane trennimiks:

Sinu keha on sinu teha

Käisin täna esimest korda uut trenni proovimas. Eilsest ringtrennist ja uuest pumbi kavast on täna kõik kohad valusad ja hommikul oli juba tunne, et täna jääb vahele. Aga kuna nädala esimene pool möödus mul taas Poolas sisseoste tehes, ilma trennita ja peaasjalikult suhkrust toitudes, võtsin ennast kokku ning läksin ikka. Jah, Poola ei hellitanud jälle. Kolm päeva sõin ma ainult magusat: karamellikooki, šokolaadi, küpsiseid, komme, kõike, mis sisaldas suhkrut ja oli magus. Rauno oli neljapäeval juba mures ja mainis mokaotsast, et kuule, vist saab juba liiga palju, äkki tõmbad hoogu maha. Ma tundsin kaalu pärast loomulikult pisut muret ning reede hommikul kaalule astudes ei olnud kilone kaalutõus mingi üllatus, aga üllatav oli see, et sel hetkel lõpetasin ma muretsemise ja tundsin end imelikult, kuidagi vabalt. Ma tunnistasin endale, et mul pole mõtet vinguda juurdetulnud kaalu pärast, kui ma olen selle ise teadlikult põhjustanud. Ja ma võtsingi asja rahulikult. Vaatasin tõele näkku ja alustasin reedel uuesti. Tänaseks oli suhkrukilo kenasti alla läinud ja ennäe imet - polnudki vaja muretseda.

Aga nüüd tänasest trennist. Tegemist on Les Millsi treeningute hunnikusse kuuluva GRIT Strenght-iga, mis kujutab endast poolt tundi räiget andmist. See pooletunnine treening on nii intensiivne, et vähetreenitud tõenäoliselt roomavad saalist välja, veremaitse suus. Ega treenitumatelegi see mingi meelakkumine pole. Mina ootasin sellest trennist samuti midagi pööraselt hullu ja juba eeldasin, et ei jaksa midagi teha. Aga-aga... tundub, et minus on siiski mingid sisemised jõuvarud ja ausalt öeldes ei olnud tegemist millegi hullemaga kui meie ringtrenn. Kui, siis pisut intensiivsem see oli, aga ei midagi ületamatut. Katrena, kes õnneks on hea tuttav inimene (võõra treeneri juures oleks ma end uut trenni proovides ebakindlalt tundnud), tõmbas saali käima küll ja vahepeal tundsin ma tõesti, et nüüd möirgan täiega ja tõmban kätekõverdusi ühe käega. Just tema suust tulid kuldsed sõnad, mis jäid kummitama: "Sinu keha on sinu teha." Täpselt nii palju, kui anname, nii palju saame vastu. Ja mõelda vaid - see toimibki.
Ma andsin endast ikka nii palju, kui suutsin (kuigi vahepeal ei suutnud ka) ja nautisin iga minutit.
Saali astudes vaatasin, et inimestel on kangid enda ette valmis pandud ja uurisin kohe Katrenalt, mis raskuse ma valima peaks. Tema muidugi ütles, et mina peaks kindlasti 7,5 kg ühele poole panema. Kõva mutt, nagu ma olen, paningi. Ja siis käisin silmadega üle saali - mitte kellelgi ei olnud nii rasket kangi, isegi mitte Katrenal endal. Kõigil oli max 5 kg ühel pool. Korraks tundsin end pisut imelikult, nagu mingi hullumeelne tuleb esimest korda trenni ja kukub 15-kilose kangiga laiama, äkki ei jaksagi midagi teha, aga see tunne kadus kiiresti, kui taipasin, et olin teinud õige otsuse. Sest kui ma ei pinguta suure raskusega, pole tulemusi oodata.

Raske teeb ju tugevaks! Raske teeb tugevaks! Ainult raske teebki tugevaks! Korrutage seda endale iga päev mitu korda. Vaadake enne trenni peeglisse ja öelge seda endale. Siis vaadake üle oma raskused... ja pange koormust juurde. Nii lihtne ongi.

Mina tulin sealt trennist igatahes hea tundega ära. Jalad tudisevad, kõhulihased valutavad, nii et ma kardan aevastadagi ja koos eilsest saadud lihasvaluga annab see kokku ühe päris tugeva rammestunud oleku. Aga ma tean, et ei ole trennis niisama vahtimas käinud. See magus valu tõestab, et olen pingutanud ja endast parima andnud. Proovige ka :)

It's just you against you

Kolm nädalat on möödas. Kolm nädalat enda halbade harjumustega võitlemist on möödas. Kas ma olen märgatavalt muutunud? Päris aus vastus on, et ei ole. Ma annan (või vähemalt püüan anda) endast iga päev parima, aga kuskil minu sees elab väike kurat, kes mu kannatlikkuse ja tahtejõu tõsiselt proovile tahab panna. Ja panebki. Ma olen kolme nädalaga suutnud kaotada umbes 1,3 kg, mis iseenesest polegi ju liiga vähe ega ka mitte liiga palju. Samas tean, et ma oleks võimeline enamaks, kui see neetud toit mulle igal sammul jalgu ei jääks. Vahel kipun ikka liiga palju libastuma... Ma lähen iga päev korraks närvi asjaolu peale, et ma pean olema iseenda vang ja vangivalvur korraga, kõike selleks, et minus säiliks mingigi kontroll oma toidulaua üle. Ma olen oma kapid magusast jm ahvatlevast täiesti puhtaks teinud. Minus ei ole enam seda tugevust suhkruhunnikule vastu panna ning külma närviga kapiuks kinni hoida. See nõuab ülimat pingutust, et istuda õhtul diivanil ja vaadata telekat ilma, et näksimise mõtted pead ruineeriks. Iga jumala päev pärast õhtusööki valdab mind selline magusanälg, et puista või juustutükile suhkrut peale ja söö ära. Ma unistan sellistel õhtutel, et ma saaks olla nagu mu paks kass, kelle ma ise dieedile olen pannud. Ta lihtsalt pole võimeline ise endale kappidest süüa otsima. Tal pole muud valikut, kui süüa siis, kui antakse. Küll ma vahel tahaks, et saaks süüa siis, kui antakse, õigel kellaajal, õiges koguses. Ja kui parasjagu söögiaeg pole, siis kräunu kapi najal nii palju, kui tahad ja nii haledalt, kui tahad, aga ühel hetkel mõistad, et mitte keegi ei kuula ja targem on oma paks kere köögist minema vedada ning diivanile teki sisse magama keerata. Mina aga olen kahejalgne, kaks kätt ka otsas, kordi kõrgem veel pealekauba. Ma ulatun külmkapiukseni ning minu võimuses on sealt haarata kõike, mida hing ihaldab või mida kapis parasjagu leidub. Minu võimuses on valida ise, mis kell ma süüa tahan, kui tihti ja millises koguses. Jah.. minu võimuses on valida ise. Minu võimuses on teha õigeid või valesid valikuid. Selline vabadus tekitab dilemmat - võtta või jätta. Liigne vabadus ja valikuvõimalus muudab mind aga laisaks. Laiskus muudab mind jõuetuks. Jõuetus muudab mind tahtevõimetuks. Ja ilma tahtejõuta pole ma midagi. Ilma tahtejõuta ei liiguta keegi mägesid ega pane jõgesid teistpidi voolama. Ilma tahtejõuta jääb elu täpselt sellisena kulgema, nagu see on siiani kulgenud. Kõik on sama. Ma võin unistada ja mõelda, mis kõik võiks olla, aga mitte midagi ei muutu, kui ma end kokku ei võta ja tegudele ei asu. Vaja läheb vaid üht sammu, et toast välja astuda ja trenni minna, üht sammu, et poes magusariiulist mööda astuda, üht sammu, et köögikapid ahvatlustest puhtaks teha ja üht sammu, et mugavustsoonist välja astuda. Kui see samm on tehtud, leiab tahtejõud meieni ise tee.

