Jälle pean ma kuskilt süüdlast otsima, kes või mis mu haiguse enda kapsaaeda püüda tahaks. Pole ju eriti tore, kui ma pooleteise kuu jooksul juba kolmandat korda haige olen. Suur soojapolster on kõvasti kahanenud, mistõttu kannatan pidevalt külma käes. Talveriided on suureks jäänud, mistõttu käin siiani õhukeste sügisjopedega, kuigi ilmateade ähvardab juba miinuskraadidega. Ja keha tegeleb ka ainult enese vormiajamisega, mistõttu immuunsussüsteem on haiguste vastu võitlemises laisaks jäänud. Nii ma siis korjan neid viirusi iga nurga pealt üles, nagu oleks metsas seenel. Valigu need põhjused siis ise omavahel see "võitja". Auhinnaks tusane Britta, kellel keelatakse õue minna või trenni teha.
Olen see nädal siiski haigust trotsinud ja tavapäraselt palju trenni teinud ning hilpharakana õues kondanud. Eilses ringtrennis aga tundsin juba, et eelmise nädala tubli vorm on uhkesti kahanenud. Harjutused olid rasked sooritada ja köhahood pressisid kõrvustki välja. Õhtul koju jõudes sain veel Rauno käest pahandada, et haigena ringi torman, nagu oleks sipelgad püksis. Enne magamaminekut köhisin juba nii, et kopsud tahtsid üles tulla. Hommikuti üles tõustes ütlen alati oma loomadele tere hommikust (Rauno on selleks ajaks juba kodust läinud), täna aga kostis suust ainult mingi kriiksuv heli, just nagu õlitamata hingedega uksel. Vanaema helistas ka hommikul. Ülla-ülla, ta ei tundnud mind telefonis äragi, sest rääkisin temaga nagu oleks nädalaselt joomatuurilt saabunud. Tahtis öelda, et on Tallinnas. Infost oli kahjuks vähe kasu, sest me ei kohtunudki. Ta tegi siin ekskursiooni lennusadamasse, teletorni ja veel kuskile ning põrutas siis lõunasse tagasi.
Tänastes laupäevaplaanides oli veel kiire töölkäik (mina Kristinale ja Kristina mulle) ning õhtuks plaanisime Evkaga natuke teineteise seltskonda nautida ning välja tantsulkale minna. Mida ei juhtunud, oli väljaskäik. Ma olen ikka üsna laip ja täna veel kuskile klubitama minna oleks lausa suitsiidne.
Jõudsin õhtul veel toidupoes käia, endal silm ripakil ja keha nõrk. Süüa enam teha ei jõudnud. Õnneks Rauno ei tahtnud ka. Mina ka mitte. Tahtsin ainult jäätist. Ja otsustasin enda halba enesetunnet suure jäätisega lohutada. Otsisin ühte kindlat jäätist (Vau! vanillijäätis šokolaaditükkidega) plaaniga see üksi nahka panna. Prismas aga oli just see tagaotsitav otsa lõppenud. Nojah, kollane hinnasilt reetis põhjuse. Vedisin hirmraske toidukoti autosse ja otsustasin mitte alla anda enne, kui jäätis käes. Sõitsin Lasnamäe centrumisse ja lausa jooksin Rimi külmaleti poole, et saaks ainult ruttu koju pikali. Õnneks sain selle, mis tahtsin. Granaatõuna ostsin ka. See oli ka päris hea juba. Hooaeg tuleb, nüüd hakkab neid kilodes minema. Jäätis sai nauditud, natuke juustu ka juurde ja oligi kogu õhtusöök tänaseks.
Väga üllatav oli hetk, kus lõpetasin toitude päevikusse kandmise. Kõik tulemused olid rohelises. Toidukordade kaloraaž küll käis pisut vastupidi (hommikul väiksem ja õhtul suurem), kuid toitainete protsendid olid kõik rohelises. See oli minu jaoks meeldiv vaatepilt. Jah.
Nii on siis minu nädalavahetus taas lörtsitud, sest ainus, mida ma tõesti teha jaksan, on diivanilt tõusta ja vetsu minna. Ma väga-väga tahaks nüüd terveks saada ja loota, et vähemalt paar kuudki saaks ka normaalse inimesena elada.
Talvejopet tahaks ka. See võiks juhtuda enne, kui talv kätte jõuab, aga no valik, mis meil pakutakse on ikka alla igasugust arvestust. Igal pool on lausa koledad joped. Või kui leidubki mõni, mille isegi selga tõukaks, on sel kirvehind, mida see jope kindlasti väärt ei ole.
Seni aga pean kahjuks läbi ajama oma kottmantlitega.
Lõbus värk see kaalulangetus, või mis?
