Väikesed imed sünnivad meie sees

Mulle ikka meeldib endale meelde tuletada, et elus tuleb jälgida märke ja kõigel, mis meiega juhtub või mida kogeme, on põhjus. Üks hea näide, mis tegelikult juhtus juba paar nädalat tagasi, oli päev, kui sõitsin Elvasse. See oli 11. mai, kui oli toimunud saate "Sa ei ole üksi" kaalulangetajate grupi kokkutulek. Me rääkisime Viktoriga kaalulangetajatele sellest suurest ettevõtmisest, ma sain nii mõnelegi tublile inimesel nõu anda ning üldse oli kuidagi soe ja armas olla. Pidin kahjuks üsna vara lahkuma, kuna ei tahtnud liiga hilja õhtul Elvasse jõuda. Bussisõit aga kujunes taas hirmus emotsionaalseks, kuna nii äkki, nagu välk selgest taevast, meenus, et täpselt aasta aega tagasi, 2012. a 11. mail, olin sõitnud samuti Tartu poole, et oma hea sõbra sünnipäeva tähistada. Ja see oli kuupäev, kus leidis aset elumuutev vestlus Viktoriga. Ma mäletan nii hästi, et olin tollel pärastlõunal Tallinn-Tartu bussis nutuäärel, silmad veekalkvel, vihkasin ennast ja seda, mida olin endaga teinud ning ma ei suutnud uskuda, et ühe inimese sõnad mulle niimoodi mõjuda võisid. Ma olin otsustanud, et ma pean ennast muutma, saagu mis saab.
Ja seda võib ju omamoodi uskumatuks pidada, et täpselt aasta aega hiljem istusin ma samas bussis, aga sõitsin Tartu poole hoopis teise eesmärgiga - joosta oma elu esimesel jooksumaratonil. Ma olin päeval andnud nõu teistele kaalulangetajatele, sest nüüd avanes mul see võimalus, olles ise selle tee läbi käinud. Ma olen ju endas nii palju muutnud ja läbi elanud. See oli vapustav. Mu silmad tõmbusid jälle märjaks ning ma ei suutnud jätta Viktorile kirjutamata, et talle veelkord meelde tuletada, kui oluline osa oli temal minu võitluses kaaluga. Niivõrd tähtis ja suursugune oli see hetk minu jaoks, niivõrd emotsionaalne ja hea. Sest kõik kordus, aga oli samas nii uus. Emotsioon oli uus...

Aga jätkuks eelmisele postitusele, ei saa kirjutamata jätta suurest võimalusest, mis otse minu jalge ette maandus ning mille kasutamisest ma poleks saanudki keelduda.
Kui Carmen käis oma saate tarvis mul külas, vestlesime temaga kaks tundi kaaluteemal ja meil oli väga tore. Olgu mainitud, et tegemist ei ole minu jaoks võõra inimesega. Tunneme Carmeniga teineteist juba mitu aastat, nii et mingit võõristamist kui sellist ei saanud tekkidagi. Keset intervjuud mainis ta, et peaks Ivar Viglaga rääkima ja Britta "Reporterisse" ilmatüdrukuks sokutama. Mina hakkasin valju häälega naerma, kuna selline idee tundus küll liiga naeruväärne, et tõsi olla. Arvasin, et ju ta suusoojaks seda mainis, kuna mõte minust kui ilmatüdrukust tundus piisavalt utoopiline. Igatahes, saime saatematerjali salvestatud ja eetrisse pidi see jõudma 22. mail. 21. mail helistas Carmen mulle ja teatas resoluutselt (nagu tal kombeks on), et nüüd on nii, et pane homme selga see ja see, säti juuksed nii ja nii ja tule kella 13ks Kanalisse, et saaksid ilmateadustamist proovida. Ma pidin tööl oma toolilt maha kukkuma, kui seda kuulsin. Mulle ei antud võimalust isegi midagi vastata. Ausalt öeldes ei suutnudki ma suust ei a-d ega o-d välja võluda. Mu käed hakkasid värisema ja ma tundsin, et ma näen und, sest sellised asjad ei saa ju ometi minuga juhtuda. Mis mõttes ta helistab ja ütleb, et nüüd tuled ja kõik?? Mina? Telesse?
Nojah, mis mul muud üle jäi. Olin järgmisel päeval kl 13:00 Kanalis ja nii see pihta hakkas. Tegemist oli väikese promoga saatele "Sa ei ole üksi" ning see oli absoluutselt ainulaadne võimalus, mille kasutamatajätmine oleks olnud viimne rumalus.

