Detsembrikuumus

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on jälle käes detsember (või õigemini pool sellest juba läbi). Vastupidiselt eelmisele aastale saabus jõulukuu küll tubli lumekoorma all. Mõnus tunne on see, et ma elan iga tähtpäeva ja isegi tavalist argipäeva nagu oleks see mu esimene. Ja mõnes mõttes ongi - uues kehas, uue eluviisiga - ja see on ääretult põnev. Aga just detsember on see kuu, mida ma kõige rohkem kartnud olen. Jõulutraditsioonid on minusse nii tugevalt sisse pitseeritud, et juba esimesed päevad jõuluhõngu on minus dieediängi ja loobumistunnet tekitanud. Viktor küll lohutab, et ühe aasta võib ju jõulude ajal ka natuke rahulikumalt võtta, aga mu süda vist tunneb, et see üks aasta ei tule ju iial tagasi. Mõistus keelab piparkookide ja peekoniribasse mähitud verivorstidega liialdada, aga hing ihkab neid, nagu oleks viimnepäev käes. 21. detsembriks ennustavad ju nagunii maailmalõppu. Naljaga pooleks võiks mu jõuluõgimise visatagi maailmalõpu kapsaaeda.
Tegelikult on aga asi palju tõsisem. Mu kaal langeb nädala sees ideaalselt ja nädalavahetusel suudan kõik ära lörtsida, nii et enamik pingutusest läheb vett vedama. Ja hetkel ootab mind igal nädalavahetusel miskine jõulusööming (pühade ajal lausa kolm tükki järjest) kuni aastavahetuseni. Kas ma peaks juberahulik olema?

Mul ei olegi justkui probleemi toitude valimisega, tean ju täpselt mida ja mis koguses ma süüa võiks. Ma ei muretse ka verivorsti ja kapsahunniku pärast. Aga mu keha oleks nagu mu mõistuse absoluutselt hüljanud ning teeb seda, mida ise heaks arvab. Ehk siis kõnnib piparkoogikausist mööda ja kui mõistus ütleb, et sa ei lähe piparkooki võtma, siis keha teeb täpselt risti vastupidi. Nagu seinale räägiks.
Tegelikult see pole üldse naljakas ja iganädalane 100 g kaalulangust on liiga vähe, samal ajal kui ma tean, et ma suudaks rohkem. Viimased viis-kuus kilo on jäänud ja mina nüüd kiigutangi seal ühe koha peal ja ei suuda aru saada, mis toimub. Ma võin ju ka igasuguseid põhjuseid välja mõelda, mis mu tegevust õigustaks, aga tegelikult peaks ma isegi aru saama, et õigustamine ei aita mul kaalu langetada...

Eelmisel nädalal küll suutsin 800 g kerelt maha saada ja Viktor oli marurõõmus. Aga selle 800 g nimel võitlesin ma jõuluhõrgutistega nii, et pisar silmas. Siiani võitlen, sest jõuludki pole veel käes.
Eile tähistasime Rauno sünnipäeva. Polnud küll juubel ega miskit, aga väikese kokkusaamise otsustasime ikkagi teha. Muidugi kokkasin kodus nagu segane, ikka ahjupraadi ja verivorsti ja igasuguseid häid suupisteid. Saime kahe peale ka ülimaitsva kringliga maha. Pohla-martsipani kringel, millest 80 % vaeva võib Rauno arvele kirjutada, sest tema oskab ideaalset pärmitainast teha. Minu vaevaks jäi täidis, täitmine ja põimimine. Perepidudeks on igatahes magusatellimused juba sisse antud. Jah, kringel on lihtsalt nii võrratu, et ma ei suuda selle söömisest loobuda ja tegelikult ma otseselt ei keelagi, kuid kõik nädalavahetused mõtlen ma Viktori sõnadele, mida ta igal reedel mulle pärast trenni korrutab - ära siis lollusi tee, ma mõtlen su peale! Nii et ühtpidi olen nagu olukorras, et nädalavahetusel (eriti jõulude ajal) võiks endale natuke pattu lubada, teistpidi olen ma ikka veel kaalulangetuse protsessis sees ja PEAN ennast vaos hoidma ning ideaalis loobuks igasugusest patuga liialdamisest.

Esmaspäev on homme käes ja eriti hästi ma end ei tunne, kuna söömingud-joomingud tekitavad igasugust pohmelli, olgu see siis füüsiline või emotsionaalne. Fakt on aga see, et mul on jäänud veel viimased kilod täieliku ideaalsuseni. Viimased kilod selleni, et ma võin siia kirjutada ilusa  pika eduloo. Viimased kilod uue elu alguseni. Viimased kilod, et mind kui inspiratsiooniallikat võetaks tõesti tõsiselt.
Nii et detsembri (või siis poole kuu ja uue aasta) lubadus võiks olla seekord, et iganädalaselt peaks tõesti vähemalt 500 g kaalukaotust olema. Sellisel juhul olen ideaalkaalus veebruari alguseks. Mis tähendab, et poolteist kuud veel. Kõigest.

Jõulud aga veedame traditsiooniliselt kolme pere keskel, nagu see on iga aasta olnud - minu emapoolse vanaema juures, Rauno emapoolse perega ning seejärel mu isapoolse vanaema juures. Jah, isegi, kui mu vanemad veel abielus olid, oli meie peres kaks jõulu - Rõngu vanaema juures ja Õuna vanaema juures. Kõige vägevam jõul on alati olnud Rauno perega, kuna nende lähipere (onud-tädid lastega) moodustavad juba ligi 40 inimest. Nii et palju sagimist, sebimist, meeletu kogus süüa ja kingitusi ning rõõmsad näod ümberringi. Minu pere jõulud on alati olnud vaiksed ja rahulikud, neil seevastu alati nagu tõelised pidustused. Mis iseenesest on täitsa tore. Ainus mure ongi see meeletu söömine. Pean ennast jõulunädalaks tõesti kokku võtma ja peas Viktori kurja pilku ette kujutama, et kõik õnnestuks. Loodetavasti suudan mitte koost laguneda, seni, kuni ta mu seljatagust kaitseb.


Igal juhul soovin kõigile rahulikku jõuluaega. Palju küünlaid, piparkoogihõngu, verivorsti ja hapukapsast ning jõuluvanasid!
Ja kui ma enne uut aastat jõulutrallist kirjutada ei jõua, siis rõõmurohket ja õnnelikku aastavahetust samuti!