Kaal 75,7 kg
Saturday, October 13, 2012
Thursday, October 11, 2012
Eestlane trennis
Kahju, et mu teisipäevane suur loomehetk mööda läks ja mu tuhat ilusat mõtet peas laiali on hajunud. Püüan aga mingid riismed kokku kraapida ja kuidagi siia ühtlaseks jutuks vormida. Nii juhtub, kui abikaasa läpakas otsad annab ja ta sujuvalt oma töö- ja muude asjadega minu rüperaali sisse kolib ning seal siis kõik õhtud veedab. Ta lohutab mind sellega, et mul on vähemalt telefon. Aga kas ta üldse kujutab ette, kuidas ma telefonis neid kilomeetriseid tekste sisse toksin? Ilmselt sinnani veel pea ei võta. Või ei viitsi võtta. No ja siis jääbki mulle umbes pool tunnikest enne magamaminekut siva oma toitumispäevik ja kaalutabel ära täita ning magamaminekuaeg ongi käes.
Aga.. millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. Käisin teisipäeval jälle Merle BodyJamis ja no absoluutselt kahtlemata oli see taas suurepärane ülivõrdes fantastiline tantsunauding. Pärast trenni aga hakkas mul järsku nii kahju treeneritest, kes saali ees peavad endal püksid jalast võimlema, et seda tuima eestlast kuidagigi elule turgutada. Merle tunnid on alati sellised olnud. 55 minutist viimased 10 on rahvas lõpuks vabam ja suudab juba trenni nautida, agaaa siis hakkamegi juba venitama. Kõik, mis sinnamaani toimub, on seletamatu. Ma ei tea, kas asi on minu lõunamaises temperamendis või milles, aga ma suudan vabalt ennast trennis kujundlikult "alasti" võtta ja kogu protsessi nautida. Ülejäänud rahvast murdosa suudab samuti "avalikult" trenni nautida. Need on tõesti väga haruldased eksemplarid. Üks hea näide, mis praeguses jämmi kavas sees. Merle näitab meile lihtsa sammu ja ühe laulu vaheosa tuleb seda sammu lihtsalt korrata ja nautida tantsu, keerata ennast ühte- ja teistpidi, ka seljaga peegli poole. Ja kui mina teisipäeval siis seal peegli ees ennast keerutama hakkasin, vaatas saalitäis naisi mind, nagu ma oleks suts soe. No tegelikult ma tõenäoliselt olingi, sest tund oli lihtsalt nii hea. Aga iiisssand, treener on juba nahast välja roninud, et jumala eest panna treenitavaid olukorda nautima, sest laulus oli just see hetk, kus me võisime tantsida nii, nagu ise tahame. Ei.. palju palutud.
Muidugi, ma võin ju oma äraütlemata targas peas ka järeldada, et ehk on eestlaslik tagasihoidlikkus lihtsalt esile tunginud ja rahvas naudib trenni hoopis sisimas? Välja ju ei saa väga palju ka näidata, sest saalis on veel paarkümmend inimest, kes näevad ja võivad ju asju hakata arvama. Ja kindlasti need paarkümmend muud inimest vahivadki just mind ja mis nad siis minust mõtlevad, kui ma siin ühe sammu valesti astun või liiga suure kaarega pöörde sisse võtan. Ja siis nad kindlasti näevad veel, mis mul seljas on, ja järeldavad veel asju.
Igatahes olin mina teisipäeval täiesti tantsulainel ja esireas, rind kummis, viskasin poognaid, nii et süda tahtis seest välja hüpata. Ma ei näinud isegi seda, kes või kus veel tantsis, kõrvus kajasid vaid Merle innustavad ja jõuduandvad hõisked. Ma peaks sünonüümisõnastiku kuskilt lahti võtma, ma ei tunne enam nii palju ülistavad sõnu, mida kõike heade treenerite tundides kogeda saab.
Suhteliselt sama seis on ka Viktori trennides. Tema armas komme tunnis küsimusi esitada on just ehtne näide sellest, kuidas treener püüab saalis vaba õhkkonda tekitada, et ei tekiks tunnet, nagu me oleks koolipingis, kus kuri õpetaja on klassi ees ja õpilased peavad, suu lukus ja kõrvad kikkis, kuulama, mida tarka sellest suust välja tuleb. Spordiklubi on ju eelkõige vaba aja veetmise koht. Me tuleme siia oma vabast ajast, mis tähendab, et me teeme seda, mis meile meeldib. Kas me ei võiks siis ennast mugavalt tunda?
Nii piinlik hakkab vahel, kui saali eest tuleb küsimus ja vastuseks kostub ainult kõrvulukustav vaikus. Mis tunded siis inimestes tekivad? Et kui ma ta küsimusele vastan, siis tundun teistele pugejana? Flirtijana? Kui ma vastan, siis arvatakse igasuguseid maailmaasju kokku?
