Telekaõhtu

Ma pean nüüd kiiresti-kiiresti tänase postituse kirja panema, aega on mul selleks umbes-täpselt 8 ja pool minutit. Siis hakkab minu telekaõhtu. Naljakas, et kolmapäevad on uue hooaja saabudes eriti aktiivseteks telekapäevadeks saanud. Alustagem kell 20:00 "Meisterkoka" saatega TV3-s. See on eriti mõnus just minusugusele dieeditarile, kes keelab endale üht ja teist ning vahib siis telkust, kuidas amatöörid kokkavad paremini kui ise. Ja aeg-ajalt võin ennast leida taskurätiga suunurgast hõbeniiti pühkimas. Kell 21:00 algab Kanal 2-st "Meie aasta Siberis", kus Tuuli Roosma on oma perega aastaks Siberisse elama kolinud. Karm ja absoluutselt ebaluksuslik elu, vaesus, mustus, kakahais ja muud toredad asjad. Aga see on siiras entertainment ning mulle meeldib. Ja siiiis, õhtu naelaks nagu ikka kolmapäeviti, kell 21:30 "Pilvede all". Ma vaatan tegelikult jubevähe telerit, aga kolmapäev on saanud siis selliseks, kus ma saan terve nädala eest saateid vaadata :)

Kaalukõikumisest ka. Eelmine nädal oli üle pika aja esimene alkoholivaba nädal ja pean tõdema, et kaalule mõjuski positiivselt (duh!). Reedel krabasin endale külge mingi vastiku köhanohuviiruse ning olen tegelikult siiani pooltõbine. Pühapäeval aga olin laupäevasest sünnipäevatrallist (mis möödus kainena ja peaasjalikult kätekõverdusi ning tantsu tehes) väsinud ja haigus lükkas ka mu terveks päevaks diivanile horisontaali. Söögiisu oli samuti kadunud ja ma otsustasin, et ei piina ennast sundimisega ja paastusin. Gripitee ja sudafed ainult läksid alla. Paastumise tagajärjel oli esmaspäeva hommikuks kadunud nädala kokkuvõttes 1,7 kg. Tule taevas appi, hüüaks peaminister. No ja Viktor tegi seda ka... peaaegu. Seda on umbes kolme normaalse nädala jagu, nii et erilisi rõõmuhõiskeid vallanduma ei peakski.
 (Vahemärkusena lisan, et 8 ja pool minutit on minu jaoks vist liiga vähe, et kirjatükki valmis saada...)
Kui tervis esmaspäevaks sutsu paranes, taastus ka söögiisu. Teisipäeva hommikuks oli loomulikult osa kaalu tagasi tulnud, aga see on küll asi, mille pärast ma ei muretse, sest nädalane kaalulangus on siiski jäänud languseks.
Esmaspäevane pump aga pakkus mulle elamusi, mida ma varem kogenud ei olnud. Lühidalt kokku võttes - Issanda loomaaed on ikka suur ja meiegi ümber leidub eriti "eksootilisi" liike :D Nii et haige või ei, trenni tuleb ikka minna - iial ei tea, mida toredat, üllatavat, šokeerivat või jubedat seal juhtuda võib.

Nüüd aga hakkan töövaba nädalat nautima ja treenin sokid jalast! Ja telekat hakkan ka vaatama :)

Kaunist sügise algust!

Kaal 76,9 kg

Sweat is fat crying!

Ma olen taasavastanud enda jaoks tantsutrennid ja BodyJami. Kuidas ma küll ennast töölt ära nihverdaks, et saaks rohkem teisipäevaõhtuid tantsule pühendada? Täna käisin elus kolmandat korda BodyJamis ja ma olen eufoorias. Muidugi suur osa on siin ka treener Merlel, kes on lihtsalt nii suurepärane, et mul ei jätku ta kiitmiseks sõnu. Ma armastan teda!!! Kui ühes tantsutunnist saab nii füüsilise koormuse kui emotsionaalse laengu, siis see on Merle tund. Tänase trenni lõpetasin 824 kadunud kilokaloriga ja läbimärja kerega ja enesetunne oli selline, et ma võiks kohe lendu tõusta. Meenutades tänast tööpäeva, mis oli üle aegade jälle üks uimasemaid, sai võrdlusmomente piisavalt nautida.

Viimasel ajal olen üldse trennides palju higistama hakanud, kui ma vaid teaks, mis selle taga on. Treenerid keeravad konditsioneerid maha? Vaevalt...

Aga üks hästi öeldud lause: "Lady in the street, freak in the gym." Ja kui rõvedalt see ka ei kõlaks, mulle meeldib higi. Mida rohkem ma trenni lõpus higistan, seda kindlam on tunne, et ma olen pingutanud ja andnud endast maksimumi. Nii et rohkem pushimist ja rohkem märga! ;) 

See tunne on lihtsalt ülim...

Võidab see, kes loeb rohkem raamatuid!