Kaal 72,8 kg

Anna endale võimalus rahulolu tunda

Jupp aega on jälle viimasest postitusest möödas, aga tegelikult on nii, et ega ma mingit tühja pläusti siia kirja panna ei tahagi. Kirjutan siis, kui mul midagi reaalselt ka öelda on. Vaevalt mu blogist keegi huvi tunneks, kui ma iga päev siin oma küllatulnud piparkooginäljast või kõikuvast kaalunumbrist leierdaks.
Saladuskatte all mainin, et kokkuvõttes kaal siiski langeb. Lihtsalt graafiline kõver natuke kiigub ning see muudab languse eriti aeglaseks :)

Niisiis, pikk jutt, s*** jutt. Alustame algusest, sest nüüd on jälle midagi öelda.
See aeg 7. maist praeguseni on olnud üks suur priske ja pikk eneseavastamisprotsess. Minu kerelt on nüüd paari aasta peale kokku kadunud umbes 25 kilo, minu suure eesmärgini on jäänud vaid loetud kilod ning ma olen jõudnud etappi, kus tunnen, et võin aidata ka teisi, kes minu kombel ennast kätte tahavad võtta, aga mingil põhjusel ei suuda, ei oska või ei õnnestu.
Miks mul see tahtmine nii järsku tekkis? Sellepärast, et ma kuulen oma tutvusringkonnas, kuidas minu eeskujul on nii mõnigi naiska püüdnud ennast tervislikuma eluviisi poole utsitada. Kiitvaid kommentaare ja muul moel tähelepanu saan juba igast ilmakaarest. Ma olen üleküllastunud kogu sellest tähelepanust ning viimase mõne nädala jooksul on minu poole pöördutud isegi juba nõuannete saamiseks. Minu? Te soovite minult nõuandeid? Minult, kes ma alles pool aastat tagasi isegi tervislikest eluviisidest mitte midagi ei teadnud ja nälja korral lähimast mäkdoonaldsist leevendust otsisin? See on küll midagi uut. Üllatavalt tunnustav siiski...

Esialgu aga võtsin ette Evka, kuna tema on minu jaoks väga lähedane inimene, kelle peal ma saan oma kriitilist (aga ometi toetavat) meelt harjutada. Mul on lausa valus kuulda, kuidas ta sööb terve päeva jooksul sama palju kui mina hommikuti. Ja mul on lausa valus vaadata, kuidas selline alateadlik enesepiitsutamine null kasu toob. Seega panin tüdruku fakti ette - ta kas jätkab samas vaimus ja elab edasi kehas, mis talle ei meeldi või võtab ennast kokku, ja kohe nii tõsiselt, et ninast veri väljas. Jah, just nii äärmuslik olingi, kui temaga selle teema üles võtsin. Sest kuulda on, kuidas mõni sarnane "kaalulangetaja" oma toidupäevikut kopipasteerib ning kaalutabelisse numbreid välja mõtleb, samal ajal, kui välimuses midagi ei muutu. Kelle jaoks te ometi seda teete???
Sellepärast olen ma Evkaga karm ja olenemata sellest, et tegemist on mu väga armsa sõbrannaga, ei kavatse ma tema suhtes mingeid järeleandmisi teha. Eriti veel arvestades fakti, et ta oli alles poolteist aastat tagasi supervormis ja mina vaatasin teda kui tugevat motivaatorit, enesel silmad kadedusest rohetamas. Ja ma tean, et ta saab sellega hakkama. Ta lihtsalt peab seda ise ka teadma.

Ja siis täna võttis minuga ühendust üks mu hea tuttav. Väga armas tüdruk, spordiga sina peal ja puha. Korraks mõtlesin, et miks tal ometi vaja ennast muuta. Aga see, et inimene on ilus ja näeb hea välja, ei tähenda alati, et ta seda ka seestpoolt tunneb. Ühesõnaga soovis temagi natuke abi toitumise muutmiseks ning otsustasin hetkegi kahtlemata, et ma tahan teda aidata. Minus tekkisid nii ülevoolavad tunded, et ma hõljun siiani 10 cm maapinnast kõrgemal. Mis saaks mulle veel parem tunnustus olla, kui see, et keegi tõesti tahab minu kombel ennast muuta. See on lihtsalt kirjeldamatu tunne olla kellelegi eeskujuks. Eriti veel pärast seda, kui olen juba 10 aastat elanud kuskil paksu vatikihi sees oma tõelist enesekindlat ja julget mina peljates. Jah, võrrelgem seda lõvikonservi söömisega.

Lisaks kõigele annavad need inimesed, kes minu poole nõu ja abi saamiseks pöörduvad, nii palju jõudu ja tahtmist kogu selle asjaga lõpuni minna. Ma ei saa ju "järelkasvu" ees põruda. Selleks, et nende projekt õnnestuks, peab eelkõige õnnestuma nende eeskuju projekt. Ja ma ei kavatsegi ebaõnnestuda. Hoolimata tagasilöökidest olen ma õppinud, et kui kukun, siis tõusen püsti, pühin tolmu püksipõlvedelt ning kõnnin sirge seljaga edasi.

Jätkuvat tahtejõudu ja kannatlikku meelt!

Kaal jätkuvalt 75,5 kg

Pizzatime!

Nonii-nonii. On aeg teha praegustele ja tulevastele kaalulangetajatele selgeks, et kui sa suudad väljaspool kodu müüdavale rasvasele ja kaloririkkale rämpstoidule kodus sarnase alternatiivi leida, ei ole selles midagi hullu, kui sa oma menüüs vastavat sõnavara kasutad (pitsa, burger, friikartulid, krõpsud jms). Kõike seda annab valmistada ka tervislikult, seni, kuni tooraine on värske, puhas ja tühjadest kaloritest vaba.

Leidsin oma pitsapõhja retsepti tegelikult juba mitu aastat tagasi Toidutare andmebaasist ja minu arust on see üks väärt retsept. Tavalisele pärmitaignapõhjale on see ideaalne alternatiiv. Tegemist siis koheva kohupiimapõhjaga, mis esialgu tekitab skeptilist suhtumist, kuid kõik, kes minu pitsat söönud, kiidavad pärast taevani. Alati pole vaja ju klassikaliselt läheneda :)
Kuna ma ei olnud pitsat küpsetanud umbes poolteist aastat, siis pidin paratamatult retseptis tegema mõned korrektuurid, st valge nisujahu asendasin täisteraspeltanisujahuga (võib kasutada ka tavalist täisteranisujahu või mingit muud täisterajahu, nt kaerajahu), kohupiimadest valisin lahjema variandi ning soola kogust vähendasin ka 2/3 võrra. Kõik, mis pitsa peale läheb, sõltub iga inimese fantaasiast, sest pitsa on ometi selline mõnus toit, kuhu saab ükskõik, mida peale panna.

