Tõesti, blogimise lõpetamine oleks olnud üks suur viga, mõtlen jälle. Mis mul küll arus oli, kui selle idee peale üldse tulin? Et saavutan oma eesmärgi ja elu on lill ning libiseb ludinal edasi? Nii see tõesti pole. Ma olen küll suuremad ja raskemad lahingud endaga ära pidanud, aga eluaegseks võitluseks jääb uus eluviis ikka. Just paar päeva tagasi mõtlesin sellele, et tõepoolest, ma pean terve elu endaga võitlema. Minu iseloom juba on selline, et teatud ahvatlused on jätkuvalt ahvatlevad ning selleks, et neile mitte järele anda, käib mu peas pidev võtan-ei-võta-diskussioon.Mõni nädal tagasi maadlesin paari lisakiloga. Olin taas laisaks muutunud ja ei andnud nädalavahetustel enam eriti aru, mida ja kui palju ma suhu pistan. Oma osa oli ka igakuisel naiselikul paratamatusel, mil vesi koguneb kehasse ja ei lahku sealt enne, kui mõni päev pärast "päevade" algust. Kahjuks olid minu kaks lisakilo niivõrd vintsked, et ei kavatsenudki ära kaduda. Stressasin päris hea mitu nädalat oma punnitava kõhu pärast, virelesin motivatsioonipuuduses ja ei mõelnud oma muret ka kellegagi jagada, kuna jälle oli tekkinud mulle omane tugeva tüdruku tunne, et ma saan kõigega üksi hakkama ja mul pole kellegi abi enam vaja. Aga on ikka küll. Kui seisad surnud punktis ja edasiliikumine näib võimatu, on vaja otsida abi.
Ühel ilusal päeval oli meil Viktoriga MyFitnessis fotosessioon. Aivar Kullamaa pildistas meid ajakirja TervisPluss tarbeks, kuna juulinumbris ilmub minu teekonnast artikkel. Pikemalt sellel teemal ei peatu, kuna see artikkel on mulle ka parajat peavalu valmistanud ja mind emotsionaalselt kõigutanud. Igatahes, mu trennisärk oli mul ümber keha nagu tihe toidukile ja ma ei suutnudki oma punnitavat kõhtu varjata. Isegi Viktor märkas ja see tegi olukorra veel hullemaks, kuna ma olin niigi oma keha pärast närvis. Pole ju eriti tore, kui pead terviseajakirjas ilus ja sale välja nägema, sest loo põhjal on ikkagi 26 kilo seljast visatud, aga pildistamisel tead, et kaks vintsket lisakilo istuvad kõhuavarustes ilma mingisuguse plaanita sealt lahkuda. Ma väga-väga tahtsin Viktoriga sel teemal rääkida, sest kui ta juba märganud oli, siis oli vaja mure ära kurta. Kahjuks pidin aga nii kiiresti tööle lippama, et neljasilmavestlusest sai pikem kirjavahetus. Istusin lõunapausi ajal tööl, pisardasin ja kirjutasin, mis minust saanud oli. Päris hull lugu, aga ma ei oska enam ilma pisarateta kirjutada. Kui teema on valus ja ma tunnen ennast halvasti, siis ma alati nutan. Oh, emotsioone.
Tegelikult ju midagi hullu polnudki. Tuli ennast lihtsalt kokku võtta ja jälle analüüsida, miks üks või teine asi minuga toimub. Aga ilma kalli inimese toetuseta oleks ma vinduma jäänudki. Ma seisingi reaalselt ristteel ja ei osanud enam suunda valida. Tagantjärele olen aru saanud, et ilmselt oli eesmärgi saavutamisest tekkinud pingelangus nii suur, et tekkiski tühjus. Enam ei olnud ju millegi suure nimel pingutada. Oleks ju vaja küll siit-sealt trenniga kohendada, aga minu püüdlusi takistasid alati mõtted, et näen ju niigi hea välja, mis ma siin ikka liialt punnitan. Mul polnud enam eesmärki ja minus valitses nii suur tühjus ja ükskõiksus, et ilmselt see oli laiskuse põhjus. Nii et absoluutselt vajalik on edaspidi sellistest asjadest inimestega rääkida. Muidu istungi üksi oma hunniku otsas ja ei leia kuskilt lahendust. Ja teinekord piisab ju lihtsalt oma mure ärarääkimisest. Võib-olla ilmub lahendus iseenesest, kuna pea on selgeks räägitud ja uutele mõtetele on ruumi antud.
