Kõleda ilma supp

Ma olen tegelikult päris suur supifänn, aga naljakal kombel valmivad minu köögis üsna sarnast sorti supid. Kas klassikalised köögiviljapüreesupid või selged hakkliha-köögiviljasupid. Ma polnud kunagi mõelnud sellele, et teeks asja pisut põnevamaks ja lisaks supile näiteks tomatipastat või läätsesid. Selline ta igal juhul sai - järjekordne improvisatsioonipuhang, kui külmkapis on vaja igale toiduainele rakendus leida, enne kui need hukka lähevad.

Kuna see supp on tomatine, üsna paks ja tummine, sisaldab läätsesid, küüslauku, tšillit ja teisi pipraid, sobib see ideaalselt sügis-talviseks hooajaks, kui keha nõuab soojendavaid toite.

Koostisosad:

2 kartulit
1 väiksem mugulsibul
1 suur porgand
2 peotäit rohelisi aedube
1-2 peotäit meelepäraseid külmutatud köögivilju (vastavalt poti suurusele)
2 peotäit rooma salatit või lehtkapsast
2-3 küüslauguküünt (värskelt pressitud või 1 spl kuivatatud küüslauguhelbeid)
1 värske tšillikaun või 1-2 tl kuivatatud tšillihelbeid (olenevalt sellest, kui teravat maitset soovid)
400-450 g kanafileed
140 g 100%-list tomatipastat
1 peotäis punaseid läätsesid (kiirkeeduläätsed valmivad kiiremini :))
2 puljongikuubikut
karri (kana maitsestamiseks)
must pipar
Cayenne'i pipar
1 tl kookos- või rapsiõli praadimiseks

Haki kõik, mis vajab hakkimist: kartul, porgand, sibul, tšilli, kanafilee (väiksemateks kuubikuteks), rooma salat (ribadeks). Kuumuta pannil õli, pane juurde sibul koos porgandiga. Prae kergelt läbi, kuni sibul on klaasjas, siis lisa kana. Kana ei pea päris läbi küpsetama, kuna supipotis küpseb see edasi. Maitsesta karriga.
Vala valmis segu supipotti ja lisa natuke vett, et põhjakõrbemist vältida. Pane segule juurde kartulid ja lase pisut kaane all haududa, kuni kartul on poolpehme. Lisa oad ja külmutatud köögiviljad. Kui vett on väheks jäänud, vala jälle pisut juurde. Hauta kaane all, kuni köögiviljad on pehmed. Nüüd lisa tomatipasta, tšilli, küüslauk ja läätsed. Lase jälle kaane all podiseda, aeg-ajalt segades, kuni läätsed on poolpehmed. Viimaks lisa juurde vett täpselt nii palju, et supp ei oleks liiga vedel, aga mitte ka liiga puder. Konsistents peaks olema pigem paksem kui vedelam, vajadusel saad järgmistel serveerimistel vett juurde panna.
Lisa supile puljongikuubikud, maitsesta musta pipra ja Cayenne'i pipraga ning lase umbes 5 minutit podiseda. Kõige viimasena lisa värske rooma salat.

Serveerimisel võid supile peale veel värsket rooma salatit panna. Kõrvale viiluke täisteraleiba ja saabki kõht täis.

PS! Mina ei lisa suppidele kunagi eraldi soola. Olen soola kasutamisest võõrdunud ning panen seda väga vähestesse toitudesse. Kuna puljongikuubikud sisaldavad juba piisavalt soola, pole tarvis toitu üle soolata. Mida vähem soola, seda tänulikum süda :)

B

Welcome back!