Huvitav, kas see on kõikide inimestega nii või olen mina ainus imelik, kes kooliajal sunniviisiliselt lugemist hästi ei talunud. Vähe oleks öelda, et ma ei sallinud lugemist, ma lausa vihkasin seda. Ilmselt ei meeldi kellelelgi lugeda (või mida iganes teha), kui kogu kremplit peale surutakse, nagu see oleks tähtsaim asi maailmas. Kui ma lõpetasin keskkooli 2007. aastal, tegelesin ma aga terve suve raamatute lugemisega, täiesti vabatahtlikult. Ma armusin sel suvel Paulo Coelho võrratutesse teostesse ja poest sai viimaste kopikate eest ostetud nii mõnigi teine ilukirjanduslik teos.

Mõelda vaid, et raamatuid on maailmas nii palju, et ilmselt ei tunne inimene nii palju numbreidki. Alates romantilistest novellidest kamasuutraõpikuteni välja. Võib ju oletada, et ma olengi suureks kirjanduse fänniks hakanud, aga tegelikult olen ma hea ainult raamatute kokkuostmises. Mida rohkem, seda uhkem. Lugemiseni jõuan ikka liiga harva. Ma tahaks, aga alati jõuab midagi vahele tekkida. Ma pole veel saanud kätte seda aktiivset soont, mis mind tundideks raamatu taha naelutab. Kuigi võiks...

Otseses sõltuvusseoses minu kaalulangetusperioodiga on seekord rahakoti kergendamine kaaluõpikute ja kokaraamatute ostmise näol. Kokaraamatute ostmine on muidu ka minu suur kirg (räägin nagu paadunud kollektsionäär), kuid siiani ei jälginud ma, mis raamatutes reaalselt ka sees on (hindasin raamatut kaane põhjal, nagu meil ikka kombeks on). Eks seal on ikka kõike, alates kapsasupist ahvatlevate vahukooretortideni välja. Viimased kokaraamatud olen ostnud aga pärast põhjalikku uurimistööd. Lisaks kokaraamatutele leidub raamaturiiulitel kõikvõimalikke teoseid, mis räägivad peaasjalikult sellest, kuidas oma kerelt need liigsed kilod kaduma panna. Olen minagi paar kohustuslikku kirjandusteost ostnud, aga ma pean ausalt ja käsi südamel tõdema - ma pole neist ühtegi veel otsast lõpuni läbi lugenud. Minu lugemine on siiani olnud nii, et törts siit ja törts sealt ja raamat ära riiulisse. Ma luban, et ma loen need ühel hetkel ka läbi, aga senikaua jagan natuke soovitusi ja nõuandeid.
Tasub lugeda, uskuge mind :)

Minu esimene dieediraamat sai ostetud, kui ma praeguse dieediga algustki polnud teinud. Rick Gallopi "GI dieet" on asjalik abimees tervisliku toitumisega alustamises. GI dieet tähendab dieediperioodil ainult madala glükeemilise indeksiga toitude söömist. Madal glükeemiline indeks tähendab seda, et toit, mida sa sisse sööd, tõstab insuliini taset veres aeglaselt ning seega hoiab kauem kõhu täis. Hästi hea on neid seletada näiteks "kiirete" ja "aeglaste" süsivesikute näitel. "Kiired" süsivesikud nagu suhkrurikkad toidud, nisujahu jms tõstavad veres insuliinitaseme kiiresti kõrgele ning tekitavad ajutise heaolutunde, kuid üsna pea on kõht taas tühi, kuna täpselt sama kiiresti insuliinitase ka langeb. "Aeglased" süsivesikud eralduvad kehas järk-järgult, ei tõsta insuliinitaset lakke ning hoiavad kauem kõhu täis.
"GI dieedi" autor on aga kanadalane ning sellepärast ei leidu nende toidutabelites mõnesid meil saadaolevatest toiduainetest. Üks näide on tatar, mis tegelikult on igati kasulik ja maitsev ka pealekauba. Lugemist väärib raamat igal juhul, kuna head nõuanded ja lihtsalt jälgitav toidutabel aitab eluviisi muutmisele palju kaasa.

Minu teine oluline ost oli kokaraamat "Hea enesetunde road", autoritest Pille Enden ja Tiina Lebane. sellest raamatust leiab väga asjalikku kraami ning mis mulle eriti meeldib - raamatus on retseptid jaotatud aastaaegade vahel. Iga aastaaeg mõjub inimese kehale ja organismile erinevalt, sellepärast on raamatus täpselt kirjas, millised toidud mõjuvad meie organismi funktsioneerimisele vastaval aastaajal kõige paremini. Igatahes väärt ostmist!

Kõige tähtsam ost - Martin Ingvar ja Gunilla Eldh "Kehakaalu kontrollib aju". See on raamat, mida Viktor lausa käskis mul osta. Ja ma ei kahetse. Tõepoolest, ma pole seda siiani läbi suutnud lugeda, kuid need esimesed mõnikümmend lehekülge panid mu juba silmi avama. Kõik, mis toimub meie kõhus või enesetundes, on otseses seoses meie ajuga ja tegelikult ongi aju see, mis meid halbade harjumuste juurde suunab, käske ja keelde jagab. Kes iganes kaalujälgimisest või eluviisi muutmisest huvitatud - see raamat on teile kohustuslik kirjandus!