Esimesed katsetused kaamera ees läksid totaalselt untsu. Mõtlesin endamisi, et no mina selleks tööks ikka ei sobi. Närv oli nii tugevalt sees, et põlvedki värisesid, nagu oleks stuudios mitukümmend miinuskraadi. Õppisime algul lihtsalt monitorilt lugemist, seejärel aga sain juba proovida ühest punktist teise liikumist ja kaardil käega viipamist. Et sellest saaks üks ideaalne ilmaennustus, tuleb tegeleda mitme asjaga korraga. Lisaks ilusolemisele ja õiges poosis seismisele tuleb lugeda monitorilt maha õige tekst, viibata käega oma seljataga oleval kardinal õigesse kohta, liikuda ühelt poolt teisele poole ekraani õigete sõnade ajal, et õigeks ajaks oma kohal tagasi olla, õigel ajal kaadrist välja ja kaadrisse sisse astuda ning samaaegselt naeratada ja olla enesekindel. Esimest korda kaamera ees olijale on seda törts palju korraga. Aga tundub, et lõppsalvestus läks edukalt ning eetrisse ma jõudsingi.

Kanal 2 inimesed on lihtsalt võrratu seltskond. Ma sain režissööriga nii "Reporteri" kui Kanal 2 toimetuses ringkäigu teha ja ausalt öeldes olin neist sama vaimustuses kui nemad minust. Nad suhtlesid võõra inimesega nagu vana sõbraga ning mul ei tekkinudki kordagi tunnet, et ma olen mingi tundmatusse ümbrusesse tiritud võõrkeha. Neile meeldis mu diktsioon ja hääletämber ning Tanel Talve ainus soovitus minule oli, et kui suu hakkab kuivama, peaksin keelt ülemiste hammaste taga edasi-tagasi liigutama, nii hakkavad süljenäärmed tööle. Muidu pidi aga kõik peale väikese pabina ideaalne olema.
Ma olen selle võimaluse ja kogemuse eest Carmenile ääretult tänulik. Ausõna - ma poleks aasta aega tagasi osanud mõeldagi, et mina võiks kunagi kaamerate ees esineda. Intervjuu andmine on hoopis midagi muud, kui ise kaamera ees seismine ja etteantud teksti lugemine.  See oli aga nii värskendav ja julgustav kogemus, et ma ei vahetaks seda iial millegi vastu.

Kõik taolised elamused tõestavad, et väikeseid imesid sünnib iga päev. Me ei oska aga neid õige pilguga vaadata ning kipume oma negatiivsuses hea ja ilusa ära unustama. Tihti arvamegi, et no mis ime see ikka on, et mu surmaäärel kõlkunud toalill uuesti ellu ärkas või et keegi kuskil kaalust alla võttis. Ja kindlasti on lihtsalt juhus, et ma just sellel ajal mingisse kohta sattusin jne, jne.
Kes imedesse ei usu, ei saagi neid iial kogeda. Mina aga leian, et iga päev on väikeseid imesid täis. Need algavad minu seest. Ma oskan märgata häid asju enda ümber ning need juba ongi imelised ja teinekord uskumatud. Ma lasen headel võimalustel endani jõuda, kuid ei võta elamuste süllekukkumist iial enesestmõistetavalt. Elus võib kõike juhtuda, nii head kui halba. Mina aga suhtun headesse kogemustesse kui kingitustesse, halvad asjad on aga õppetunnid, mis näitavad, et midagi on tarvis muuta või teistmoodi teha.

"Reporteri" ilmateadet saab järelvaadata SIIT (al. 17. minutist)
"Sa ei ole üksi" saade on järelvaadatav SIIN.