Mina otsustasin seekorid kanapitsat teha ja kirjutan selle retsepti kogustega, mida reaalselt kasutasin. Absoluutselt igaühe enda valik, mis koguses täidist põhjale panna. Mulle meeldib, kui kodune pitsa on suur ja paks, rikkalikult manti täis.

Põhja jaoks läheb vaja:

500 g lahjat kohupiima
5-6 muna (piirdusin seekord viiega)
1 tl soola (5 g)
18 spl täisteraspeltanisujahu (~180 g)
5 tl küpsetuspulbrit (~35 g)

Pane kohupiim kaussi, löö sinna juurde munad. Klopi kõik segamini et tekiks ühtlane mass. Teises kausis sega kuivained (jahu, küpsetuspulber ja sool). Lisa kuivained kohupiimasegule ja sega ühtlaseks. Tainas peaks muutuma kohevaks ja õhuliseks. Kui see on liiga kuiv, lisa paar supilusikatäit külma vett.
Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja aja ühtlaselt laiali. Ka siin aitab tööd lihtsamaks teha märg lusikas, mida aeg-ajalt vette tuleb kasta.

Täidise jaoks on vaja:

300 g jogurti-tilli kanafileed (Tallegg)
1 sibul (~55 g)
1 spl õli
2 keskmist paprikat (240 g)
175-200 g marineeritud kurke
155 g porrulauku
1,5 suuremat tomatit (~300 g)
2 keedetud muna
150 g konservananassi
300 g juustu (kindlasti 10 %-list)
1-2 spl tomatikastet või ketšupit
Pitsamaitseainet/itaalia ürdisegu

Haki sibul, prae õlis klaasjaks. Lõika kanafilee väikesteks tükkideks ja lisa sibulale. Prae kuldpruuniks. Haki paprika, kurgid ja porru. Viiluta tomat ja munad. Riivi juust. Määri pitsapõhjale tomatikaste või ketšup. Lisa kana-sibulasegu, marineeritud kurk, paprika ja porru. Lao peale muna- ja tomativiilud ning viimasena lisa ananassikuubikud. Raputa peale maitseained ning küpseta 200 kraadi juures 25-35 min (ma ausalt öeldes pole kella kunagi jälginud, seega ei tea täpset küpsemise aega...). Seejärel lisa riivitud juust ja lase veel ahjus soojeneda, kuni juust on sulanud.

Nüüd ei jää muud üle, kui ainult nautida seda mõnusalt paksu ja rikkaliku kattega kodust pitsat.


100 g minu kodust kanapitsat sisaldab:

Energiat 116 kcal
Rasvu 3,83 g
Valku 11,8 g
Süsivesikuid 8,74 g
Kiudaineid 1,13 g

Viirused ja jäätis

Jälle pean ma kuskilt süüdlast otsima, kes või mis mu haiguse enda kapsaaeda püüda tahaks. Pole ju eriti tore, kui ma pooleteise kuu jooksul juba kolmandat korda haige olen. Suur soojapolster on kõvasti kahanenud, mistõttu kannatan pidevalt külma käes. Talveriided on suureks jäänud, mistõttu käin siiani õhukeste sügisjopedega, kuigi ilmateade ähvardab juba miinuskraadidega. Ja keha tegeleb ka ainult enese vormiajamisega, mistõttu immuunsussüsteem on haiguste vastu võitlemises laisaks jäänud. Nii ma siis korjan neid viirusi iga nurga pealt üles, nagu oleks metsas seenel. Valigu need põhjused siis ise omavahel see "võitja". Auhinnaks tusane Britta, kellel keelatakse õue minna või trenni teha.

Olen see nädal siiski haigust trotsinud ja tavapäraselt palju trenni teinud ning hilpharakana õues kondanud. Eilses ringtrennis aga tundsin juba, et eelmise nädala tubli vorm on uhkesti kahanenud. Harjutused olid rasked sooritada ja köhahood pressisid kõrvustki välja. Õhtul koju jõudes sain veel Rauno käest pahandada, et haigena ringi torman, nagu oleks sipelgad püksis. Enne magamaminekut köhisin juba nii, et kopsud tahtsid üles tulla. Hommikuti üles tõustes ütlen alati oma loomadele tere hommikust (Rauno on selleks ajaks juba kodust läinud), täna aga kostis suust ainult mingi kriiksuv heli, just nagu õlitamata hingedega uksel. Vanaema helistas ka hommikul. Ülla-ülla, ta ei tundnud mind telefonis äragi, sest rääkisin temaga nagu oleks nädalaselt joomatuurilt saabunud. Tahtis öelda, et on Tallinnas. Infost oli kahjuks vähe kasu, sest me ei kohtunudki. Ta tegi siin ekskursiooni lennusadamasse, teletorni ja veel kuskile ning põrutas siis lõunasse tagasi.

Tänastes laupäevaplaanides oli veel kiire töölkäik (mina Kristinale ja Kristina mulle) ning õhtuks plaanisime Evkaga natuke teineteise seltskonda nautida ning välja tantsulkale minna. Mida ei juhtunud, oli väljaskäik. Ma olen ikka üsna laip ja täna veel kuskile klubitama minna oleks lausa suitsiidne.
Jõudsin õhtul veel toidupoes käia, endal silm ripakil ja keha nõrk. Süüa enam teha ei jõudnud. Õnneks Rauno ei tahtnud ka. Mina ka mitte. Tahtsin ainult jäätist. Ja otsustasin enda halba enesetunnet suure jäätisega lohutada. Otsisin ühte kindlat jäätist (Vau! vanillijäätis šokolaaditükkidega) plaaniga see üksi nahka panna. Prismas aga oli just see tagaotsitav otsa lõppenud. Nojah, kollane hinnasilt reetis põhjuse. Vedisin hirmraske toidukoti autosse ja otsustasin mitte alla anda enne, kui jäätis käes. Sõitsin Lasnamäe centrumisse ja lausa jooksin Rimi külmaleti poole, et saaks ainult ruttu koju pikali. Õnneks sain selle, mis tahtsin. Granaatõuna ostsin ka. See oli ka päris hea juba. Hooaeg tuleb, nüüd hakkab neid kilodes minema. Jäätis sai nauditud, natuke juustu ka juurde ja oligi kogu õhtusöök tänaseks.

Väga üllatav oli hetk, kus lõpetasin toitude päevikusse kandmise. Kõik tulemused olid rohelises. Toidukordade kaloraaž küll käis pisut vastupidi (hommikul väiksem ja õhtul suurem), kuid toitainete protsendid olid kõik rohelises. See oli minu jaoks meeldiv vaatepilt. Jah.