Selle peale küsiks mina kohe, aga miks see peaks mind üldse huvitama, mida keegi trennisaalis minust arvab? Ma käin seal ju enda pärast, mitte teistele väljanäituseks. Ja minu elu läheks üpris keeruliseks, kui ma pean arvestama iga arvamusega, mis saalis minust tekib. Kas ma tahan selle koormaga elada? Ei.
Niisiis, kes iganes tahab asju arvata ja eelarvamusega minusse suhtuda, go fot it! Mina võtan väga vabalt. Ma olen täielik trenniego ja saalis ainult enda eest väljas. Võtan kõike vabalt ja naudin seda, mida teen. Ja suhtlengi kõva häälega oma sõpradega. Või treeneritega. Ja tantsingi nii, et püksid kärisevad. Ja sõidangi ratta seljas end rihmaks nii, et jalad enam ei kanna. Ja teengi pumbis peegli ees koledaid nägusid, sest raske ja ropult valus on. Ja siis olen veel jubeuhke ka enda üle!
Nii armas oleks, kui eestlane rohkem naudingu poole oma mõtted suunaks, mitte ei võtaks trenni kui piinarikast kohustust. Naudikski seda roppu valu (on ju kõik ometi meie enese heaolu nimel) ning tunnetaks iga innustavat lauset, mis treeneri suust kostub. Nad on ju ometi meie motivatsiooniallikad ja jõujoogid. Ja nemad saavad positiivsest vastukajast omakorda jõudu ja innustust. Ammutagem siis ometi energiat ja laskem keha koos hingega vabaks!
Uh, nüüd läks küll käest ära :) Lõpetan enne, kui päris vaimujuttu ajama hakkan.
Ilmad läksid külmaks!
Ja paanika-klaarika - mul pole talveriideid!
Muidu aga ikka kampsikusoojust ja kohvilõhna, sügisvärve ja vihmasabinat!
Kaalunumbrid ka: 76,1 kg
Aga.. millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. Käisin teisipäeval jälle Merle BodyJamis ja no absoluutselt kahtlemata oli see taas suurepärane ülivõrdes fantastiline tantsunauding. Pärast trenni aga hakkas mul järsku nii kahju treeneritest, kes saali ees peavad endal püksid jalast võimlema, et seda tuima eestlast kuidagigi elule turgutada. Merle tunnid on alati sellised olnud. 55 minutist viimased 10 on rahvas lõpuks vabam ja suudab juba trenni nautida, agaaa siis hakkamegi juba venitama. Kõik, mis sinnamaani toimub, on seletamatu. Ma ei tea, kas asi on minu lõunamaises temperamendis või milles, aga ma suudan vabalt ennast trennis kujundlikult "alasti" võtta ja kogu protsessi nautida. Ülejäänud rahvast murdosa suudab samuti "avalikult" trenni nautida. Need on tõesti väga haruldased eksemplarid. Üks hea näide, mis praeguses jämmi kavas sees. Merle näitab meile lihtsa sammu ja ühe laulu vaheosa tuleb seda sammu lihtsalt korrata ja nautida tantsu, keerata ennast ühte- ja teistpidi, ka seljaga peegli poole. Ja kui mina teisipäeval siis seal peegli ees ennast keerutama hakkasin, vaatas saalitäis naisi mind, nagu ma oleks suts soe. No tegelikult ma tõenäoliselt olingi, sest tund oli lihtsalt nii hea. Aga iiisssand, treener on juba nahast välja roninud, et jumala eest panna treenitavaid olukorda nautima, sest laulus oli just see hetk, kus me võisime tantsida nii, nagu ise tahame. Ei.. palju palutud.Muidugi, ma võin ju oma äraütlemata targas peas ka järeldada, et ehk on eestlaslik tagasihoidlikkus lihtsalt esile tunginud ja rahvas naudib trenni hoopis sisimas? Välja ju ei saa väga palju ka näidata, sest saalis on veel paarkümmend inimest, kes näevad ja võivad ju asju hakata arvama. Ja kindlasti need paarkümmend muud inimest vahivadki just mind ja mis nad siis minust mõtlevad, kui ma siin ühe sammu valesti astun või liiga suure kaarega pöörde sisse võtan. Ja siis nad kindlasti näevad veel, mis mul seljas on, ja järeldavad veel asju.
Igatahes olin mina teisipäeval täiesti tantsulainel ja esireas, rind kummis, viskasin poognaid, nii et süda tahtis seest välja hüpata. Ma ei näinud isegi seda, kes või kus veel tantsis, kõrvus kajasid vaid Merle innustavad ja jõuduandvad hõisked. Ma peaks sünonüümisõnastiku kuskilt lahti võtma, ma ei tunne enam nii palju ülistavad sõnu, mida kõike heade treenerite tundides kogeda saab.