Nii et.. natuke peabki olema iseenda vang ja vangivalvur korraga. Sest meile on antud võimalus valida. Loomad ei saa valida. Nad ei saa endale ise kodu, peremeest või toitu valida. Aga meil on see võimalus. Meie võimalus on kohelda ennast õiglaselt ja teha enda suhtes õigeid valikuid. Kui mul on soov jõuda enda jaoks parimasse vormi, pean ma ise ennast kontrollima ja valvama, tegema teinekord radikaalseid otsuseid ja viskamagi vanaemade kingitud Raffaellod prügikasti (leebem variant on need muidugi lihtsalt edasi kinkida ;)), et mul ei tekiks kiusatust nendega pärast õhtusööki maiustada. Kuigi kui aus olla, siis meie kodu viimased neli Raffaellot sõin ma ise ära :D Vähemalt ei ole neid nüüd enam jalus ja ma saan rahulikult edasi elada.

Ma liigun igatahes edasi. Kui vaevaliselt, siis vaevaliselt, aga peaasi, et liigun. Ja ma tahan igal õhtul magama minna teadmisega, et isegi, kui ma ei jälginud oma toitumist 100% või ei pingutanud trennis 110%, olen ma teinud midagiGI, et jõuda eesmärgile lähemale. Tuleb uus päev ja uued pingutused. Iga uus päev annab võimaluse endast rohkem anda.

Kaalunumbrist ka. Täna hommikul oli see 71,4 kg.

Söögiaeg!

Nagu juba öeldud, olen oma menüüd natuke korrigeerinud, et natuke lihaskasvule ja rasvaprotsendi alanemisele kaasa aidata. Olen menüüsse lisanud rohkem valku ja süsivesikuid piiranud (aga mitte miinimumi viinud). Põhimõtteliselt on menüü sarnane kaalulangetusperioodi menüüle, kuid puuvilju kippusin viimasel ajal liiga palju sööma, nüüd piiran nende tarbimist kahe portsjonini päevas. Hommikune täisteranisupätside ja täisteramüsli segu on iga päev omal kohal, vähendasin aga kogust (viimasel ajal kippus seegi liiga suureks) ja lisan juurde 1-2 tl linaseemneid. Avastasin selle hea leiu bodybuilding.com lehelt ja ma imestan, et varem nende peale tulnud ei ole. Jätkuvalt ei ole mul paslik näidismenüüd kui sellist siia kirja panna, kuna:
1) ma tegelen veel isegi sobiva menüü paikasätitamisega
2) minu menüü on nii individuaalne ja ei sobi kõigile ühtmoodi
3) ma püüan oma toitumist hoida võimalikult mitmekesisena, et see mind ära ei tüütaks ja üheainsa päeva kirjapanek ei annaks niikuinii täit ülevaadet

AGA...
Mul siiski tekkis ideesähvatus, et peaksin rohkem mõnusaid ja tervislikke retsepte blogisse kirja panema, et jagada mõtteid, kui kellelgi juhuslikult juhe kokku jookseb ja kuidagi ei suuda otsustada, mida õhtuks perele süüa teha, nii et toit ka enda vöökohale hästi mõjuks.

Minu tänane õhtusöök on tšillipada kolme sorti ubadega.
Selleks vajad:

300-400 g kana- või kalkunihakkliha

Pilt on illustratiivne (Allikas: www.bodybulding.com)

1 suurem sibul
3-4 küüslauguküünt
2 rohelist tšillikauna (kes eriti tulist rooga tahab, võib kasutada ka punaseid kaunu. Rohelised on mahedamad)
4-5 tomatit
1 purk punaseid Kidney ube vees
1 purk valgeid ube vees
2 peotäit rohelisi aedube (võivad olla nii külmutatud kui konserveeritud, aga kui konserv, siis kindlasti vees)
1/4 - 1/2 purki Salvesti tomatipastat (oleneb, kas eelistad kuivemat või vedelamat rooga. Eelista kindlasti võimalikult naturaalset ja paksu tomatipastat, mitte mingil juhul ketšupit)
1 spl oliiviõli (hea idee on kasutada nt tšilliõli)
küüslaugupulbrit
tšillipulbrit
1 tl sinepit (kui kasutad mahedamat, võid panna 1 spl)
värsket koriandrit

Kuumuta potis õli. Samal ajal haki sibul ja küüslauk, viska potti ja hauta klaasjaks. Lisa hakkliha ning kuumuta, kuni see on korralikult läbi küpsenud. Seejärel haki tomatid ja tšilli ning pane potti. Sega korralikult läbi. Vala valged ja punased oad sõelale ning loputa läbi (konservvesi on tavaliselt ebameeldivalt tatine). Siis lisa kõik oad (ka aedoad) potti. Lase madalal tulel pisut podiseda ning lisa vürtsid (sinep, küüslaugupulber ja tšillipulber). Lisa tomatipasta ja hauta veel u 10 minutit, aeg-ajalt segades. Viimasena lisa hakitud koriander ning serveeri rooga kuumalt.

Improviseerimine on alati lubatud. Mina ise panen toiduaineid üsna tunde järgi, sest nii saab alati parim toit.

Mõnusat katsetamist!

Cause I am a champion and you're gonna hear me roar!