Ja viimaseks "Väike toitumise käsiraamat" TEA kirjastuselt. Seda raamatut ma ei ostnudki, selle tõi mulle üks mu klientidest, kes elab mu kaalujälgimisele tohutult kaasa. Kuna ta ise on samuti sportlik ja tervisliku eluviisi austaja, teeb talle minu dieet eriti rõõmu. Ta kostitas mind selle raamatuga ning tõenäoliselt on seda raamatut kõige lihtsam lugeda. Palju pildimaterjali ja häid nõuandeid, mida tasub järgida. Soovitan soojalt.




Kõige lõpuks ütlen ma aga seda, et ei ole olemas õiget või valet kaalujälgimist. On erinevad meetodid ja igaüks peab leidma endale kõige sobivama. Need raamatud erinevad ka üksteisest teatud omaduste poolest, kuid lõpliku otsuse sobivaima dieedi leidmises teeb iga indiviid ise.
Võin veel korrata seda näidet, millest varemgi rääkinud olen. Minu puhul ei toimiks mitte kunagi see, et ma ei sööks enam pärast kella kuut või seitset õhtul. See pole lihtsalt füüsiliselt võimalik, kuna minu tööd ja muud tegevused takistavad mul seda meetodit jälgida. Ja nii on minu jaoks loodud muud võimalused dieedipidamiseks.

Eluviis tuleb panna klappima elustiiliga!

Kaal 77,1 kg

Tõehetk Jawonil ja veiniklaasis

Eelmisel neljapäeval oli jälle see vahva kehaanalüüsi päev. Kaks kuud sai viimasest testist mööda ja oli aeg end uuesti analüüsida lasta. Ma vist polegi eelviimaseid tulemusi blogisse kirja pannud, kuid arvestades viimaseid tulemusi, see polegi oluline. Oluline on see, et minu suur kaalulangetusprojekt on lähenemas lõpusirgele (NB! Lõpusirgele, mitte lõpule). Jawoni ideaalse nägemuse järgi on mul optimaalse kaaluni veel 8 nädalat. Ma lükkaks selle väite aga ümber, kuna seekord otsustas masin mind kaks sentimeetrit pikemaks mõõta ja pikkusega otseses seoses on ka optimaalne kaal. Nii et minu ilusast 177 cm pikkusest sai neljapäeval 179,1 cm. Kaalu näitas masin seekord 78,7, mis tähendab, et vahe esimese testiga on 11,2 kg.
No las ta jääb, see pikkus.
Olulised on hoopis muud näitajad:

Rasva mass keres - 1. test 31,8 kg, viimane 21,9 kg, püüdlen 16 kg poole.
Pehmed koed - 1. test 58,1 kg, viimane 56,8 kg.
Kehamassiindeks - 1. test 28,7, viimane 24,5, mis tähendab juba normaalkaalu ülemist otsa.
Rasva % - 1. test 35,4 (kusjuures mai alguses oli see suisa 42,6), viimane 27,8, mis ühtlasi on nüüd normis.
Kõhupiirkonna analüüs näitas, et kõhurasva tase on algul mõõdetud ohtliku 11 asemel nüüd 6, mis on ilus optimaalne ja normaalne tulemus. Vistseraalse rasva (siseelundkondi ümbritsev rasv) ala oli esimeses testis 82 cm2 (ehk palju-palju üle), nüüd aga 40 cm2, mis on optimaalse vahemiku alguses. Ilus või mis...

Kahjulugu on see, et mina ise ennast nii ilusasti ei tundnud. Mul on küll hea meel tulemuste üle ja ma näen ju numbreid paberil, mis peaks olema ülim tõestus mu saavutustest, aga ebakindel jõnks käis kerest läbi ikkagi. Ehk see, et Viktor rõõmustas ka, et kõik hakkab varsti läbi saama? Miks ta rõõmustas? Miks mina nii rõõmus ei ole? Ja 70,6 kg ei ole minu optimaalne kaal, ilus oleks 68 kg, mis minu pikkusele ideaalse keskmise moodustaks. Mis omakorda tähendab, et 8 nädalaga kõik veel ei lõppe. Ma lihtsalt ei taha veel lõppu ette teada. Ja tegelikult - kuidas ma saakski. Jälle tekkis see enese rõõmsaks sundimise hetk. Britta, sa pead ju ometi õnnelik olema, vaata, kui palju on tehtud. Ja nii edasi, ja nii edasi. See selleks ja las jääb. Minu emotsioone ei saa nagunii ümber lükata ja kui mul tekivad vahel tunded, et see, mis ma juba olen saavutatud, on veel mõttetu tulemus selle kõrval, mis ma kokku peaks saavutama, tuleb mul lihtsalt lasta oma joru ajada. Las ma ajan.
Pärast trenni jooksin kokku oma vana töökaaslasega, kellega polnud kohtunud umbes aastajagu. Ta ei tundnud mind ära (tundub, et rikkus hakkab majja tulema) ja oli šokis, kui sai aru, et see olen ikka mina, kes talle vastu jalutas. Ta küsis, kuidas ma siis selliseks ometi muutunud olen. Aga ma ei viitsinud pikalt seletada ja võtsin lühidalt jutu kokku sellega, et mul on Viktor. Selle peale tahtis ta endalegi ühte :) Kuum kaup, midagi pole öelda...

