Väärt kraam

Ma pole üldse kirja pannud, mida ma reaalselt päeva jooksul söön. Seda on aga minult tihti küsitud. Muidugi veel tihedam küsimus on "Kas sa üldse sööd ka midagi???" Jaaaa, ma söön kogu aeg. Kuna minu töö on kliendipõhine ja ühe kliendiga tegelen kokku umbes 1,5 h, siis põhimõtteliselt söön ma pärast igat klienti midagi. Ja ma olen varem maininud, et mu päevakaloraaž ei taha kuidagi täis tulla. Nii ongi. Ma söön tõenäoliselt rohkem kui oma vana eluviisi juures, aga valikud on tervislikumad ja kõhtutäitvamad. Varem piisas mulle hommikusöögiks kahest võileivast (mis sinna peale läks, oli vahelduv, aga enamasti mingi sink ja juust) ja kohvist piima ja meega. Vahapalasid ei eksisteerinud ja lõunat sõin siis, kui aega üle jäi. Siis juhtuski tihti nii, et läksin pärast tööd veel söömata trenni ja õhtul koju jõudes istusin peadpidi külmkapis ja kahmasin kõike, mis ette juhtus. Kaloraažilt ei pruukinud need toidukorrad olla suuremad kui praegu, aga koosnesid valedest valikutest.

Niisiis. Praegu on minu lemmikhommikusöök piimakohv koos ülimaitsvate täisteranisupätsidega, millele lisan veel 150 g piima. Kuna need pätsid on võrdlemisi maitsetud (eriti veel inimestele, kes on harjunud suhkrut ja soola suurtes kogustes tarbima), lisan sinna veel ühe banaani või jagan pooleks mõne muu puuviljaga, nt kiivi ja mustikad-maasikad-vaarikad on ideaalsed kaaslased. Lisaks panen 1-2 tl kookoshelbeid juurde, et ka kasulikud rasvad hommikusöögist kätte saada. Muidu koosneb kogu hommikusöök peamiselt süsivesikutest. Aeglastest.
Ma olen andnud oma nisupätse inimestele maitsta ja üldiselt kirtsutavad nad nina, et need pole üldse magusad. Ei peagi olema! Puuviljad lisavad magususe ja rohkem polegi vaja.
Inimeste maitsemeeled on suhkru ja soolaga lihtsalt nii ära hellitatud ning tihti juhtub, et kui mina süüa teen ja keegi sööb, lisab ta veel kamaluga soola mu söökidele. Rauno õnneks seda väga enam ei tee, hakkab ka magedamate maitsetega harjuma.

Esimene vahepala koosneb mul tavaliselt ilusast suurest võileivast. Kui mu vanaks jäänud mälu mind hommikuti alt ei vea ja ma võikut koju ei unusta. Sellisteks juhtudeks on mul töö juurde varutud karbiga mandleid ja päevalilleseemneid. Kui tõesti midagi kaasas pole, saab vähemalt neid närida. Mandleid jm pähkleid kulub peotäis, see on u 20-25 g.
Võileib aga koosneb mul tavaliselt kahepoolsest palaleivast (minu lemmikuks on saanud saibipala ja Fazeri must taskuleib), sinna peale määrin Philadelphia 5% toorjuustu, mis on minu külmkapis juba asendamatu toode; midagi rohelist (jääsalat, frillice, lehtsalat vms); kaks viilu kalkunifileesinki (Maks&Moorits) ja veel kas juustu (kindlasti 10%-line), kurki-tomatit või muna.
Väga hästi sobivad vahepalaks ka Alpro Soya sojadesserdid. Kuna ma olen ikka korralik magusasõber ja kookidest-tortidest võin suu puhtaks pühkida, siis need on minu suhkruasendajad. Üks dessert ja sinna sisse 1-2 sl päevalilleseemneid.

Lõunasöögi söön alati väljas. Kuna meil puudub töö juures toidu säilitamise ja soojendamise võimalus, siis kappan Kristiinesse oma lemmikuid mekkima. BabyBack kostitab mind oma oivalise peakokasalatiga (jääsalat, marineeritud sibul, tomat, sink, kanafilee, muna, riivjuust - saiakuubikud ja koorekaste igal juhul välja), Da Vinci kohvikus valmistatakse mulle parimat grillitud lõhet grillitud köögiviljadega, Brezzas valin tavaliselt punase karrikastme kanaga ja sinna juurde basmati riisi. Kuna Brezzas valmistatakse ka väga maitsvat sushit, siis olen aeg-ajalt ka selle lõuna lõksu langenud.
Meil on maja taga ka sööklastiilis kohvik, kuhu lähen vaid viimasel vajadusel ja ajapuudusel. Sealsed söögid on minu jaoks lihtsalt liiga "kodused". Kartul, kaste ja sealiha. Värske salatiga koonerdavad nad ka. Nii et seal süües valin tavaliselt mingi supi, sest kartulit ma koos lihaga ei söö ja kui ma peakski ainult liha ja salati valima, siis see liha on enamasti ikka sealiha, mille järele mul ka väga ei isuta.

Aeg teise vahepala jaoks. Enamasti langeb teine vahepala ajale enne trenni. Seega jälgin, et see saaks söödud u 1-1,5 h enne trenni. Viktor soovitas mul alguses juba enne trenni õuna süüa, kust saan kätte vajalikud vitamiinid ja kiudained. Nii et üks õun on kohustuslik. Vahel lisan sinna juurde murakamoosiga väikese kodujuustu (siis peab aga jälgima, et söömise ja trenni vahe liiga lühike ei oleks), vahel mandleid, vahel söön üldse ühe banaani. Kõik sõltub mu eelnevatest päevastest valikutest. Tavaliselt on mul sellel kellajal lõunast veel kõht üsna täis, nii et eriti toekamat vahepala ma sisse suruda ei jaksa. Ja siis ei jaksaks ma ka trennis midagi teha.

Õhtusöök. Kuna ma lõpetan trenni tavaliselt 20:30 paiku, siis õhtusöögid on üsna hilised. Tavaliselt jäävadki kellavahemikku 20:00-22:00. Maha murda see müüt, et pärast kella 18 ei või süüa! Oluline on, et umbes paar tundi enne magamaminekut enam ei sööks. Minu puhul oleks täiesti välistatud pärast kella kuut mittesöömine, kuna ma olen sellel ajal veel tööl või trennis ja jääks lihtsalt nälga. Nii et iga inimene peab leidma endale parima võimaluse õhtusöögiks.
Minu õhtusöögid koosnevad trennipäevadel valgurikkast salatist, mittetrennipäevadel juurikatest ja millestki lihalisest. Või lihtsalt mingist kodusemast toidust. Sest mittetrennipäevadel ma söön kellaajaliselt varem, siis luban endale ka mitte liiga kerget õhtusööki. Kaloraažilt jäävad õhtusöögid 200-350 kanti.
Salatisse panen aga 4%-list kodujuustu u 75-100 g, 3-4 viilu kalkunifileesinki ja kõike värsket, mida hing ihaldab. Soola ei pane. Sink on juba piisavalt soolane.

Kohvi joon päevas 2-3 tassi. Tavaliselt ühe hommikul ja ühe lõunal. Vahel juhtub, et ühe ka enne trenni.
Aga vesi on kõige olulisem. Ma ise olen vee joomises veel natuke laisk, aga mida rohkem vett, seda parem. 1,5-2 l oleks selline ilus tulemus, minul jääb päevane kogus 1-1,5 l juurde.

Nii et viis korda päeva süüa, palju vett ja liikumist! Idee on lihtne, teostamine alguses rõveraske - emotsioonid kõiguvad nagu rasedal naisel ja vahel tundub ettevõtmine nii mõttetu ajaraiskamine. Ajaga muutub kõik lihtsamaks, sest maitsetega harjub ja tervislikud valikud tulevad varsti tuba alateadlikult.

Kaal 78,2

Hirmudest lahti

Eilne õhtu kujunes päris mõjusaks mõttevälgatustest koosnevaks kirjavahetuseks. Ma olin home alone (kallis abikaasa lasi õhtuks rihma lõdvemaks ja läks meie sõpradele külla). Ise aga olin pisut tõbine. Hommikust peale oleks mu kurgus nagu meetrine siil elanud ja viimased kaks tööd tegin juba iivelduse ja külmavärinate saatel. Koju tellisin takso, mille juht pidas loogilisemaks mind maja taha ootama minna, mitte maja ette. Makes sense?? Ootasin teda jaheda sügistuule käes ligi 10 minutit. Ei, mul ei olnud jopet ega mantlit ega midagi seljas. Mul pole lihtsalt enam sügiseks midagi selga panna, sest kõik mantlid on mu seljas nagu kartulikotid. Ja nii pean ma esialgu kampsunite ja pintsakutega läbi ajama, kuni ostlema saab minna.

Rüüpasin gripiteed mee ja sidruniga ning muuseas taipasin, kui vajalik on minu jaoks Viktori olemasolu (ja ma polnud gripiteest uimas). Ma mõtlen iga päev hirmuga sellele, et mis siis oleks saanud, kui me poleks aastaid tagasi tutvunudki. Kui ma polekski toona MyFitnessiga liitunud... Milline ma praegu oleks? Selline, nagu seal eilses kaalusaates? Ei jaksa rattagagi sõita. Neid tundeid on raske sõnadesse panna, kuna need on nii suured, et ei mahu minu sisse äragi. Tema on minu selgroog kogu selle projekti ajal, ta on sõber, mentor ja kriitik ühes isikus. Ta on mu toitumisspetsialist ja treener ühes isikus. Ta hoolib, ta õpetab, ta julgustab, ta usub minusse. Kui ma olen endasse usu kaotanud ja tunnen, et ei saa millegagi hakkama, jätkub temal alati minusse usku. Ta teab, et ma olen tugev ja suudan asju korralikult lõpule viia, isegi kui ma seda ise teinekord ei tunne. Ta vabastab mu hirmudest ja motiveerib. Paremini ei oskagi kirjeldada. Mitu ühes komplekt!


