Elus!

Ma pean alustama oma uut postitust tänusõnadega, mis on suunatud armsale disainipoekesele nimega müüü (www.muuu.ee). Sealt võttis minuga eelmisel nädalal ühendust Marelle, kes leidis minu blogi olevat tema jaoks väga inspireeriva ning selle eest soovis ta mind üllatada väikese tänumeenega. Saatsin talle pisut imestunud olekuga oma telefoninumbri ja vajaliku pakiautomaadi asukoha ning jäin ootele. Kui pakk saabus, krabistasin paberi kiiresti ümbert ja avastasin sealt purgikese motiveerivate mõtetega. Ma olen taolisi kingitusi näinud küll, kus on nt vanasõnad purki pandud ja igaks päevaks võid endale võtta sind saatma jääva mõtte või tarkuse. See kõnealune purgike aga on ääreni täis tervisliku elustiili teemalist motivatsiooni. Uhhh.. lihtsalt nii armas kingitus. Täiesti ideaalne asjake kätte võtta, kui motivatsioonipuudus kallale tuleb. Need tsitaadid ja mõtted panevad tegutsema, panevad elu üle järele mõtlema ning õiges suunas liikuma. Super! Ma pole ammu nii pisikesest asjast vaimustuses olnud. Aitäh, müüü!!! :)

Põhiline aga on rääkida eelmisel esmaspäeval alanud Insanity workout grupist. Eelmine nädal oli täiesti kreisi, üleüldse ja kõige poolest. Ilm läks ekstreemselt külmaks, hommikud algavad liiga vara, trenn on raske, õhtul on liiga palju vaba aega, toitumine on korrast ära ja üldse oli väga-väga sassis nädal. Aga ma olen elus!!!
Ma tundsin eelmisel nädalal, kuidas ma pean hakkama oma insanity-päevadest käsikirjalist päevikut pidama, sest minu päevaplaan, keha ja meel pöörati korralikult pahupidi. Esiteks algavad trennid juba nii vara. Ma pole harjunud igapäevaselt kell 7 hommikul tõusma ja see on mu jaoks paras katsumus olukorraga harjuda. Vara ärkamine tekitas esimestel öödel paanilisi vaheärkamisi, kui hüppasin voodist üles nagu ninja, arvates, et olen sisse maganud. Selliseid asju juhtus paari öö jooksul mitu korda - tavaliselt kella 3 ja siis kella 5.30 paiku. Hommikul naersime tüdrukutega ning jagasime oma muljeid, sest ilmselgelt pole ei Airi ega Gerly harjunud nii vara ärkama. Nii et öised ülesehmatused ei olnud nendegi puhul midagi erilist.


Treeningud ise olid terve nädala vältel rasked, aga minu jaoks mitte midagi ületamatut. Tegemist on muidugi 100% kardiotrenniga, nii et pulss on trenni jooksul päris kõrge, samas jääb see minu puhul ikka tavapärase spinnitrenni normidesse (keskmine 150 kandis, max 180 kandis - jaaa... ma tean, see on tavaline!). Trenni jooksul aga on mul iga minuti tagant tunne, et appi, ma ei taha siin enam olla, homme ma ei tule. Ja homme olen ikka kohal. Miski sisemine uudishimu ei lase mul seda janti pooleli jätta. Pärast reedest insanityt läksime Gerlyga veel ringtrenni ja siis oli kaks päeva puhkust. Puhkuse päevad aga mõjusid kummaliselt, sest täna hommikul oli mul null jõudu, et trenni teha. Uni pressis kõrvustki välja ja terve trenni aja mõtlesin, et miks ometi. Mida ma siin ometi teen? See pole ju minulik. Ma tahan õhtul trennis käia ja hommikul magada. Homme ma ei tule. Ma enam ei jaksa. Ma ei taha. Ma olen väsinud. Mulle ei meeldi. Ei, homme ma ei tule.
Ja homme olen ma ilmselt ikka kohal. Oeh.. see on nagu tuuleveskitega võitlemine või nagu unes jooksmine või üldse peaga vastu seina jooksmine. Et ma ei taha ja ei jaksa ja ei suuda, aga ikka rühin edasi.