Siis on tegelikult veel see teine suur probleem, millest inimesed kuidagi lahti ei taha lasta. See on alkohol. Ma olin esimesed kaks kuud täiesti kaine ja ei joonud tilkagi. Kaal kukkus mühinal. Nüüd aga kiigub see üles-alla täpse seaduspärasuse järgi. Alates mu tüdrukuteõhtust on iga nädal mingi tants ja tagaajamine käinud ning alkohol mängib seal samuti suurt rolli. Terve nädala jälgin ma täpselt, mida ja kui palju söön, ning nädalavahetusel lasen rihma lõdvemaks ja alkohol teeb tasa kogu mu kaalulangetuse. Kalorid-kalorid-kalorid. Inimesed ei kujuta tegelikult ettegi, kui palju kaloreid on ühes rummikoksis või hot shotis. Kaks klaasi valget veini annab juba ligi 500 kcal, nii et pole imestada, kui paar pudelit õhtu jooksul mu kehasse imbub ja kahe päeva pärast kaalu juurde on tulnud. Reedel pidasime Evelyni juures pidu ja loomulikult ei seadnud ma joogi suhtes mingeid piiranguid. Ütleme nii, et peo mitte nii meeleolukas lõpp andis hea tõuke alkoholist taas mõneks ajaks loobumiseks. No mida sa lakud, kui käituda ei oska! Teiseks tunnen ma ennast nii või teisiti järgmisel päeval halvasti, sest kaal on tõusnud.
Alkohol lihtsalt sisaldab nii palju tühje ja tarbetuid kaloreid, mis on üks suur kurjajuurikas kaalulangetuse ajal. Loomulikult ei ole midagi rangelt keelatud, kuid võtma peab mõistuse piires. Minu mõistus ütleb praegu, et igal nädalavahetusel alkotrallimine kaalule hästi ei mõju ning nüüd tuleb mõneks ajaks maha rahuneda. Siit soovitus teistelegi. Iseasi, kui tõsiselt keegi seda võtab.

Cheers! To water!

Kaal 78 kg.

Kuidas Britta Poolas ellu jäi vol. 2

Kui kaubakeskus risti ja põiki läbi kõnnitud, asusime hotelli poole teele. Kui ma pole parasjagu roolis, olen ma väga kehv orienteeruja ja koordineeruja, nii et millises Varssavi küljealuses osas me ööbisime, ei tea.
Hotell oli väike, odav, aga talutav. Kõige rohkem kardan ma suvalistes odavates hotellides just tualettruume. Tihti on need rääbakad ja ega väga pesema ei kipu, kui on oht veel döörtimaks muutuda. Seal aga oli kõik ok. Mitte midagi luksuslikku, aga üheks ööks täiesti paras pind väsinud kere alla.
Pestud-kustud-kammitud, võtsin ühendust Eestiga. Ise juba poolunes, tunnistasin Viktorile kõik üles, mida ma päeva jooksul sööma pidin. Päevikut ju täita ei saanud. Vähe sellest, et toidupäevikus neid toite ei eksisteeri, ei suudaks ma koostisosigi täpselt eristada. Uni oli igatahes magus. Arvestades, et ligi 20 h üleval oldud, maitses uni sel ööl magusamini kui Grycani jäätis.

Ärkasime meie aja järgi 7:30. Oli aeg alustada tõelist ostlemist (hulgiladudes kulus loodetust vähem raha). Sõitsime minu lemmikkohta, Maximusse. Maximus koosneb neljast hiiglaslikust kaubaangaarist, mis on otsast otsani head ja paremat täis. Ehkki tänaseks on juurde ehitatud ka viies sama suur angaar, piirdusime meie nelja külastusega, sest viies on veel üsna kauplustest tühi. Enne veel aga hommikusöök. Angaarid avati kohaliku aja järgi kl 8, meie kella järgi kl 9. Nii et meil oli ligi tund aega kõrvalasuvas mäkdoonaldsis tsillimiseks. Jaaaa, ma olen lubanud mäkist lahku minna, aga no kui hommikusööginälg ikka tagumikust järab, tuleb midagi välja mõelda. Õnneks pakkus mäkk meile normaalset sööki ka. Minu valikuks sai jogurt marjade ja müsliga ning värske apelsinimahl ja kohv. Selliseid asju ma meie kohalikes mäkkides veel näinud pole.