Foto: Mari Luud

Olen jälle back in business, seekord vabamalt, kergemalt ja rohkem endale mõeldes. Selliselt ma ju blogi kirjutamist alustasin.
Minult küsiti vahepeal päris palju, miks ma oma blogi kinni panin. Põhjuseid sellele oli mitu. Esiteks väsisin ma oma kaaluteema pidevast nämmutamisest, see teema on minu jaoks ammendunud ning uusi postitusi tuli juba vägisi pastakast välja imeda. Lugejal peab ju ka huvitav olema, aga kui mul endal pole enam millestki kirjutada, siis miks ma üldse vaeva näen?
Teiseks hakkas mingil hetkel tervise- ja kaalublogisid peale tulema nagu seeni pärast vihma. Neid on praeguseks juba nii palju, et ma olen kõikide vastu juba huvi kaotanud - lihtsalt ei jõua kõiki jälgida. Lisaks hakkab neis jutt lõpuks korduma, see on kahjuks paratamatu. Kui palju teemasid ühes terviseblogis ikka olla saab. Põhiline on ikka toitumine ja aktiivne liikumine. Kaks suurt teemat, mille ümber kõik jutud keerlevad.
Kes tegeleb veel kaalulangetusega, selle blogisse lisanduvad jutud sisemistest võitlustest, ämbritest ja saavutustest. Nagu minulgi.
See polegi üldse halb, sest veel rohkem on inimesi, kes tahavad kaalust alla võtta ja oma eluviisi muuta, kuid neil puudub selleks motivatsioon või väike tõuge kellegi teise kogemuse näol. See on tegelikult ju hästi tänuväärne, lihtsalt mina pidasin heaks sellest virvarrist välja astuda.

Ma võtsin kaalust alla, rääkisin sellest avameelselt, tundsin enda üle uhkust ja lasin ka teistel uhke olla, aga ühel hetkel, kui möödunud on piisavalt palju aega, hakkab teema ju ammenduma. Ma väsisin sellest lihtsalt ära. Ma saan inimeste siirast huvist aru, kui nad tahavad teada, mitu korda nädalas ma trenni teen ja mida ma söön ja kui kaua kaalust alla võtsin, aga kui seda juttu saab liiga palju, tõmbun ma kohe tagasi. Ma lihtsalt arvan, et minuga on muudestki asjadest võimalik rääkida kui vaid kaalust ja trennist. 

See kõik aga ei tähenda, et ma lõpetasin trennitegemise ja toiduvalikud vajusid vanadesse rööbastesse. Ma luban endale rohkem, aga pean siiani teatud isudega võitlema. Minu piiritunnetuse puudumine pole eriti paranenud ja ma ei saa toitu iial nii vabalt suhtuda kui vanasti. Nii lihtsalt on, meeldib see kellelegi või ei.  Ma usun, et olen paari aastaga endaga piisavalt palju tööd teinud, et suures plaanis muutus kogu mu elu ning väikesed libastumised toidulaual ei mõjuta mu tulevikku nii, et ma unustaks saavutatu ja koguks kõik mahavõetud kilod turjale tagasi. Ei, seda minuga ei juhtu, aga kontroll jääb igaveseks.

Nendele inimestele, kes minu selja taga omavahel sosistavad ja spekuleerivad, et kas Britta on jälle juurde võtnud, võin ma täiesti ausalt ja häbenemata öelda - jah, olen küll. Ma olen saavutatud eesmärgile 5 kg juurde korjanud. Nii, kas hakkas kergem? :)
Ma ei põe oma kaalutõusu pärast, kuna, nagu ennist ka mainisin, olen ma endaga piisavalt suure töö ära teinud, et eluviis tervikuna tervislikuks ja nauditavaks muuta. Kaal on kõigest number. Suurem või väiksem kaalunumber ei muuda mind teiste jaoks paremaks või halvemaks inimeseks. See on vaid minu enda mõõdupuu, mis on võrdelises seoses enesetundega. 

Aga blogi taasavamise mõte tekkis mul täna täiesti juhuslikult, kui endale taas nädala lõunasööki ette valmistasin ning eriti hea supi kokku keerasin. Täiesti ise, ilma retseptita. See on midagi uut.
Mina olen ju see, kes alles mõni aasta tagasi sõi toitu, mille sai kiirelt kuskilt putkast kätte ja kui ise kodus kokata tahtsin, ajasin retseptides näpuga järge ning kogused olid grammi pealt välja mõõdetud. No ja peamiselt tähendas kodune kokkamine vaid kookide küpsetamist. Sounds fun!
Siis ma otsustasingi, et kuhugi tuleb mu uued retseptid kirja saada, et need kaotsi ei läheks. Kui oma üllitisest veel sotsiaalmeediasse pildi riputan, hakkavad kõik retsepti küsima. Miks mitte neid siis siia lugema suunata. Ma olen nüüd piisavalt kirjutamisest puhata saanud, nii et kui tuleb mingi tohutu isu oma kaalunumbritest ja isudega võitlemisest rääkida, küllap ma siis räägin ka :)

Soovin kõigile palju häid tervislikke toite, põnevaid ekperimenteerimisi ning head lugemist!

Britta