"Hirm on meie suurim vaenlane," ütles mulle üks klient, kellele vaatan alt üles. Ta on elus palju saavutanud ja suutis mindki tööalaselt motiveerida muutusi sisse viima. Hirm takistab meil tegeleda asjadega, millest unistame. Hirm ebaõnnestumise ees, hirm halva mulje jätmise ees, hirm inimeste arvamuse ees, hirm hirmu ees. Kui me kardame, kas siis peakski elu koosnema päevade viisi vatiteki sees istumisest ja surma ootamisest? Ka mina kardan. Kardan pilte üles panna, kuna ei tea, mida inimesed minust arvavad. Kardan blogisid avaldada. Kardan trennis kangile raskust juurde panna. Kardan kõnnitrenni ajal sörkima hakata. Kardan tööl lõunapause pikemaks venitada. Mida iganes. Kivisaarel on hommikuprogrammis alati kombeks tsiteerida iidseid Tõstamaa vanasõnu, mul on ka üks. "Elu algab seal, kus lõpeb sinu mugavustsoon."

Eilne kirjavahetus sundis mind oma blogi natuke reklaamima. Ja tõesti, mis see mulle halba teeb, kui inimesed loevad, kui palju ma enne kaalusin ja kui palju nüüd. Kas ma tõesti pean hoolima sellest, mida inimesed arvavad? Kas ma teen seda kõike nende pärast? Ei.
Pigem peaks minus tekkima lootus, et olen blogi laiemale üldsusele avaldamisega kellelegi teene teinud, kedagi motiveerinud, innustanud, kellelegi eeskuju olnud. Ja ehk näevad inimesed ka, et kaalulangetamises või enda vormiajamises ei ole mitte midagi võimatut. See kõik on võimalik, kui ise väga tahta. Mul endal on küll üsna raske sellist asja veel uskuda, aga kui minu läheduses kostub kommentaare mu visaduse kohta, siis oleks õigupoolest targem maha rahuneda ja edasi sammuda.

Kui vaid saaks selle nähtamatu vaenlase mingil moel igaveseks alistada. Senikaua, kuni hirm eksisteerib, hoian ma enda kõrval neid väheseid olulisi inimesi, kes iga päev mulle kinnitavad, et kartmiseks pole põhjust. Ja kümne küünega hoian.

Kaal 78,4

KAALKAALKAAL!

Kaalusaated, kaaluartiklid, kaaluprogrammid, kaalu-mis-iganes - viimased paar nädalat ma muud näinud ja kuulnud polegi. Minu ümber oleks nagu tekkinud mingi suur kaaluteemaline mull, mis kuidagi lõhkeda ei taha. Ja kas peakski?
Teema on ju äärmiselt päevakorraline juba viimased neli kuud. Aga tundub, et keegi või miski märkas mu motivatsiooni ajutist kahanemist ja tekitas mu ümber olukorrad, mis peaksid jõudu juurde andma.

Alustagem sellest, et ma oma kappi revideerisin ja reedesel istumisel seltskonnale oma suureks jäänud kottriideid demonstreerisin. Tegime pilte ja ma tõmbasin selga ühe imeilusa kleidi, mille kunagi aasta aega tagasi kaltsukast leidsin. Võrdlusmoment tekkis kohe eelmise aasta (2011) septembri algusega, kui Milli käis Tallinnas, me ennast lille lõime ja Venusesse hullama läksime. Peole eelnes pikem fotoshuut, millest üleslaadimiseks olid kõlbulikud umbes kolm pilti. No ma olin paks, seal pole midagi enam salata. See oli hirmus. Ma vaatan neid pilte praegu ja ei saa neilt silmi. Kuidas ma ometi ei näinud???

Panin täna kleiditransformatsioonist pildi ka üles, kuigi olin kahtlevalt meelestatud. Viktor julgustas mind seda tegema, pidavat motti juurde andma. Inimeste vau-kommentaare oli vahva lugeda, aga teades, et mul on soovkaaluni veel 10,5 kg minna, ei tekitanud see minus just erilist uhkusetunnet. Lihtsalt.. pildil on juba vahe märgata, muud midagi. Pigem ootan ma nende piltide avalikustamist, mis tekivad siis, kui ma olen seal, kuhu püüdlen. Siis ma võin uhkusega võrdlevaid pilte esile tuua ja inimeste kommentaare õgiva pilguga lugeda.

Siis eile lugesin lõpuks läbi Naistelehe, mis juba reedel tegelikult postkasti potsatas. Ilmselge ajapuudus või mille iganes puudus ei lubanud mul ajakirja enne eilset lugeda. Jõudsin peakirjani, mille esimesed sõnad olid "25 kilo". Nii, taas mingi kaalulangetusjutt (seda juhtub Naistelehes tihti). Pilti nähes aga pidin üllatusest püksi tegema - see oli ju minu kunagine klient, kes seal ajakirjas nii ilus välja nägi. 25 kilo kergem ja õnnelikum. Ma lugesin kohe õhinaga artikli läbi ja tundsin iseenda ära. Kaia jutt oli samal teemal nagu minu jutt kõikidele, kes mu kaalulangusest vaimustunud - saladust pole! Polegi olemas mingeid imenippe, ainult clean eating, puhas ja tervislik toit ning parasjagu liikumist.

Ja siis.. täna juhtusin televusserist nägema mingit kaalusaadet (ameeriklased ja britid ikka armastavad kaaluteemalisi tõsielusarjasid kokku klopsida) "Kilodele tuld!". Selles saates oli koos elav paar - mees ja naine, kelle toitumisharjumused olid šokeerivad. Liikumisharjumustest pole mõtet rääkida - neid polnudki. Naine pidi ära minestama, kui ta veloergomeetril etteantud ühte miili väntama pidi.
Ma vaatasin lihtsalt suurte silmadega, mida nad sisse sõid ja mis nende külmkapis leidus. Ainult transrasvad ja tühjad kalorid. naine pani hommikuti kohvi sisse kolm teelusikatäit vaniljekastet, mille üks teelusikatäis andis juba 40 kcal. 100 g õuna annab umbes samapalju pluss hulga vitamiine ja kiudaineid, mida vaniljekastmes pole. Kõik on kinni valikutes. Sa võid valida, kas sööd 500 kcal eest mäkki või lõhevormi köögiviljadega. Tselluliidi tekkimist ei saa lõhe kaela ajada :)

 Varsti ootab mind ees uus Jawoni test. Praeguseks on kaks tehtud ja Natalja Kiivikas, kelle juures testi teen, oli eelmistest tulemustest positiivselt üllatunud. rasvaprotsent oli ainult natuke üle normi ja maha läinud kaal oli enamikus langenud ikka rasva arvelt, mitte lihase. Just nii, nagu peabki. Ta kiitis mind väga ja see andis tohutult jõudu edasi minna. Aitäh, Natalja!

Jah. Ma olen üks tänulik inimene. Ja kui mina juba tänama kukun, siis hoidku alt inimesed, kes on seda kuhjaga väärt. Mu kõrval kõnnib ingel, kes on viimaste kuudega saanud minu jaoks maailmaoluliseks. Kellest ma tean, et ta hoolib minust piisavalt, et mitte lasta mul vana sissekaabitud rada uuesti talluma hakata ja kes on mu tugipost, no matter what. Kaabime aga uue raja sisse ja tallumise asemel paneme tossud jalga ja jookseme :)
Aitäh kaalusaadetele, artiklitele, juttudele, kiitustele, kaaluinimestele ja kaalule ka, et mulle jälle hoo sisse tõukasite. Need peavad meie ümber eksisteerima, ainult šokiteraapia paneb liigutama. Erandeid on ka, aga need just kinnitavadki reeglit. Rohkem kaaluteemat! Nõrkemiseni!

Kaal 78,5

Beautiful life.

Imelik, miks alati juhtub nii, et õiged asjad satuvad mu teele täpselt õigel ajal. Ma korjasin Viktorile paar ööd musakraami kokku ja eks see oli üle pika aja minu playlistile ka hea vaheldus. Oh.. pärast allakäiku tuleb alati ju tõus, eksole. Ma olen praegu ka õnnejunnis.
Kaal langeb, kõik on korras, enesetunne hea, energiat küllaga, trennitahe nii suur, et ära ei jõua kanda.
Nüüd krapsan tööle, aga õigetest asjadest rääkides - mu kõlaritest kostub ilus deep house'i lugu "Beautiful life". Täpselt õigel ajal ja õiges kohas. Oivaline!

Elu on iluuuus!

Kaal 78,3

Suvi juba läbi

20. august 2012

Kuhu see aeg küll tõttab, ma ei tea. Või asi on pigem selles, et meie tõttame nii kiiresti edasi-tagasi ühte ja teise kohta, et ei märkagi, kui sügis juba uksele koputab. Jah, august hakkab läbi saama. Sügis ei ole armuline ja ei luba suvesoojal meid enam hellitada. Kaks ja pool kuud, kui ma pole ühtegi blogipostitust teinud, on möödunud tormiliselt. Kõige olulisem torm oli ehk see, et ma abiellusin vahepeal. Vahetasin nime ja pisiosa identideedist. Pulmad läksid suurepäraselt, närvi oli palju, rõõmu oli palju, nuttu oli palju, kauneid hetki oli palju ja ilusaid sõnu oli palju. Rahvast oli ka palju. Ohh.. ainult üks suur ilus mälestus.

Mis puutub aga kaalulangetamisse, siis vähe sellest, et mu pulmakingad mulle vahepeal suureks jäid, ei olnud ka mu abielusõrmus õigesse sõrme enam paras. Tseremoonia ja peo ajal pidin sõrmust vägisi teiste sõrmede abil kinni hoidma, et see mul käest ära ei kukuks. Järgmisel päeval panin sõrmuse hoopis vasaku käe keskmisesse sõrme ja otsustasin, et enne aastalõppu kullassepa juurde ei lähe. Muidu hakkangi neil püsikliendiks, kes iga kuu aja tagant jälle sõrmust väiksemaks teha tahab.

Emotsionaalselt on viimased kaks kuud möödunud... ka tormiliselt. Kuna pulmailu röövis emotsioonidest enamiku, ei olnud mul aega põdeda oma kaalu, toitumise või toidupäeviku ja selle täitmise pärast. Ma sõin nii, kuis juhtus ja millal juhtus ja see sai saatuslikuks.
Viimased kuu aega kuni eilseni elasime Heleni juures, kuna meie kodus elas kolm ehitusmeest ja sinna me lihtsalt ei mahtunud. Sealne elu aga muutis mind väga vabaks ja terve see kuu aega seisis mu kaal ühe koha peal ja kokku langes vast 400 g. Jah.. nädala normi venitasin kuuajaliseks. Pole vist eriti eeskujulik.
Muidugi pattu sai palju tehtud. Pärnu tripp ja friikartulid, pulm ja imeline tort, Heleni kodu ja kummikommid, Heleni võrratu ahjuliha ja kotletid jne jne. Trennis käia oli juba piinlik. Vaata siis Viktorile otsa ja iga nädal ütle, et mul pole päevikut ette näidata, sest ma pole seda täitnud, kuigi ma pidanuks seda tegema.