Maximuse pikad kaubakoridorid on juba tunduvalt esinduslikuma välimusega kui hulgiladudes. Neljast angaarist esimeses võib leiduda ka brändikaupa. Mida angaar edasi, seda hiinakamaks kaup muutus. Tiirutasime kohe päris mitu head tundi maha ja korjasime kokku kõike, mida sai. Saagiks saapaid, särke, pükse, kleite, ühe tagi sain veel, lisaks sügismantli ja Raunole ka veel kaks jopet. Kui nälg näpistas, külastasime ühte kolmest söögikohast, mis asus täpselt kahe angaari ühenduskohal. Need ühenduskoridorid olid nagu lennukid, väikeste akendega. Aga mis sai lõunasöögiks - ülla ülla! Taas kanakebab. Seekord pita saia sees, sest sellist krõbedat kesta nagu Numan Kebabis neil ei pakutud. Kõht punnis, kõndisime Maximuse veelkord edasi-tagasi läbi, juhuks, kui miskit kahe silma vahele jäi.

Isa käis samal ajal oma asju toimetamas ja tagasi jõudes suundusime juba Varssavist ära, et hakata Lomzasse sõitma. Lomzas pidi reisibuss isa peale korjama, et edasi Horvaatiasse sõita. Veel enne aga külastasime M1 kaubanduskeskust. Ka see polnud mitte väike keskus. Kõndimist oli ikka kilomeetrite jagu, mõned asjad sai ka ostetud. Ja ka sealt keskusest ei puudunud Grycani paradiisikohvik. Ma ei suutnud vastu panna veel ühele jäätisele, kuid seekord valisin juba ploomidesserdi, mis koosnes kolmest erinevast jäätisepallist, mis omavahel suurepäraselt kokku sobitusid, värsketest ploomisektoritest ja peale niristati veel šokolaadikastet. Otsustasin, et üksi ma seda portsu ära ei söö ja jagasin maiust Raunoga. Igatahes oli see taevalik ja igat ampsu väärt.

Õhtusöök sai peetud Lomzas. Isa ära saadetud, istusime Raunoga ühes suvalises teepealses kohvikus ja valisime, mida süüa. Kell oli meie aja järgi juba 21 paiku, nii et eriti toekat õhtusööki me ei tahtnud. Menüü oli nii poola kui inglise keeles ja inglisekeelset teksti jälgides valisime mõlemad kapsarullid värske salatiga ning kohvi. Kui söök lauda toodi, oli kapsarullist asi kaugel. Kummalegi visati lauale pool siga. Ja ma ei liialda. Hapukapsaga koos serveeriti seakooti, mille ühest portsust jätkunuks kolmele mehele. Lisaks veel suur kausitäis kolme sorti värsket salatit. Nojah, mis seal ikka. Poola keeles nagu nendega vaidlema ei hakka, inglise keelt teenindaja ei vallanud ja vene keelega olime ise jännis. Tellitud "supp" tuli ära süüa. Ilmselgelt olid portsud nii suured, et me kumbki ei jaksanud lõpuni süüa. Rääkimata sellest, et oli juba hilisõhtu ja pikk istuv tagasisõit ees. Ma seedisin seda siga veel järgmise päeva lõunani.

Tagasisõit kulges uniselt. Rauno oli sunnitud üksi terve tee sõitma, kuna minul oli suunataju täiesti kadunud. Ma lubasin Raunole, et olen temaga üleval nii kaua kui võimalik, kuid väsitav päev tegi oma töö ja ma kustusin enne Poola-Leedu piiri. Lomzast oli sinna maad u 160 km. Terve Leedu ma magasin ja ärkasin, magasin ja ärkasin. Lätit enam ei mäleta. Järgmisel hetkel oli väljas valge ja raadiost kostus SkyPlusi hommikuprogramm. Kell oli 7 paiku hommikul ja meie pöörasime koduväravast sisse. Elvas ikka. Pakkisime asjad oma autosse ümber ja ajasime veel emaga törts juttu enne, kui Tallinna poole sõitma hakkasime. Ma küll pakkusin end autojuhiks, kuna olin piisavalt maganud, et ise sõita, aga Rauno keeldus. Jah.. vapper sõdalane, nagu ta on. Ise oli juba 24 h üleval olnud ja ikka tahtis ise sõita. Tee peal haarasime Statoilist veel ühe hommikukohvi, süüa me ei tahtnud. Poola siga oli siiani keres. Õnnelikult Tallinnas tagasi, oli esimene tegevus magamaminek. Jumal tänatud, et mul oli vaba päev. Otsustasin sel päeval isutusest mitte juurde süüa ja piirdusin õhtupoolikul paari õunaga. Poola oma toitudega väga ei hellitanud, kuid õnneks kaalunumbrile hävitavalt ka ei mõjunud. Olen siiani elus ja terve ja jätkan samas vaimus, nii kui jaksan.