Nonii! Minu motivatsioonipuudus hakkab taanduma. Kraapisin kokku viimased jõuvarud ja otsustasin endale uue eesmärgi seada. Ilma eesmärgita olengi niisama tühja tammunud ning kui millegi nimel pingutada pole, võib laiskuseuss kergesti peale kippuda. Eelmisel esmaspäeval, 26. augustil 2013, algas minu teekonna teine etapp. Lisaks sellele, et suvega lisandunud neli kilo alla saada, seadsin eesmärgiks oma kehal ka korralikke lihaseid näha. Seepärast on kaalulangus tegelikult teisejärguline (teadagi, et kilo tugevat lihast on kompaktsem kui kilo puhast rasva) ja põhirõhk jääb edaspidi rasvaprotsendi vähendamisele.
Taoliseks kehavormimiseks on vaja pisut teisi võtteid kui lihtsalt kaalulangetamiseks, seega teen pidevalt uurimistööd, mida suhu pista või kuidas trenni teha. Asjalikke nõuandeid saan jätkuvalt ka Viktorilt ja kui vajan motivatsioonisüsti või tahan muret kurta, on ta ikka minu kõrval olemas. Muus osas aga olen nüüd üksi. Keegi mind enam järjepidevalt ei kontrolli, kaalunumbreid ja muid mõõte saan ainult iseenda varasemate numbritega võrrelda ning toitumisel pean samuti ise silma peal hoidma. Ainult mina ise olen edaspidi omaenda suurim konkurent, kellest tuleb iga päevaga paremaks saada.
Hästi palju aitab mind hetkel veebileht www.bodybuilding.com. Seal on erinevaid treening- ja toitumiskavasid, kasulikke artikleid, retsepte jpm tarvilikku, millest infot ja motivatsiooni ammutada. Päris kindlat kava ma endale ette ei võta. Olen jätkuvalt nende suhtes skeptiline ning tean oma nõrkusi - ma ei suuda kavadest sajaprotsendiliselt kinni pidada. Lisaks tahan ma ise oma menüü ja treeningud täpselt enda järgi paika sättida ning katsetada, kuni leian endale sobivad toidud ja toimivad trennid. Et tugevaks saada, pean pisut rohkem rühmatreeningute saalist välja astuma ja jõusaalimasinate juurde suunduma. Niisiis hakkavad jõusaalitreeningud minu trenniplaanis sagedamini esinema ning vanadest headest rühmatreeningutest tuleb osa välja jätta. Noh, et ma ennast päris rihmaks ei tõmbaks :)

See oli hästi lühike kirjeldus minu värskest algusest. Ma ei ütle, et see saaks midagi kergemat olema kui oli kaalulangetamine. Pigem vastupidi - väike lahing on peetud, nüüd algab sõda! Sõda minu endaga. Sõda selle kehaga, mis tegi mind rõõmsamaks kui enne, kuid millel on potentsiaali olla veel parem. Ja kui on valida hea ja parema vahel, olen ma valmis parema nimel võitlema. See saab olema üliraske, aga ainult raske teeb tugevaks. Ees ootavad komistamised, kukkumised, higi ja pisarad, aga ma ootan põnevusega, milleks ma võimeline olen.

Esmaspäeval sain trennis aga ääretult meeldiva üllatuse osaliseks. Jutustasime Viktoriga just maailma asjadest, kuni ta äkitselt pahvatas: "Näe, Annika läks!" Ja siis kukkus oma kotis sobrama. Mina muidugi ei mõistnud, milline Annika. Igasuguseid Annikaid on ju päris palju, tuntud ja tundmatuid.
"No tead küll ju see, siniste pükstega, just läks mööda. Tead ju küll!" ei andnud ta järele.
Mina: "Ei tea ju niimoodi, kui ma ei näe teda. Mis temaga siis on?"
Viktor: "No sa kindlasti tead. Ta on igatahes sinu suur fänn ja leidis su blogi üles ja oli sellest täitsa vaimustuses."
Mina: "Eee... okeiii.. väga lahe ju!" Samal ajal jõudis Viktor oma kotis sobramisega lõpule ja ulatas mulle väikese roheka ümbriku, mis oli kollase paelaga kinni sõlmitud. "Ta palus sulle selle anda," ütles ta ja mina olin nii üllatunud, et ei saanudki täpselt aru, millega ma selle meene nüüd ära teeninud olin.
Suures õhinas ja trenni hilinemise ohus üritasin paela lahti pusida, aga see tõmbas nagu nimme ennast nii sõlme, et ei saanudki muidu kui kääridega. Hakkasin kääridega ülejäänud paela ümbriku küljest lahti harutama, kuni Viktor kahmas ümbriku minu käest ära: "Mh! Anna siia. Näe, rebi siit." Samal ajal oleks ta oma rapsimisega ümbrikul oleva teksti katki rebinud. Õnneks midagi ei juhtunud. Kell tiksus armutult ja meil olid riidedki veel vahetamata. Aga kui ma ümbrikust eriliselt nunnu käeehte välja tõmbasin, olin naerust peaaegu pisarais. No oli alles armas. Väikese metallplaadi järgi tundsin lõpuks ära ka, millise Annikaga oli tegu. Ma olin lihtsalt nii häppi, et meie klubis on inimesi, kes on mind minu teadmata imetlenud ja tunnustavad mind nii väikese, aga tähendusrikka asjakesega. Metallplaadi ühele poolele oli graveeritud minu nimi ja teisele poolele minu elumuutuse alguskuupäev. Just siis, kui ma virelen motivatsioonipuuduses, totaalses ülekoormuses ja -väsimuses, üllatab keegi lihtne suvaline inimene minu kõrvalt trennist sellise asjakesega.
Õhtul jooksin arvutisse ja kirjutasin Annikale siirad tänusõnad. Tema lausus mulle aga kuldsed sõnad: "Vahel, kui enne trenni paela käele paned, on kergem sihti silme ees hoida. Motivatsiooni säilitamine pole kerge, olgu eesmärk kui tahes suur või väike! Keep your eyes on the prize, nagu mu treener ütleb. Edu sulle!"

Kui keegi või miski üldse mind motipuudusest lahti suutis rebida, siis oli see Annika. Tänu sellele väikesele kogemusele tunnen ma endas palju jõudu, et edasi minna. Ma näen oma sihti ja kavatsen sinna kõmpida, maksku mis maksab. Ma kavatsen võita!

Ja sellel laulul on lihtsalt maailma vägevaimad sõnad! You're gonna hear me roooaaaaarrr!!! :)

In the end it's all the same...

Suvi on jälle nii pööraselt möödunud, et taaskord jäi kirjutamisse liiga pikk paus. Ausalt öeldes ei jõudnud ma enda elu-olu ja kaalu peale väga palju mõeldagi, kuna ma tormasin lihtsalt ühelt sünnipäevalt teisele, ühest pulmast teise ja kõige selle vahepeal raban siiani tööd teha, nii et ninast veri väljas. Meeletu aeg, kui ma pole oma blogisse ninagi pistnud, et paar rida kirja panna, samas pole mingit vägevat loomehetke ka tekkinud, et oh, küll nüüd kirjutaks. Midagi fantastilist juhtunud polegi. Meeletus koguses süüa, tavapärasest vähem trenni, üks vägev Eesti pulm Bulgaarias, üks muhe Saaremaa pulm... Saaremaal ja suve lõpetan nelja lisandunud kilopurakaga.