Toitumisega on ka mingi kahtlane seis. Eelmist nädalat alustasin jälle nii heast olukorrast, et kohe-kohe saan oma 6 jälle kaalule ette. Kuna aga see kahtlane segane trenn algas ja ilm läks külmaks, tekkis minu toitumisse kaos. Kas külm oli süüdi või see trenn, aga ma olin pidevalt näljane. Lisaks kõigele läks mu sisseharjunud söögikordade režiim segamini ja keha ei saa enam aru, millal peaks sööma või millal mitte. No ja siis mu "tark" aju arvab, et võiks igaks juhuks kogu aeg süüa. Noh, et jumala eest nälga ei jääks. Igatahes, kaalule ma astuda pole julgenud ja ausalt öeldes pole seda vaja tehagi, kuna näen peeglist, et olen jälle kaks sammu tagasi astunud.

Minu lohutus on praegu see, et insanity periood on kaks kuud, see peaks olema piisavalt pikk aeg, et oma keha ja mõistust uue rütmiga ümber harjutada ja olgugi, et ma olen viimasel nädalal söönud nagu hobune, väärin ma kiitust, et ma olen suutnud esimese nädala suuremate prohmakateta üle elada ning teinud midagi enda harjumustele täiesti vastupidist. Ehk saan sellest varsti kasu lõigata. Elu pidi ju algama seal, kus lõpeb mu mugavustsoon. Ausalt ka, sellisel kellaajal treenimine on kõike muud kui mugav.

Esimese kuue treeninguga olen kaotanud 2369 kcal pluss esmaspäevane spinn 371 kcal ja reedene ringtrenn 673 kcal (ma vahel pean ikka õhtul ühe trenni peale tegema, et koduklubi ära ei ununeks ja õhtuti vähem aega igavlemiseks jääks).

Ja üleüldse - ma tahan sooja ilma, palun, aitäh! Vereringe mu kätes ja jalgades on seiskunud ja ainus, mida ma teha tahaks, on radikaga ühes voodis magamine. Ebareaalne.

Palju sooja kõigile!
B

Train insane or remain the same

Täna hommikul, jah, umbes 25 minuti pärast astun ma uksest välja, et alustada midagi minu jaoks ebanormaalset, uskumatut, ekstreemset, erilist. Ma alustan 2-kuulise Insanity programmiga. Kuna Solarise klubis alustab uus grupp ja nii Gerly kui Airi (kes polnud omavahel midagi kokku leppinud) plaanisid selle hulluse läbi teha ning mind sinna kaasa nuiata, otsustasin, et mis seal ikka. Kaotada pole mul midagi (peale väikese koguse uneaja), võita on ainult tugevam ja füüsiliselt sooritusvõimelisem keha. Niisiis, see algab täna. Kaks kuud Insanityt, kaks kuud enda proovilepanemist ja piiride kompamist, kaks kuud, et näha, mis must üldse saab.

Kes veel ei tea, siis Insanity workout kujutab endast intensiivset intervalltreeningut, kus pikemad tööplokid vahelduvad lühemate puhkepausidega. Kardio- ja plüomeetrilised harjutused vahelduvad jõu- ja vastupidavusharjutustega ning kõik see kokku kestab esimesel kuul 45 minutit, teisel kuul 60 minutit. Ma olen neid videosid varem vaadanud ja eks see üks paras ekstreemsus ole. Ma kindlasti ei poolda sellist treeningu propageerimiseks nt kaalulangetamisel. Ma kindlasti ei soovitaks seda trenni algajale treenijale või väga ülekaalulisele inimesele. Pigem on see üks paras eneselõhkumine, eriti kui treenida oskamatult. Ma panen ennast proovile, kuna hindan oma füüsilist vormi ja tehnikat piisavalt heaks, et mitte trennist vigastustega naasta.

Üldiselt võib sel teemal pikemaltki vaielda, on pooldajaid, on vastumeelseid. Mina kuulun praegu kuskile keskele ja usun, et sellise treeninguga alustades tasub kõik füüsilised ja vaimsed plussid-miinused üle kaaluda ning kaine mõistusega otsus teha, et hiljem vigastuste käes vaevlema ei peaks. Ja kas sellest saab üldse trenn minu maitsele, ütleb vaid aeg. Elame, näeme.