Nii on siis minu nädalavahetus taas lörtsitud, sest ainus, mida ma tõesti teha jaksan, on diivanilt tõusta ja vetsu minna. Ma väga-väga tahaks nüüd terveks saada ja loota, et vähemalt paar kuudki saaks ka normaalse inimesena elada.
Talvejopet tahaks ka. See võiks juhtuda enne, kui talv kätte jõuab, aga no valik, mis meil pakutakse on ikka alla igasugust arvestust. Igal pool on lausa koledad joped. Või kui leidubki mõni, mille isegi selga tõukaks, on sel kirvehind, mida see jope kindlasti väärt ei ole.
Seni aga pean kahjuks läbi ajama oma kottmantlitega.
Lõbus värk see kaalulangetus, või mis?


Kaal 75,7 kg

Eestlane trennis

Kahju, et mu teisipäevane suur loomehetk mööda läks ja mu tuhat ilusat mõtet peas laiali on hajunud. Püüan aga mingid riismed kokku kraapida ja kuidagi siia ühtlaseks jutuks vormida. Nii juhtub, kui abikaasa läpakas otsad annab ja ta sujuvalt oma töö- ja muude asjadega minu rüperaali sisse kolib ning seal siis kõik õhtud veedab. Ta lohutab mind sellega, et mul on vähemalt telefon. Aga kas ta üldse kujutab ette, kuidas ma telefonis neid kilomeetriseid tekste sisse toksin? Ilmselt sinnani veel pea ei võta. Või ei viitsi võtta. No ja siis jääbki mulle umbes pool tunnikest enne magamaminekut siva oma toitumispäevik ja kaalutabel ära täita ning magamaminekuaeg ongi käes.

Aga.. millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. Käisin teisipäeval jälle Merle BodyJamis ja no absoluutselt kahtlemata oli see taas suurepärane ülivõrdes fantastiline tantsunauding. Pärast trenni aga hakkas mul järsku nii kahju treeneritest, kes saali ees peavad endal püksid jalast võimlema, et seda tuima eestlast kuidagigi elule turgutada. Merle tunnid on alati sellised olnud. 55 minutist viimased 10 on rahvas lõpuks vabam ja suudab juba trenni nautida, agaaa siis hakkamegi juba venitama. Kõik, mis sinnamaani toimub, on seletamatu. Ma ei tea, kas asi on minu lõunamaises temperamendis või milles, aga ma suudan vabalt ennast trennis kujundlikult "alasti" võtta ja kogu protsessi nautida. Ülejäänud rahvast murdosa suudab samuti "avalikult" trenni nautida. Need on tõesti väga haruldased eksemplarid. Üks hea näide, mis praeguses jämmi kavas sees. Merle näitab meile lihtsa sammu ja ühe laulu vaheosa tuleb seda sammu lihtsalt korrata ja nautida tantsu, keerata ennast ühte- ja teistpidi, ka seljaga peegli poole. Ja kui mina teisipäeval siis seal peegli ees ennast keerutama hakkasin, vaatas saalitäis naisi mind, nagu ma oleks suts soe. No tegelikult ma tõenäoliselt olingi, sest tund oli lihtsalt nii hea. Aga iiisssand, treener on juba nahast välja roninud, et jumala eest panna treenitavaid olukorda nautima, sest laulus oli just see hetk, kus me võisime tantsida nii, nagu ise tahame. Ei.. palju palutud.

Muidugi, ma võin ju oma äraütlemata targas peas ka järeldada, et ehk on eestlaslik tagasihoidlikkus lihtsalt esile tunginud ja rahvas naudib trenni hoopis sisimas? Välja ju ei saa väga palju ka näidata, sest saalis on veel paarkümmend inimest, kes näevad ja võivad ju asju hakata arvama. Ja kindlasti need paarkümmend muud inimest vahivadki just mind ja mis nad siis minust mõtlevad, kui ma siin ühe sammu valesti astun või liiga suure kaarega pöörde sisse võtan. Ja siis nad kindlasti näevad veel, mis mul seljas on, ja järeldavad veel asju.

Igatahes olin mina teisipäeval täiesti tantsulainel ja esireas, rind kummis, viskasin poognaid, nii et süda tahtis seest välja hüpata. Ma ei näinud isegi seda, kes või kus veel tantsis, kõrvus kajasid vaid Merle innustavad ja jõuduandvad hõisked. Ma peaks sünonüümisõnastiku kuskilt lahti võtma, ma ei tunne enam nii palju ülistavad sõnu, mida kõike heade treenerite tundides kogeda saab.

Suhteliselt sama seis on ka Viktori trennides. Tema armas komme tunnis küsimusi esitada on just ehtne näide sellest, kuidas treener püüab saalis vaba õhkkonda tekitada, et ei tekiks tunnet, nagu me oleks koolipingis, kus kuri õpetaja on klassi ees ja õpilased peavad, suu lukus ja kõrvad kikkis, kuulama, mida tarka sellest suust välja tuleb. Spordiklubi on ju eelkõige vaba aja veetmise koht. Me tuleme siia oma vabast ajast, mis tähendab, et me teeme seda, mis meile meeldib. Kas me ei võiks siis ennast mugavalt tunda?
Nii piinlik hakkab vahel, kui saali eest tuleb küsimus ja vastuseks kostub ainult kõrvulukustav vaikus. Mis tunded siis inimestes tekivad? Et kui ma ta küsimusele vastan, siis tundun teistele pugejana? Flirtijana? Kui ma vastan, siis arvatakse igasuguseid maailmaasju kokku?
Selle peale küsiks mina kohe, aga miks see peaks mind üldse huvitama, mida keegi trennisaalis minust arvab? Ma käin seal ju enda pärast, mitte teistele väljanäituseks. Ja minu elu läheks üpris keeruliseks, kui ma pean arvestama iga arvamusega, mis saalis minust tekib. Kas ma tahan selle koormaga elada? Ei.

Niisiis, kes iganes tahab asju arvata ja eelarvamusega minusse suhtuda, go fot it! Mina võtan väga vabalt.  Ma olen täielik trenniego ja saalis ainult enda eest väljas. Võtan kõike vabalt ja naudin seda, mida teen. Ja suhtlengi kõva häälega oma sõpradega. Või treeneritega. Ja tantsingi nii, et püksid kärisevad. Ja sõidangi ratta seljas end rihmaks nii, et jalad enam ei kanna. Ja teengi pumbis peegli ees koledaid nägusid, sest raske ja ropult valus on. Ja siis olen veel jubeuhke ka enda üle!

Nii armas oleks, kui eestlane rohkem naudingu poole oma mõtted suunaks, mitte ei võtaks trenni kui piinarikast kohustust.  Naudikski seda roppu valu (on ju kõik ometi meie enese heaolu nimel) ning tunnetaks iga innustavat lauset, mis treeneri suust kostub. Nad on ju ometi meie motivatsiooniallikad ja jõujoogid. Ja nemad saavad positiivsest vastukajast omakorda jõudu ja innustust. Ammutagem siis ometi energiat ja laskem keha koos hingega vabaks!
Uh, nüüd läks küll käest ära :) Lõpetan enne, kui päris vaimujuttu ajama hakkan.