Kõik ei saagi alati ilus ja roosiline olla. Eriti veel minu elus. ERITI veel siis, kui on vaja oma kehaga tegeleda. Sellest on kõik mind ümbritsevad inimesed juba aasta eest aru saanud. Ühest olen minagi aru saanud - ükskõik, mida ma endaga teen või ei tee, ma ei ole siiani päris rahul. Mu süda unistab millestki ideaalsest, milleni mul võib-olla pole võimalikki jõuda, mu mõistus püüab südamel järel joosta ja midagi selle heaks ära teha, aga keha töötab täiesti omas suunas. Ja nii tekivadki raskused, nõrkushetked, loobumistunded, pisarad jm, mida ei saa eriti mugavaks ja heaks pidada. Ma kuulun siiani nende 96% naiste hulka, kes pole oma kehaga rahul. Suvi on sellele veel hävitava põntsu pannud ja mu jaks on lihtsalt otsa saanud.

Midagi teha ei ole, ma olen ennast täiega käest lasknud ja rajale tagasi punnimine ei ole sugugi enam mingi naljanumber. Nalja polegi. Olen ilmselt oma suures unepuuduses keha nii vägevasse väsimusse viinud, et see ei viitsigi midagi muud peale söömise teha ja magusaisud suurenevad iga päevaga. Iga päev võitlen jälle aina rohkem ja nii mõnelgi päeval annan alla ja kiusatustele järele. Ma olen siiski tugev ja püüan igasugust mõttetut jonnimist vältida, kuna tean ju ise, mida ma teen või tegemata jätan. Pigem keskendun endale ja otsin igalt poolt võimalusi oma puuduolevaid unetunde järele magada, küll siis trennitahe ka tagasi tuleb. Ja kui trennitahe on tagasi, loksub toitumine automaatselt paika.

Paar päeva tagasi ehmusin enda mõtete peale ära. Kes küll oli see vägev noor naine, kes nii palju kilosid seljast viskas? Mina see küll ei olnud. Kust ta oma tahtejõu küll leidis? Mismoodi ta sellega hakkama sai? Mina ei suuda paarist kilostki lahti saada, aga tema koorem vähenes peaaegu 30 kg võrra. Kuhu ta jäi? Miks teda minu sees enam ei ole? Miks mul sellised mõtted üldse pähe tulid?
Viktorile seda mokaotsast mainides ehmus temagi. Järgmisel trennipäeval ei suutnud ta ikka veel uskuda, kuidas ma niimoodi üldse mõelda võisin. Mis toimub, Britta? Jälle hakkab peale? Hakkabki. Jälle pean enese peegelpildist otsima lahendusi probleemidele, mis kunagi juba lahendatud said. Jälle pean ennast analüüsima ja uuesti avastama selle jõu, mis eelmise aasta kevadel mu suurtele tegudele sundis. Nii palju tahaks ju endaga veel ära teha ja minus peitub kogu maailma potentsiaal, et soovitu ellu viia.
Ja mida ma iial ei tohi unustada - ma olen ju nii paljudele eeskujuks! Olen suve jooksul selles küll kahtlema hakanud, aga ma luban, et kui oma üleväsimusest võitu saan ja tavapärasesse sügisrutiini tagasi imbun, ilmub eeskujulik Britta taas välja.

Suvi lihtsalt on minu nõrga iseloomu raske proovikivi, aga iga päev on uus võimalus. Ennast vihates ei jõua ma kuigi kaugele, nii et võtan oma nelja lisandunud kilo kui õppetundi. Võib-olla ei õpi ma ka järgmisel suvel tehtud vigadest. Võib-olla ka mitte ülejärgmisel. Aga tuleb aeg, kus ma oskan oma vigu väga hästi hinnata ja neist õppides teistmoodi käituda. Vähemalt ma loodan nii. Küllap aeg näitab, mida vägevat sügis-talv mu teele pillub.

Väikeste sammudega suurte muutuste poole

Ma püüan erinevatel ülemaailmsetel fitnessi-inimestel ja -blogidel tihti silma peal hoida, ehk avastan mõne motiveeriva lause, hea toidunipi või mõnusa koduse kõhilihaseharjutuse. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimesed on pühendunud ja naudivad täiel rinnal seda, mida nad teevad. Üks minu lemmikutest on Lisa-Marie BodyRock tv-st, kes nüüd tegutseb peamiselt Daily HIIT kodutreeningutega. Tegemist on minu suure eeskujuga, olgugi et tema välimuses on asju, millega on pisut liiale mindud (rinnaimplantaadid, mille ta nüüd muidugi eemaldas, tätoveeringud ja botoxit täis huuled). Aga see keha... See räägib kõva häälega pühendumisest, higist ja pisaratest ning kõigest, mida on läbi elatud, et teda täiel rinnal armastada saaks.

Lisa kirjutab Daily HIIT-i lehel ka blogi, mida loen alati põnevusega. Viimane postitus aga on nagu rusikas silmaauku. Seda saab lugeda SIIT.

Ma suutsin tema mõtetega samastuda ja arvan sarnaselt, et me oleme kõik harjumuste ohvrid. See ei kehti ainult suitsetamise, šoppamise või pidutsemise puhul. See kehtib ka toitumise, treeningu jm tervisliku eluviisiga seonduva puhul. Miks kaalulangetajad ei suuda kommidest loobuda? Miks on nii raske õhtusest teleka ees näksimisest loobuda? Sest nad on harjunud neid sööma. Ükskõik, kas iga päev, mingil kindlal päeval nädalas või korra kuus. Aga harjumus on ju sisse kodeeritud ja just sellel tavapärasel ajal hakkab meie aju alarmeerima ning tuletab meelde, et kommiaeg on jälle kätte jõudnud. 

Samas suudame me kõik oma harjumused ka tervislikuks muuta, kui vaja. Näiteks minule meeldib hommikul täisteranisupätse ja müslit süüa koos puuviljadega. Igal hommikul täpselt sama söök. See on tervislik ja maitseb mulle ning juba hommikul silmi avades rõõmustan, et on jälle võimalus seda maitsvat kooslust nautida. Sama lugu on ju kohviga. Kui ma hommikukohvi ei saa, olen kohe tujust ära, pea valutab ja kuklas vasardab ainult üks mõte - jooksuga lähimasse Statoili kohvi tooma. Omamoodi narkomaania...