Ja siis see saabuski. Krahh. Eelmisel neljapäeval. Lained lõid pea kohal kokku ja ma tundsin ennast kogu kõrvalehiilimise pärast reeturina. Jah, ma teen seda ainult enda jaoks, mitte kellegi teise, aga... on inimesi, kes elavad mulle tohutult kaasa ja kiidavad ja nimetavad mind juba eeskujuks (kuigi see on küll liialdus) ja ma tunnen, et ma olen lisaks endale ka neid reetnud. Neljapäeval raiusin kolm tundi trenni teha ja viimase tunni ajal olin ma juba nii närvis, et oleks mõnd tibi saalis hea meelega kangiga visanud. Närvis kindlasti ka sellepärast, et Viktorile polnud mul jälle midagi ette näidata. Rääkisime sel teemal pikalt. Ma läksin koju (Heleni kodu oli juba ka meie kodu) ja marsasõit kujunes nutuseks. Ma lihtsalt tundsin ennast nii halvasti, et ma ei suuda hetkel neid emotsioone isegi kirjeldada.
Ometi sõin ma viis korda päevas, nagu ikka, aga ma lihtsalt ei viitsinud oma päevikut täita. Nagu see oleks maailmaraske ülesanne.

Njah. Selliseid hetki ikka esineb. Kes iganes taolist asja läbi teinud, teab. Kes pole range kaalulangetusega iial tegelenud ja näeb alati ilus välja nagu igihaljas kuusepuu, ei saa sellest aru ega hakka iial aru saama. Kõik tundub neile liialdusena ja nad arvavad, et liigne põdemine kahjustab tervist. Ja siis ma lõpetan kindlasti anorektikuna, kuna põen iga ampsu pärast, mida sisse söön.
Aga see pole nii. Ma ei muretse söögi pärast. Ma hoian ennast tagasi selleks, et lõpuks ideaalkaalus olles toitu tõeliselt nautida, ilma et ma peaksin muretsema, kumba kannikasse see torditükk nüüd maandus.

Eile saime oma koju tagasi. Tegelesin täna terve päev koristamisega, et korter jälle elatavaks pinnaks muuta ja muuseas revideerisin ka oma riidekappi. Pakkisin poole oma kapisisust kokku, et minna ja jagada need asjad laiali. Palju, oi kui palju oli neid riideid, mis mulle suureks jäänud. Kleidid, mida ma olen vaid mõne korra kandnud ja igasugused särgid-püksid ka. Panin jalga ühed püksid, mis "parematel päevadel" mulle väiksed olid ja nüüd üle puusade maha libisevad. Ma nägin välja nagu Karlsson, ainult propeller oli veel puudu.
Mis selle kaalulangetamise juures aga kõige imeikum - ma tunnen ennast ikka paksuna.
Riided on suureks jäänud, ma ostan poest juba M suuruses asju, kaalunumber kahaneb, piltidelt on kaalukaotus näha, aga enesetunne ei ütle, et ma olen 15 kg kergem. Loodetavasti on see ajutine nähtus ja ilmselt ei suuda ma uue minaga lihtsalt veel harjuda ja tunnen ennast ikka sama inimesena, kes ma olin tümikana.

Igatahes, garderoob saab varsti täiendust ja päevikut hakkasin ka uuesti täitma, nii et back on track ja otsejoones edasi!

Kaal 78,9 kg

Ma armastan lühikesi pükse!

5. juuli 2012

Tõsi see on. Ma juba peaaegu suudan ennast mitte liiga kriitiliselt vaadata ja panin täna lausa tööle lühikesed püksid jalga. Kui mõnus. No nii mõnus on palava suveilmaga käia, jalad paljad, samas kui ei pea muretsema iga kummarduse või liiga pika sammu pärast (miniseeliku näide). Lähiajal lubas siin koledat kuuma, siis on lühikesed püksid minu jaoks väga in.

Aga nüüd asjast. Ma käisin eelmisel reedel Tartus. Mul oli proovimeik ja -soeng. Tartu tripp oli mu jaoks ka natuke hirmutav, kuna söömine oli taas ohus. Ja ma ei saa ju Tallinnast kogu oma külmkappi sinna kaasa vedada. No jumal tänatud, et Elvas oli mul võimalus poes käia normaalselt ja ise endale vajalikke asju kokku osta.
Kui ma bussiga Tartusse jõudsin, siis oli mul natuke aega, mida surnuks lüüa. Mõtlesin, et otsin kuskilt midagi lõunaks süüa ja siis kui Kitu juurde juuksurisse lähen, saan kõhu ilusti täis. Hakkasin siis raekoja platsi poole kõmpima ja tuli meelde, et Vilde resto jääb ju täpselt tee peale. Hüppasin vanast tuttavast nurgatagusest sisse ja avastasin, et Vilde esimesele korrusele on tekkinud Vilde tervisekohvik. No loomulikult pole ma sinnakanti sattunud mitu-mitu aastat, nii et teab kaua see seal juba avatud on olnud. Astusin sisse ja kukkusin menüüd lappama. Minu õnneks müüsid nad toitu ka kaasa. Menüü oli tohuturikkalik alates tervislikest hommikusöökidest kuni praadide ja kookideni välja. Iga toidu juures oli välja toodud portsjoni kaloraaž ja toitainete sisaldus. Kõikides toitudes oli kasutatud ainult tervislikke tooraineid - palju värsket, täisteramakarone, täisterajahu ja kõike mis veel.
Valisin menüüst täisterapasta põdrabolognesega. See sisaldas u 460 kcal, mis on lõunasöögi kohta täiesti ok. Portsjon muidugi oli meeletusuur, vast 300-400 g. Kui sööma hakkasin, siis jagasin portsu pooleks - pool suurema nälja kustutamiseks ja teine pool u pooleteise tunni pärast.

Ja siis ma mõtlesin - miks ometi meil Tallinnas keegi sellist asja ette ei võta? Kardetakse, et pole turgu? Et rahvas ei tuleks kohale? Et toorained on kallid? Mina arvan, et meil on viimaste aastate jooksul tervislikku toitumist päris hoolega propageeritud. Aga kuna inimesed (k.a. mina) ei oska iseseisvalt oma menüüd tervislikumaks muuta ning lisaks arvestades meie eriti kiiret elutempot, kuluks selline lüke just marjaks ära. Lisaks on kõiksugu värske kraam ning täisteratooted ammu juba kordi odavama hinnaga kui mõni aasta tagasi, nii et tooraine hinnaprobleemi nagu tekkida ei tohiks. Mina söön u 90% oma lõunasöökidest väljas. Kui ma saan valida, kas ma hüppan esimesse mäkkdoonaldsisse ja haaran sealt burksi, mis lajatab mulle sellise hunniku transrasvu ja on tunni aja pärast mu kehast kadunud, jättes järele ainult paisuva tagumiku ja tühja kõhu, või lähen kohta, kus mulle pakutakse pastat, suppi või salatit, mis koosneb headest ja "aeglastest" süsivesikutest ja hoiab mul kõhu kaua täis, siis mina kalduks ikka teise variandi poole. Ja seda kõike peakski inimestele selgeks tegema just heade söögikohtade loomise näol. Et ma ei peaks põdema väljas söömise pärast ja võin julgelt võtta oma lemmikrooga, sest ma tean, millest see koosneb ja kuidas mulle mõjub. Ja ma räägin ka kookidest-tortidest. Sest seda võib ka vahel harva. Mina muidugi praegu mitte, aga kunagi, kui mul tekib piiritunnetus, siis kindlasti. Elu ei pea koosnema ainult meeletust näpuga järjeajamisest, vaid ikkagi söögi ja hea seltskonna nautimisest.

Mu proovimeik ja -soeng said imelised. Lisaks kõigele sai mu pruutkleit valmis ja ma olin täna lihtsalt ülevoolavas meeleolus, kui kleidi selga sain. See on lihtsalt ideaalne. Õmbleja tegi kleidi ettenägelikult napilt kitsa ja mul oli selles veel natuke raske hingata, aga ta arvestas mu kahanemisvaru sinna sisse. Mis on tore ja kõigi meie huvides :)

Nädalavahetus möödus imeliselt. Ma võtsin terve laupäeva ja pühapäeva enda jaoks ja tegelesin ainult rahunemisega. Ma puhkasin, lugesin raamatut, niitsin muru, võtsin päikest, sõin kirsse, maasikaid ja arbuusi nii palju, et kõhtu ära ei mahtunud, sõitsin rattaga 26 km ja puhkasin veel. Kuna sealne internetiühendus ei lasknud mind miskipärast mu toidupäevikule ligi, otsustasin selle enda kasuks pöörata ja otsustasin üldse mitte päeviku peale mõelda. Sõin viis korda päevas ja jagasin matsu, kust ma saan oma toitained kätte. Jätsin kõik meelde, et Tallinnas päevik täis toksida. Kõik see oli suureks abiks. Ma ei stressanud oma söömise pärast ja ma ei muretsenud, huvitav, kas ma seda võin või teist võin. Ma sõin teadlikult neid asju, mille kohta teadsin kindlalt, et võin.
Väga imeline nädalavahetus, tõesti. Tallinnasse naastes oli jälle kuidagi tühi olla ja kaks kõige hullemat töönädalat ootasid ees. Pool on tehtud, pool veel ees. Selg saab piina, aga ma mõtlen tulevikule - järgmisel reedel algab puhkus :)

Ja nüüd on veel 100 g minna, et täis saaks 10 kg kaalukaotust. Ehk on homme hommikuks see 100 g kadunud. Küll see teeks rõõmu :)

Kaal 83,7 kg.