Ilmad läksid külmaks!
Ja paanika-klaarika - mul pole talveriideid!
Muidu aga ikka kampsikusoojust ja kohvilõhna, sügisvärve ja vihmasabinat!


Kaalunumbrid ka: 76,1 kg

Märgid ja margid

Kui kogu mu kaalulangetuse periood siiani lühidalt kokku võtta, siis võib seda iseloomustada sõnadega, mida emad oma väikestele lastele mängutades suust välja vahutavad, et noil tuju heaks teha (olen seda hüpitamismängu isegi väiksena nautinud ja väikestel sugulastelgi sellega kriipsud kõrvuni ajanud): "Sile tee, asfalttee, sile tee, asfalttee... künkad-mättad, künkad-mättad, künkad-mättad - AUK!"
Seda on kole isegi mainida, aga ainult poolest nädalast piisas, et ma kolme vanasse auku tagasi kukuks.

Laupäeval võttis minu üle võimust mu teine pool. See endine mina. See paks ja näljane mina. Kõik, mis külmkapis leidus, läks kaubaks. Esmaspäeval pidasin vajalikuks ebameeldiv vahejuhtum Viktorile üles tunnistada. Minu üllatuseks aga tulid noomivate sõnade asemel vastuseks hoopis, et ühel päeval nädalas võib natuke kräppi (ta üldse on viimasel ajal minuga kuidagi lahke ja mõistev, isegi liiga. Ma võin niimoodi käest kaduda, ma kardan...). Aga kui nüüd sellele päevale tagasi vaadata, siis natukesest oli asi kaugel. See oli tõeline monster, kes minus valla pääses ja mu kehaga hävitustööd tegema hakkas. Pühapäeval ja esmaspäeval suutsin siiski ennast rööbastesse tagasi suruda. Teisipäeval aga valdas mind üle kere nälg. No näiteks mu teiseks vahepalaks oli mõeldud jogurt, millest pidin ära sööma pool, et teine pool jätta järgmiseks päevaks. Nii kui ma lusika sinna sisse lõin, oli ühel hetkel tops tühi. 380 g lihtsalt haihtus. Ja päeva kaloraaž? No läks lõhki. Täiega.

Kolmapäevaks kutsus Helen meid külla. Mõtlesin, et no kui mitte nüüd, siis millal veel, ja otsustasin neile külakostiks porgandikeeksi küpsetada. Viimasest küpsetamisest on möödas üle poole aasta. Ma nautisin seda protsessi nii väga ja hingasin sõõrmetesse seda võrratut jõululist keeksilõhna ja kõik tundus nii mõnus. Lisaks olin ma nii õnnelik, et ma suutsin kõige selle juures kainet mõistust säilitada ja mitte tainast nokkida või üldse keeksi lahti lõigata ja maitsta. Isegi isu ei olnud. Panustasin sellele, et külas ühe tüki proovin. Ühest tükist sai eile kolm. Ja see ei olnud õhtuks ju ainus söök. Või jook. Laual oli ju muid vahvaid asju veel, mida ma terve õhtu nokkisin.

Ja enesetunne? Kas peaks olema rõõmus? Ei. Ma tunnen ennast praegu jälle nii halvasti, kuna kaal on tõusnud. Numbritest ma ei räägi, see ei kannata hetkel trükimusta. Jah, reeturlik, halb, vastik, paks, masendav ja nõrk tunne on. Kui ma olen juba varem kirjutanud tujude kõikumisest, siis nüüd on jälle see päev. Seni, kuni ma kaalule ei astunud, suutsin veel head tuju säilitada. Pärast trenni kaalumine aga tõmbas kogu asja nulli.

Küpsetamisel on nüüd jälle kriips peal, alkoholil kriips peal ja lohetamisel ka kriips peal. Ma peaks ju ometi ümber enda natuke vaatama ja nägema märke, mis tegelikult ütlevad nii palju. Kui me vaid oskame neid õigesti lugeda. Meie elu koosnebki märkidest, mida saatus meile ette paiskab. Teinekord me märkame, aga ei mõtle nende peale, teinekord jälle mõtleme, et kas tõesti saatus.Viimase paari päeva jooksul olen minagi märke tähele pannud, aga alles tagantjärele aru saanud, mida need tähendavad.

Näiteks eile poes. Astusime just poodi sisse, kui nägin krõpsuleti ääres üht paksukest neidu, pigem isegi tugevalt ülekaalulist. Ta vaatas neid krõpsupakke sellise ilmega, et ta on valmis kogu riiuli endale korvi rebima. Ma heitsin talle pilgu ja liikusime edasi. Kassas nägin teda jälle. Ta pani oma asju lindile. Huvi pärast kiikasin, mis kaubad seal leidusid. Mõned pakid 3in1 kohvisid ja lattesid, paar šokolaadi- ja müslibatooni, mõned Karumsi kohukesed ja karp šokolaadikoogiga. Krõpse polnud. Midagi tervislikku ka mitte. Ma vaatasin seda kaupa lindil ja siis tüdrukut. Siis jälle kaupa ja siis jälle tüdrukut. Korraga tundsin selles neius enda ära. Mul ei tekkinud hetkekski ühtegi pilkavat mõtet,et issand, nii paks ja laob selliseid asju kassalindile, tema küll ei tohiks (nagu muidu inimestel kombeks). Mul hakkas lihtsalt nukker, sest see tüdruk seal poekassas oli täpselt mina pool aastat tagasi. Salasöödik ja magusahull. Ma jäin teda lausa jõllitama ja reaalselt visualiseerisin ennast tema asemele. Ebaviisakas küll, aga ma ei saanud sellelt olukorralt silmi. Lahkusime poest ja tüdruk ununes. No ilmselt ikka seetõttu, et Helenil külas olime ja mu kuri teine pool jälle mind sööma ahvatles. Kustkohast see nõme elukas välja ilmus, ma ei mõista :/