Üks suur miinus selle programmi juures on küll - vara ärkamine. Treeningud algavad iga päev kell 9 hommikul ja mina, kes ma pole absoluutselt hommikuinimene, pean ennast kõvasti ületama, et igapäevaselt nii vara juba trennis pingutada. Ma olen isegi ennelõunastes trennides nagu kudenud räim ja käed-jalad ei taha kuidagi koostööd teha. Aga midagi teha ei ole, ma saan motiveerivaks asjaoluks pidada vaid seda, et tüdrukud peavad ka vara ärkama ning kindlasti on klubisse kohale jõudes juba hea olla, mokalaat on avatud ning vaim valmis pandud.

Eesmärke ma endale selleks puhuks eraldi ka sättima ei hakka. Kuna ma olen praegu päriselt uudishimulik, siis tahan lihtsalt näha, milleks ma ise võimeline olen ning mida selline treening minuga teha võib. Mul on oma väike eesmärk niikuinii juba seatud ja midagi üüratult fantastilist ma rohkem oodata ei oska. Kui, siis paremat vastupidavust ootan oma kehalt küll, aga selleks ei pea just tingimata Insanityt tegema, et vastupidavust arendada :)

Muidugi eriti tore oleks, kui Shaun T isiklikult kõrval mottimas oleks. Siis ma vist tõuseks vabatahtlikult hommikul vara üles, haha :P

Dream a little dream of me...

Ma ruttan veidi ajast ette ja jätan oma aastalõpujutud hilisemaks. Täna hommikul ärgates meenus mulle, et nägin öösel väga kummalist unenägu.
Jõulud ei halastanud mu mõistusele seegi kord ning lõpetasin aasta kahe lisakiloga. Õnneks sain ma regulaarselt trenni teha, muidu oleks ma ilmselt neli kilo raskemana uude aastasse astunud. Aga jõuluteemast kunagi hiljem. Suur rõõm on see, et olen kahe nädalaga saanud neist kahest kilost lahti ja jälle sammukese oma väikesele eesmärgile lähemale. Ma olin eile enne trenni enda üle nii uhke, et ma olen kaks nädalat suutnud elada ilma tobedate näksimiste ja (suhkru)magusata ja ennäe imet! kaks kilo ludinal kadunud. Minu jaoks on see suur saavutus, isegi kui kõrvaltvaatajale ei tundu see nii suure pingutusena. Mina võitlen enda isudega iga päev. Iga jumala päev ma tuletan endale meelde, miks mu keha ei vaja kommi, kooki jm magusat, eriti kui on eesmärk, mis vajab täitmist. Iga jumala päev tuletan endale meelde, et ma olen tugev ja tubli ning sooritusvõimeline ning saan hakkama ka ilma suhkruta. Iga jumala päev, mis lõppeb komistusteta, on minu jaoks võidetud lahing. Ma lähen voodisse mõttega, et olen jälle ühe päeva üle elanud, kiidan end ning olen rahul, et sain endale oma tugevust tõestada. Ja asi polegi mitte niivõrd magusaisus, kui et näksimisvajaduses. Me kõik kipume igavusest midagi näksima ja kuna mulle soolast näksida ei meeldi, pistan ma hea meelega näiteks kotitäie komme põske. 