Präänikute jagamise aeg

28. juuni 2012

Eile oli mul trennis ja pärast trenni nii palju mõtteid peas ja ma tulin vaat et jooksujalu koju, et saaks ruttu need kirja, aga no loomulikult oli eile ju jalgpalli poolfinaal ja kuidas ma jätan vaatamata Saksamaa võitluse itaallaste vastu. Saksamaa kahjuks kaotas 2:1 :(

Enivei. Eile oli ju neljapäev ehk kontrolltööaeg. Ma tõmbasin juba enne paberite ettenäitamist profülaktika mõttes kõrvad lonti ja näo mossi, et ma oma päevikus end liiga enesekindlana ei tunneks. No loomulikult ei andnud päevik mu kaloraaži kohta just rõõmsaid teateid, aga söögikorrad olid enamasti juba päris ilusad, heade valikutega ja alaneva kaloraažiga. Ehk siis mida õhtupoole, seda väiksemaks jäi toidukorra kaloraaž.
Ma olen suutnud ennast nüüd nii palju kätte võtta, et planeerin oma järgmise päeva söömised juba eelmisel õhtul valmis. Ainult siis näen ma täpselt, mis mu toitainete omastamisega saab. Kaloraaž ei tule nagunii täis, sellepärast ma ei taha enam isegi põdeda. See lihtsalt ei tule. Mul pole võimalik iga kahe tunni tagant ära süüa poolt elevanti. Ma söön täpselt nii, et mul saab kõht kenasti täis, et nälga ei jää, aga ägisema ka ei aja. Ja no mis teha - 1500 kcal on viimane piir.
Nii ma siis olen suutnud nii süsikate, rasvade kui valkude päevast osakaalu kontrollida ja just eelnev planeerimistöö on kõige selle aluseks.
Teisipäeval muidugi suure planeerimisega sõin sisse endale 1700 kcal. Ise olin jube uhke enda üle, aga hommikul kaalule minnes oli 200 g juurde tulnud. Vot siis kadus jälle igasugune tuju edasi minna. Miks ma punnin, kui midagi ei muutu? Eile hommikuks ei olnud ikka veel grammigi alla läinud. Kus on siin õiglus?
Eilne päev muidugi, mis pidi minu planeerimise järgi olema peaaegu ideaalne (kui kaloraaž välja arvata), läks lõpuks ikka tuksi. Kuna mul tekivad tööpäeva jooksul olukorrad, mis ei olene minust ja mille tõttu ma ei saa süüa nii, nagu päevik ette näeb, võivad tekkida olukorrad, kus mingi söögikord jääb vahele, eile siis teine vahepala, mis peaks olema u poolteist tundi enne trenni. Jah, see on paha-paha, aga teinekord lihtsalt juhtub ja ma ei saa sinna midagi parata. Ühesõnaga oli eile mu lõunasöök alles kl 16 paiku ja kuna ma ei jõudnud endale hommikul süüa kaasa teha ega osta, siis jooksin kiiresti pärast tööd Kristiine Delisse ja lasin endale kokku keerata ühe tervisliku tuunikalawrapi. Jumal tänatud Deli kohvikute eest! Nende poole tõmbab just see, et nad pakuvad wrapi valmistamist täisteratortillast ja ma saan ise valida, mida sinna vahele pista.
Eilne lõunasöök koosnes siis täisteratortillast, väikesest tükist mozzarella juustust, hunnikust jääsalatist, tuunikalast, paprikast ja jalapenodest. Kastet ma juurde ei palunud, kuna need üldiselt sellised patused peidetud kalorid. Kõht sai meeldivalt täis, jälle ja kaloreid 250 kanti. Lõunasöök võinuks küll natuke toekam olla, aga ma poleks ilmselt trennis midagi jõudnud teha, kui ma oleks rohkem söönud. Liiga vähe aega oli jäänud ja seedimist kahjuks vändast kiiremini tööle keerata ei saa.

Aga.. kõige tähtsama juurde. Et siis präänikud. Kuna ma olen ikka selline jonnipunn ja ilmselt mitte keegi pole veel näinud, kuidas ma 8 kaotatud kilo üle õnnelik olen või üldse midagi positiivset kuskil endast välja paisanud, siis Viktor küsis mu käest eile juhtumisi, et kas sa nagu midagi positiivset ka asjas leiad. Ohohohohohohoo. Hr Reaalsus tuli tagasi. Truth hurts, taaskord. Kui ma oleks samal ajal püsti seisnud, siis ilmselt selle küsimuse peale oleks ma põlvenõrkusest külili kukkunud. Siis ma selgitasin talle, et mina eriti suurt muutust ei näe ja kuna kogu see protsess on tõesti mu jaoks piinavalt raske, siis negatiivne jääb paratamatult paremini meelde. Mul tuleb tööl klient kliendi järel salongiuksest sisse ja esimene asi, mida nad ütlevad: "Oii, sa oled nii väikseks jäänud!" või "Oii, sind peab lausa kaks korda vaatama, nii hea näed välja!" jne. Aga ma ei oska neile peale läbi pomina tulnud aitäh-i midagi kosta. SEST MINA EI NÄE JU MIDAGI!!!
Ainus, mida mina näen, on kaalutabelis kahanev kaalunumber ja see, et vanad väiksed riided hakkavad parajaks saama ja uuemad riided hakkavad suureks jääma.
Ma saan komplimente igast suunast ja kõik kiidavad, kui tubli ma olen. Aga mina tunnen, et ma olen kiitust väärt mitte 8 kg kaotamisel, vaid siis, kui ma olen jõudnud sinna, mille poole püüdlen. Alles ilusa 68 kg juures ma võin öelda, et nüüd ma olen kiitust väärt ja nüüd olen ma hakkama saanud kõige sellega, millest ma peaaegu 10 aastat unistanud olen - ilusa minaga!
Aga jah, ka hr Reaalsus ise märkas, et midagi on tõesti muutunud ja ütles, et ma olen väga tubli. Enne trenni on kiitus tõesti mõnus jõuallikas. Tuju oli kohe hea, trennis pingutasin täiega ja kahes trennis kaotatud 1550 kcal peale võisin küll rinna kummi ajada. Pärast trenni kaalule astudes oli ka 300 g kadunud ning täna hommikuks veel 100 g. Nädalanorm 500 g on nüüd täis ja ma ei pea enam muretsema, et ma liiga vähe alla võtan.
Seega, Brittakene - vähem muretsemist, rohkem rõõmustamist!
Ma ju saan sellega hakkama. Kõik teavad seda. Mina tean ju ka, kuigi vahel unustan selle teadmise. Ja jõuludeks olen ma juba täiesti uus inimene, füüsiliselt heas vormis ja ideaalses kaalus.

B

Jaaniline päev

23. juuni 2012

Kuna sada ja viiskümmend väljapakutud jaanipäevaplaani lõid silme eest kirjuks ja tekitasid palju segadust, otsustasime Raunoga hoopis Tallinnasse jääda. See on ka kõige kindlam koht, kus mul ei teki ohtu, et ma midagi halba või vales koguses hamba alla pistaks.
Hommik algas vihmaselt. Kuna eilsed trennid (ringtrenn ja pump) olid lausa fataalsed (meenutades neljapäevast lõhkumist), siis täna öösel magasin ma nagu beebi ja tõusin alles kl 12. Jah, ma olen väsinud. Meeletult. Ma magaks vahetpidamata. Jumal tänatud vihmase jaanipäeva eest. Kuigi, ma enam ei mäletagi, millal viimati ideaalset jaanilaupäeva oleks olnud. Oli vist mu keska lõpetamisel, kui päike lõõskas terve päeva otse lagipähe ja ei andnud võimalustki vihmapilvede tekkeks. Täna on aga väljas olukord üsna nutune. Kallab nagu oavarrest ja mingist lõkkest või grillist ei ole praegu juttugi. Näis, mis õhtul saab.
Hommikul tegin ära rutiinse kaalumise ja olin endaga rahul. Kaal viskas ette 85,6. See tähendab, et kokku olen ma peaaegu 7 nädalaga kaotanud 8 kg. Viimati olin ma samas kaalus ehk 2005.aastal. Suurt kilkamist polnud, oli ainult vaikne rahulolu ja väike muie näol. Ehk sellepärast, et pärast kaalumist tulevad alati meelde Viktori kuldsed sõnad: "See on alles algus.". Mis tähendab, et hulk maad on veel minna.
Kuna eile sain ma oma nädalamenüü eest veel sada laksu vastu pükse (ainus kiitus siiani see, et kaal vähemalt langeb), otsustasin, et lasen oma ajul kokku korjata ka viimased jõuvarud ja tegeleda menüü etteplaneerimisega. Lõhkusin oma söögikorrad lahti ja muutsin ühtlaseks, eesmärgiga, et iga söögikord võiks sisaldada 300-400 kcal. Istusin kaks tundi arvutis ja muudkui kalkuleerisin. Lõpuks sain asja paika, kuigi kalorid täis ei tulnud (kokku u 1500 kcal) ja valgukogus oli ikkagi suurem, kui peaks olema - 22,5% 10-15% asemel. Saatsin menüü Viktorile ja vauvauvau, talle meeldis! Kuna ma täna trenni ei tee, siis on kaloraaž ok ja õhtusööki ei tohi liiga hilja peale jätta. No millest me räägime?! Enne on vaja ikka sada korda jonnida, et asi lõpuks tehtud saaks.
Mul kohe meenub lapsepõlv ja ma olen aru saanud, et tänaseks ei ole midagi muutunud. Ma olen siiani jäärapäine jonnipunn ja puiklen vastu seni, kuni oma tahtmise saan. Aga kui ei saa, siis suure jonni vahel püüan midagi muuta. Kui muutub, on jonn paugupealt kadunud. Siis ma leian kindlasti midagi muud, mille kallal viriseda. Ma ei taha, ma ei saa, ma ei oska, ma ei suuda, ma ei jaksa, ma ei või, ma ei tohi jne on mu parasiitlaused. Seniks, kuni asi reaalselt tehtud saab ja ma oma sõnu sööma pean.


"Oi tönn-tönn, jorupill-jonn, sinu joru ei vaja me, oi tönn-tönn, jorupill-jonn, sirtsusohu sind ajame!"

Niisiis, kaal 85,8 kg.