Kes jookseb kõigest väest, saab üle igast mäest

Uhh... paari nädala jooksul on juhtunud rohkem kui terve aasta peale kokku. Pean nüüd ennast kuidagi kokku võtma ja mitmest asjast korraga kirjutama, muidu jääbki kirjutamata.
Esialgu arvasin, et edulooga lõpetan mõneks ajaks blogimise, kuna lähiajal ei leidu kindlasti midagi nii erilist, millest kirjutada. Hetkel aga pean oma lubadusest taganema. Minu blogile on tekkinud palju toredaid lugejaid, kes on siit saanud palju innustust ja inspiratsiooni ning juba nende tublide inimeste pärast pean ma kirjutamist jätkama. Noh, lohutuseks olgu seegi, et kaalunumbri säilitamine on tegelikult ka päris väljakutseid pakkuv protsess, mis ideaalis võiks kesta terve elu (v.a raseduse ajal) ning ka selle jooksul võib tekkida hetki, kus allaandmine tundub nii lihtne ja tahaks ennast uuesti paksuks süüa. Sellest kõigest püüan edaspidi ka kirjutada.

Minu praeguseks motivatsiooniks täiskäigul edasi minna ja saavutatut hoida on uus hea väljanägemine ja terve sisemus. Ma saan tähelepanu tõesti rohkem kui aastate jooksul kokku ja see on minu jaoks justkui hoiatussignaal, et ma ei tohi enam vanale rajale naasta. Kui nii juhtuks, jääks positiivsed kommentaarid aina harvemaks, kuni hääbuvad lõpuks vaikusesse. Sest kes ikka tahab inimesele öelda, et issand, sa oled jälle paksuks läinud. See poleks lihtsalt eetiline.. ja viisakas. Ja ilmselt ei tahaks ükski suure tööga hakkama saanud kaalulangetaja seda karjuvat vaikust kuulda.

Mis minu terve ja juba peaaegu kaunis keha maikuu jooksul teinud on? Mu jalad on viinud mind juba kahele jooksuüritusele, kolmas ootab ees, Carmen tiris mu Reporterisse ilmatüdrukuks ja Carmeni saates "Sa ei ole üksi" sain ka oma lugu pajatada
. Ühesõnaga on toimunud nii palju uusi ja huvitavaid asju, millest ma aasta aega tagasi veel poleks osanud unistadagi. Tundub aga, et nii mitmest asjast korraga rääkimine põhjustab vähemalt 3 km postituse, niisiis jagan ma teemad pooleks ja alustan sellest, kuidas ma esimest korda oma uue kere jooksuüritustele lippama vedasin.

Mu ema, va aktivist, registreeris meid Tartu 31. jooksumaratonile 10 km distantsi jooksma. Ütlen ausalt - kuna kevad jäi sel aastal vahele ja gripiussike näris pikalt mu tervist, ei jõudnudki ma jooksmiseks eeltööd teha. Saalitrennid, millest pool kulus seisva ratta otsas väntamiseks ja teine pool kangi rebimiseks just suurepärast jooksuvormi ei tekita, nii et hea jooksutulemuse saavutamiseks tuleb ikka jooksutrenni teha. Mina aga sain kolm korda enne üritusi õue jooksma: korra (6 km distantsi) sörkisin terve maa ja kaks ülejäänud korda tegin intervalle, 5 min kõndi, 5 min jooksu u 8 km distantsil. Juba oligi 12. mai käes ja tarvis jooksma minna. Ma ei seadnud endale otseselt eesmärke, kuna ei osanud aimatagi, mis aeg 10 km jooksmisel üldse tulla võiks. Lootsin siiski, et kui 1:20 sisse mahuks, siis vist kõige hullem tunne polekski. Võtsin hästi rahulikult ja nautisin rada. Väsimus hakkas tekkima u 5 km peal, pulss tõusis, aga minu motivatsioon oli kõrgel. Olin ju juba nii palju jooksnud, kordagi peatumata. Otsustasin, et võtan ka edasi hästi rahulikult, aga kui jõudu on, siis viimasel kilomeetril tõstan tempot ja pingutan täiega. Tõusudel aitas ideaalselt enda nina ette vaatamine, kuna siis ei jõudnud mu aju tõusu pikkust registreerida ja sain võtta sammu korraga. Mingist trennist jäid mulle kõrvu kõlama Viktori sõnad: "Ära mõtle, et kas ma enam jaksan, vaid mõtle, et ma jaksan!" Hästi lihtne on lausest ära jätta küsiv osa ja pöörata see enda kasuks. Ma kordasin terve tee endale, et ma jaksan ja ma teen selle asja ära, tulgu taevast või pussnuge. Viimasel kilomeetril oligi jõudu piisavalt, et nüüd täiest jõust pingutada ja endast viimne anda. Raja ääres olev rahvas, keda ma kõrva susatud klappide tõttu küll ei kuulnud, motiveeris kõvasti ning ma tõstsin jooksutempot ja möödusin peaaegu kõigist neist, kes rajal minust olid möödunud. Viimased 200 m jooksin juba nii kiiresti, et ma ehmusin isegi oma pikkadest gasellihüpetest ära ning peas alarmeeris: "Nüüd ma kukun, nüüd ma kukun." Aga juba oligi finiš. Ma ei kukkunudki. Aeg 1:11. Võib vist endaga rahul olla.

