Väikeste sammudega suurte muutuste poole

Ma püüan erinevatel ülemaailmsetel fitnessi-inimestel ja -blogidel tihti silma peal hoida, ehk avastan mõne motiveeriva lause, hea toidunipi või mõnusa koduse kõhilihaseharjutuse. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimesed on pühendunud ja naudivad täiel rinnal seda, mida nad teevad. Üks minu lemmikutest on Lisa-Marie BodyRock tv-st, kes nüüd tegutseb peamiselt Daily HIIT kodutreeningutega. Tegemist on minu suure eeskujuga, olgugi et tema välimuses on asju, millega on pisut liiale mindud (rinnaimplantaadid, mille ta nüüd muidugi eemaldas, tätoveeringud ja botoxit täis huuled). Aga see keha... See räägib kõva häälega pühendumisest, higist ja pisaratest ning kõigest, mida on läbi elatud, et teda täiel rinnal armastada saaks.

Lisa kirjutab Daily HIIT-i lehel ka blogi, mida loen alati põnevusega. Viimane postitus aga on nagu rusikas silmaauku. Seda saab lugeda SIIT.

Ma suutsin tema mõtetega samastuda ja arvan sarnaselt, et me oleme kõik harjumuste ohvrid. See ei kehti ainult suitsetamise, šoppamise või pidutsemise puhul. See kehtib ka toitumise, treeningu jm tervisliku eluviisiga seonduva puhul. Miks kaalulangetajad ei suuda kommidest loobuda? Miks on nii raske õhtusest teleka ees näksimisest loobuda? Sest nad on harjunud neid sööma. Ükskõik, kas iga päev, mingil kindlal päeval nädalas või korra kuus. Aga harjumus on ju sisse kodeeritud ja just sellel tavapärasel ajal hakkab meie aju alarmeerima ning tuletab meelde, et kommiaeg on jälle kätte jõudnud. 

Samas suudame me kõik oma harjumused ka tervislikuks muuta, kui vaja. Näiteks minule meeldib hommikul täisteranisupätse ja müslit süüa koos puuviljadega. Igal hommikul täpselt sama söök. See on tervislik ja maitseb mulle ning juba hommikul silmi avades rõõmustan, et on jälle võimalus seda maitsvat kooslust nautida. Sama lugu on ju kohviga. Kui ma hommikukohvi ei saa, olen kohe tujust ära, pea valutab ja kuklas vasardab ainult üks mõte - jooksuga lähimasse Statoili kohvi tooma. Omamoodi narkomaania...

Mina olen täpselt sama suur harjumuste ohver kui mõni teine inimene. Aga lugedes Lisa postitusest välja, et tark on võtta väikeseid samme harjumuse ümbermuutmiseks ning esitada endale näiteks 2-nädalane väljakutse, tuli kohe meelde esmaspäev, kui lubasin endale, et võtangi kaks nädalat ja proovin ennast iga päev liigutada. Ükskõik mida - olgu intensiivne trenn, aktiivne jalutuskäik, jooksutiir või väike kodune harjutusteseeria - aga iga päev püüan liikuda. Ma olen aru saanud, et hakkan suvel laisaks jääma, kuna spordiklubis on minu lemmiktrenne liiga vähe alles jäänud ja ma jõuan sinna võrreldes sügis-talve-kevadega palju harvem. Jah, on ju õues treenimise aeg. Aga ma ei tunne ennast miskipärast motiveerituna, kui naasen pärast pikka tööpäeva koju ja mu tagumik juba pehmesse diivanisse vajub. Seda nimetatakse distsipliini puudumiseks ja harjumuseks. Et seda muuta, võtsingi ette esialgu kaks lühikest nädalat, et ennast proovile panna. 

Teine teema on iganädalased sünnipäevad, peod ja pulmad. Ma suudan ennast toiduga senikaua vaos hoida, kuni tort lauale tuuakse. Ja siis kaob minu ümbert kogu maailm. On ainult mina ja see neetud tort, mis hüpnotiseerib mind nii pööraseks, et ühe tükiga ma piirduda ei suuda. Pärast kolmandat tükki süda läigib ja järgmisel päeval peeglist oma suhkrust ja saiast punnis kõhtu vaadates ei jõua ma ära ohkida, kui valesti ma ikka käitunud olen. Ja see muster kordub nädalast nädalasse. Esmaspäevast reedeni planeerin oma toidukordi, mõtlen ja kalkuleerin, emotsiooniisusid peaaegu et polegi, ja laupäeval suudab üks tort kõik ära rikkuda, kuna ma lihtsalt hullun juba selle vaatamisest. Ükskõik, kui palju ma ka eelmistel päevadel endale loobumislubadusi ei anna, töötab minu keha mõistusele täiesti vastu. Nii suur on harjumuse jõud.

Alustamine on kõige raskem. Täpselt nagu kaalulangetamisel, suitsetamise mahajätmisel, kohvivõõrutusel on algus kõige raskem. See esimene samm, et muuta seni muutmatut, on nii raske ja kindlasti tundub, et nüüd lähebki kogu aur ainult selle sammu tegemise peale. Fakt on aga see, et üle lävepaku astudes tunneme rahulolu, et oleme ennast ületanud. Sellest rahulolust võib ju sõltuvusse jääda, sest nii hea on olla. Mis siis muud, kui et tuleb edasi sumada. Mida päev edasi, seda rohkem on näha muutusi. Ühe päeva lõikes ei pruugigi midagi muutuda. Kahe nädala pärast on aga muutus juba nii suur, et tagasiminek tunduks erilise lollusena. Selleks, et tunda end hästi, tuleb lihtsalt võtta kätte ja võita kõige tähtsam lahing.

Mina võitlen nüüd enesedistsipliini nimel ja annan endast parima, et rumalatest harjumustest lahti saada. Liigutan ennast iga päev järgnevad kaks nädalat ja hoidun sünnipäevadel magustoidust. Võita on jälle nii palju ja ma tean, kui hea tunne on pärast koju jõudes, kui tean, et ma suutsin end ületada ja mitte ahvatlevat torditükki näppida. Vanasse auku tagasilangemine aga ei tähenda muud kui kahetsust ja süümepiinu.

Niisiis, kaks nädalat liikumist ja koosviibimistel asendan magustoidu mõne märksa tervislikuma ampsuga. Ja nii ongi! Väikeste sammudega suurte muutuste poole.