Need suured lemmikud neljapäevad

21. juuni 2012

Pealkirjas kõlab irooniat. Tugevalt. Ma kardan neljapäevi. Need on päevad, kus ma löön oma toidupäeviku letti ja võtan vastu kõik, mis vastu võtta saab, otse näkku, ilustamata. No enamasti on laskemoonaks muidugi kriitika.
Suurest isutusest oli eile hommikul kaal veel 600 g maha läinud, nii et kahe päevaga olin ma juba 1,1 kg alla võtnud. Ühtepidi rõõmustasin ja hõiskasin sellest ka Maritile (nii kiiret kaalulangust pole ju olnudki veel, et kahe päevaga nädala norm täis tuleb), teistpidi olin hirmul, et äkki tuleb tagasi. Siiski käitusin ma oma toitumisega täpselt nii nagu alati. Midagi erilist ma ei muutnud, kuna ma ei suuda siiani ennast ajutegevuseks kokku võtta.
Õhtul aga läksime Heleniga oma kohustuslikku tervisekõnnitiiru tegema. Kuna Nele puhkab praegu palmi all, siis meie oleme tiimi kohusetäitjad. Tegime rahulikku kõndi ja osa maad sörkisin tal kõrval. Suutsin pulssi isegi 125 peal hoida, mis tähendab, et jooksutrennid alaku. Kui ma suudan pulssi hoida 130-150 vahel, on jooks ok.
Helen aga kutsus meid õhtul külla. Tegime seal sauna ja mehed võtsid õlut ja minul muidugi oli õhtusöök söömata. Mehed käisid enne hiinakas ja kuna ma tean, et hiina toit on äärmiselt rasvane ja suhkru- ning soolarikas, siis palusin endale tagasihoidlikult köögiviljadega kevadrulle tuua. Sõin neist kaks ära ja juba tundsin süümekaid. Siiski, laual oli veel niiiiii palju häid asju ja ma ei suutnud vastu panna veel teravatele kokteilkurkidele, vinnutatud kanafileele ja arbuusile. Noh.. õhtusöögi kogus tuli päris paras ports. Suurem kui tavaliselt. Hiljem tundsin veel suuremaid süümepiinu ja ma lausa tajusin, kuidas need kevadrullid mulle tagumikku voolavad. Üks ühte kannikasse ja teine teise. Vupsti!
Hommikul ärgates jooksin kohe kaalule. Ooooo fakkkk, seda ma kartsin - 900 g juurde tulnud. Süda hakkas kloppima ja ma tundsin, kuidas ma tahaks kuskile peitu joosta ja sealt mitte väljuda enne, kui kaal tagasi alla on läinud. Mis kõige hullem - täna on ju neljapäev. Ma pidin kõik selle koos oma toidupäevikuga, mis niigi oli äärmiselt ebatäiuslik, Viktorile ette söötma.
Terve päeva põdesin töö juures, kõhus keeras ja ma tundsin, nagu ma oleks mõrva sooritanud. Karm mõelda, aga ma pole kunagi nii suurt süüd söögi pärast tundnud. Eriti veel kahe kevadrulli pärast. See oli kohutav tunne. Ma olin enda peale nii pahane, et ma ei suuda seda kirjeldadagi. No kuidas ma ometi ei mõelnud kaks sammu ette.
Viktor jõudis klubisse tavapärasest hiljem ja ma ei jõudnud talle päevikut näidata. Küll aga tunnistasin talle ausalt üles, mis patuga ma hakkama olen saanud, ja et kaalu on ka juurde tulnud. Ega see vastus just selline rõõmsanoodiline ei olnud. Pärast seda lühikest ja ebameeldivalt piinlikku vestlust olin ma enda peale veel vihasem. Jumal tänatud heade trennide eest. Ma lammutasin kahes trennis ikka nii korralikult, et mu jalad olid pärast kahetunnist rapsimist nagu makaronid. Ma olin oma ratta peal ja sõitsin ennast sõna selle kõige otsesemas mõttes rihmaks. Ja kui venitamine algas, tekkis nii suur pingelangus, et ma tundsin eriti suurt nutuklompi endal kurgus. Ma mõtlesin aina nende kevadrullide ja lisandunud 900 g peale ning sellele, kuidas ma nii saamatu ja loll olen. Ma tahtsin lihtsalt nii väga nutta, aga see polnud õige koht ja aeg. Ilmselgelt. Selge oli aga see, et need juurde tulnud grammid pidin ma maha treenima, ma ei andnud endale võimalustki täna viilida. Pumbis panin peaaegu igas loos raskusi juurde ja tundsin iga oma keharakuga, kuidas need kaks kevadrulli pasunasse saavad. Kahe trenni peale kokku kadus 1450 kcal ja kaalu peale astudes olid täpselt need 900 g tagasi alla läinud. Kahjuks ei tekkinud mingit erilist kergendustunnet, sest need 900 g poleks pidanud üldse juurde tulemagi. Tekkis lihtsalt väike tühjusetunne ja see olukord õpetas mulle edaspidi hiina toidust täielikult ilma mingisuguste mööndusteta loobuma.
Hetkel tunnen igatahes, kuidas ma enam ei taha külaskäike, sünnipäevi, maalesõitmisi ja kuskil mujal, kui mu kindlates söögikohtades söömist. Ma olen harjunud oma koduse rutiiniga ja see on mulle hea. Ma ei taha enam nii suuri eksimusi teha ja eksimise hirmus tahaks ma vältida kõiki neid olukordi, kus ma ohtu satun.
Kokkuvõttes tunnen ma ennast hetkel nii, et ma sain suure sigadusega hakkama ja hakkasin seda elu eest kokku lappima, siis see õnnestuski ja nüüd ei taha ma enam kunagi seda viga korrata. Vot.

Kaal 86,2 kg.

Kontidest ja ärevusest

19. juuni 2012

Täna on imelik päev olnud. Me saime hommikul kokku oma pulmaemaga, istusime kolm tundi Kristiines ja panime pulmapäeva täpseid plaane paika. Uskumatu küll, aga reede on päev, kui pulmadeni on jäänud veel neli nädalat. Õudne-õudne-õudne. Ja kuna terve ennelõuna oli juba ärev ja närviline - seda küll mitte negatiivses mõttes - siis võis arvata, et see kandus ka järelejäänud päeva. Isegi Rauno oli täna ärev. Tantsutunnis ei saanud ta kuidagi oma keha liikuma nii nagu peaks ja kui temal ei tule välja, siis ei tule ka minul.
Igatahes sain ma kinnitust jälle sellest, et olen emotsionaalselt liiga mõjutatav ja lasen välistel oludel ennast liialt häirida. Asjad, mida ma kontrollida ei suuda, teevad mulle muret ja muudavad mind närviliseks ja tigedaks. Ma põen teiste inimeste arvamuse pärast ja kardan, mida keegi minu seljataga räägib. Ükskõik, mis teemal see ka poleks. Tuli üks keeruline ja psühholoogiline vastus mu muredele - ma pean vaatama peegelduse peegeldust, et asjadest aru saada ja ennast säästa. St kraapima välja kõik sügavamad kihid ja sorima natuke aega seal, et selgust saada. Keeruline, oi kui keeruline. Ühesõnaga on probleem minus ja ma pean lihtsalt maha rahunema.
Jah, suuresti on mu emotsionaalsus tingitud rangest dieedist ja sellest, et ma ei saa ennast enam söögiga lohutada. Aga hetkel, kui hakkab pihta üks eriti pingeline periood, ei ole mul üldse isu. Tänane päevakaloraaž jäi ideaalist ülikaugele - vajaliku 1900 asemel suutsin ma endale sisse süüa kõigest 1260. Ma lihtsalt enam ei taha süüa. Ma tahaks pigem magada.
Ma tunnen, kuidas ma tahaks probleemide ja pingete eest jaanalinnu kombel pea liiva alla matta ja arvata, et nii saavad kõik mured lahenduse. Jah, seda ma tahaks. Ma tahan vedeleda ühe päeva niimoodi voodis, et ma tõusen sealt ainult vetsuskäimiseks. Ainult sellisel juhul saaks ma tegeleda kõige tähtsamaga - iseendaga. Juurelda teemadel, mis minuga toimub ja miks midagi toimub. Korrata endale, et kõik läheb hästi ja kujutleda enda kõrvale kõige armsamaid inimesi. Unustada ära kõik mossitamised, tujud, turtsumised ja pahurdamised. Unustada ära söögi pärast muretsemine. See on üks suur asi, miks mu aju liiga palju tööd teeb. Ma muudkui arvutan ja kaalun, arvutan ja kaalun, juurdlen ja arutan, mõtlen ja kalkuleerin. No õudne. Minu jaoks on siiani väga raske raske toidukordi ette planeerida. Ma ei suuda siiani ennast kätte võtta, et õhtul järgmise päeva lõunasöök valmis teha. Mulle ei meeldi üldse sunniviisiline kokkamine. Ma tahan, et selle jaoks oleks aega ja tahtmist. Toitu peab valmistama kirega, mitte sellepärast, et lihtsalt on vaja. Ja nii ma vahel unistan, et mul poleks eluspüsimiseks midagi vaja peale vee. Vett juua on lihtne. Seda ei pea valmistama. Seda ei pea kellaajaliselt jooma. Ma ei pea arvutama, kui palju mingi lonks mulle kaloreid annab ja kas mu saadud toitained on tasakaalus. Ma ei pea vett kaaluma. Ma lihtsalt joon.
Jah, unistused unistusteks. Reaalne olukord on midagi muud.
Ma lähen igal õhtul magama teadmisega, et issand, ma pean homme jälle nii palju sööma ja ma pole isegi oma lõunaga midagi ette võtnud. Igal hommikul ärkan ma teadmisega, et ma pole siiani oma lõunaga midagi ette võtnud. Otsustan lihtsalt vooluga kaasa minna. Kahman külmkapist midagi vahepaladeks ja kihutan tööle. Ja tööl siis palvetan, et mul tekiks mingigi auk, kus ma saaks maratoonari kombel poodi joosta ja midagi lõunaks kokku kompunnida. Siiani on, jumal tänatud, õnnestunud. Õhtul löön oma toidud päevikusse ja palvetan jälle, et seekord tuleks vähemalt üle 1500 kcal täis. Mõni õnnepäev tekib, aga enamasti jääb päevakaloraaž siiski 1400-1500 vahele. Soovituslikust 1900-st on asi valgusaastate kaugusel. Siis avastan päevikust, et oo fakk, valgud jälle 100% ületarbitud, süsikaid ja rasvu liiga vähe. Teinekord avastan, ooo fakk, rasvad jälle 30% ületarbitud. Ja pärast seda ma lõpetan muretsemise, kuni saabub neljapäev. Minu tõehetk, kui ma nädalamenüü Viktorile ette söödan. "Mis see on? Mis too on? Miks seda palju? Miks toda vähe? Söö nii, söö naa! See on vale, too on vale! Aga kui kaal langeb, siis on kõik tegelikult hästi." Ja siis ma lähen koju, olen masenduses, sest ma olen kõik valesti teinud, mis siis, et kaal langeb. Ja mõtlen omaette, kuidas stress mind lihtsalt taguotsast närima hakkab. Ma saan aru, et ta püüab mind ainult aidata ja õigele rajale juhtida, aga vahel ma tunnen, kuidas ma tahaks teda millegagi visata. Millal kiitus tuleb? Millal präänikut jagatakse? Ma lausa kardan juba iga neljapäeva ja tahaks, et need minu märkamata mööda saaks. Et ma ei peaks enam kuulama, kuidas ma midagi valesti teen.
Ma olen talle siiski ääretult tänulik kogu kõva kontrolli eest ja ma loodan, et ta mõistab mind, kui ma talle vahel (loe: peaaegu igapäevaselt) oma rasket saatust kurdan ja andestab mulle, kui ma mõttes teda panniga viskan, sest ta on mulle jälle öelnud, et ma teen midagi valesti ja peaks hoopis teistpidi tegema.
Kui nüüd positiivsest poolest rääkida, st hoolimata ühest ämbrist teise astumisest, näitab kaal tõepoolest langustrendi ja keha näitab järjepidevat muutustrendi. Kondid hakkavad tulema. Ma kogu aeg katsun ennast igalt poolt ja avastan jälle mingeid uusi konte, mis polstrikihi alt välja hakkavad tulema. Nt lõualuu, rangluud.. isegi selgroolülisid on natuke juba tunda. Millal neid viimati näha oli, kurat seda teab :D