Suhteliselt sama seis on ka Viktori trennides. Tema armas komme tunnis küsimusi esitada on just ehtne näide sellest, kuidas treener püüab saalis vaba õhkkonda tekitada, et ei tekiks tunnet, nagu me oleks koolipingis, kus kuri õpetaja on klassi ees ja õpilased peavad, suu lukus ja kõrvad kikkis, kuulama, mida tarka sellest suust välja tuleb. Spordiklubi on ju eelkõige vaba aja veetmise koht. Me tuleme siia oma vabast ajast, mis tähendab, et me teeme seda, mis meile meeldib. Kas me ei võiks siis ennast mugavalt tunda?
Nii piinlik hakkab vahel, kui saali eest tuleb küsimus ja vastuseks kostub ainult kõrvulukustav vaikus. Mis tunded siis inimestes tekivad? Et kui ma ta küsimusele vastan, siis tundun teistele pugejana? Flirtijana? Kui ma vastan, siis arvatakse igasuguseid maailmaasju kokku?
Selle peale küsiks mina kohe, aga miks see peaks mind üldse huvitama, mida keegi trennisaalis minust arvab? Ma käin seal ju enda pärast, mitte teistele väljanäituseks. Ja minu elu läheks üpris keeruliseks, kui ma pean arvestama iga arvamusega, mis saalis minust tekib. Kas ma tahan selle koormaga elada? Ei.
Niisiis, kes iganes tahab asju arvata ja eelarvamusega minusse suhtuda, go fot it! Mina võtan väga vabalt. Ma olen täielik trenniego ja saalis ainult enda eest väljas. Võtan kõike vabalt ja naudin seda, mida teen. Ja suhtlengi kõva häälega oma sõpradega. Või treeneritega. Ja tantsingi nii, et püksid kärisevad. Ja sõidangi ratta seljas end rihmaks nii, et jalad enam ei kanna. Ja teengi pumbis peegli ees koledaid nägusid, sest raske ja ropult valus on. Ja siis olen veel jubeuhke ka enda üle!
Nii armas oleks, kui eestlane rohkem naudingu poole oma mõtted suunaks, mitte ei võtaks trenni kui piinarikast kohustust. Naudikski seda roppu valu (on ju kõik ometi meie enese heaolu nimel) ning tunnetaks iga innustavat lauset, mis treeneri suust kostub. Nad on ju ometi meie motivatsiooniallikad ja jõujoogid. Ja nemad saavad positiivsest vastukajast omakorda jõudu ja innustust. Ammutagem siis ometi energiat ja laskem keha koos hingega vabaks!
Uh, nüüd läks küll käest ära :) Lõpetan enne, kui päris vaimujuttu ajama hakkan.
Ilmad läksid külmaks!
Ja paanika-klaarika - mul pole talveriideid!
Muidu aga ikka kampsikusoojust ja kohvilõhna, sügisvärve ja vihmasabinat!
Kaalunumbrid ka: 76,1 kg
Thursday, October 4, 2012
Märgid ja margid
Kui kogu mu kaalulangetuse periood siiani lühidalt kokku võtta, siis võib seda iseloomustada sõnadega, mida emad oma väikestele lastele mängutades suust välja vahutavad, et noil tuju heaks teha (olen seda hüpitamismängu isegi väiksena nautinud ja väikestel sugulastelgi sellega kriipsud kõrvuni ajanud): "Sile tee, asfalttee, sile tee, asfalttee... künkad-mättad, künkad-mättad, künkad-mättad - AUK!"
Seda on kole isegi mainida, aga ainult poolest nädalast piisas, et ma kolme vanasse auku tagasi kukuks.
Laupäeval võttis minu üle võimust mu teine pool. See endine mina. See paks ja näljane mina. Kõik, mis külmkapis leidus, läks kaubaks. Esmaspäeval pidasin vajalikuks ebameeldiv vahejuhtum Viktorile üles tunnistada. Minu üllatuseks aga tulid noomivate sõnade asemel vastuseks hoopis, et ühel päeval nädalas võib natuke kräppi (ta üldse on viimasel ajal minuga kuidagi lahke ja mõistev, isegi liiga. Ma võin niimoodi käest kaduda, ma kardan...). Aga kui nüüd sellele päevale tagasi vaadata, siis natukesest oli asi kaugel. See oli tõeline monster, kes minus valla pääses ja mu kehaga hävitustööd tegema hakkas. Pühapäeval ja esmaspäeval suutsin siiski ennast rööbastesse tagasi suruda. Teisipäeval aga valdas mind üle kere nälg. No näiteks mu teiseks vahepalaks oli mõeldud jogurt, millest pidin ära sööma pool, et teine pool jätta järgmiseks päevaks. Nii kui ma lusika sinna sisse lõin, oli ühel hetkel tops tühi. 380 g lihtsalt haihtus. Ja päeva kaloraaž? No läks lõhki. Täiega.