Täna aga käisime Maritiga lõunal ja ma rääkisin temalegi eilsest poekogemusest. Muljetasime, lõunatasime, läksin tagasi tööle. Töö läbi, seisin Kristiine ees bussipeatuses, et trenni minna, ja järsku nägin bussipaviljoni klaasi peegelduses enda selja taga seda sama tüdrukut, kes eile poes oli. Ehmusin, pöörasin ringi, kontrollimaks, ega mul pole järsku luulud tekkinud või silmanägemine hajunud. Jah, see oli tema. Seesama tüdruk. Seesama mina. Ta seisis seal peatuses ja ootas bussi. Või trolli, jumal teab. Minu troll tuli. Astusin peale ja hakkasin linna poole sõitma. Tema jäi peatusesse edasi seisma. Kummastav, et mul selline mõte üldse tekkis, aga hakkasin ette kujutama, kuhu ta minna võiks ja mida ja milleks. Kuna eilne olukord leidis aset Linnu tee Rimis, siis kujutasin ette, et ta elab kuskil Mustamäe kandis. Kinnitust andis ehk ka see, et pärast minu trolli istumist saabus peatusesse troll nr 3, mis sõidab Kaubamaja juurde ja suundub siis Mustaka poole tagasi. Äkki ta läks selle trolli peale. Järsku meenus mulle, kuidas mina Mustamäel elasin. Laisk nagu porikärbes, ei viitsinud ma vahel Kristiines poes käies Koskla peatusesse kõmpida ja istusin Kristiine ees trolli peale, sõitsin Kaubamaja juurde ja siis sealt Mustamäele. 3 minutit kõndimist oli minu jaoks liiga suur ettevõtmine ja lihtsam oli trolliga pool tundi edasi-tagasi tiirutada. Nii ma täna linna sõites siis kujutasingi ette, et äkki see tüdruk on nagu mina - istub nr 3 trollile, sõidab sellega linna ja siis Mustamäe poole. Ehk hüppab korra ka Linnu tee Rimist läbi, et pakk krõpsu osta. Või hüppab korra Tammsaare mäkist läbi, et üks eine teha. Sest nii mina ju tegin. Mitte küll alati, aga piisavalt tihti selle poole Mustamäel elatud aasta jooksul.

Jeesus kriisus, nagu Evkale meeldib öelda. Kas see tüdruk ei peaks olema ilmselge märk kõigest sellest, mida ma oma ellu enam kunagi ei taha? Kas see tüdruk ei peaks olema see suur auk, kuhu ma iial enam kukkuda ei taha? Kas see tüdruk ei olnud mitte maailma suurim ja punaseim märk, mis mul otse nina all lausa karjus, et ära jumala eest auku kuku? Aga alles tagantjärele saan aru, et kõigel, mis meie ümber toimub, on sõnum. Lihtsalt meie peame oskama neid sõnumeid õigel ajal näha ja lugeda. Ja vahel tundubki see kõik nii creepy. Aga selline on elu. Asjad juhtuvad alati põhjusega...

Mis nüüd minusse puutub, siis pean vahelduseks jälle eneseanalüüsiga tegelema hakkama ning oma tegude üle järele mõtlema. Nurkaminek jäägu veel laste pärusmaaks, mina sain oma karistuse kaalunumbri näol. See ei valeta kunagi!

Muffini asemel

Ühtegi retsepti ma blogisse kirja polegi saanud. Nüüd on ehk aeg. Kuna mul on olemas ka fotoblogi (noh, selliseks enesemotivatsiooniks) Tumblr-is, siis sealt olen leidnud nii mõnegi hea retsepti, mida ise kodus katsetada. Minu tumblr-i aadress on briidz.tumblr.com, juhul, kui keegi veel ilusaid fitnessi pilte tahab imetleda.

Viimane vaimustav retsept on suvikõrvitsapätsid (zuccini tots). Ma päris näpuga järge ei ajanud, vaatasin vaid koostisosad üle ja edasi läks juba kõhutunde järgi.

Niisiis, vajalikud komponendid (eilne ports u 30 pätsi):

1,5 väiksemat suvikõrvitsat
2 pk Zottarella lahjat mozzarella juustu
1,5 sibulat
3-4 küüslauguküünt
tunde järgi riivleiba (riivsaia)
3 muna
Itaalia ürdisegu
Pipart
Soovi korral soola

Riivi suvikõrvits (kõige jämedama riiviga) ja tee sama mozzarellaga. Haki sibul peeneks ja lisa suvikõrvitsa-juustusegule. Pressi juurde küüslauk ja vala juurde riivsai. Löö segusse munad, lisa maitseained ja sega kogu kompott ühtlaseks. Täida muffinipann 1/3-1/2 ulatuses täidisega ja pista ahju. Küpseta 225 kraadi juures, kuni pätsid on pealt kuldsed.
Mina kasutasin muffinivormis veel muffinipabereid, sinna külge jäi osa täidisest. Kuna ma olen piisavalt laisk, et ei viitsi pärast panni küürida, siis paberid tundusid mõistlikum variant.

Aga mis muud, kui et head isu! :)

Telekaõhtu

Ma pean nüüd kiiresti-kiiresti tänase postituse kirja panema, aega on mul selleks umbes-täpselt 8 ja pool minutit. Siis hakkab minu telekaõhtu. Naljakas, et kolmapäevad on uue hooaja saabudes eriti aktiivseteks telekapäevadeks saanud. Alustagem kell 20:00 "Meisterkoka" saatega TV3-s. See on eriti mõnus just minusugusele dieeditarile, kes keelab endale üht ja teist ning vahib siis telkust, kuidas amatöörid kokkavad paremini kui ise. Ja aeg-ajalt võin ennast leida taskurätiga suunurgast hõbeniiti pühkimas. Kell 21:00 algab Kanal 2-st "Meie aasta Siberis", kus Tuuli Roosma on oma perega aastaks Siberisse elama kolinud. Karm ja absoluutselt ebaluksuslik elu, vaesus, mustus, kakahais ja muud toredad asjad. Aga see on siiras entertainment ning mulle meeldib. Ja siiiis, õhtu naelaks nagu ikka kolmapäeviti, kell 21:30 "Pilvede all". Ma vaatan tegelikult jubevähe telerit, aga kolmapäev on saanud siis selliseks, kus ma saan terve nädala eest saateid vaadata :)

Kaalukõikumisest ka. Eelmine nädal oli üle pika aja esimene alkoholivaba nädal ja pean tõdema, et kaalule mõjuski positiivselt (duh!). Reedel krabasin endale külge mingi vastiku köhanohuviiruse ning olen tegelikult siiani pooltõbine. Pühapäeval aga olin laupäevasest sünnipäevatrallist (mis möödus kainena ja peaasjalikult kätekõverdusi ning tantsu tehes) väsinud ja haigus lükkas ka mu terveks päevaks diivanile horisontaali. Söögiisu oli samuti kadunud ja ma otsustasin, et ei piina ennast sundimisega ja paastusin. Gripitee ja sudafed ainult läksid alla. Paastumise tagajärjel oli esmaspäeva hommikuks kadunud nädala kokkuvõttes 1,7 kg. Tule taevas appi, hüüaks peaminister. No ja Viktor tegi seda ka... peaaegu. Seda on umbes kolme normaalse nädala jagu, nii et erilisi rõõmuhõiskeid vallanduma ei peakski.
 (Vahemärkusena lisan, et 8 ja pool minutit on minu jaoks vist liiga vähe, et kirjatükki valmis saada...)
Kui tervis esmaspäevaks sutsu paranes, taastus ka söögiisu. Teisipäeva hommikuks oli loomulikult osa kaalu tagasi tulnud, aga see on küll asi, mille pärast ma ei muretse, sest nädalane kaalulangus on siiski jäänud languseks.
Esmaspäevane pump aga pakkus mulle elamusi, mida ma varem kogenud ei olnud. Lühidalt kokku võttes - Issanda loomaaed on ikka suur ja meiegi ümber leidub eriti "eksootilisi" liike :D Nii et haige või ei, trenni tuleb ikka minna - iial ei tea, mida toredat, üllatavat, šokeerivat või jubedat seal juhtuda võib.