Kaal 86,8 kg.

B

Edenemine

17. juuni 2012

Nonii. Ma pole nüüd jälle paar nädalat ridagi kirja saanud, kuigi olen sellele iga päev mõelnud.
Kuidas mul läheb? Ma ütleks, et kurta ei saa, aga liiga palju kiitma ka ei hakka. Ei ole ma veel rämpsulembusest jagu saanud. Eile isutas nii väga friikartulite järele, et mu pea tahtis plahvatada.
Kuna eilseks lubas ilmateade suurepärast suveilma (et oleks nagu aeg, tõesti!) ja juhuslikult oli Helen Tallinnas, siis otsustasime, et tõmbame ennast kuskile siruli ja praeme nii kaua, kui saab. Reedel olin just segaduses, et kui ma randa lähen, siis olen seal ju terve pika päeva ja mul pole võimalust korralikku lõunat süüa, mis ma siis tegema peaks. Tavalised rannaskäigud hõlmasid vanasti poeskäimist. Nimekirjas oli suur pudel vett, ajakiri või ristsõnad, puuviljad (enamasti murelid), küpsised, pähklid vms krõbistamiseks. Krõpsudega ma pole kunagi randa läinud, huvitav. Ilmselt sellepärast, et krõpsupakid on nii õhku täis ja võtavad kotis liialt ruumi.
Niisiis, reedel pärast hullu trennipiina (siiski mõnusat piina) küsisin kohe Viktori käest, et SOS on käes, mis ma teen. Laupäevases piknikukorvis olid seega isetehtud täisteratortillad - üks kanaga ja teine külmsuitsulõhega, kotitäis värsket kurki, õunu, karbitäis mureleid, kaks suurt pudelit vett ja igaks juhuks mu lemmikuks saanud sojadesserdid jaa mõned lugemata jäänud Naistelehed, mis kodust kokku korjasin.
Põhimõtteliselt nägi päevaplaan ette hommikul söögitegemist, Heleni autossekorjamist, Nõmme spordikeskuse poole sõitmist ja metsade vahel ekslemist (sest ma oskasin Trummi sõita ainult Mustamäe kaudu, aga me lähenesime Pärnu mnt poolt), teki murule laotamist, praadimist, söömist, praadimist, ujumist, praadimist, söömist, praadimist, praadimist ja kojuminemist. Sinna vahele mahtus hunnik juttu ja naeru ja ÜKS JÄÄTIS!
Jah. Eile oli jälle see päev (teist korda kuue nädala jooksul). See imeline päev, kus ma lubasin endale jäätist. Ma hakkangi neid ametlikult oma elu ilusaimateks päevadeks nimetama, sest see nauding, kui ma jäätise maitse suhu sain, oli kirjeldamatu. Ma lihtsalt mõmisesin terve aja suurest rahulolust ja tundsin, kuidas ma olen iga keharakuga väärt seda 65 grammi koort. Ilus hetk. Ja kui see läbi sai, ütlesin ma enesele teadvustamata: "Tahaks veel...". Aga teist portsu ma enam väärt ei olnud.
Eile hommikul, kui kaal näitas jätkuvat langustrendi, otsustasin jalga proovida lühikesi pükse, mille olin umbes viis nädalat tagasi endale Humanast leidnud. Need püksid läksid mulle tookord proovikabiinis jalga, aga nööp ei kinni ei ulatunud. Kuna aga püksid olid nii vahvad, pidin need siiski ära ostma, lootuses, et ühel päeval need mulle siiski parajaks saavad. Panin püksid jalga ja oh imet! läkski nööp kinni! No mis sa veel ootad, mu suunurgad venisid sõna otseses mõttes kõrvadeni ja ma keerutasin ennast meie "ajutise peegli" ehk teleka ekraani ees, ise õnnest kange. Kas see pole mitte maailma parim tunne, kui sul on kapis hulk riideid, mida sa ei kanna, sest need lihtsalt ei mahu sulle selga või enam ei sobi, kuna kaal on taevasse tõusnud ja päästerõngas permanentselt ümber vöö ilutseb ning ühel hetkel, kui oled endaga mõni nädal roppu vaeva näinud, lähevad need jälle vabalt selga, ilma et kuskilt pitsitaks, kakuks või suruks. Parim preemia tehtud töö eest.

Ja eile avastasin veel ühe asja - mu jalgadelt hakkab tselluliit ära kaduma! See oli küll wow-efekt. Ma poleks uskunud, et minu kintsudelt see kunagi üldse kaob. No päris kadunud see polegi, aga nahk on tunduvalt siledam kui enne ja ka see andis tõuke eile lühikesi pükse kanda. Ma polnudki lühikestes pükstes kodust välja astunud vast 8 aastat. Oh seda rõõmu! :) Arvestama peab aga, et see on alles algus.

Homme (18. juuni), saab täis kuus nädalat ja kaalunumber näitas täna 87,1 kg. Nii et hetkel olen ma lahti saanud 6,5 kilost! Palju õnne mulle!

B

Oh so many great things on the table

2. juuni 2012

Ehk siis ahvatlused ja kiusatused. Ma ei ole viimaste postituste jooksul vist tõesti mitte midagi positiivset dieediprogrammist suutnud kirjutada, sest kõik halvad asjad on ümberringi või ma lihtsalt ei oska häid külgi hinnata.
Tegelikult, kui positiivsest rääkida, siis panen selle kohe kirja, enne kui ära ununeb.
Miks ma selle kõik ette võtsin:
* Üle 20 kilo kergem tunne!
* Ilusad riided, mis mahuvad mulle vabalt selga, ilma, et ma peaks mingite voltide või sangade pärast muretsema!
* Teksapüksid!!!!!! Ma kavatsen neid ideaalkaalus olles osta vähemalt 50 paari! Heledaid, tumedaid, kitsaid, laiu, kulunud ja vähemkulunud, siniseid, punaseid, kollaseid, lillasid, whatever värvi, põlvpükse ja shortse, pikki pükse, terveid ja katkiseid pükse. Ooooooo, mu suurim ootus!
* Ei mingit kiusatust rõveda rämpstoidu järele, mis tekitab kehva enesetunde ja rikub tervist!
* Suved ja enesekindel rannas vedelemine. Kõht trimmis ja pepu prinkis, no kellele ei meeldiks sellisena rannas ringi patseerida.
* Jõud! Ohtralt trenni. Ma saan tugevaks ja ilusaks! Ja muuseas saan oma sooritusvõimet parandada!

Vot. Tuleb edit, kui midagi head veel meenub.
Praegu aga vana jama juurde tagasi.
Täna hommikul veetsin kaks tundi traumapunktis. Eelmisel teisipäeval kukkusin rulluiskudel heleda laksuga persetpidi mööda maad ja põrutasin oma paremat õlavart. Ei saanudki sellest enne aru, kui paari päeva pärast kätt küünarnukist tõstes õlavarde terav valu lõi. Määrisin küll Diclac geeli ja võtsin valuvaigisteid, kuid midagi ei aidanud. Trenni uhasin muidugi järjekindlalt teha, mida ehk poleks pidanud. Täna öösel igatahes oli valu juba eriti tüütav. Magamata öö ja torssis vihmane päev pluss hirm, et luu on katki ja põletikus. Käisin traumapunktis, tehti röntgen, sain palju oodata ja lõpptulemus - luu on terve, ilmselt sidekudede rebestus. Käsi peab palju puhkust saama ja ette tuleb võtta paarinädalane valuvaigistikuur. Samuti pean käega ringjaid liigutusi tegema, n-ö taastusraviks.
BodyPump jääb nüüd paariks nädalaks unustusse. Aga õnneks jalad töötavad. Nii et spinn ja jalutamine on sellegipoolest teema.

Selle nädalavahetuse veedame Assakul. Peame Elisabethil silma peal hoidma, sest Aita ja Ivo sõitsid Saksamaale ja Victoria klassiekskursioonile. Assakul käimine on minu dieediprogrammi kõige piinarikkam osa. Teistpidi võin vist väita, et kõige rohkem väljakutseid pakkuv osa. See on koht, kus ma saan ja PEAN oma iseloomu kasvatama. Ja nii kõvasti kasvatama, et valus hakkab.
Eile õhtul pärast trenni saatis Liisu sõnumi, et ma poest talle krõpse viiks. Nii ta siis sõi neid otse mu silme all, see lõhn mulle ninasõõrmetest sisse rändamas. Teisel pool elutuba on laud, lookas kommidest ja šokolaadist. Köögis on kausid täis imelisi küpsiseid. Mina võtsin oma tavapärase kodujuust-kurk-tomat-kanasink salati ja püüdsin mõtteid eemale viia. Aga tänanegi ei erine palju eilsest. Liisul oli poest uus krõpsupakki vaja. ja kindlasti oli see vaja juba autos lahti teha. Seal, kus ruum on väiksem ja lõhnad eriti aktiivselt levivad. Ooojaaa.. võib ainult ette kujutada, kui raske see oli. Selles mõttes tahaks ma juba koju. Oma tavalise rutiini juurde, kus ahvatlused mind ei kiusa ja mul on olemas kõik vajalik tervislikuks toitumiseks.