Kolmapäevaks kutsus Helen meid külla. Mõtlesin, et no kui mitte nüüd, siis millal veel, ja otsustasin neile külakostiks porgandikeeksi küpsetada. Viimasest küpsetamisest on möödas üle poole aasta. Ma nautisin seda protsessi nii väga ja hingasin sõõrmetesse seda võrratut jõululist keeksilõhna ja kõik tundus nii mõnus. Lisaks olin ma nii õnnelik, et ma suutsin kõige selle juures kainet mõistust säilitada ja mitte tainast nokkida või üldse keeksi lahti lõigata ja maitsta. Isegi isu ei olnud. Panustasin sellele, et külas ühe tüki proovin. Ühest tükist sai eile kolm. Ja see ei olnud õhtuks ju ainus söök. Või jook. Laual oli ju muid vahvaid asju veel, mida ma terve õhtu nokkisin.
Ja enesetunne? Kas peaks olema rõõmus? Ei. Ma tunnen ennast praegu jälle nii halvasti, kuna kaal on tõusnud. Numbritest ma ei räägi, see ei kannata hetkel trükimusta. Jah, reeturlik, halb, vastik, paks, masendav ja nõrk tunne on. Kui ma olen juba varem kirjutanud tujude kõikumisest, siis nüüd on jälle see päev. Seni, kuni ma kaalule ei astunud, suutsin veel head tuju säilitada. Pärast trenni kaalumine aga tõmbas kogu asja nulli.
Küpsetamisel on nüüd jälle kriips peal, alkoholil kriips peal ja lohetamisel ka kriips peal. Ma peaks ju ometi ümber enda natuke vaatama ja nägema märke, mis tegelikult ütlevad nii palju. Kui me vaid oskame neid õigesti lugeda. Meie elu koosnebki märkidest, mida saatus meile ette paiskab. Teinekord me märkame, aga ei mõtle nende peale, teinekord jälle mõtleme, et kas tõesti saatus.Viimase paari päeva jooksul olen minagi märke tähele pannud, aga alles tagantjärele aru saanud, mida need tähendavad.
Näiteks eile poes. Astusime just poodi sisse, kui nägin krõpsuleti ääres üht paksukest neidu, pigem isegi tugevalt ülekaalulist. Ta vaatas neid krõpsupakke sellise ilmega, et ta on valmis kogu riiuli endale korvi rebima. Ma heitsin talle pilgu ja liikusime edasi. Kassas nägin teda jälle. Ta pani oma asju lindile. Huvi pärast kiikasin, mis kaubad seal leidusid. Mõned pakid 3in1 kohvisid ja lattesid, paar šokolaadi- ja müslibatooni, mõned Karumsi kohukesed ja karp šokolaadikoogiga. Krõpse polnud. Midagi tervislikku ka mitte. Ma vaatasin seda kaupa lindil ja siis tüdrukut. Siis jälle kaupa ja siis jälle tüdrukut. Korraga tundsin selles neius enda ära. Mul ei tekkinud hetkekski ühtegi pilkavat mõtet,et issand, nii paks ja laob selliseid asju kassalindile, tema küll ei tohiks (nagu muidu inimestel kombeks). Mul hakkas lihtsalt nukker, sest see tüdruk seal poekassas oli täpselt mina pool aastat tagasi. Salasöödik ja magusahull. Ma jäin teda lausa jõllitama ja reaalselt visualiseerisin ennast tema asemele. Ebaviisakas küll, aga ma ei saanud sellelt olukorralt silmi. Lahkusime poest ja tüdruk ununes. No ilmselt ikka seetõttu, et Helenil külas olime ja mu kuri teine pool jälle mind sööma ahvatles. Kustkohast see nõme elukas välja ilmus, ma ei mõista :/
Täna aga käisime Maritiga lõunal ja ma rääkisin temalegi eilsest poekogemusest. Muljetasime, lõunatasime, läksin tagasi tööle. Töö läbi, seisin Kristiine ees bussipeatuses, et trenni minna, ja järsku nägin bussipaviljoni klaasi peegelduses enda selja taga seda sama tüdrukut, kes eile poes oli. Ehmusin, pöörasin ringi, kontrollimaks, ega mul pole järsku luulud tekkinud või silmanägemine hajunud. Jah, see oli tema. Seesama tüdruk. Seesama mina. Ta seisis seal peatuses ja ootas bussi. Või trolli, jumal teab. Minu troll tuli. Astusin peale ja hakkasin linna poole sõitma. Tema jäi peatusesse edasi seisma. Kummastav, et mul selline mõte üldse tekkis, aga hakkasin ette kujutama, kuhu ta minna võiks ja mida ja milleks. Kuna eilne olukord leidis aset Linnu tee Rimis, siis kujutasin ette, et ta elab kuskil Mustamäe kandis. Kinnitust andis ehk ka see, et pärast minu trolli istumist saabus peatusesse troll nr 3, mis sõidab Kaubamaja juurde ja suundub siis Mustaka poole tagasi. Äkki ta läks selle trolli peale. Järsku meenus mulle, kuidas mina Mustamäel elasin. Laisk nagu porikärbes, ei viitsinud ma vahel Kristiines poes käies Koskla peatusesse kõmpida ja istusin Kristiine ees trolli peale, sõitsin Kaubamaja juurde ja siis sealt Mustamäele. 