Mina olen täpselt sama suur harjumuste ohver kui mõni teine inimene. Aga lugedes Lisa postitusest välja, et tark on võtta väikeseid samme harjumuse ümbermuutmiseks ning esitada endale näiteks 2-nädalane väljakutse, tuli kohe meelde esmaspäev, kui lubasin endale, et võtangi kaks nädalat ja proovin ennast iga päev liigutada. Ükskõik mida - olgu intensiivne trenn, aktiivne jalutuskäik, jooksutiir või väike kodune harjutusteseeria - aga iga päev püüan liikuda. Ma olen aru saanud, et hakkan suvel laisaks jääma, kuna spordiklubis on minu lemmiktrenne liiga vähe alles jäänud ja ma jõuan sinna võrreldes sügis-talve-kevadega palju harvem. Jah, on ju õues treenimise aeg. Aga ma ei tunne ennast miskipärast motiveerituna, kui naasen pärast pikka tööpäeva koju ja mu tagumik juba pehmesse diivanisse vajub. Seda nimetatakse distsipliini puudumiseks ja harjumuseks. Et seda muuta, võtsingi ette esialgu kaks lühikest nädalat, et ennast proovile panna. 

Teine teema on iganädalased sünnipäevad, peod ja pulmad. Ma suudan ennast toiduga senikaua vaos hoida, kuni tort lauale tuuakse. Ja siis kaob minu ümbert kogu maailm. On ainult mina ja see neetud tort, mis hüpnotiseerib mind nii pööraseks, et ühe tükiga ma piirduda ei suuda. Pärast kolmandat tükki süda läigib ja järgmisel päeval peeglist oma suhkrust ja saiast punnis kõhtu vaadates ei jõua ma ära ohkida, kui valesti ma ikka käitunud olen. Ja see muster kordub nädalast nädalasse. Esmaspäevast reedeni planeerin oma toidukordi, mõtlen ja kalkuleerin, emotsiooniisusid peaaegu et polegi, ja laupäeval suudab üks tort kõik ära rikkuda, kuna ma lihtsalt hullun juba selle vaatamisest. Ükskõik, kui palju ma ka eelmistel päevadel endale loobumislubadusi ei anna, töötab minu keha mõistusele täiesti vastu. Nii suur on harjumuse jõud.

Alustamine on kõige raskem. Täpselt nagu kaalulangetamisel, suitsetamise mahajätmisel, kohvivõõrutusel on algus kõige raskem. See esimene samm, et muuta seni muutmatut, on nii raske ja kindlasti tundub, et nüüd lähebki kogu aur ainult selle sammu tegemise peale. Fakt on aga see, et üle lävepaku astudes tunneme rahulolu, et oleme ennast ületanud. Sellest rahulolust võib ju sõltuvusse jääda, sest nii hea on olla. Mis siis muud, kui et tuleb edasi sumada. Mida päev edasi, seda rohkem on näha muutusi. Ühe päeva lõikes ei pruugigi midagi muutuda. Kahe nädala pärast on aga muutus juba nii suur, et tagasiminek tunduks erilise lollusena. Selleks, et tunda end hästi, tuleb lihtsalt võtta kätte ja võita kõige tähtsam lahing.

Mina võitlen nüüd enesedistsipliini nimel ja annan endast parima, et rumalatest harjumustest lahti saada. Liigutan ennast iga päev järgnevad kaks nädalat ja hoidun sünnipäevadel magustoidust. Võita on jälle nii palju ja ma tean, kui hea tunne on pärast koju jõudes, kui tean, et ma suutsin end ületada ja mitte ahvatlevat torditükki näppida. Vanasse auku tagasilangemine aga ei tähenda muud kui kahetsust ja süümepiinu.

Niisiis, kaks nädalat liikumist ja koosviibimistel asendan magustoidu mõne märksa tervislikuma ampsuga. Ja nii ongi! Väikeste sammudega suurte muutuste poole. 

Mina ja ma ise

Tõesti, blogimise lõpetamine oleks olnud üks suur viga, mõtlen jälle. Mis mul küll arus oli, kui selle idee peale üldse tulin? Et saavutan oma eesmärgi ja elu on lill ning libiseb ludinal edasi? Nii see tõesti pole. Ma olen küll suuremad ja raskemad lahingud endaga ära pidanud, aga eluaegseks võitluseks jääb uus eluviis ikka. Just paar päeva tagasi mõtlesin sellele, et tõepoolest, ma pean terve elu endaga võitlema. Minu iseloom juba on selline, et teatud ahvatlused on jätkuvalt ahvatlevad ning selleks, et neile mitte järele anda, käib mu peas pidev võtan-ei-võta-diskussioon.

Mõni nädal tagasi maadlesin paari lisakiloga. Olin taas laisaks muutunud ja ei andnud nädalavahetustel enam eriti aru, mida ja kui palju ma suhu pistan. Oma osa oli ka  igakuisel naiselikul paratamatusel, mil vesi koguneb kehasse ja ei lahku sealt enne, kui mõni päev pärast "päevade" algust. Kahjuks olid minu kaks lisakilo niivõrd vintsked, et ei kavatsenudki ära kaduda. Stressasin päris hea mitu nädalat oma punnitava kõhu pärast, virelesin motivatsioonipuuduses ja ei mõelnud oma muret ka kellegagi jagada, kuna jälle oli tekkinud mulle omane tugeva tüdruku tunne, et ma saan kõigega üksi hakkama ja mul pole kellegi abi enam vaja. Aga on ikka küll. Kui seisad surnud punktis ja edasiliikumine näib võimatu, on vaja otsida abi.

Ühel ilusal päeval oli meil Viktoriga MyFitnessis fotosessioon. Aivar Kullamaa pildistas meid ajakirja TervisPluss tarbeks, kuna juulinumbris ilmub minu teekonnast artikkel. Pikemalt sellel teemal ei peatu, kuna see artikkel on mulle ka parajat peavalu valmistanud ja mind emotsionaalselt kõigutanud. Igatahes, mu trennisärk oli mul ümber keha nagu tihe toidukile ja ma ei suutnudki oma punnitavat kõhtu varjata. Isegi Viktor märkas ja see tegi olukorra veel hullemaks, kuna ma olin niigi oma keha pärast närvis. Pole ju eriti tore, kui pead terviseajakirjas ilus ja sale välja nägema, sest loo põhjal on ikkagi 26 kilo seljast visatud, aga pildistamisel tead, et kaks vintsket lisakilo istuvad kõhuavarustes ilma mingisuguse plaanita sealt lahkuda. Ma väga-väga tahtsin Viktoriga sel teemal rääkida, sest kui ta juba märganud oli, siis oli vaja mure ära kurta. Kahjuks pidin aga nii kiiresti tööle lippama, et neljasilmavestlusest sai pikem kirjavahetus. Istusin lõunapausi ajal tööl, pisardasin ja kirjutasin, mis minust saanud oli. Päris hull lugu, aga ma ei oska enam ilma pisarateta kirjutada. Kui teema on valus ja ma tunnen ennast halvasti, siis ma alati nutan. Oh, emotsioone.