Kaaluda ma pole ennast saanud, siin pole kaalu. Nii et alles esmaspäeva hommikul saabub tõehetk.
Siis saab mu projektist 4 nädalat. Uskumatu! Ma pole kunagi nii kaua suutnud kaalujälgimisega vastu pidada. Ilmselt toidupäevik ja see, et kontroll iganädalaselt peal, on kõige suurem edasiviiv jõud.

B

Hullu emotsioonid

31. mai 2012

Elu ongi ameerika mäed. Tõusule järgneb langus ja mõõnale taas tõus. Kui minu elus on muidu tõusud ja mõõnad vaheldunud üsna sujuvate ja pikkade intervallidega, siis praegu, dieediprogrammi ajal on kiiguvad need ikka korralikult. Vahel päevas mitu kordagi. Nt eile. Terve päev oli hea tuju ja õhtul tõmbas nii jamaks.  Ma ei viitsi sellel teemal oma tuju jälle hakata rikkuma, aga tänane päev on küll ikka nii põhjas olnud, et hirmus lausa. Mu pea on emotsioonidest paks, paksem kui ma ise. Viktor selgitas asja väga lihtsalt - oma "eelmises elus" tapsin ma oma halba tuju söögiga ja arvasin, et see aitab. Ilmselt nii oligi. Ja nüüd, kui mul seda emotsioonide ajel söömist ei ole, löövad need eriti tugevalt välja. Ja no tõesti - ma olen ju alati olnud tugev inimene, paksu nahaga, kes kannatab ikka igasuguseid kriise ning vaatab nendest mööda ja särab päiksena edasi. Praegu aga tunnen ennast nagu märg kalts, mida järjepidevalt vastu seina loobitakse. Päris õudne igatahes. Emotsioonisöömise isu mul polegi. Pigem on pingeolukord mul igasuguse isu viinud.
Nii et siis edaspidi pean ma arvestama, et selliseid olukordi tuleb veel. Ja palju. Ja võib-olla juba homme. Või täna öösel.
Õnneks olen ma terve tänase õhtu olnud ilusate ja heade inimeste läheduses või kuuldekauguses ja saanud julgustavaid sõnu ja jaganud oma muret. Jagatud mure on ju pool muret. Mul on tõeliselt hea meel, et kõige raskemal hetkel ilmuvad need inimesed äkitselt välja, justkui teades, et midagi on minuga halvasti ja toetavad mind. Rääkisin Heleniga telefonis 40 minutit. Ma olen alati nii rõõmus, kui tema lähedal on. Ta on maailma parim sõbranna ja ma pole nii isetut ja kaasaelavat ja toetavat inimest kohanudki. Ma lihtsalt armastan teda! Elu on alati lill, kui Helen juures on :)

Igatahes, hommikul ei näidanud mu kodukaal ka langustrendi ja ma pettusin ka endas. Klubikaal näitas vähemalt mingitki langust, mitte küll suurt, aga langus seegi.

Nii et 24. mai oli kaal 89,9 kg ja nüüd 30.mai näitas see 89,2 kg.

Gaasi ja edasi!

B

Run, Forrest, run!

30. mai 2012

Jepikajee! Ma pole veel kirjutanud tervisekõnnietappidest, kuhu ennast mässinud olen. Nimelt otsustas tubli aktivist Nele, et selgi aastal peab välja sportima minema. Ja avastas Eesti Energia tervisekõnni. Kogusime kokku 4 tüdrukut ning meie tiiminimeks sai Kõnnikad. Osalustasu oli veebruari lõpuni 25 eurot, mis pole 21 nädala eest kuigi palju makstud. Niisis 21 nädalat, igal neljapäeval erinevas kohas väike kõnnitiir. Esimesed kuu aega olemegi kõndinud. Nüüd aga otsusasin, et kuna kolmapäeviti toimuvad sama sarja jooksuetapid, siis käiks ma pigem kolmapäeval oma korda ette ära tegemas. Viimased kaks kolmapäeva kõndisime Heleniga rahulikus tempos, täna aga pidin üksi minema. Mõtlesin, et why not, prooviks joosta. Nii palju kui jaksab. Kui ei jaksa, siis jälle kõnnin. Alustasin oma trippi soojenduskõnniga u 500 esimest meetrit. Siis tõstsin tempo äärmiselt aeglase sörgi peale. Ja nii sörkisin, kuni raja keskel tuli selline energiaboost, et tõstsin natuke tempot ja nõksutasin pead ja käsi kõrvuskostuvale muusikale kaasa. Olin enda üle juba nii uhke ja laulude sõnad olid niiiiii motiveerivad, et ma mõtlesin: ära veel väsi, ei sa ei väsigi, sa jooksed lõpuni, et enda üle superuhke olla! Sisemine motivatsioon oli nii kõva, et ma ei pannud eufoorias tähelegi, kui juba finišis olin.
Kokkuvõte: teekond sai paraja pikkusega 3,6 km, aeg u 30 min, keskmine pulss 172, max pulss 189, kalorikadu 446.
Nii et jaaa... nädalavahetusel otsin jälle mingi mõnusa raja ja proovin veel!

Toitumine

30. mai 2012

Nii. Jube raske on kirjutada, kui ma olen kunagi kaks-kolm nädalat mingeid emotsioone läbi elanud ja pean nüüd need jälle meelde tuletama.
Peaks kirjutama sellest, kuidas mu päevakaloraaž 1800-1900 üldse täis ei tule. Ma olen siis õginud, nagu loom, aga kaloraaž jääb ikka maksimum 1500 kanti. Õnneks pole kaalulangus nii tohutusuur, et sellest paanikat peaks tekitama. Kuid siiski.

Mis ma siis söön?
Pigem võin ma rääkida, mida ma ei söö. Menüüst on välja visatud saiatooted, nisujahu (sai, peenleib jms), sool, suhkur, mahlad, moosid, vorstid, viinerid jm poolfabrikaadid, kommid, šokolaadid, küpsised, kõikvõimalikud kondiitritooted ja loomulikult krõpsud, mäkk ja hess :D
Miinimumi on viidud sealiha ja alkoholi tarbimine ja jäätist võin ka minimaalselt tarbida.
Mida julgelt süüa? Juurikaid ja puuvilju, täisteraleiba, täisterapastat, kodujuustu, kohupiima, kana, kala, maitsestamata jogurtit, piima, keefiri jm piimatooteid, muna, kaerahelbeputru jms.

Põhiline on see, et ma jagaks kõikidest toiduainetest saadavad toitained õigete kellaaegade vahel ära. Nt süsivesikuid ei tasu jätta õhtusöögiks liiga palju, kuna õhtul ei suuda mu keha neid ära kulutada ja need ladestuvad lihtsalt rasvaks. Süsivesikud sobivad kõige paremini päeva esimesel poolel. Ja tarbima pean häid süsivesikuid, mida leidub täisteratoodetes ja puuviljades. Hommikuks ja lõunaks sobivad ka head toidurasvad (oliiviõli, muna, kala jms). Õhtuks jätan tavaliselt valgurikkamad toidud (kodujuust, kalkunisink, kanafilee, kohupiim jms).

Nii ma siis kombineerin erinevaid söögikordi ja paigutan need päeva peale ära. Kokku on viis söögikorda - kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala.
Ausalt öeldes ei suutnud ma kunagi varem ette kujutada, et ma hakkan nii palju sööma, nagu praegu. Ilmselt ma ei söönudki nii palju. Tavaline oli kaks korda päevas, hommikul ja õhtul töölt tulles, vahel jõudis lõunasöögi ka kuskile susata. Õhtul aga oli kõht nii tühi, et alati oli tunne, nagu sööks terve külmkapi tühjaks. Nüüd mul seda tunnet enam ei ole. Ainus, mille pärast ma muret tunnen, on puudulik päevakaloraaž. Loodetavasti leian sellele varsti mingi lahenduse.

Kaalumisest veel nii palju, et mu kodukaal, üsna tutikas, u poolteist nädalat vana, näitab kaalu, nagu jumal juhatab. Üldiselt 500-600 g rohkem, kui tegelikult olema peaks. See aga ajab mind segadusse, kuna ma kaalun ennast trennis ka. Emotsionaalne segadus ongi kõige suurem, sest trennikaal näitab õigesti (nii, nagu näitas Jawoni test) ja tekitab mulle palju rõõmu, kodukaal aga näitab rohkem ja kui ma hommikul ärgates kaalule astun, on tunne, nagu oleks jälle juurde võtnud. Psühholoogiliselt väga rasked momendid. Ajavad pea segi. Ma võiks ju mitte hoolida neist numbritest. Aga ma hoolin. Ja väga. Minu jaoks on number üks eesmärk, et need numbrid seal väiksemaks jääks.
Niisiis. Tänaseks aitab kirjutamisest. Homme jälle :)

B

Jälle kõigest, aga peamiselt kaalust

30. mai 2012

Oujee. Viimased pool aastat olen ma elanud mingi mulli sees, nii et mul ei tule enam meeldegi, mida ma eelmisel päeval teinud või mõelnud olen. Pulmadeni on aega veel poolteist kuud, palju on tehtud, palju veel tegemata. Ärevus on sees, aga pigem on see selline mõnus kõditav tunne, ootusärevus.
Kõige tähtsam asja juures on see, et viimase kolme-nelja kuuga olen ma oma mõttemaailma vägisi tahtnud muuta. Jah, vägisi. Tervislikkuse suunas. Mõtlesin, et alustan kõige kogetu kirjeldamiseks uut blogi, kuid mina, kes ma kunagi nii väga mitte ei sallinud blogimist, teeks endale juba kolmanda blogi. Vastuoluline, või mis. Jääb siis nii, et esialgu panen oma oma mõtted kõik siia kirja ja siis, kui kunagi julgust või tahtmist, avan uue blogi ja kopeerin kõik kuupäevaliselt avalikuks.