Teine jooksuüritus leidis aset nädal hiljem. Pea 13 000 naist koos sportimas pole mingi naljaasi. Käisime emaga Maijooksul. Jääaja Keskuse naistiim ajas selga valged reklaamsärgid, mille seljal ilutses lause "Pärast meid tulgu või... jääaeg." Distantsi pikkuseks oli 7 km. Esialgne lootus joosta see läbi 45 minutiga, hääbus ruttu, kui arvutasin välja selleks vajaliku keskmise kiiruse, selleks oleks pidanud olema natuke üle 6 min/km (Tartu maratonil oli mu keskmiseks kiiruseks üle 7 min/km). Tõmbasin latti natuke madalamale ja otsustasin 50 min sisse ära mahtuda. Minu aeg oli 45:03. Olin endaga ülimalt rahul ja nautisin tulemust täiega. Sellises kaagutavas naistekarjas ei ole just lihtne tõsiselt spordile keskenduda. Jätsin seekord ka klapid koju, nii et põgeneda polnud kusagile peale finiši.

Olen igatahes saavutatu üle uhke ja minu eelnevat kogenematust arvestades andsin mõlemal jooksul endast parima. See tasus end kuhjaga ära. Sügisel ootab mind ees Tallinna maratoni poolmaraton, 21,1 km. See ei tähenda muud, kui et tuleb hakata trenni tegema. Nii pikka distantsi juba ilma treenimata läbi ei jookse..
Jooksumaratonidel osalemine on tõesti üks vahva asi paljudest, millest ma oma vanas kehas veel unistadagi ei osanud. Minu uus elu on andnud mulle nii palju uusi võimalusi ja ma tahan neid veel kaua-kaua nautida ja kogeda. Järgneva aasta jooksul avastan endast kindlasti nii mõnegi uue külje ning kogen midagi, mis varem kättesaamatuks jäi.

Soojust jahedasse maikuusse!

B

Edulugu

Edulugu on vist kõige raskem kirjutada. Olen selle väikese kirjatükiga tegelenud juba pea kuu aega. Kogu aasta läbielamisi mõne rea peale kirja panna on meeletult raske. Ma olen tulvil emotsioone ja kõigist neist kirjutada on lihtsalt võimatu. Samas leian, et ehk ongi parem, kui osa neist jääks minu sisse igaveseks peitu. Siis teinekord on hea omaette neid elule tuua, kui selleks vajadus peaks olema. Selline aga minu lugu sai. Võin öelda, et viimane aasta on mind õpetanud rohkem, kui kõik koolid ja õpetajad kokku.

Ma ei ole kogu elu ülekaaluline või suur olnud. Olen pärit täiesti normaalkaalulisest tervislike eluviisidega perest. Mu ema ja isa on alati sportlikud olnud ning koduseid toite valmistati vaid kvaliteetsest toorainest. Mind on kasvatatud köögiviljausku ning pilgeni täidetud kommi- või küpsisekausse leidus laual väga harva. Olin kuni 14. eluaastani oma pika kasvu kohta pigem kleenuke kui "suure kondiga". Kui kohtusin oma praeguse abikaasaga, muutus midagi. Oli see hormonaalne tasakaal, mis kõikuma lõi või tulevase ämmakandidaadi rammusad kodutoidud, mis liiga hästi maitsesid, aga kaal hakkas mühinal tõusma. Ei läinudki kaua, kui juba sain endale jalga tõmmata 44 suuruses püksid ja kaalunumber oli juba üle 80 kg. Olin vist 11. klassis.