Tegelikult ju midagi hullu polnudki. Tuli ennast lihtsalt kokku võtta ja jälle analüüsida, miks üks või teine asi minuga toimub. Aga ilma kalli inimese toetuseta oleks ma vinduma jäänudki. Ma seisingi reaalselt ristteel ja ei osanud enam suunda valida. Tagantjärele olen aru saanud, et ilmselt oli eesmärgi saavutamisest tekkinud pingelangus nii suur, et tekkiski tühjus. Enam ei olnud ju millegi suure nimel pingutada. Oleks ju vaja küll siit-sealt trenniga kohendada, aga minu püüdlusi takistasid alati mõtted, et näen ju niigi hea välja, mis ma siin ikka liialt punnitan. Mul polnud enam eesmärki ja minus valitses nii suur tühjus ja ükskõiksus, et ilmselt see oli laiskuse põhjus. Nii et absoluutselt vajalik on edaspidi sellistest asjadest inimestega rääkida. Muidu istungi üksi oma hunniku otsas ja ei leia kuskilt lahendust. Ja teinekord piisab ju lihtsalt oma mure ärarääkimisest. Võib-olla ilmub lahendus iseenesest, kuna pea on selgeks räägitud ja uutele mõtetele on ruumi antud.

Olen oma motivatsioonipuudusest ka lõpuks üle saanud. Kaal hakkas kenasti alla liikuma ning olen oma kahest lisakilost lahti. Ma kordan alati ka kaalulangetajatele, et mida vähem me stressame, seda paremini teeb meie keha koostööd. Kui põeme ja muretseme iga väikese seisaku või mõnesaja grammi lisandumise pärast, lõpetab meie keha automaatselt koostöö ja muutub stressist veel vastumeelsemaks. Ükski kaalulangetaja ei taha ju, et tema keha töötaks ajule vastu. Paraku on naisterahvad oma välimusest niivõrd sõltuvad, et iga väiksemgi kaalutõus, lisanduv korts või sissekasvanud karv tekitab halva enesetunde. Kui sellele veel lisada kellegi kommentaarid stiilis issand-kas-sa-oled-kaalus-juurde-võtnud, on tulemus üsna traagiline. Kadri Luik kirjutas just oma Facebooki lehel taolise postituse ja ma taipasin kohe, kui õrnad olevused on naised. Ütle vaid midagi kehva naise välimuse kohta ja ta on kohe kildudeks. Kui selliseid asju juhtub päevast päeva, ei imesta ma üldse, miks naised kaalus juurde võtavad, laisaks muutuvad ja toidust lohutust otsivad.

Mina olen endale kasvatanud piisavalt paksu naha, et madalalaubaliste klähvijate peale mitte reageerida, aga usun, et mingil määral tegeleb mu alateadvus siiski selle info vastuvõtmisega. Ja kui siis ühel hetkel karikas täis saab, piisab vaid väiksest piisast, et kogu kupatus laiali lendaks.
Ma olen viimase aastaga muutunud emotsionaalsemaks kui iial varem ja iga tühisemgi olukord võib minust nutu välja kakkuda. Ilmselt on infokarikas koos minuga väiksemaks kahanenud ja täitub vahel liiga kiiresti.

Siiski tasub edaspidi meeles pidada, et me ei suuda iial kõigile meele järele olla. Meist ei saa iial ideaalseid inimesi, ses täiuslikkust pole olemas. Ja kui olekski, siis oleks see võrdlemisi igav. Kõik meie vead ja head, mida enda küljes kanname, muudavad meid selleks, kes me oleme - isikupärasteks ja põnevateks. Ma tegin hiljuti kaalulangetajatele ka selgeks, et pole mõtet rapsida kiirete tulemuste nimel, vaid tuleb olla oma kehas õnnelik just praegu. Kogu aeg. Küll tulemused tulevad, kui kehale aega anda. Minu keha pole kaugeltki ideaalne. Küll ma unistan vahel sikspäkist, aga fakt on see, et sikspäkk ei teeks minust paremat inimest. Ma olen täpselt see, kes ma olen, peaasi, et olen endaga ise rahul ja saan endaga hästi läbi. Ma ei suuda iial rahuldada kellegi nõudmisi ja pean oluliseks, et minu enda nõudmised ja vajadused saaks rahuldatud. Nii on minu keha jälle stressivaba ja mina ka omajagu rõõmsam. Ma vaatan iga päev peeglisse ja pean pikki vestlusi oma sisemusega. Ainult nii olen ennast kõige paremini tundma õppinud ja saan üldiselt juba aru, miks ma üht- või teistmoodi käitun.

Edaspidi aga püüan lisakilodest hoiduda, et stressimeeter mõttetul põhjusel jälle lakke ei lendaks. Võtsin endale jälle ülesandeks magusatarbimist piirata, sest kui minu ja magusa vahelise suhte piirid kipuvad hääbuma, tuleb endaga resoluutne olla ja olukorra ohjad jälle enda kätte haarata. Ja see aitab. Magusa piiramine tõesti mõjub kaalule positiivselt. No shit, Sherlock, eks?! :D


B

Väikesed imed sünnivad meie sees

Mulle ikka meeldib endale meelde tuletada, et elus tuleb jälgida märke ja kõigel, mis meiega juhtub või mida kogeme, on põhjus. Üks hea näide, mis tegelikult juhtus juba paar nädalat tagasi, oli päev, kui sõitsin Elvasse. See oli 11. mai, kui oli toimunud saate "Sa ei ole üksi" kaalulangetajate grupi kokkutulek. Me rääkisime Viktoriga kaalulangetajatele sellest suurest ettevõtmisest, ma sain nii mõnelegi tublile inimesel nõu anda ning üldse oli kuidagi soe ja armas olla. Pidin kahjuks üsna vara lahkuma, kuna ei tahtnud liiga hilja õhtul Elvasse jõuda. Bussisõit aga kujunes taas hirmus emotsionaalseks, kuna nii äkki, nagu välk selgest taevast, meenus, et täpselt aasta aega tagasi, 2012. a 11. mail, olin sõitnud samuti Tartu poole, et oma hea sõbra sünnipäeva tähistada. Ja see oli kuupäev, kus leidis aset elumuutev vestlus Viktoriga. Ma mäletan nii hästi, et olin tollel pärastlõunal Tallinn-Tartu bussis nutuäärel, silmad veekalkvel, vihkasin ennast ja seda, mida olin endaga teinud ning ma ei suutnud uskuda, et ühe inimese sõnad mulle niimoodi mõjuda võisid. Ma olin otsustanud, et ma pean ennast muutma, saagu mis saab.
Ja seda võib ju omamoodi uskumatuks pidada, et täpselt aasta aega hiljem istusin ma samas bussis, aga sõitsin Tartu poole hoopis teise eesmärgiga - joosta oma elu esimesel jooksumaratonil. Ma olin päeval andnud nõu teistele kaalulangetajatele, sest nüüd avanes mul see võimalus, olles ise selle tee läbi käinud. Ma olen ju endas nii palju muutnud ja läbi elanud. See oli vapustav. Mu silmad tõmbusid jälle märjaks ning ma ei suutnud jätta Viktorile kirjutamata, et talle veelkord meelde tuletada, kui oluline osa oli temal minu võitluses kaaluga. Niivõrd tähtis ja suursugune oli see hetk minu jaoks, niivõrd emotsionaalne ja hea. Sest kõik kordus, aga oli samas nii uus. Emotsioon oli uus...