Aga see unenägu, mida ma nägin, kajastas täna küll üht mu suurimat hirmu. Hirmu oma keha ja meele kontrollimatuse ees. Kõik me oleme unes ilmselt näinud, kuidas me jookseme millegi eest või millegi poole, aga oleme nagu mutta kinni jäänud ja edasi ei liigu ning kuhugi jõudmine on piinavalt vaevaline. Mina nägin unes mingit sünnipäeva või tähistamist, kus laual oli palju magusat - kringlid, küpsised, šokolaad, kommid - kõik see, mis mul pea hulluks ajab. Ja ma laususin laua taga need kuldsed sõnad, mida alati sünnipäevadel: "Ah, täna võtan rivitult ja luban endale pisut." Pisut tähendab muidugi seda, et ma söön ennast magusast punni, et hommikul kahetsusega halada, miks ma nii palju sõin.
Neid sõnu lausudes sirutasingi käe esimese kringlitüki järele. Kõige hullem oli see, et mind oli unes kui kaks - päris mina, kes on kaks nädalat palju vaeva näinud, et jõulukilodest lahti saada ja teine mina, kellel oli ükskõik. Ja ma nägin seda söömist pealt ning tahtsin nii väga seda õgivat mina takistada, aga ma ei suutnud. Ma oleks olnud kui kuskil helikindla kasti sees, kust ei kostunud ei hääl ega paistnud liigutused. Ma võisin röökida, proovida ennast teise mina poole sirutada, et koogitükk tal käest rabada, aga miski ei aidanud. Mind tabas täielik paanika, kui nägin, kuidas see kole õgardist mina mu keha ja saavutusi rikub.
Hommikul hambaid pestes meenus, et see oli kõigest uni. Seda sünnipäeva ja söömist pole päriselt olnud. Astusin enesekindlalt kaalule ja nägin, et muutus oli positiivne. 

Vot nii tugev on alateadvuse jõud. Meil kõigil on hirme, mis vajaksid seljatamist või ignoreerimist, kuna hirmud takistavad meil elada, kogeda ja tunda. Mina aga poleks arvanud, et ma iial selliseid asju kartma hakkan. Samas, ma ei imesta. Olen oma rajal üksi. Keegi mind ei torgi, ei käsi, ei keela. Ainus, kellega ma rinda pean pistma, olengi mina ise. See tähendab, et mina ise otsustan enda eest, teen valikud ja järeldused, sean piirid, motiveerin ja võitlen. Ainult mina vastutan enda tegude eest, mitte keegi teine. 

Kes aga juhtus eile Kanal 11-st nägema saadet "Kolm naist paadis", siis võis seal ka mind kohata. Rääkisin põgusalt oma kaaluteest ning valisin saate jaoks välja päris võikad paksupildid. Neid eile telekast vaadates tundus mulle endalegi, et no midaaaa... kes see suur tädi seal on? Eks see mina ise olin, nii naljakas kui mulle ka ei tunduks. 

Üsna pea peaks saade üles minema ka Kanal 11 kodulehele, siis postitan selle siia ka. 

Seniks aga mõnusat nädalalõppu ja ärge magusaga üle pingutage. Väljas on külm ja keha vajab rohkem energiat enda soojendamiseks, aga kaval aju nõuab kiireks energiaks ikka suhkrut. Ärge siis alluge oma aju provokatsioonidele :)

B

Aitab naljast!

"Aitab naljast!" ütles mu sõiduõpetaja, kui olin linnasõidu ajal tagaistmel istuva Milliga kildu visanud ja ise selle peale kõva häälega naerma pahvatanud. See lause ei unune kunagi, kuna meie sõiduõpetaja oli ise paras "naljavend" ja tavaliselt ajas oma humoorikate ütluste peale kohe rinna kummi. Aga kui keegi teine juhtus pärast teda nalja tegema, oli see juba üleliigne.

Ja nüüd ütlen mina ka: "Aitab naljast!"
Ma olen ikka liiga kaua passiivne olnud ja peaks ometigi rohkem kirjutama. Igasuguseid mõtteid lendab peas iga päev - positiivseid, negatiivseid, õpetlikke, mõtlikke, mõttetuid, sisukaid ja tühje. Satuks ma vaid tihemini oma blogiavarustesse neid kirja panema. Üks mu klientki küsis umbes kuu või kaks tagasi, et miks ma enam ei kirjuta. Tema käivat pidevalt kontrollimas ja uusi postitusi pole üldse.
Ausalt öeldes (ja olengi kohe päris aus) plaanisin ma vahepeal kirjutamise täitsa katki jätta. Kuidagi tuli selline hetk, et nüüd on see teema ammendunud. Mu ellu tekkis igasugused asju, häid ja halbu, olen elanud justkui ühes kehas oma kahe minaga ja püüdnud endas selgusele jõuda. Neil hetkil hääbus kogu kaaluteema, kuna arvasin, et pole vist enam mõtet enda kaalunumbrit suure kella külge panna, kuna mu sees toimub asju, mis niikuinii takistavad mul mõeldud eesmärkideni jõuda.