3 minutit kõndimist oli minu jaoks liiga suur ettevõtmine ja lihtsam oli trolliga pool tundi edasi-tagasi tiirutada. Nii ma täna linna sõites siis kujutasingi ette, et äkki see tüdruk on nagu mina - istub nr 3 trollile, sõidab sellega linna ja siis Mustamäe poole. Ehk hüppab korra ka Linnu tee Rimist läbi, et pakk krõpsu osta. Või hüppab korra Tammsaare mäkist läbi, et üks eine teha. Sest nii mina ju tegin. Mitte küll alati, aga piisavalt tihti selle poole Mustamäel elatud aasta jooksul.
Jeesus kriisus, nagu Evkale meeldib öelda. Kas see tüdruk ei peaks olema ilmselge märk kõigest sellest, mida ma oma ellu enam kunagi ei taha? Kas see tüdruk ei peaks olema see suur auk, kuhu ma iial enam kukkuda ei taha? Kas see tüdruk ei olnud mitte maailma suurim ja punaseim märk, mis mul otse nina all lausa karjus, et ära jumala eest auku kuku? Aga alles tagantjärele saan aru, et kõigel, mis meie ümber toimub, on sõnum. Lihtsalt meie peame oskama neid sõnumeid õigel ajal näha ja lugeda. Ja vahel tundubki see kõik nii creepy. Aga selline on elu. Asjad juhtuvad alati põhjusega...
Mis nüüd minusse puutub, siis pean vahelduseks jälle eneseanalüüsiga tegelema hakkama ning oma tegude üle järele mõtlema. Nurkaminek jäägu veel laste pärusmaaks, mina sain oma karistuse kaalunumbri näol. See ei valeta kunagi!
Seda on kole isegi mainida, aga ainult poolest nädalast piisas, et ma kolme vanasse auku tagasi kukuks.
Laupäeval võttis minu üle võimust mu teine pool. See endine mina. See paks ja näljane mina. Kõik, mis külmkapis leidus, läks kaubaks. Esmaspäeval pidasin vajalikuks ebameeldiv vahejuhtum Viktorile üles tunnistada. Minu üllatuseks aga tulid noomivate sõnade asemel vastuseks hoopis, et ühel päeval nädalas võib natuke kräppi (ta üldse on viimasel ajal minuga kuidagi lahke ja mõistev, isegi liiga. Ma võin niimoodi käest kaduda, ma kardan...). Aga kui nüüd sellele päevale tagasi vaadata, siis natukesest oli asi kaugel. See oli tõeline monster, kes minus valla pääses ja mu kehaga hävitustööd tegema hakkas. Pühapäeval ja esmaspäeval suutsin siiski ennast rööbastesse tagasi suruda. Teisipäeval aga valdas mind üle kere nälg. No näiteks mu teiseks vahepalaks oli mõeldud jogurt, millest pidin ära sööma pool, et teine pool jätta järgmiseks päevaks. Nii kui ma lusika sinna sisse lõin, oli ühel hetkel tops tühi. 380 g lihtsalt haihtus. Ja päeva kaloraaž? No läks lõhki. Täiega.
Kolmapäevaks kutsus Helen meid külla. Mõtlesin, et no kui mitte nüüd, siis millal veel, ja otsustasin neile külakostiks porgandikeeksi küpsetada. Viimasest küpsetamisest on möödas üle poole aasta. Ma nautisin seda protsessi nii väga ja hingasin sõõrmetesse seda võrratut jõululist keeksilõhna ja kõik tundus nii mõnus. Lisaks olin ma nii õnnelik, et ma suutsin kõige selle juures kainet mõistust säilitada ja mitte tainast nokkida või üldse keeksi lahti lõigata ja maitsta. Isegi isu ei olnud. Panustasin sellele, et külas ühe tüki proovin. Ühest tükist sai eile kolm. Ja see ei olnud õhtuks ju ainus söök. Või jook. Laual oli ju muid vahvaid asju veel, mida ma terve õhtu nokkisin.