Aga jätkuks eelmisele postitusele, ei saa kirjutamata jätta suurest võimalusest, mis otse minu jalge ette maandus ning mille kasutamisest ma poleks saanudki keelduda.
Kui Carmen käis oma saate tarvis mul külas, vestlesime temaga kaks tundi kaaluteemal ja meil oli väga tore. Olgu mainitud, et tegemist ei ole minu jaoks võõra inimesega. Tunneme Carmeniga teineteist juba mitu aastat, nii et mingit võõristamist kui sellist ei saanud tekkidagi. Keset intervjuud mainis ta, et peaks Ivar Viglaga rääkima ja Britta "Reporterisse" ilmatüdrukuks sokutama. Mina hakkasin valju häälega naerma, kuna selline idee tundus küll liiga naeruväärne, et tõsi olla. Arvasin, et ju ta suusoojaks seda mainis, kuna mõte minust kui ilmatüdrukust tundus piisavalt utoopiline. Igatahes, saime saatematerjali salvestatud ja eetrisse pidi see jõudma 22. mail. 21. mail helistas Carmen mulle ja teatas resoluutselt (nagu tal kombeks on), et nüüd on nii, et pane homme selga see ja see, säti juuksed nii ja nii ja tule kella 13ks Kanalisse, et saaksid ilmateadustamist proovida. Ma pidin tööl oma toolilt maha kukkuma, kui seda kuulsin. Mulle ei antud võimalust isegi midagi vastata. Ausalt öeldes ei suutnudki ma suust ei a-d ega o-d välja võluda. Mu käed hakkasid värisema ja ma tundsin, et ma näen und, sest sellised asjad ei saa ju ometi minuga juhtuda. Mis mõttes ta helistab ja ütleb, et nüüd tuled ja kõik?? Mina? Telesse?
Nojah, mis mul muud üle jäi. Olin järgmisel päeval kl 13:00 Kanalis ja nii see pihta hakkas. Tegemist oli väikese promoga saatele "Sa ei ole üksi" ning see oli absoluutselt ainulaadne võimalus, mille kasutamatajätmine oleks olnud viimne rumalus.

Esimesed katsetused kaamera ees läksid totaalselt untsu. Mõtlesin endamisi, et no mina selleks tööks ikka ei sobi. Närv oli nii tugevalt sees, et põlvedki värisesid, nagu oleks stuudios mitukümmend miinuskraadi. Õppisime algul lihtsalt monitorilt lugemist, seejärel aga sain juba proovida ühest punktist teise liikumist ja kaardil käega viipamist. Et sellest saaks üks ideaalne ilmaennustus, tuleb tegeleda mitme asjaga korraga. Lisaks ilusolemisele ja õiges poosis seismisele tuleb lugeda monitorilt maha õige tekst, viibata käega oma seljataga oleval kardinal õigesse kohta, liikuda ühelt poolt teisele poole ekraani õigete sõnade ajal, et õigeks ajaks oma kohal tagasi olla, õigel ajal kaadrist välja ja kaadrisse sisse astuda ning samaaegselt naeratada ja olla enesekindel. Esimest korda kaamera ees olijale on seda törts palju korraga. Aga tundub, et lõppsalvestus läks edukalt ning eetrisse ma jõudsingi.

Kanal 2 inimesed on lihtsalt võrratu seltskond. Ma sain režissööriga nii "Reporteri" kui Kanal 2 toimetuses ringkäigu teha ja ausalt öeldes olin neist sama vaimustuses kui nemad minust. Nad suhtlesid võõra inimesega nagu vana sõbraga ning mul ei tekkinudki kordagi tunnet, et ma olen mingi tundmatusse ümbrusesse tiritud võõrkeha. Neile meeldis mu diktsioon ja hääletämber ning Tanel Talve ainus soovitus minule oli, et kui suu hakkab kuivama, peaksin keelt ülemiste hammaste taga edasi-tagasi liigutama, nii hakkavad süljenäärmed tööle. Muidu pidi aga kõik peale väikese pabina ideaalne olema.
Ma olen selle võimaluse ja kogemuse eest Carmenile ääretult tänulik. Ausõna - ma poleks aasta aega tagasi osanud mõeldagi, et mina võiks kunagi kaamerate ees esineda. Intervjuu andmine on hoopis midagi muud, kui ise kaamera ees seismine ja etteantud teksti lugemine.  See oli aga nii värskendav ja julgustav kogemus, et ma ei vahetaks seda iial millegi vastu.

Kõik taolised elamused tõestavad, et väikeseid imesid sünnib iga päev. Me ei oska aga neid õige pilguga vaadata ning kipume oma negatiivsuses hea ja ilusa ära unustama. Tihti arvamegi, et no mis ime see ikka on, et mu surmaäärel kõlkunud toalill uuesti ellu ärkas või et keegi kuskil kaalust alla võttis. Ja kindlasti on lihtsalt juhus, et ma just sellel ajal mingisse kohta sattusin jne, jne.
Kes imedesse ei usu, ei saagi neid iial kogeda. Mina aga leian, et iga päev on väikeseid imesid täis. Need algavad minu seest. Ma oskan märgata häid asju enda ümber ning need juba ongi imelised ja teinekord uskumatud. Ma lasen headel võimalustel endani jõuda, kuid ei võta elamuste süllekukkumist iial enesestmõistetavalt. Elus võib kõike juhtuda, nii head kui halba. Mina aga suhtun headesse kogemustesse kui kingitustesse, halvad asjad on aga õppetunnid, mis näitavad, et midagi on tarvis muuta või teistmoodi teha.

"Reporteri" ilmateadet saab järelvaadata SIIT (al. 17. minutist)
"Sa ei ole üksi" saade on järelvaadatav SIIN.

