Ma olen selle kõik läbi elanud. Mitu korda. Mu suvi oli nii teguderohke, kiire ja kogu aeg käis mingi äktsion. Trenni jõudsin vaevu kaks korda nädalas tavalise 4-5 asemel. Mida vähem ma trenni tegin, seda rohkem hakkasin sööma toite, mida ma muidu igapäevaselt ei sööks. Aina rohkem vahtisin ma peeglisse ja kirusin, et no on alles lehm, mida sa õgid, kannikas on auguline juba nagu kuumaastik. Kui õhtu oli jahe ja oli vaja teksad jalga panna, siis võib vaid ette kujutada, milline maksavorst ma välja nägin. Hea, kui teksad istuda lubasid. Kapist lendasid välja kõik riided, mis olid vähegi ümber ja asemele kraapisin kapisügavustest välja laiad särgid, mis neid "kauneid" jäätisekumerusi varjasid. Õnneks on lohvakad riided praegu moes, aga ikkagi on üsna tobe mõelda, et ma ei kanna neid ju moe pärast, vaid sellepärast, et kitsamad asjad ei näe seljas enam head välja.Mida päev ja nädal edasi, seda rahulikumaks ma muutusin. Kuidagi iseenesest. Ma teadsin et kui suvine trallitamine läbi saab, võtan ennast korralikult käsile. Jah, nagu enamik meist, kellel september algab spordiklubis lepingu sõlmimise ja suurte eesmärkidega järgmiseks suveks korralik rannakeha saada. Muidugi võin ma enamikust selle poolest erineda, et ma pole spordiklubist kunagi suvepuhkust võtnud või kevadel suure hurraaga lepingut lõpetanud, et sügisel jälle alustada. Ma teen ka suvel regulaarselt saalitrenni, olgugi et vähem, aga teen.
Ma olen nüüd aktiivsemalt trenni teinud augusti algusest saati ja kuu aega on mu jaoks väga märkamatult möödunud. 20. augustil tegin aga Raunoga diili - kui ma saan oktoobri alguseks (ehk siis pooleteise kuuga) kaalust viis kilo maha, saan ma preemiaks ühe käekella, mille olin endale välja valinud, aga mis on ilmselgelt liiga kallis, et seda niisama lihtsalt ära osta. No tegelikult ütles ta vastuseks, et vaatame seda asja, aga minu jaoks sellest piisas. Nüüd on sellest päevast kaks nädalat möödas ja ausalt öeldes on see kell mu jaoks nii vähetähtsaks muutunud. Minu jaoks on praegu tähtis, et mul on eesmärk, mille poole rahulikult kõmpida. Minu jaoks on tähtis see tunne, et ma ei rabele mitte kuskile ja kiiret pole absoluutselt. Minu jaoks on tähtis võtta protsessi nii rahulikult, et kui ma lähengi nädalavahetusel sünnale ja söön seal kaks torditükki, ei hala ma järgmised kolm päeva kahetsusest ja ei lase end toidul emotsionaalselt mõjutada, umbes et kaks tükki juba sõin, nüüd on kogu ettevõtmine tuksis ja nüüd ma langen rämpstoiduohvriks ning söön veel juurde. Selleks, et saaks veel nädal aega halada, kuidas teksade nööp tahab eest ära lennata.
Mul on tänaseks olemas korralik treeningplaan koos lemmikrühmatreeningute ja kahe jõusaalitrenniga. Ma olen oma keha üle õnnelik, et sellel on olemas nii vägev lihasmälu, tänu millele on mu füüsiline vastupanuvõime jälle sama hea kui kevadel. Mul on hea meel, et mul pole mingeid totraid isusid. Ma sõin eile lõunal magustoiduks ühe panna cotta ja ühe Komeedi kommi ning ma ei tunne absoluutselt süüd. See on nii hea tunne. Täna hommikul peeglist mööda kõndides oli endale kohe hea otsa vaadata, kuna piinav süütunne ei ole mind jälle moraalselt paksuks teinud. Mu vorm jätkab paranemist ja see omakorda paneb edasi rühkima.Siia sobibki see hea juhtmõte, et seal kus on, sinna tuleb juurde. Kui oled enda muutmisega ikka totaalses augus ja lased masendusest kätel käia ja suul matsuda, on tegemist nii koledalt suure surnud ringiga, et sealt väljarabelemine muutub paljudele võimatuks. Süütunne teeb halba, šokolaad aga lohutab, pärast šokolaadi on jälle nii halb tunne, et olukorda leevendab vaid šokolaad. Naljakas mõelda, eks.
Kui aga ühel hetkel otsustad, et nüüd ma astun sellest nõiaringist välja, hakkan tegudele ja ei looda kolme päevaga 5 kilost lahti saada, hakkab kõik paremini minema.
Sellepärast ma soovitan - väike eesmärk korraga aitab paremini suure eesmärgi poole liikuda. Luba, et ühel nädalal sa ei söö mitte ühtegi šokolaaditükki, siis luba, et teisel nädalal jood rohkem vett, kolmandal nädalal püüad trennis rohkem pingutada ja suuremaid raskusi kasutada. Nii see läheb, keha muutub tasapisi ja sina saad jõudu juurde, et oma suure eesmärgi poole liikuda.
Jõud ennast muuta ei peitu toitumisnõustajas, personaaltreeneris või psühholoogis. Nemad võivad ainult nõu anda ja suunata. Suurim jõud endaga midagi korda saata on ikka meis endis :)
Aktiivset ja eesmärkiderohket trennihooaja algust!
B