Niisiis. Lugu algab. Algab sellega, et alates veebruarikuust on mu trennikaaslane Marit, kellega oleme päris tihedalt suhtlema hakkanud, meeletu kiirusega kokku kuivanud. Jah, ta on julmemast julmemalt palju kaalus alla võtnud ja näeb väga hea välja. Tuli välja, et tubli trennimutt on endale tubli dieediprogrammi külge pookinud ja järgib seda nagu vana mees ennemuiste. Küll kõiksugu mõõnadega, mis vahepeal kimbutavad, aga siiski.

Ja mina? Mina vahtisin kadeda pilguga pealt, et no kuidas mul küll nii ei õnnestu. Iga kord trennis käies seisan kaalule (enne loomulikult luuretööd tehes, et keegi läheduses ei seisaks) ja tekib tunne, nagu kaal oleks katki. Ei liigu see üles, ei alla. Okei, aasta algusest kuni mai alguseni olin saanud numbri umbes kilokese väiksemaks, kuid kas seda nelja-viie kuu kohta törts vähe ei ole? Trenni teen ju normaalselt. Söön ka oma arust enam-vähem väikeste mööndustega normaalselt (kui välja arvata see väike patustamine õhtuti). Ja mitte midagi ei muutu. Kaal näitas aasta alguses kohutavad 94, 6 kilo. Kohutav!!! Midagi peab muutuma, ma mõtlesin. Minu mõttemaailm ja tegutsemisviis ja elustiil peab muutuma. Ma pean saama ilusamaks ja tervemaks inimeseks. Selliseks, nagu ma olin umbes 10 aastat tagasi. Õõhh.. 10 aastat, mõelda vaid. 10 aastat olen ma ainult kogunud ja kogunud koormat turjale.... ja tagumikku ka.

Nüüd algas minu tõehetk, ma tahan sellest koormast lahti saada!
Mariti eeskujul hakkasin pidama toitumispäevikut. Kuna ma tervislikust toitumisest suurt ei teadnud (eriti veel kaalulangetamisperioodi kohta), siis uurisin ta käest pidevalt infot. Kuidas seda, kui palju toda, mis sellega, mis tollega. Marit oli väga abivalmis (ja on seda siiani otseloomulikult) ja kirjeldas mulle üksipulgi asju läbi. Ühel hetkel, kui me ei suutnud lahendada minu sissesöödud rasvade hulga probleemi, pöördusin Viktori poole. Meie kõigi suur lemmik, nagu Leopold :D Tõeline motivatsiooniallikas ja tugiisik. Võta ainult kätte ja küsi, abi on kohe olemas. Tore, et ta pakkus mulle välja idee, et ma oma nädalamenüü välja prindiks ja talle viiks ja ta vaatab üle, mida muutma peab. Kogu selle nädala keskele mahtus veel üks kirjavahetus, mis lõi mul niimoodi jalad alt, et ma istusin arvuti taga ja lihtsalt nutsin. Nutsin, sest ma olen kõik need 10 aastat olnud nõrk! Ja teiseks - truth hurts! Olen lasknud ennast käest ja pidanud elama minaga, kes mulle üldse ei meeldi. Olen endast kõrvale vaadanud terve see aeg. Käinud pidudel ja sünnipäevadel, teinud ennast peegli ees enda meelest päris ilusaks ja pärast piltide pealt vaadanud, milline paks siga ma ikka olen. Aga kuna pildid on ajutine vaatamine, ma ei pea ju neid koledaid pilte rohkem lahti tegema, siis jätkasin rõõmsalt, endale teadvustamata, samasugust eluviisi. Okei, vahepeal taasavastasin spordi, üle kahe aasta, ja trennitasin ikka uhkelt ju. Kõik kiitsid ja imestasid, kuidas ma küll jaksan 7-9 trenni nädalas teha ja visata mingeid 2,5-tunniseid spinnimaratone. Täitsa hull, kuulsin iga nurga pealt. No ja siis? Mis see mulle siis andis? Kaal seisis ühe koha peal, nagu aeg oleks seisma jäänud. Tegelikult on ju tänaseks möödas juba kaks ja pool aastat. Faking kaks ja pool aastat ei ole suutnud ma oma ajusid kokku võtta, et teadvustada: trenn ei tee sind peenikeseks!!! Kui ma söön, nagu hobune, siis trennitegemise efekt on suur ümmargune null!
Nüüd sai see mulle selgeks. Oh, kuidas terve see päev oli nii emotsionaalne ja ma ainult mõtlesin sellele, kui piinlik mul on olla. Kõik ju on terve see kaks ja pool aastat mind trennis näinud ja kindlasti mõtlevad, et issand, teeb nii palju trenni, aga üldse alla ei võta. Ja mina nagu loll, mõtlen, et olen jube uhke enda üle.
Väkk! ma ütlen selle peale.
Ma tahan endale uut mina. Uut keha ja uut aju ja uut mina.
Praeguseks on päevikupidamisest möödas kolm nädalat.

Lühidalt langusest:

1.nädal (07.05-14.05) - algne kaal 93,6, lõppkaal 92,4 (kaotus -1,2 kg) - oi, kui palju rõõmu!
2.nädal (15.05-21.05) - algne kaal 92,4, lõppkaal 91,2 (kaotus -1,2 kg) - ikka veel rõõmus!
3.nädal (22.05-28.05) - algne kaal 91,2, lõppkaal 89,5 (kaotus -1,7 kg) - kuna ma kaalun ennast igal hommikul, siis üldiselt enam nii rõõmus pole, aga praegu numbreid kokku lugedes tuleb muie siiski näöle :)
24.05 - Kehaanalüüs vägeval Jawoni masinal. See oli asi, mida ma tõepoolest kartsin. Numbrifaktid löövad ju jalust nõrgaks. Tegin testi ära ja olin väga rõõmus. Sain endal kohta teada nii šokeerivat infot, kui mitte nii šokeerivat infot.
Tulemustest siis nii palju, et kaal näitas 89,9 kg. See oli minu suur rõõmuhetk, sest number 8 oma kaalu ees nägin viimati kaks aastat tagasi. Ja enne seda, jumal teab millal :D
* Minu vanus - 24 aastat. Minu keha bioloogiline vanus 26 aastat. Nooo.. midagi rõõmustavat pole, aga samas pole ka hullu. See kaks aastat on suht nipet-näpet :D
* Keha tüüp - ülekaaluline. Wuiii, ma poleks oodanudki. (märka irooniat mu jutus)
* Keha koostis - kõige parem osa. Või kõige hullem. Kaal, nagu öeldud 89,9, standartne kaal (ehk see, mille poole püüdlema peaks) 68,8 kg. Kui minust võtta kogu rasv välja, jääb rasvavaba mass ning see on 58,1 kg, st rasva mass on šokeerivad 31,8 KG. KILOGRAMMI!!! Kolmandik mu kehast on RASV! Pehmed koed moodustasid minust 53 kg, mis on enam-vähem normide piires, paar kilo üle. Ja siis jäävad veel keha vedelikud ja mineraalid, millest ma kirjutada ei viitsi. Need viimased on kõik otseses seoses kehakaalu ja rasvamassiga.
*Segmentaalne analüüs - ehk minu keha ja selle piirkonnad ning rasva ja lihaste osakaal neis. Välja on toodud viis piirkonda: ülakeha parem ja vasak pool, kere keskosa ja alakeha parem ja vasak pool. Siis võin lühidalt kokku võtta, et iga piirkonna tulemus oli sama: rasvamass oli üle ja lihasmass hea.
Parem käsi on tugevam kui vasak (ilmselt sellepärast, et ma töötan päevast päeva parema käega). Tasakaalustamiseks pean trennides seeriaid alustama vasaku käega.
* Soovituslike väärtuste võrdlus. Siin tuuakse välja minu kaal, kehamassiindeks, rasvaprotsent ja pehmete kudede (lihased) kaal. Lisaks näidatud, kus on optimaalne vahemik jne.
Kaal, nagu ikka 89,9, seega üle. Kehamassiindeks üle - 28,7, maksimum võiks jääda 25 piirile. Rasvaprotsent 35,4, mis muide oli kolme nädalaga 7% võrra vähenenud, sest Eesti Energia tervisekõnnil mõõdeti siis mu rasvaprotsendiks kohutavad 42,5. Normaalne vahemik aga on 20-30%.
* Kõhupiirkonna analüüs. Kõhupiirkonna optimaalne tase võiks olla 4-6. Minul on see aga juba vistseraalne ehk 11. Väga hirmus. See on kõik see rasv, mis koguneb siseelundite ümber ja sellest on VÄGA raske lahti saada. Seda vistseraalset rasva on mu kehas tervelt 82 cm2, optimaalne oleks 40-60. Positiivne on asjaolu, et mu talje ja puusade suhe on normis - 0,82 cm (otimaalne olekski 0,7 - 0,85)
* Niisiis.. kaloritest. Minu põhiainevahetus on 1437 kcal. See, mida ma vaja lihtsalt elamiseks ja pissilkäimiseks. Koos liikumisega on mul vaja tarbida 2213 kcal ning kui ma tahan kaalus alla võtta, siis tuleb tekitada väike defitsiit ehk 1993 kcal võiks olla minu päevane sööginorm. Kaal võiks ideaalis langeda 0,5 kg nädalas. Kaalulangus on aga esimestel nädalatel üldiselt suurem ning järk-järgult jääb väiksemaks.

Niisiis. Järgmine test võiks olla u kahe-kolme kuu pärast.
Praegu jätkan oma tervislikku toitumist ja püüan ennast iga päev sundida paar rida siia kirja panema, muidu juhtub see, mis praegu. Kolm kilomeetrit teksti.

B

Esimene postitus

Ma olen oma kaalulangetamisega tegelenud tegelikult juba mai algusest saati. Nüüd tekkis väike seisak (mitte tagasilangus) ja ma tunnen ennast pisut vähem motiveerituna kui varem. Ma olen selle aja vältel aga blogipostitusi teinud oma isiklikku blogisse ja omaette siin arvasin, et kui ma oma blogi avalikuks teeks, ehk oleks rohkem motivatsiooni edasi minna. Noh, et inimesed ikkagi loevad jms. Lisan siia postitused kenasti kronoloogilises järjekorras ja loodetavasti on tore postitusi ka tagantjärele lugeda :)

B