2007. aastal, kui lõpetasin keskkooli, kolisime Tallinnasse elama. Iseseisev elu polnud sugugi lihtne, ei rahaliselt ega emotsionaalselt. Paari aasta jooksul tõusis mu kaal hüppeliselt ning küündis 2009. aastaks peaaegu 100-ni. Täpset numbrit ma teada ei saagi, kuna tol ajal ma end ei kaalunud. Miks ma pidingi, kui nägin niigi, et olen suureks paisunud.
Tallinnas on elu kordi mugavam kui väikses Elva linnas. Poodiminemiseks ei pea mitu kilomeetrit kõndima või sõitma, vaid kauplus asub kohe maja taga. Kiirtoidurestoranid on iga nurga peal. Poed on suured ja müüvad meeletus koguses valmistoitu. Ma ei pidanudki vajalikuks ise süüa teha, kuna sain ju kõik söögikraami poest või burgeriputkast kiiresti ja mugavalt kätte. Kõige raskem periood oli ülikooli algus, kui elasime Mustamäel. Rauno töötas siis Soomes, mina pidin üksi suures ja võõras linnas hakkama saama. Sõpru oli vähe - vaid paar kursaõde, kellega tihedamalt suhtlesime. Loomad jäid kõik Elvasse minust maha. Ma olin masenduses ja tundsin end üksi. Lohutuseks oli toidupood maja kõrval, kus iga õhtu head ja paremat kokku ostsin. Ma sõin nt iga päev paki kummikomme, kuni mul tekkis nendest allergia. Talvisel ajal sõin kilo mandariine üksi ära. Kõik muud rasvased ja ebatervislikud toidud kuulusid samuti mu menüüsse. Praegu tean - ma sõin igavusest, masendusest ja üksindusest. Toit oli mu ainus lohutus. Ja toit saigi mu "parimaks sõbraks" kuni eelmise aastani. Sport ununes pärast kooli lõppu, kuna olin piisavalt laisk, et mitte oma tagumikku diivanilt üles vedada. Vabandusi oli lihtsam leida: spordiklubid on liiga kallid ja siis tuleb tööl käia ja koolis käia jne.

Kõik need aastad elasin täielikus eituses. Naersin seltskonnas enda üle, samal ajal piinlikkustunnet alla surudes. Kelkisin aplalt, et mis mõte on elul, kui head sööki nautida ei saa. Mina elan selleks, et süüa, mitte vastupidi. Ja nendel hetkedel karjus mu sisemus mulle vastupidist. Ma teadsin, et olen ennast käest lasknud, aga vingerdasin end alati häbiväärsest olukorrast välja. Kõik need aastad istuti mu turjal ja tehti nii otseseid kui kaudseid vihjeid. Ma vaatasin ammuli sui edukaid kaalulangetajaid ja nimetasin neid inspireerivaks, kuid endaga ei suutnud midagi ette võtta. Miks see ometi nii oli, ei tea ma vist päris täpselt siiani.

Sain spordiga taas sõbraks 2009. aastal, trennitasin päris aktiivselt ja kõrvalseisjad jäid ärevalt ootama, millal tulemusi näeb. Tulemusi aga ei tulnudki. Söömisharjumusi suutsin pisut muuta, kuid salasöödikuks jäin ikka. Rauno silme all ma rämpsu ei söönud. Kui teda parasjagu kodus ei olnud, ostsin poest kõikvõimalikku jama kokku ja kühveldasin ühe õhtuga sisse. (Halb on seda kirjutada, muide...) Sain aru, et ainuüksi aktiivsest liigutamisest vormi ei saa. Toitumist tuleb muuta, aga sellise mõtteni jõudis vaid mu aju. Korraks. Kuni uue kommipaki või koogikarbi kätte sain.