Jep, olen seest kaheks rebitud. Üks pool minust on sporti nii kiindunud, et ununeb kõik muu. Ma võiks spordisaalis veeta tunde ja tunde, kuna see on koht, kus ma ei tunne stressi, muret, ma saan olla mina ise nende inimestega, kes on seal minu jaoks kallid ja olulised. Ma võiks sinna kasvõi sisse kolida, kui vähegi saaks. Ma elaks ainult trennis. Teine pool tõmbab mind tagasi eraeluliste olukordadega. Ma pean endale meelde tuletama, et mul on elu ka väljaspool spordiklubi. Mul on töö ja pere ja sõbrad ja loomad, kes vajavad minust samuti osa. See muu elu aga muutub vahepeal keerukaks, stressitekitavaks ja pingeliseks, mis omakorda tekitab minus veel suuremat soovi kõige eest trenni põgeneda. Keerulised olukorrad pole minu jaoks. Ma võin paista tugeva inimesena, aga mul on omad nõrkused ja kehv pingetaluvus on üks neist. Ma reaalselt põgenen probleemide eest ja asendan ebameeldiva enda jaoks meeldivaga, et ma ei peaks halbu asju kogema. Ja nii ma olengi nagu kaks inimest - üks mina, kes armastab liikumist ja tahab tervislikult toitudes veel mõne kilo kaotada, ning see teine mina, kes peab igapäevaeluga toime tulema, käima sünnipäevadel, olema hea abikaasa, hea sõbranna ja sööma seda, mida teised pakuvad, unustades täiesti, et mul on ju kaalueesmärk, mis vajab täitmist.

Sellepärast otsustasingi vahelduseks kirjutamise katki jätta, et ma ükskord endas ka selgusele jõuaks. Minust ei ole hetkel kellelegi suurt eeskuju, ma ei tahagi hetkel kellelegi eeskujuks olla. Mul on kõigepealt vaja ennast kokku lappida ja endas selgusele jõuda, siis vaatan edasi, mis saama hakkab. Selle kõige juures aga annan parima, et iseenda jaoks midagigi ära teha.

2013. aasta on lõppenud. Jõulud ja muu trall üle elatud. Sai palju söödud, sai paar kilo juurde võetud, aga ma otsustasin, et ma ei muretse. Ma ei anna isegi uusaastalubadusi, kuna pikaajalised eesmärgid kipuvad ununema ja lubadused luhta minema. Aasta on pikk. Selle jooksul jõuab nii mõndagi korda saata. Mina aga võtan ühe päeva korraga ning vaatan, kuhu rada viib. Muidugi loodan uuest aastat ikka head. Alati ju loodetakse paremat, ilusamat ja targemat aastat, nii minagi. Samas olen ma seest üks paras sasipundar ning selle pusa lahtiharutamiseks on vaja võtta üks päev korraga. Küllap siis aasta lõpus saab jälle kokkuvõtteid teha, kuidas õnnestus.
Fakt on see, et liikumine ja mõõdukas enesedistsipliin jäävad. Enda füüsiliste piiride avastamine aitab mul lõõgastuda. Mõelda vaid. Mõne inimese jaoks on vanniskäik lõõgastumine. Või massaaž või rannas vedelemine. Mina aga tahan trenni teha ja endas uusi võimeid avastada. Aga samas on need asjad, mida ma kaks aastat tagasi poleks suutnud teha. Miks mitte oma palju kilosid kaotanud kehalt midagi uut nõuda, katsetada, proovida ja üritada aina paremini. Ja kui see aitab kasvõi paariks tunniks argimured peast visata, on see parim, mida enda jaoks teha saan.

Püüan edaspidi ka rohkem kirjutada. Kui vähegi võimalust ja häid mõtteid tekib. Ei raatsi blogi ikka niisama unarusse jätta :)

Vahepeal aga jätan siia imetlemiseks Les Mills Fitness Explosion 2013. Suurepärane üritus, millest seekord võtsin osa lava peal päeva läbi viies. Emotsioon aga oli ikkagi vägev :)

Edukat ja sportlikku aastat kõigile!
B