Elus!

Ma pean alustama oma uut postitust tänusõnadega, mis on suunatud armsale disainipoekesele nimega müüü (www.muuu.ee). Sealt võttis minuga eelmisel nädalal ühendust Marelle, kes leidis minu blogi olevat tema jaoks väga inspireeriva ning selle eest soovis ta mind üllatada väikese tänumeenega. Saatsin talle pisut imestunud olekuga oma telefoninumbri ja vajaliku pakiautomaadi asukoha ning jäin ootele. Kui pakk saabus, krabistasin paberi kiiresti ümbert ja avastasin sealt purgikese motiveerivate mõtetega. Ma olen taolisi kingitusi näinud küll, kus on nt vanasõnad purki pandud ja igaks päevaks võid endale võtta sind saatma jääva mõtte või tarkuse. See kõnealune purgike aga on ääreni täis tervisliku elustiili teemalist motivatsiooni. Uhhh.. lihtsalt nii armas kingitus. Täiesti ideaalne asjake kätte võtta, kui motivatsioonipuudus kallale tuleb. Need tsitaadid ja mõtted panevad tegutsema, panevad elu üle järele mõtlema ning õiges suunas liikuma. Super! Ma pole ammu nii pisikesest asjast vaimustuses olnud. Aitäh, müüü!!! :)

Põhiline aga on rääkida eelmisel esmaspäeval alanud Insanity workout grupist. Eelmine nädal oli täiesti kreisi, üleüldse ja kõige poolest. Ilm läks ekstreemselt külmaks, hommikud algavad liiga vara, trenn on raske, õhtul on liiga palju vaba aega, toitumine on korrast ära ja üldse oli väga-väga sassis nädal. Aga ma olen elus!!!
Ma tundsin eelmisel nädalal, kuidas ma pean hakkama oma insanity-päevadest käsikirjalist päevikut pidama, sest minu päevaplaan, keha ja meel pöörati korralikult pahupidi. Esiteks algavad trennid juba nii vara. Ma pole harjunud igapäevaselt kell 7 hommikul tõusma ja see on mu jaoks paras katsumus olukorraga harjuda. Vara ärkamine tekitas esimestel öödel paanilisi vaheärkamisi, kui hüppasin voodist üles nagu ninja, arvates, et olen sisse maganud. Selliseid asju juhtus paari öö jooksul mitu korda - tavaliselt kella 3 ja siis kella 5.30 paiku. Hommikul naersime tüdrukutega ning jagasime oma muljeid, sest ilmselgelt pole ei Airi ega Gerly harjunud nii vara ärkama. Nii et öised ülesehmatused ei olnud nendegi puhul midagi erilist.


Treeningud ise olid terve nädala vältel rasked, aga minu jaoks mitte midagi ületamatut. Tegemist on muidugi 100% kardiotrenniga, nii et pulss on trenni jooksul päris kõrge, samas jääb see minu puhul ikka tavapärase spinnitrenni normidesse (keskmine 150 kandis, max 180 kandis - jaaa... ma tean, see on tavaline!). Trenni jooksul aga on mul iga minuti tagant tunne, et appi, ma ei taha siin enam olla, homme ma ei tule. Ja homme olen ikka kohal. Miski sisemine uudishimu ei lase mul seda janti pooleli jätta. Pärast reedest insanityt läksime Gerlyga veel ringtrenni ja siis oli kaks päeva puhkust. Puhkuse päevad aga mõjusid kummaliselt, sest täna hommikul oli mul null jõudu, et trenni teha. Uni pressis kõrvustki välja ja terve trenni aja mõtlesin, et miks ometi. Mida ma siin ometi teen? See pole ju minulik. Ma tahan õhtul trennis käia ja hommikul magada. Homme ma ei tule. Ma enam ei jaksa. Ma ei taha. Ma olen väsinud. Mulle ei meeldi. Ei, homme ma ei tule.
Ja homme olen ma ilmselt ikka kohal. Oeh.. see on nagu tuuleveskitega võitlemine või nagu unes jooksmine või üldse peaga vastu seina jooksmine. Et ma ei taha ja ei jaksa ja ei suuda, aga ikka rühin edasi.

Toitumisega on ka mingi kahtlane seis. Eelmist nädalat alustasin jälle nii heast olukorrast, et kohe-kohe saan oma 6 jälle kaalule ette. Kuna aga see kahtlane segane trenn algas ja ilm läks külmaks, tekkis minu toitumisse kaos. Kas külm oli süüdi või see trenn, aga ma olin pidevalt näljane. Lisaks kõigele läks mu sisseharjunud söögikordade režiim segamini ja keha ei saa enam aru, millal peaks sööma või millal mitte. No ja siis mu "tark" aju arvab, et võiks igaks juhuks kogu aeg süüa. Noh, et jumala eest nälga ei jääks. Igatahes, kaalule ma astuda pole julgenud ja ausalt öeldes pole seda vaja tehagi, kuna näen peeglist, et olen jälle kaks sammu tagasi astunud.

Minu lohutus on praegu see, et insanity periood on kaks kuud, see peaks olema piisavalt pikk aeg, et oma keha ja mõistust uue rütmiga ümber harjutada ja olgugi, et ma olen viimasel nädalal söönud nagu hobune, väärin ma kiitust, et ma olen suutnud esimese nädala suuremate prohmakateta üle elada ning teinud midagi enda harjumustele täiesti vastupidist. Ehk saan sellest varsti kasu lõigata. Elu pidi ju algama seal, kus lõpeb mu mugavustsoon. Ausalt ka, sellisel kellaajal treenimine on kõike muud kui mugav.

Esimese kuue treeninguga olen kaotanud 2369 kcal pluss esmaspäevane spinn 371 kcal ja reedene ringtrenn 673 kcal (ma vahel pean ikka õhtul ühe trenni peale tegema, et koduklubi ära ei ununeks ja õhtuti vähem aega igavlemiseks jääks).

Ja üleüldse - ma tahan sooja ilma, palun, aitäh! Vereringe mu kätes ja jalgades on seiskunud ja ainus, mida ma teha tahaks, on radikaga ühes voodis magamine. Ebareaalne.

Palju sooja kõigile!
B