Igatahes mõjuvad taolised kogemused mu suurele projektile virgastavalt ning ma olen suutnud juba õppida mitte kartma koduvälistes kohtades söömist. Ma olen jõudnud sellesse punkti, kus väljapääsmatus olukorras teen lihtsalt halbadest parimad valikud ning tagasi rutiini naastes jätkan vanade harjumustega. Nii väldib mu keha ka pidevat söögimurestressi ja ma saan ükskõik kus pisut vabamalt hingata. Jällegi õppetund uue kogemuse näol.

Kuidas Britta Poolas ellu jäi, vol 1.

Juba pea kuu aega tagasi tegime Raunoga plaani, et sept alguses, kui isa (minu äi) Poola kaupa tooma läheb, pressime ennast ka kaasa ja teeme väikse ostutuuri. Rauno isal on paar poekest, mille kaubavarusid ta Poolas täiendamas käib. Tegemist on kõige tavalisema Hiina marketikaubaga, millel hinnad seal praktiliselt olematud, aga Eestis kordi kallimad. Ma üldsegi ei taha rääkida Sadamarketist. Mina ju tean, mis need asjad tegelikult maksavad, see on kohutav, mis hindu turistide jaoks välja mõeldakse. Need pole enam 200- ega ka 300-protsendilised juurdehindlused. Siin me räägime pigem juba 3000-protsendilisest juurdehindlusest. No igatahes.
Seekordne tripp ei olnud mu jaoks esimene. Olen varasemalt kaasas käinud ühel Leedu ja kahel Poola ostureisil. Miks ma aga kõik selle praegu blogisse kirjutan, ongi see, et inimesed saaksid teada, kuidas ostlemine meie moodi käib. See pole lihtsalt sõidame-Poola-ja-ostleme-suures-kaubanduskeskuses-reis, see  tähendab 12 h autosõitu (pluss tagasisõit), enamasti öösel, 15 h jalgadel püsimist, kahtlaseid sööke, lärmakaid hiinlasi ja mida kõike veel. Minu jaoks on see aga alati elamus omaette. See maailm seal on midagi täiesti teistmoodi, kui me oleme harjunud nägema. Ja sellepärast ma naudin ka neid reise.
Viimati käisin mina Poolas viis aastat tagasi. Ka sellepärast oli keskkonnavahetus jälle värskendav.

Hoonete plaan

Sõitu alustasime Elvast pühapäeval u kl 18:45. Ma püüdsin ennast võimalikult kaua ärkvel hoida, et hiljem parem uni tuleks. Ees ootas ju öösõit. Paraku sai laupäeval natuke väljas ringi trallitud ja tõbine olek tegi oma töö, nii et ma jäin magama juba pärast Rõngut (u 13 km Elvast). Läti piiri ma ei näinudki. Tegelikult magasin ma kõikide piiriületuste ajal. Varssavisse saabusime hommikul kl 7, meie aja järgi (nende aja järgi siis kl 6). Suured hulgilaod linna ääres olid juba avatud. Seal hakkab elu käima juba 4-5 ajal hommikul. Kauba vastuvõtmised-väljaviimised, müümised-ostmised, sagimist oli palju.
Kuna öö oli vahel, vajasime kõik värskendust. Hamba- ja näopesu sai tehtud ühes laovetsus. Võin kohe mainida, et nendes ladudes mingit luksust ei näe, varahommikul on need kahtlased tualetid veel kõige viisakama välimusega. Päeva jooksul mina rohkem sinna oma nina ei pistnud.

Hommikusöögi veetsime mingis kummalises kohvikus. Kuna kaubeldakse hiinast pärit toodetega, on ka müüjad jm kaupmehed enamasti pilusilmsed. St et söögiks on samuti enamasti hiina toit. Aga see pole võrreldavgi meil müüdava Hiina kiirtoiduga. Seal on letis ikka selliseid imeasju, et pigem jään nälga, kui midagi maitsen. Rauno ja isa igatahes kiitsid ühte kanasuppi, mida nad alati seal kohvikus söövad. Tellisin väikse portsjoni siis endalegi. Mul on kahju, et ma ei saanud pilti teha, kuna öö jooksul oli mu telefon pildi tasku visanud. See supp oli midagi kirjeldamatut. Mul on siiani see lõhn ninas kinni. Väike portsjon tähendas nende mõistes pooleliitrist kaussi. Supp ise oli maitsetu läbipaistev puljong, sees keedetud kanafilee, lumivalged lintmakaronid, valge mugulsibul ja murulauk. See kõik kokku maitses nagu ülekeedetud kana ja millegi tundmatu segu. Suutsin alla luristada vaevu mõned lusikatäied ja loobusin. Mehed sõid nii, et suu matsus. Minul aga on kanasupist nüüd eluaegne trauma. Jõin ära oma kohvi, mis oli samuti vesine lurr ja suundusime juba seiklusele.