Olen oma motivatsioonipuudusest ka lõpuks üle saanud. Kaal hakkas kenasti alla liikuma ning olen oma kahest lisakilost lahti. Ma kordan alati ka kaalulangetajatele, et mida vähem me stressame, seda paremini teeb meie keha koostööd. Kui põeme ja muretseme iga väikese seisaku või mõnesaja grammi lisandumise pärast, lõpetab meie keha automaatselt koostöö ja muutub stressist veel vastumeelsemaks. Ükski kaalulangetaja ei taha ju, et tema keha töötaks ajule vastu. Paraku on naisterahvad oma välimusest niivõrd sõltuvad, et iga väiksemgi kaalutõus, lisanduv korts või sissekasvanud karv tekitab halva enesetunde. Kui sellele veel lisada kellegi kommentaarid stiilis issand-kas-sa-oled-kaalus-juurde-võtnud, on tulemus üsna traagiline. Kadri Luik kirjutas just oma Facebooki lehel taolise postituse ja ma taipasin kohe, kui õrnad olevused on naised. Ütle vaid midagi kehva naise välimuse kohta ja ta on kohe kildudeks. Kui selliseid asju juhtub päevast päeva, ei imesta ma üldse, miks naised kaalus juurde võtavad, laisaks muutuvad ja toidust lohutust otsivad.
Mina olen endale kasvatanud piisavalt paksu naha, et madalalaubaliste klähvijate peale mitte reageerida, aga usun, et mingil määral tegeleb mu alateadvus siiski selle info vastuvõtmisega. Ja kui siis ühel hetkel karikas täis saab, piisab vaid väiksest piisast, et kogu kupatus laiali lendaks.
Ma olen viimase aastaga muutunud emotsionaalsemaks kui iial varem ja iga tühisemgi olukord võib minust nutu välja kakkuda. Ilmselt on infokarikas koos minuga väiksemaks kahanenud ja täitub vahel liiga kiiresti.
Siiski tasub edaspidi meeles pidada, et me ei suuda iial kõigile meele järele olla. Meist ei saa iial ideaalseid inimesi, ses täiuslikkust pole olemas. Ja kui olekski, siis oleks see võrdlemisi igav. Kõik meie vead ja head, mida enda küljes kanname, muudavad meid selleks, kes me oleme - isikupärasteks ja põnevateks. Ma tegin hiljuti kaalulangetajatele ka selgeks, et pole mõtet rapsida kiirete tulemuste nimel, vaid tuleb olla oma kehas õnnelik just praegu. Kogu aeg. Küll tulemused tulevad, kui kehale aega anda. Minu keha pole kaugeltki ideaalne. Küll ma unistan vahel sikspäkist, aga fakt on see, et sikspäkk ei teeks minust paremat inimest. Ma olen täpselt see, kes ma olen, peaasi, et olen endaga ise rahul ja saan endaga hästi läbi. Ma ei suuda iial rahuldada kellegi nõudmisi ja pean oluliseks, et minu enda nõudmised ja vajadused saaks rahuldatud. Nii on minu keha jälle stressivaba ja mina ka omajagu rõõmsam. Ma vaatan iga päev peeglisse ja pean pikki vestlusi oma sisemusega. Ainult nii olen ennast kõige paremini tundma õppinud ja saan üldiselt juba aru, miks ma üht- või teistmoodi käitun.
Edaspidi aga püüan lisakilodest hoiduda, et stressimeeter mõttetul põhjusel jälle lakke ei lendaks. Võtsin endale jälle ülesandeks magusatarbimist piirata, sest kui minu ja magusa vahelise suhte piirid kipuvad hääbuma, tuleb endaga resoluutne olla ja olukorra ohjad jälle enda kätte haarata. Ja see aitab. Magusa piiramine tõesti mõjub kaalule positiivselt. No shit, Sherlock, eks?! :D
B