Ja enesetunne? Kas peaks olema rõõmus? Ei. Ma tunnen ennast praegu jälle nii halvasti, kuna kaal on tõusnud. Numbritest ma ei räägi, see ei kannata hetkel trükimusta. Jah, reeturlik, halb, vastik, paks, masendav ja nõrk tunne on. Kui ma olen juba varem kirjutanud tujude kõikumisest, siis nüüd on jälle see päev. Seni, kuni ma kaalule ei astunud, suutsin veel head tuju säilitada. Pärast trenni kaalumine aga tõmbas kogu asja nulli.
Küpsetamisel on nüüd jälle kriips peal, alkoholil kriips peal ja lohetamisel ka kriips peal. Ma peaks ju ometi ümber enda natuke vaatama ja nägema märke, mis tegelikult ütlevad nii palju. Kui me vaid oskame neid õigesti lugeda. Meie elu koosnebki märkidest, mida saatus meile ette paiskab. Teinekord me märkame, aga ei mõtle nende peale, teinekord jälle mõtleme, et kas tõesti saatus.Viimase paari päeva jooksul olen minagi märke tähele pannud, aga alles tagantjärele aru saanud, mida need tähendavad.
Näiteks eile poes. Astusime just poodi sisse, kui nägin krõpsuleti ääres üht paksukest neidu, pigem isegi tugevalt ülekaalulist. Ta vaatas neid krõpsupakke sellise ilmega, et ta on valmis kogu riiuli endale korvi rebima. Ma heitsin talle pilgu ja liikusime edasi. Kassas nägin teda jälle. Ta pani oma asju lindile. Huvi pärast kiikasin, mis kaubad seal leidusid. Mõned pakid 3in1 kohvisid ja lattesid, paar šokolaadi- ja müslibatooni, mõned Karumsi kohukesed ja karp šokolaadikoogiga. Krõpse polnud. Midagi tervislikku ka mitte. Ma vaatasin seda kaupa lindil ja siis tüdrukut. Siis jälle kaupa ja siis jälle tüdrukut. Korraga tundsin selles neius enda ära. Mul ei tekkinud hetkekski ühtegi pilkavat mõtet,et issand, nii paks ja laob selliseid asju kassalindile, tema küll ei tohiks (nagu muidu inimestel kombeks). Mul hakkas lihtsalt nukker, sest see tüdruk seal poekassas oli täpselt mina pool aastat tagasi. Salasöödik ja magusahull. Ma jäin teda lausa jõllitama ja reaalselt visualiseerisin ennast tema asemele. Ebaviisakas küll, aga ma ei saanud sellelt olukorralt silmi. Lahkusime poest ja tüdruk ununes. No ilmselt ikka seetõttu, et Helenil külas olime ja mu kuri teine pool jälle mind sööma ahvatles. Kustkohast see nõme elukas välja ilmus, ma ei mõista :/
Täna aga käisime Maritiga lõunal ja ma rääkisin temalegi eilsest poekogemusest. Muljetasime, lõunatasime, läksin tagasi tööle. Töö läbi, seisin Kristiine ees bussipeatuses, et trenni minna, ja järsku nägin bussipaviljoni klaasi peegelduses enda selja taga seda sama tüdrukut, kes eile poes oli. Ehmusin, pöörasin ringi, kontrollimaks, ega mul pole järsku luulud tekkinud või silmanägemine hajunud. Jah, see oli tema. Seesama tüdruk. Seesama mina. Ta seisis seal peatuses ja ootas bussi. Või trolli, jumal teab. Minu troll tuli. Astusin peale ja hakkasin linna poole sõitma. Tema jäi peatusesse edasi seisma. Kummastav, et mul selline mõte üldse tekkis, aga hakkasin ette kujutama, kuhu ta minna võiks ja mida ja milleks. Kuna eilne olukord leidis aset Linnu tee Rimis, siis kujutasin ette, et ta elab kuskil Mustamäe kandis. Kinnitust andis ehk ka see, et pärast minu trolli istumist saabus peatusesse troll nr 3, mis sõidab Kaubamaja juurde ja suundub siis Mustaka poole tagasi. Äkki ta läks selle trolli peale. Järsku meenus mulle, kuidas mina Mustamäel elasin. Laisk nagu porikärbes, ei viitsinud ma vahel Kristiines poes käies Koskla peatusesse kõmpida ja istusin Kristiine ees trolli peale, sõitsin Kaubamaja juurde ja siis sealt Mustamäele. 3 minutit kõndimist oli minu jaoks liiga suur ettevõtmine ja lihtsam oli trolliga pool tundi edasi-tagasi tiirutada. Nii ma täna linna sõites siis kujutasingi ette, et äkki see tüdruk on nagu mina - istub nr 3 trollile, sõidab sellega linna ja siis Mustamäe poole. Ehk hüppab korra ka Linnu tee Rimist läbi, et pakk krõpsu osta. Või hüppab korra Tammsaare mäkist läbi, et üks eine teha. Sest nii mina ju tegin. Mitte küll alati, aga piisavalt tihti selle poole Mustamäel elatud aasta jooksul.