Nüüd aga hakkan töövaba nädalat nautima ja treenin sokid jalast! Ja telekat hakkan ka vaatama :)

Kaunist sügise algust!

Kaal 76,9 kg

Sweat is fat crying!

Ma olen taasavastanud enda jaoks tantsutrennid ja BodyJami. Kuidas ma küll ennast töölt ära nihverdaks, et saaks rohkem teisipäevaõhtuid tantsule pühendada? Täna käisin elus kolmandat korda BodyJamis ja ma olen eufoorias. Muidugi suur osa on siin ka treener Merlel, kes on lihtsalt nii suurepärane, et mul ei jätku ta kiitmiseks sõnu. Ma armastan teda!!! Kui ühes tantsutunnist saab nii füüsilise koormuse kui emotsionaalse laengu, siis see on Merle tund. Tänase trenni lõpetasin 824 kadunud kilokaloriga ja läbimärja kerega ja enesetunne oli selline, et ma võiks kohe lendu tõusta. Meenutades tänast tööpäeva, mis oli üle aegade jälle üks uimasemaid, sai võrdlusmomente piisavalt nautida.

Viimasel ajal olen üldse trennides palju higistama hakanud, kui ma vaid teaks, mis selle taga on. Treenerid keeravad konditsioneerid maha? Vaevalt...

Aga üks hästi öeldud lause: "Lady in the street, freak in the gym." Ja kui rõvedalt see ka ei kõlaks, mulle meeldib higi. Mida rohkem ma trenni lõpus higistan, seda kindlam on tunne, et ma olen pingutanud ja andnud endast maksimumi. Nii et rohkem pushimist ja rohkem märga! ;) 

See tunne on lihtsalt ülim...

Võidab see, kes loeb rohkem raamatuid!

Huvitav, kas see on kõikide inimestega nii või olen mina ainus imelik, kes kooliajal sunniviisiliselt lugemist hästi ei talunud. Vähe oleks öelda, et ma ei sallinud lugemist, ma lausa vihkasin seda. Ilmselt ei meeldi kellelelgi lugeda (või mida iganes teha), kui kogu kremplit peale surutakse, nagu see oleks tähtsaim asi maailmas. Kui ma lõpetasin keskkooli 2007. aastal, tegelesin ma aga terve suve raamatute lugemisega, täiesti vabatahtlikult. Ma armusin sel suvel Paulo Coelho võrratutesse teostesse ja poest sai viimaste kopikate eest ostetud nii mõnigi teine ilukirjanduslik teos.

Mõelda vaid, et raamatuid on maailmas nii palju, et ilmselt ei tunne inimene nii palju numbreidki. Alates romantilistest novellidest kamasuutraõpikuteni välja. Võib ju oletada, et ma olengi suureks kirjanduse fänniks hakanud, aga tegelikult olen ma hea ainult raamatute kokkuostmises. Mida rohkem, seda uhkem. Lugemiseni jõuan ikka liiga harva. Ma tahaks, aga alati jõuab midagi vahele tekkida. Ma pole veel saanud kätte seda aktiivset soont, mis mind tundideks raamatu taha naelutab. Kuigi võiks...

Otseses sõltuvusseoses minu kaalulangetusperioodiga on seekord rahakoti kergendamine kaaluõpikute ja kokaraamatute ostmise näol. Kokaraamatute ostmine on muidu ka minu suur kirg (räägin nagu paadunud kollektsionäär), kuid siiani ei jälginud ma, mis raamatutes reaalselt ka sees on (hindasin raamatut kaane põhjal, nagu meil ikka kombeks on). Eks seal on ikka kõike, alates kapsasupist ahvatlevate vahukooretortideni välja. Viimased kokaraamatud olen ostnud aga pärast põhjalikku uurimistööd. Lisaks kokaraamatutele leidub raamaturiiulitel kõikvõimalikke teoseid, mis räägivad peaasjalikult sellest, kuidas oma kerelt need liigsed kilod kaduma panna. Olen minagi paar kohustuslikku kirjandusteost ostnud, aga ma pean ausalt ja käsi südamel tõdema - ma pole neist ühtegi veel otsast lõpuni läbi lugenud. Minu lugemine on siiani olnud nii, et törts siit ja törts sealt ja raamat ära riiulisse. Ma luban, et ma loen need ühel hetkel ka läbi, aga senikaua jagan natuke soovitusi ja nõuandeid.
Tasub lugeda, uskuge mind :)

Minu esimene dieediraamat sai ostetud, kui ma praeguse dieediga algustki polnud teinud. Rick Gallopi "GI dieet" on asjalik abimees tervisliku toitumisega alustamises. GI dieet tähendab dieediperioodil ainult madala glükeemilise indeksiga toitude söömist. Madal glükeemiline indeks tähendab seda, et toit, mida sa sisse sööd, tõstab insuliini taset veres aeglaselt ning seega hoiab kauem kõhu täis. Hästi hea on neid seletada näiteks "kiirete" ja "aeglaste" süsivesikute näitel. "Kiired" süsivesikud nagu suhkrurikkad toidud, nisujahu jms tõstavad veres insuliinitaseme kiiresti kõrgele ning tekitavad ajutise heaolutunde, kuid üsna pea on kõht taas tühi, kuna täpselt sama kiiresti insuliinitase ka langeb. "Aeglased" süsivesikud eralduvad kehas järk-järgult, ei tõsta insuliinitaset lakke ning hoiavad kauem kõhu täis.
"GI dieedi" autor on aga kanadalane ning sellepärast ei leidu nende toidutabelites mõnesid meil saadaolevatest toiduainetest. Üks näide on tatar, mis tegelikult on igati kasulik ja maitsev ka pealekauba. Lugemist väärib raamat igal juhul, kuna head nõuanded ja lihtsalt jälgitav toidutabel aitab eluviisi muutmisele palju kaasa.

