Kehvapoolne märts

Otsustasin märtsist väikese vahekokkuvõtte teha, kuna tõsiselt - sellist kuud minu pea ei mäleta. Tundub, et minu uusaastasoov, rohkelt tervist endale ja kõigile, läks siiski asja ette. Olen juba ka maininud, kuidas alates veebruari lõpust olin kokku kolm nädalat haige, gripid, põskkoopapõletikud ja mis kõik veel. Saingi vist natuke liiga kaua peaaegu terve olla (isegi natuke üle nädala), kui maandusin taas voodis, 39-kraadise palaviku, peavalude, muude valude ja isutusega. Kuna Rauno jäi siin ka vahepeal grippi, siis tõenäoliselt temalt ma viiruseussi üles korjasingi. Homme algab aprill. Ja kui nüüd see väike poolterve nädal märtsist välja jätta, olen ma terve kuu ainult haigustega võidelnud. Pidime eile minema Pärnusse spa-sse. Ma ootasin seda nädalavahetust nagu ei tea mida, saaks ainult natukeseks linnast välja teise keskkonda ja ehk lasta end mõnusalt šokolaadimähisesse rullida või väsinud jalgadele massaaži teha. Aga kuhu meil minna oli, kui ma vedelesin juba kaks päeva kõrge palavikuga teki sees, värisesin külmast ja higistasin samal ajal. Õnneks saime oma broneeringu kuupäeva ära muuta, nii et kahe nädala pärast läheme uuele katsele.

Üleeile, kui ma tundsin end nagu märg kalts, kraadiklaas näitas 39,1 ja silme ees virvendas ainult mingi udukogu, sain issilt meili. Meie väike kääbuspuudel Jenny saadeti 26. märtsil viimsele teekonnale. Pahvatasin selle peale lohutamatult nutma - mida muud ma olekski pidanud tegema. Rahulikult mõtlema, et elus on kord nii, ja lihtsalt vaikides leppima? Seda võin ju mõelda, sest paratamatusele ei saa vastu, aga kui sa oled pea 10 aastat iga päev väikese karvapalliga koos elanud ja imelisi seiklusi kogenud, siis ei ole need uudised nii kergeltvõetavad. Jenny oli minu kõige esimene lemmikloom, ilmselt ka sellepärast elan tema lahkumist raskelt üle. Püüan küll ennast hästi vaos hoida, kuid siin kirjutadeski kipub klomp kurku. 13 ilusat aastat elas ta meie seltsis ja oli vanuigigi veel rõõmus ja lustiline, hoolimata sellest, et silmad enam ei näinud ja kõrvad ei kuulnud. Viimase pai sain talle teha eelmisel nädalalõpul, kaks päeva enne magamapanemist. Selleks ajaks ei olnud ta üle nädala midagi söönud ja ainult magas, kuid ta tundis mu siiski ära ja limpsas sõbralikult mu sõrmi. Ta tervis oli juba nii halb, et venitamine oleks vaid piin olnud. Nüüd mõtlen oma kaisumõmmile iga päev ja ei unusta iial neid kauneid aastaid temaga koos. Puhka rahus, printsess...

Mis minu kaalu puutub, siis haiguselaine mõjus sellele taaskord hästi. Kuna ma ei söönud kaks päeva praktiliselt midagi peale hommikusöögi, siis oli kaal kiire kukkuma. Täna hommikul näitas see 67,9 kg. Kuna tänaseks olen vähemalt palavikust lahti saanud, siis suudan juba natuke midagi ka süüa. Enesetunne on inimlikum kui viimasel kahel päeval, kuigi pidev peavalu ei lase mul ei köhida, ei aevastada. Püstiseismine muutub kiiresti väsitavaks. Ma annan endast siiski parima, et varsti terveks saada ja ma tõesti ei tea, keda või mida ma paluma pean, et nüüd pisut rohkem kui nädala terve saaks olla.
Kui selleaastasele gripilainele mõtlema hakata, siis kuidagi kummaliselt intensiivne on see haigusepahvakas olnud. Peredes käib see ringiga edasi-tagasi ja kõrge palavik surub tugevaimadki teki alla siruli. Paaripäevasest põdemisest pole juttugi. Hea, kui paari nädalaga terveks saab. Loota jääb ainult soojale kevadele, mis haigused lõplikult minema pühiks.

Märtsi aga saadame nüüd kenasti ära. Oli, mis oli, edasi saab ainult paremaks minna :)

Künkad-mättad, auk!

Ivo Linna laulis: "Mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun. Nii kaua, kui mul hing on sees, tõusen ikka üles." Nii õiged sõnad minu pika teekonna iseloomustamiseks. Ma olen õppinud kukkudes püsti tõusma ja jätkama seda, mida olin alustanud. Teinekord aga on kukkumine nii valus, et püstitõusmine võtab oodatust kauem aega ning pole sugugi nii lihtne, kui varem tunduda võis.