Jeesus kriisus, nagu Evkale meeldib öelda. Kas see tüdruk ei peaks olema ilmselge märk kõigest sellest, mida ma oma ellu enam kunagi ei taha? Kas see tüdruk ei peaks olema see suur auk, kuhu ma iial enam kukkuda ei taha? Kas see tüdruk ei olnud mitte maailma suurim ja punaseim märk, mis mul otse nina all lausa karjus, et ära jumala eest auku kuku? Aga alles tagantjärele saan aru, et kõigel, mis meie ümber toimub, on sõnum. Lihtsalt meie peame oskama neid sõnumeid õigel ajal näha ja lugeda. Ja vahel tundubki see kõik nii creepy. Aga selline on elu. Asjad juhtuvad alati põhjusega...
Mis nüüd minusse puutub, siis pean vahelduseks jälle eneseanalüüsiga tegelema hakkama ning oma tegude üle järele mõtlema. Nurkaminek jäägu veel laste pärusmaaks, mina sain oma karistuse kaalunumbri näol. See ei valeta kunagi!
Monday, October 1, 2012
Muffini asemel
Ühtegi retsepti ma blogisse kirja polegi saanud. Nüüd on ehk aeg. Kuna mul on olemas ka fotoblogi (noh, selliseks enesemotivatsiooniks) Tumblr-is, siis sealt olen leidnud nii mõnegi hea retsepti, mida ise kodus katsetada. Minu tumblr-i aadress on briidz.tumblr.com, juhul, kui keegi veel ilusaid fitnessi pilte tahab imetleda.
Viimane vaimustav retsept on suvikõrvitsapätsid (zuccini tots). Ma päris näpuga järge ei ajanud, vaatasin vaid koostisosad üle ja edasi läks juba kõhutunde järgi.
Niisiis, vajalikud komponendid (eilne ports u 30 pätsi):
1,5 väiksemat suvikõrvitsat
2 pk Zottarella lahjat mozzarella juustu
1,5 sibulat
3-4 küüslauguküünt
tunde järgi riivleiba (riivsaia)
3 muna
Itaalia ürdisegu
Pipart
Soovi korral soola
Riivi suvikõrvits (kõige jämedama riiviga) ja tee sama mozzarellaga. Haki sibul peeneks ja lisa suvikõrvitsa-juustusegule. Pressi juurde küüslauk ja vala juurde riivsai. Löö segusse munad, lisa maitseained ja sega kogu kompott ühtlaseks. Täida muffinipann 1/3-1/2 ulatuses täidisega ja pista ahju. Küpseta 225 kraadi juures, kuni pätsid on pealt kuldsed.
Mina kasutasin muffinivormis veel muffinipabereid, sinna külge jäi osa täidisest. Kuna ma olen piisavalt laisk, et ei viitsi pärast panni küürida, siis paberid tundusid mõistlikum variant.
Aga mis muud, kui et head isu! :)
Viimane vaimustav retsept on suvikõrvitsapätsid (zuccini tots). Ma päris näpuga järge ei ajanud, vaatasin vaid koostisosad üle ja edasi läks juba kõhutunde järgi.
Niisiis, vajalikud komponendid (eilne ports u 30 pätsi):
1,5 väiksemat suvikõrvitsat
2 pk Zottarella lahjat mozzarella juustu
1,5 sibulat
3-4 küüslauguküünt
tunde järgi riivleiba (riivsaia)
3 muna
Itaalia ürdisegu
Pipart
Soovi korral soola
Riivi suvikõrvits (kõige jämedama riiviga) ja tee sama mozzarellaga. Haki sibul peeneks ja lisa suvikõrvitsa-juustusegule. Pressi juurde küüslauk ja vala juurde riivsai. Löö segusse munad, lisa maitseained ja sega kogu kompott ühtlaseks. Täida muffinipann 1/3-1/2 ulatuses täidisega ja pista ahju. Küpseta 225 kraadi juures, kuni pätsid on pealt kuldsed.
Mina kasutasin muffinivormis veel muffinipabereid, sinna külge jäi osa täidisest. Kuna ma olen piisavalt laisk, et ei viitsi pärast panni küürida, siis paberid tundusid mõistlikum variant.
Aga mis muud, kui et head isu! :)
Subscribe to:
Posts (Atom)