2012. aasta mais saabus reaalsushetk. Ma ei või kindlalt väita, aga kaldun arvama, et ülekaalulistel käibki see nii. Nad ei võta midagi endaga ette, kuna kas ei näe, elavad eituses või trotsis, on lihtsalt laisad, ei ole oma kaugema tuleviku peale mõelnud ning enne, kui midagi tõesti tegutsema ei suru, jätkavad vanaviisi. See ei ole nii lihtne, ma oskan praegu tagantjärele öelda. See plõks peab endal peas käima, et kogu ettevõtmisega üldse alustada. Ja plõksu tulemine võib võtta terve igaviku. Vahel saabub see hetk liiga hiljagi...

Alustamine on kõige raskem.
Sellepärast ei väsigi ma kordamast, kui tänulik olen ma millele/kellele iganes, et Viktor mu teele visati. Tänu temale käis minu peas klõps (küll meie tutvumisest tunduvalt hiljem), pirnike lõi põlema ja elu välkus silme eest läbi nagu filmilindil. Täna olen ma suur, aga kui jätkan samamoodi, mis saab viie aasta pärast? 10 aasta pärast? Võib-olla olen 20 aasta pärast üldse haigevoodis, kuna kaalun 150 kilo, mu süda on rasvunud ja püstitõusmiseks pean end kõigepealt ratastooli veeretama... Seda ma ei soovinud.

Algust tuli aga teha mõtteviisi muutmisega. Ma olin juba harjunud mõttega, et jäängi suureks tüdrukuks. Ju ma olen selliseks loodud ja midagi ette võtta ei anna. Mis sest, et ma pole selline kogu aeg olnud ja tegelikult ma sõin ja laisklesin end suureks. Ma vihkasin oma keha, aga ei suutnud end kokku võtta, et midagi muuta. Kaalujälgimisega algust tehes olin ma oma vana mõtteviisi pärast enda peale maruvihane ja suurest trotsist soovisin kogu südamest endale näidata, et ma pole paksuks sündinud, vaid suudan alla võtta ja hea välja näha. Mingites olukordades leiab inimene endas kummaliselt suure jõu, mis viib teda kaugemalegi, kui ta iial unistada oskas. Ma ei oska isegi siiani välja mõelda, kust see suur tahtejõud tekkis, aga ainus seletus on tõesti endasse kogutud viha ja trots oma kaalunumbri pärast.

Tänaseks olen oma tippkaalust kaotanud umbes 30 kilo. Kui arvestada ainult viimast aastat, olen praeguseks lahti ligi 27 kilost. See aasta on olnud tormiline. Emotsioonikõver kõikus üles-alla. Olen tundnud end kui muttatrambitud kalts, aga olen olnud ka seitsmendas taevas. Halbu emotsioone enam toiduga tappa ei saanud ja see muutis mu ümbritseva suhtes eriti tundlikuks. Ma abiellusin ning juba varsti olid suhted kodustega sassis. Ma olin endaga pahuksis, kuna ei saanud enam aru, kes ma olen, mida ma teen ja miks ma teen. Ma olen olnud õnnelik, kuna mu kaalunumber aina vähenes, olenemata sellest, et sõin rohkem kui varem. Ma sattusin oma kehast sõltuvusse ja unustasin kõik ümbritseva, ilmselt see tekitas ka sotsiaalseid muresid. Terve aasta olen otsinud oma elus tasakaalu, et kõik loksuks paika, nagu oli enne kaalulangetust.

Ma poleks ausalt iial arvanud, et see nii raske on. See on ju kõigest kaalulangetamine. Iga väike kaalutõus tekitas meeletut stressi ja isudega võitlemine oli tõeline katsumus. Inimesed minu ümber käitusid, nagu ma oleks erivajadustega ja kandsid lauale special-for-me-toite, nagu ma ei tohiks enam kunagi normaalselt süüa. Võiks arvata, et garderoobi väljavahetamine on positiivne nähtus, aga pikapeale muutus seegi tüütuks, kui mõnd riideeset sai kanda ainult kuu aega, kui see juba suureks jäi. Nii palju raha pole ma iial riietele kulutanud kui viimase aasta jooksul. Lisaks toitude kaalumine, koguste kontrollimine, kellaaegade jälgimine, etteplaneerimine - see kõik nõudis väga suurt pingutust. Usun, et inimesed, kes pole sellist asja läbi elanud, ei suuda halvimates unenägudeski seda kogemust ette kujutada. Minagi ei suutnud, enne kui kõike ise kogeda sain.