Haigestusin kolm nädalat tagasi grippi. Ikka see tavaline viirusenäss, mis igal varakevadel tuhandeid voodihaigeks materdab. Haigus algas mingi kummalise nohuga, millesarnast ma kogenud polnudki. Kõike, mis tavaliselt nohu puhul esineb, oli sel korral topeltkoguses. Kaks päeva kannatasin ja siis andsin alla, kuna haigus murdis nii vingelt, et ainus, mida ma päeva jooksul teha jõudsin, oli voodist elutuppa diivanile roomamine. Olin kolm tööpäeva rivist väljas ja nädalavahetuse ka. Võtsin kolme karmi haiguspäevaga ligi 2 kg alla ja ei tahtnud söögile mõeldagi. Ainus, mida vaevaliselt sisse suruda suutsin, oli miskine banaani-marjasmuuti hapupiimaga, kuna päris nälga ma end jätta ei raatsinud. Nuuskasin kilo salvrätte täis, neelasin kaks kilo tablette ja olin nädalalõpuks "terve kui purikas". Jutumärkides sellepärast, et nii ma ainult arvasin. Läksin esmaspäeval trenni nagu tavaliselt (viis päeva oli niigi vahele jäänud) ja tegin viie päeva jooksul oma tavapärased 6 trenni kenasti ära. Nohu aga kippus iga päevaga hullemaks minema ja reedel pärast ringtrenni oli nina nii kinni, et nohutilkasid kulus ka terve pott, et seda tatti kuidagi vedelamaks saada. Laupäeval sain diagnoosi - põskkoopapõletik! Ma pole vist iial põskkoopapõletikku põdenud või oli see nii ammu, et lihtsalt ei mäleta. Tunne oli igatahes hullem kui kõik halvad asjad kokku. Hommikul ärkasin peavaluga, see levis edasi silmade alla põsekoobastesse, eriti valus oli kummardades. Päeva jooksul levis valu lõualuudesse, eriti parempoolsesse, ja kõrvadesse. Sain õnneks samal päeval antibiootikumid peale ja võtsin kohe õhtul esimese tableti. Järgmiseks päevaks oli valu kadunud, kuid nohu oli ikka veel meeletu. Otsustasin, et selle haiguse ravin korralikult välja ja ravikuuri ajal trenni ei tee. Nii jäi poolteist nädalat trennipausi ja ma tunnistan käsi südamel - see oli mu elu pikim poolteist nädalat. On ikka vastik sunniviisiliselt kodus istuda.

Ma võtsin selle ajaga terve kilo juurde, mu tervislikust toitumisest olid alles vaid riismed ja see kõik on üleliigse vaba aja süü. Jõudsin neil päevil töölt nii vara koju, et pärast õhtusööki polnud lihtsalt mitte midagi tarka teha. Enda üllatuseks avastasin end liiga tihti meie magusakappi rüüstamas, kuni seal ei leidunud enam ainumastki kommi või šokolaaditükikest. Peas käisid ainult kahte sorti mõtted. Ühed, mis teadvustasid igapäevast kaalutõusu ja tegid meeleolu nukraks, teised, mis lohutasid, et järgmisest nädalast hakkab range trenni- ja dieedirežiim ja anna veel hagu, kuni saad. Eelmisel reedel käisime Kristjani sünnipäeval ja laupäeva hommikul hommikusöögilauas istudes olin ma jälle nagu hävituspataljon. Kräsupea kooki õgisin sellise hooga sisse, et lauanaabrid ei osanud muud teha, kui mu üle totakalt naerda. Noh, eks ma ise naersin ka, kuidagi oli vaja ju piinlikku olukorda leevendada. Ma parem ei räägi rohkem, mida ma laupäeval veel sõin, judinad kipuvad peale. Pühapäeva lõunal kaalule astudes näitas see 70,5 kg. Õudus kuubis. Niisiis piirdusin ma pühapäeva õhtul ainult hapupiimasmuutiga ja võitlesin isudega, et esmaspäeva hommikuks kaalu alla saaks. Tabel vajas ju täitmist ja eriti kole oleks olnud näha pea kahekilost tõusu. Eilseks oligi kaal kukkunud ja näitas 69,7, kokkuvõttes 900 g tõusu. Võite kolm korda arvata, kes peale minu veel kaalunumbri üle rõõmus ei olnud...

Eile aga oli see päev, kui sain üle pika aja trenni minna. See oli midagi suurepärast. Millegi hea ootamine on alati vaevarikas ja päevad venisid tõesti nagu kaameli ila, aga lõpuks olen ma terve ja saan taas spordiklubi uksest sisse lennelda, et kehale piitsa anda. Kirjeldamatu, kui hea oli tagasi olla. Viktoril oli eile sünnipäev, nii et rõõmsat meeleolu jagus veel pikkadeks õhtutundideks. Muidugi käisime ka Peetris ja tähistasime ka Kristjani õiget sünnipäeva, aga kuna olin just trennist tulnud ja ei kavatsenudki oma saavutatut kohe ära lörtsida, piirdusin väikse portsu mozzarellasalatiga.