Üks paljudest kingaboksidest

Laoruumid

Kui neid hulgiladusid kirjeldada, siis lühidalt kokku võttes on see üks suur labürint, mis koosneb omakorda väiksematest labürintidest. Ladusid endid oli ühel pool tänavat vist 6 ja teisel pool 9 ning need kõik olid nii suured, et pikkupidi oli raskusi ühest otsast teise nägemisega. Risti-rästi kaubatunnelid ja sadu-sadu bokse, mis müüsid selliseid imeasju, et me ei kujutaks ettegi, mida nende kõikidega tehagi saab. Eraldi olid riide-, pisuteeria-, kodukauba- jm kaubalaod. Kaupmehed jm asjapulgad liiklesid angaaride vahet tõikeratastega. Need olid sellised spetsiaalsed, mille eesosas oli veel puidust plaat, kuhu kaubakaste toetada. Ja nii nad seal siis kärutasid oma ratastega ringi. Teistest liiklejatest oli neil üsna ükskõik, jääd ette või ei jää, nemad sõidavad ikka otse edasi. Sellist suhtumist kohtab ka autoparklas, kus tõukerattavendi ja muidu jalavendi autosega segamini liigub. Nad reaalselt kõnnivad autole ette, nii et isegi ei vaata, kas ohtu on või ei.

Minu esimene ost oli nahktagi, mis maksis 80 zl ( u 20 €). Hiina riideid ostes on aga suur võimalus alaväärsuskompleksi tekkimiseks. Nad on nii väikesed mini-inimesed, et minusugused hiiglaseurooplased lähevad sinna vaid XXXL riideid ostma. Nende XL on võrreldav meie M suurusega.
Üldiselt aga on hulgiladudes raske vabalt ostelda, kuna tegemist on siiski HULGImüüjatega, st sa peaksid ostma ka hulgi. Üksikult müüsid asju väga vähesed boksid. Ja vähe sellest, et poola keel on niigi susisev ja arusaamatu, rääkisid hiinlased seda veel segasemalt. Omavahel suhtlesid nad hiina keeles, poolakatega poola keeles ja ostjatega kummalises segakeeles. Meie saime terve reisi jooksul suhelda nii vene, poola, hiina, inglise kui kehakeeles. Inglise keel, millega me oleks ainsana ideaalselt hakkama saanud, on nende jaoks täiesti arusaamatu. Ei oska ka poolakad ise inglise keelt. Õnneks on meil käed-jalad ja kalkulaatorid, mis numbreid näitavad.
Meie hulgikaup oli kolm pakki sokke, igas 12 paari. Kuna sokiikaldus tekib meie peres üsna tihti (põhjuseks näiteks õgardist pesumasin), on Poolast hulgi neid hea osta. 12 sokipaariga pakk maksis 10 zl, mis teeb 2,4 €. Ühe sokipaari eest 20 senti välja käia polegi vist nii suur kulutus, või mis? :)
Üldiselt piirdus meie hulgilaos käik u 100 zl kulutusega. Kaupa on nii, et silm ei hooma ja aju ei jõua järele, aga osta ei saa, juhul, kui kümmet ühesugust kingapaari ei soovi.

Kebabiputka

Puuviljalett

Lõunaks siirdusime kebabiputkasse, mis nägi kummaline välja, aga see kebab, mis sealt tuli, oli küll väga maitsev. Rauno ei võtnud, kuna tema ajas taga oma särisevat liha (mjasa grila), mida teises kohvikus müüdi. Valisin kanakebabi krõbedas lavaši meenutavas taskus värske salatiga. See oli tõesti nii hea, et ma sööks kohe veel. Magustoiduks soovitas ämm meil otsida üles puuviljalett, kus valmistatakse värskeid puuviljajääjooke. Mõeldud-tehtud. Värskest mangost ja purustatud jääst miksitud smuuti oli tõesti hea punkt lõunasöögile.

Mjasa grila

Kohvik, kus Rauno oma mjasa grilat tellida sai, oli veel kahtlasema väärtusega kui see hommikune. Põrand kleepis nii, et jala tõstmiseks pidi jõudu rakendama. Käsi ei julenud ka igaks juhuks lauale toetada. Küll aga oli särisev panniliha maitsev.

Selleks korraks oli meie šoping hulgiladudes tehtud. Kuna isal oli veel mõned kohad käimata, suundusime meie seniks autosse magama. Öö oli ju praktiliselt magamata. Väljas oli aga palav. Autotermomeeter näitas 27 kraadi sooja. Samal ajal, kui Elvas oli vihma sadanud 15 soojakraadi juures.
Kui isal kaup koos, suundusime edasi Varssavi piiril olevasse Centrum Jankisse. Vot see oli alles kaubanduskeskus. Isegi toidupood oli nii suur, et ettekujutuseks võiks kolm Prismat kõrvuti panna. Minu esimene H&M ost tuli sealt. Jalutasime päris pikalt ringi, kuni kõht tühjaks läks. Söögikohti oli seal ju ka kümneid, alates mäkdoonaldsist kuni suvaliste hiina toidu lettideni. Valisime viisakaima välimusega restoran Sphinxi ning minu õhtusöök sai juba minu moodi - grillitud lõhefilee aurutatud köögiviljadega, kõrvale pirakas latte (kohvinälg oli terve päeva juba tagumikust närinud). Sphinxi kõrval asus aga üks eriline magustoidulett Grycan. See nägi nii vastupandamatult ilus välja. Kõik need jäätised ja sorbetid, mis letis karpides, olid kaunistatud jäätises sisaldusvate koostisosadega, menüüd olid nii kaunilt disainitud ja kui ma sinna leti taha seisin, tundsin, et ma ei saa jätta jäätist ostmata. See oli lihtsalt paradiisliku välimusega. Valitud tiramisu jäätis oli enne hotelli suundumist ideaalne palava ilma jahutus ja mõnus preemia väsitava päeva eest.