Ainus, mis mind sel teel edasi viis, oli teadmine, et ma ei tee seda kõike üksi. Mu kõrval on olnud tugev toetusgrupp ja Viktor, kes minusse 200% uskus. Ma tundsin end tihti nõrgana, et ei saa sellega hakkama ning käegalöömine tundus nii lihtne ja vahel vajalikki. Viktor aga oli vaat et järjekindlam kui mina ning need julgustavad laused, mida sain umbes miljon korda kuulata, ei lähe iial meelest. Sellist tuge ja abi oleks raske olnud mujalt leida ja igasugune suvaline Figuurisõprade mentor või võõras personaaltreener oleks mu peagi loobuma pannud. Kõige raskematel hetkedel oli just tema see, kes tegi mulle selgeks, miks ma selle kõik ette võtsin ja miks see vajalik on. Me oleme pidanud sadu vestlusi teemal, kuidas mina enam ei jaksa, kuid tema ütles väsimatult, et ma saan sellega hakkama, kuni eesmärki silme ees hoian. Ta lubas alati, et on minu jaoks olemas, no matter what ja nii see tõesti oli. Minu sees on nii palju tänutunnet ja häid emotsioone, mida on raske sõnadesse panna, aga ehk ei olegi see vajalik...

Täna olen ma normaalkaalus ja näen välja parem kui 10 aastat tagasi :) Rauno on minuga rahul, talle meeldib, mida ta näeb ja mulle meeldib, et talle meeldib. Selline vastastikune positiivsus toob ellu ainult head ja sisemisest rahulolust saabki meie hinge peegel. Me kiirgame kõike head ja ilusat ka väljapoole, kui meie sees on kõik korras. Usun, et olen leidnud selle tasakaalu, mis lubab mul jätkata tervisliku eluviisiga, unustamata, et elus on veel palju muud peale köögikaalu ja hantlite. Ma olen igati tavaline naine, kes pole kindlasti kõigega enda juures rahul, aga võin praegu julgelt väita, et olen endaga parem sõber kui varem. Ma austan oma keha, sest tema töö on nüüd mind elu lõpuni mind väärikalt teenida, austades ja armastades mind vastu. Oma keha vihates ei ole võimalik harmoonilist elu elada, kuna tunne, et elame võõras ja ebameeldivas kestas, surub meid aina enam ja enam mutta. Kui aga võtame kogu selle energia, mis kulub meil enda vihkamiseks ja suuname selle teistesse kanalitesse, nagu oma keha eest hoolitsemine, võime juba peagi muutusi näha. Ma olen sellest nüüd aru saanud. Ma mõistan, et endaga rahu sõlmimiseks tulebki tööd teha ja vaeva näha. Muutusest mõtlemine ei vii kuhugi, ainult tegutsemine viib. Kas on mõtet kiruda lotovõitu, mis mitte kunagi meie kontole ei saja, kui me pole üheski loosimises osalenud? Lillegi liigutamata on muutuse tõenäosus üsna nullilähedane.

Viimane aasta jääb minu jaoks alati tähendusrikkaks ning igal 7. mail tõstan šampuseklaasi, et tähistada oma uut ajajärku. Ajajärku, mis sai alguse pärast suuri eneseotsinguid, sisemisi võitlusi ja emotsionaalseid rabelemisi. Kaalunumbri saavutamine oli selle kõige juures vähim, mis juhtuda võis. Tagantjärele on hea hinnata, et emotsionaalselt olen võitnud palju rohkem kui füüsiliselt, kuigi need kaks asjaolu on omavahel otseses sõltuvusseoses. Õnn on eluviis, mitte eesmärk omaette. Õnne tuleb püüda ja hoida, mitte püüda, korra rõõmustada ja sellest lahti lasta, et siis jälle otsast peale kogu vaeva läbi elada. Õnn on valik ja mina olen valinud olla õnnelik. Uus ja terve mina on selle valiku kõige suurem alustala. Kui ma olen enda kehas õnnelik, võin seda siiralt ka välja näidata.

B

Kaal 68 kg