Ma ausalt ei tee seda kõike, mis ma vahel teen, (hea)meelega. Tundub aga, et aeg-ajalt jääb motivatsioonist puudu ja tekib soov kõigele käega lüüa. Jah, ma annan nii mõnelegi kaalulangetajale personaalset nõu ja tahan olla nende isiklik motivatsiooniallikas ja eeskuju, aga me kõik oleme inimesed. Ma teen vigu ja enesehaletsemise asemel tuleb endast kõik anda, et olukorrast normaalselt välja tulla. Kevad toob pea igal nädalavahetusel mingi sünnipäevatralli. See saab minu jaoks olema suurem katsumus kui jõulud, aga ma tahan 7. maiks, mil saab mu suurest ettevõtmisest aasta, olla ilus, sile ja rannavormis. Ma kukkusin tõesti kõvasti, lõhkusin püksipõlved ja roomasin tükk aega maas, otsides vaid vabandusi, miks mitte püsti tõusta. Nüüd aga tuleb vabandustele kriips peale tõmmata. Mõttel on tohutusuur jõud. Ma kavatsen seda jõudu nüüd rakendada, kuni võiduka lõpuni.

Ees on ootamas minu elu kõige konarlikum teelõik, väljakutse, mis tuleb vastu võtta, tahan ma seda või ei. Ja ma pean sellest võitjana väljuma! Iga päev loeb!

Kaal 69,2 kg

Häid elamusi!

Ma hüppan vahelduseks oma kaaluteemast välja, kuna praegune lihtsalt karjub äramärkimise järele. Kümme aastat tagasi tegi minu mees mulle mu esimese jõulukingituse, see oli aastal 2002, ma olin peaaegu 15-aastane, ja me käisime koos Saku Suurhallis Gregoriani kuulamas. Gregorian on Saksamaal sündinud muusikaline koosseis, kelle repertuaari kuuluvad läbi aegade erinevad popplood alates rokist lõpetades klassikaga, lauldakse aga kiriklikus gregoriaani stiilis. Mungarüüdes mehed ja Sarah Brightman, Metallica ja Depeche Mode - kõlab värvikalt.
Sel aastal külastasid nad Eestit oma suurima maailmaturneega "The Epic Chants Tour 2013" ja ma mainisin Raunole juba mitu kuud tagasi mokaotsast, et võiks ju minna nostalgitsema. Sinnapaika see jutt jäi, kuni eelmisel nädalal kuulsin Raadio 3-st reklaami, et iga päev loositakse kontserdile kaks piletit. Mitte midagi mõtlemata saatsin sõnumi ära, ma ei hakanud isegi lootma, et piletid võidan, sest millal mina midagi võitnud olen. Ahjaa... lapsena Bingo Lotoga 20 krooni. Reedel helistati mulle Raadio 3-st ja teatati, et ma olen võitnud kaks piletit Gregorianile. Minu esimene reaktsioon oli, et midaa, kas te teete nalja?!
Ja kuna Rauno oli enne naistepäeva minult küsinud, et mis ma talle siis naistepäevaks kingin (irooniline, nagu ta on), siis reedel sain talle rõõmsalt teatada: "Head naistepäeva, kallis! Me läheme kontserdile!"

Kontsert toimus täna õhtul ja ma pean oma värsked emotsioonid kirja panema, muidu on need varsti meelest läinud. Selleaastane tuur oli kino- ja filmiteemal. Lauldi tuntud filmide tuntud soundtracke ja äratundmisrõõmu oli rohkem kui küll. Esindatud oli "Gladiaator", "Ristiisa", "Titanic", "Godzilla", "Notting Hill", "The Last Unicorn", "James Bond", "Pirates of the Carribean" jpt. Ma istusin täiesti naelutatult oma toolil ja tundsin, kuidas iga mu ihukarv järjest rohkem pea püsti ajas, külmajudinad võrelesid terve kontserdi kestel mu keres ja ma mõtlesin, et see lõpe iial. Meenusid need vanad ajad, kui olime veel koolilapsed ja istusime Raunoga kahekesi tema toas ja kuulasime ta vanast makiräbalast Gregoriani plaati. See sai vist küll ribadeks kuulatud, kuna on jäljetult kadunud. Etendus oli fantastiline, kogu üritus oli ühtpidi nii vastuoluline, teistpidi sobis kõik omavahel valatult. No ega see päris tavaline ju pole, kui mungad hakkavad Rammsteini loomingut esitama ja siis lõõritavad heldinult Phil Collinsi lembeviisikest. Laule saatsid vahvad isetehtud videod tuntud filmiklippidest (Amelia Brightmani enda produtseeritud ja monteeritud), mis lisasid paraja annuse vürtsi muidu lummavale show'le. Tulevärki oli ka piisavalt, naisvokaalid (Amelia Brightmann ja Eva Mali) mõjusid oma inglihäältega hüpnotiseerivalt ning kõik see kokku moodustas ühe kirjeldamatult hea audiovisuaalkompoti.

Kontsert lõppes igatahes vile ja huikumise saatel, publik oli püsti ja plaksutas käed punaseks. Mina aga tänan taevast, et mulle selline õnn sülle kobatas, just nii naljakalt õigel ajal. Nostalgiahetked kuluvad kõigile ära ja minu lontivajunud elamustemeeter on jälle täiega põhja virutatud. Mõnus!