Ja siis ma omaette arutasin, miks meil siin jälle jäätiseletid nii mõttetud ja tavalised välja näevad. Mul peab alati olema tohutu jäätiseisu, et ma Jätsijaamast läbi viitsiks astuda. Seal pole lihtsalt midagi erilist. Ainult raha oskavad küsida. Siis ma võin ju ka poodi jäätist ostma minna. Grycan oli aga täiesti ideaalne. Selline koht, kuhu ma läheks suurest ostlemisest turgutust saama. Kõik need kohvijoogid jm, mida nad seal valmistasid, olid nii võrratu välimusega. Ja ma ostaks jäätise või kohvijoogi ja imbuks ümmarguste laudade taga olevatesse valgetesse nahast tugitoolidesse ja mõtleks lihtsalt omaette, et ma olengi paradiisis :)

...

Feeling fat

Mu postitused ei ole enam kronoloogilises järjestuses. Ma peaksin tegelikult praegu kirjutama meie Poola reisist, kuid see lükkub hetkel edasi, sest ma ei saa jätta praegu mainimata, et ma tunnen ennast jälle hiiglasena. Kaalu on alates viimasest postitusest juurde tulnud ja ma saan sellest aru ka enesetunde järgi. Tea nüüd, mis see kurivaim süüdi on. Kas laupäevane pidu ja pillerkaar, Poola reis või see, et Viktor otsustas, et ma võiks rohkem valku ja vähem süsivesikuid hakata sööma (võttes arvesse mu trennikoormust).

Mu vanad püksid, mis mulle kunagi jalga ei mahtunud.

Valgud teadupärast on väga aeglaselt imenduvad ja raskestiseeditavad ja ega ilmaasjata ei ole valkude soovituslik osakaal päevas 10-15 %. Rämedalt trenniga takka andval inimesel võib valgu kogus olla suurem, et see aitaks lihasel taastuda, aga tavalisel väheliikuval inimesel on 25-30 %-list valguhulka võrdlemisi raske seedida.

No ja nüüd ma siis olen ka sel nädalal üsna vähe trenni teinud, kuna olin vahepeal Poolas ja siis pidasin arukaks kahe päevaga kohe neli trenni jutti lõhkuda. Täna oli küll juba veremaitse suus, sest ringtrenn killis korralikult. Aga kodujuustu ajan ikka kahe suu poolega sisse, trenn või mitte trenn.

Tegelikult ma ilmselt reageerin üle ja mõnesajagrammine kaalutõus ei ole ju maailmalõpp, aga mina tunnen ennast täpselt nii, nagu ma oleks 90-kilone. Ja iga volt ärritas mind täna. Kõhult ei ole need siiani kadunud, tõsi. See on koht, kust viimasena läheb. Esimesena kaovad ikka naiselikud kurvid ehk mu rinnahoidja korvisuurus hakkab juba A-le lähenema. 

Ma väga-väga unistan nüüd sellest, et mu paks tunne üle läheks ja kaal mõistuse pähe võtaks. Näis-näis.

Meanwhile, hüppasin täna jälle kaupsi toidumaailmast läbi ja kohe tee peale jäid mingid fäänsid kanepitoooted. Hinnad olid soolased (10 € kanti), aga etikett lubab magusat tulemust. 

Põhimõtteliselt on tegu toidulisanditega, mis annavad inimesele kätte ained, mida organismis vähevõitu. Tootevalikus olid kanepiõlikapslid, kanepiõli, kanepi kiudainepulber, kanepi proteiinipulber ja kanepiseemned. Õlidest saab kätte oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped, kiudainepulbrist vajalikud kiudained, mis on tähtsal kohal organismi puhastamises ja ainevahetuse kiirendamises ning proteiinipulbrist vajalikud proteiinid. Lisaks oli seal veel kirjas hunnik häid omadusi, mis tervist teevad.

Ostsin kiudainepulbri ja homsest hakkan tarbima. Just kiudainete omastamise vajalikkuse pärast soovitatakse tarbida palju juurvilju ja süüa võimalikult teralist leiba ning peenjahu asemel kasutada kliisid või täisterajahu. Mitte, et ma kõiki neid asju ei sööks. Aga tunnen, et kiudainetest ikka puudu. 

Sügis on ka kätte jõudnud. Väljas on külm.. prr, kui külm :/

Kaal 78,6