Kes jookseb kõigest väest, saab üle igast mäest

Uhh... paari nädala jooksul on juhtunud rohkem kui terve aasta peale kokku. Pean nüüd ennast kuidagi kokku võtma ja mitmest asjast korraga kirjutama, muidu jääbki kirjutamata.
Esialgu arvasin, et edulooga lõpetan mõneks ajaks blogimise, kuna lähiajal ei leidu kindlasti midagi nii erilist, millest kirjutada. Hetkel aga pean oma lubadusest taganema. Minu blogile on tekkinud palju toredaid lugejaid, kes on siit saanud palju innustust ja inspiratsiooni ning juba nende tublide inimeste pärast pean ma kirjutamist jätkama. Noh, lohutuseks olgu seegi, et kaalunumbri säilitamine on tegelikult ka päris väljakutseid pakkuv protsess, mis ideaalis võiks kesta terve elu (v.a raseduse ajal) ning ka selle jooksul võib tekkida hetki, kus allaandmine tundub nii lihtne ja tahaks ennast uuesti paksuks süüa. Sellest kõigest püüan edaspidi ka kirjutada.

Minu praeguseks motivatsiooniks täiskäigul edasi minna ja saavutatut hoida on uus hea väljanägemine ja terve sisemus. Ma saan tähelepanu tõesti rohkem kui aastate jooksul kokku ja see on minu jaoks justkui hoiatussignaal, et ma ei tohi enam vanale rajale naasta. Kui nii juhtuks, jääks positiivsed kommentaarid aina harvemaks, kuni hääbuvad lõpuks vaikusesse. Sest kes ikka tahab inimesele öelda, et issand, sa oled jälle paksuks läinud. See poleks lihtsalt eetiline.. ja viisakas. Ja ilmselt ei tahaks ükski suure tööga hakkama saanud kaalulangetaja seda karjuvat vaikust kuulda.

Mis minu terve ja juba peaaegu kaunis keha maikuu jooksul teinud on? Mu jalad on viinud mind juba kahele jooksuüritusele, kolmas ootab ees, Carmen tiris mu Reporterisse ilmatüdrukuks ja Carmeni saates "Sa ei ole üksi" sain ka oma lugu pajatada
. Ühesõnaga on toimunud nii palju uusi ja huvitavaid asju, millest ma aasta aega tagasi veel poleks osanud unistadagi. Tundub aga, et nii mitmest asjast korraga rääkimine põhjustab vähemalt 3 km postituse, niisiis jagan ma teemad pooleks ja alustan sellest, kuidas ma esimest korda oma uue kere jooksuüritustele lippama vedasin.

Mu ema, va aktivist, registreeris meid Tartu 31. jooksumaratonile 10 km distantsi jooksma. Ütlen ausalt - kuna kevad jäi sel aastal vahele ja gripiussike näris pikalt mu tervist, ei jõudnudki ma jooksmiseks eeltööd teha. Saalitrennid, millest pool kulus seisva ratta otsas väntamiseks ja teine pool kangi rebimiseks just suurepärast jooksuvormi ei tekita, nii et hea jooksutulemuse saavutamiseks tuleb ikka jooksutrenni teha. Mina aga sain kolm korda enne üritusi õue jooksma: korra (6 km distantsi) sörkisin terve maa ja kaks ülejäänud korda tegin intervalle, 5 min kõndi, 5 min jooksu u 8 km distantsil. Juba oligi 12. mai käes ja tarvis jooksma minna. Ma ei seadnud endale otseselt eesmärke, kuna ei osanud aimatagi, mis aeg 10 km jooksmisel üldse tulla võiks. Lootsin siiski, et kui 1:20 sisse mahuks, siis vist kõige hullem tunne polekski. Võtsin hästi rahulikult ja nautisin rada. Väsimus hakkas tekkima u 5 km peal, pulss tõusis, aga minu motivatsioon oli kõrgel. Olin ju juba nii palju jooksnud, kordagi peatumata. Otsustasin, et võtan ka edasi hästi rahulikult, aga kui jõudu on, siis viimasel kilomeetril tõstan tempot ja pingutan täiega. Tõusudel aitas ideaalselt enda nina ette vaatamine, kuna siis ei jõudnud mu aju tõusu pikkust registreerida ja sain võtta sammu korraga. Mingist trennist jäid mulle kõrvu kõlama Viktori sõnad: "Ära mõtle, et kas ma enam jaksan, vaid mõtle, et ma jaksan!" Hästi lihtne on lausest ära jätta küsiv osa ja pöörata see enda kasuks. Ma kordasin terve tee endale, et ma jaksan ja ma teen selle asja ära, tulgu taevast või pussnuge. Viimasel kilomeetril oligi jõudu piisavalt, et nüüd täiest jõust pingutada ja endast viimne anda. Raja ääres olev rahvas, keda ma kõrva susatud klappide tõttu küll ei kuulnud, motiveeris kõvasti ning ma tõstsin jooksutempot ja möödusin peaaegu kõigist neist, kes rajal minust olid möödunud. Viimased 200 m jooksin juba nii kiiresti, et ma ehmusin isegi oma pikkadest gasellihüpetest ära ning peas alarmeeris: "Nüüd ma kukun, nüüd ma kukun." Aga juba oligi finiš. Ma ei kukkunudki. Aeg 1:11. Võib vist endaga rahul olla.

Teine jooksuüritus leidis aset nädal hiljem. Pea 13 000 naist koos sportimas pole mingi naljaasi. Käisime emaga Maijooksul. Jääaja Keskuse naistiim ajas selga valged reklaamsärgid, mille seljal ilutses lause "Pärast meid tulgu või... jääaeg." Distantsi pikkuseks oli 7 km. Esialgne lootus joosta see läbi 45 minutiga, hääbus ruttu, kui arvutasin välja selleks vajaliku keskmise kiiruse, selleks oleks pidanud olema natuke üle 6 min/km (Tartu maratonil oli mu keskmiseks kiiruseks üle 7 min/km). Tõmbasin latti natuke madalamale ja otsustasin 50 min sisse ära mahtuda. Minu aeg oli 45:03. Olin endaga ülimalt rahul ja nautisin tulemust täiega. Sellises kaagutavas naistekarjas ei ole just lihtne tõsiselt spordile keskenduda. Jätsin seekord ka klapid koju, nii et põgeneda polnud kusagile peale finiši.

Olen igatahes saavutatu üle uhke ja minu eelnevat kogenematust arvestades andsin mõlemal jooksul endast parima. See tasus end kuhjaga ära. Sügisel ootab mind ees Tallinna maratoni poolmaraton, 21,1 km. See ei tähenda muud, kui et tuleb hakata trenni tegema. Nii pikka distantsi juba ilma treenimata läbi ei jookse..
Jooksumaratonidel osalemine on tõesti üks vahva asi paljudest, millest ma oma vanas kehas veel unistadagi ei osanud. Minu uus elu on andnud mulle nii palju uusi võimalusi ja ma tahan neid veel kaua-kaua nautida ja kogeda. Järgneva aasta jooksul avastan endast kindlasti nii mõnegi uue külje ning kogen midagi, mis varem kättesaamatuks jäi.

Soojust jahedasse maikuusse!

B