Minu teine oluline ost oli kokaraamat "Hea enesetunde road", autoritest Pille Enden ja Tiina Lebane. sellest raamatust leiab väga asjalikku kraami ning mis mulle eriti meeldib - raamatus on retseptid jaotatud aastaaegade vahel. Iga aastaaeg mõjub inimese kehale ja organismile erinevalt, sellepärast on raamatus täpselt kirjas, millised toidud mõjuvad meie organismi funktsioneerimisele vastaval aastaajal kõige paremini. Igatahes väärt ostmist!

Kõige tähtsam ost - Martin Ingvar ja Gunilla Eldh "Kehakaalu kontrollib aju". See on raamat, mida Viktor lausa käskis mul osta. Ja ma ei kahetse. Tõepoolest, ma pole seda siiani läbi suutnud lugeda, kuid need esimesed mõnikümmend lehekülge panid mu juba silmi avama. Kõik, mis toimub meie kõhus või enesetundes, on otseses seoses meie ajuga ja tegelikult ongi aju see, mis meid halbade harjumuste juurde suunab, käske ja keelde jagab. Kes iganes kaalujälgimisest või eluviisi muutmisest huvitatud - see raamat on teile kohustuslik kirjandus!



Ja viimaseks "Väike toitumise käsiraamat" TEA kirjastuselt. Seda raamatut ma ei ostnudki, selle tõi mulle üks mu klientidest, kes elab mu kaalujälgimisele tohutult kaasa. Kuna ta ise on samuti sportlik ja tervisliku eluviisi austaja, teeb talle minu dieet eriti rõõmu. Ta kostitas mind selle raamatuga ning tõenäoliselt on seda raamatut kõige lihtsam lugeda. Palju pildimaterjali ja häid nõuandeid, mida tasub järgida. Soovitan soojalt.




Kõige lõpuks ütlen ma aga seda, et ei ole olemas õiget või valet kaalujälgimist. On erinevad meetodid ja igaüks peab leidma endale kõige sobivama. Need raamatud erinevad ka üksteisest teatud omaduste poolest, kuid lõpliku otsuse sobivaima dieedi leidmises teeb iga indiviid ise.
Võin veel korrata seda näidet, millest varemgi rääkinud olen. Minu puhul ei toimiks mitte kunagi see, et ma ei sööks enam pärast kella kuut või seitset õhtul. See pole lihtsalt füüsiliselt võimalik, kuna minu tööd ja muud tegevused takistavad mul seda meetodit jälgida. Ja nii on minu jaoks loodud muud võimalused dieedipidamiseks.

Eluviis tuleb panna klappima elustiiliga!

Kaal 77,1 kg

Tõehetk Jawonil ja veiniklaasis

Eelmisel neljapäeval oli jälle see vahva kehaanalüüsi päev. Kaks kuud sai viimasest testist mööda ja oli aeg end uuesti analüüsida lasta. Ma vist polegi eelviimaseid tulemusi blogisse kirja pannud, kuid arvestades viimaseid tulemusi, see polegi oluline. Oluline on see, et minu suur kaalulangetusprojekt on lähenemas lõpusirgele (NB! Lõpusirgele, mitte lõpule). Jawoni ideaalse nägemuse järgi on mul optimaalse kaaluni veel 8 nädalat. Ma lükkaks selle väite aga ümber, kuna seekord otsustas masin mind kaks sentimeetrit pikemaks mõõta ja pikkusega otseses seoses on ka optimaalne kaal. Nii et minu ilusast 177 cm pikkusest sai neljapäeval 179,1 cm. Kaalu näitas masin seekord 78,7, mis tähendab, et vahe esimese testiga on 11,2 kg.
No las ta jääb, see pikkus.
Olulised on hoopis muud näitajad:

Rasva mass keres - 1. test 31,8 kg, viimane 21,9 kg, püüdlen 16 kg poole.
Pehmed koed - 1. test 58,1 kg, viimane 56,8 kg.
Kehamassiindeks - 1. test 28,7, viimane 24,5, mis tähendab juba normaalkaalu ülemist otsa.
Rasva % - 1. test 35,4 (kusjuures mai alguses oli see suisa 42,6), viimane 27,8, mis ühtlasi on nüüd normis.
Kõhupiirkonna analüüs näitas, et kõhurasva tase on algul mõõdetud ohtliku 11 asemel nüüd 6, mis on ilus optimaalne ja normaalne tulemus. Vistseraalse rasva (siseelundkondi ümbritsev rasv) ala oli esimeses testis 82 cm2 (ehk palju-palju üle), nüüd aga 40 cm2, mis on optimaalse vahemiku alguses. Ilus või mis...

Kahjulugu on see, et mina ise ennast nii ilusasti ei tundnud. Mul on küll hea meel tulemuste üle ja ma näen ju numbreid paberil, mis peaks olema ülim tõestus mu saavutustest, aga ebakindel jõnks käis kerest läbi ikkagi. Ehk see, et Viktor rõõmustas ka, et kõik hakkab varsti läbi saama? Miks ta rõõmustas? Miks mina nii rõõmus ei ole? Ja 70,6 kg ei ole minu optimaalne kaal, ilus oleks 68 kg, mis minu pikkusele ideaalse keskmise moodustaks. Mis omakorda tähendab, et 8 nädalaga kõik veel ei lõppe. Ma lihtsalt ei taha veel lõppu ette teada. Ja tegelikult - kuidas ma saakski. Jälle tekkis see enese rõõmsaks sundimise hetk. Britta, sa pead ju ometi õnnelik olema, vaata, kui palju on tehtud. Ja nii edasi, ja nii edasi. See selleks ja las jääb. Minu emotsioone ei saa nagunii ümber lükata ja kui mul tekivad vahel tunded, et see, mis ma juba olen saavutatud, on veel mõttetu tulemus selle kõrval, mis ma kokku peaks saavutama, tuleb mul lihtsalt lasta oma joru ajada. Las ma ajan.
Pärast trenni jooksin kokku oma vana töökaaslasega, kellega polnud kohtunud umbes aastajagu. Ta ei tundnud mind ära (tundub, et rikkus hakkab majja tulema) ja oli šokis, kui sai aru, et see olen ikka mina, kes talle vastu jalutas. Ta küsis, kuidas ma siis selliseks ometi muutunud olen. Aga ma ei viitsinud pikalt seletada ja võtsin lühidalt jutu kokku sellega, et mul on Viktor. Selle peale tahtis ta endalegi ühte :) Kuum kaup, midagi pole öelda...

Siis on tegelikult veel see teine suur probleem, millest inimesed kuidagi lahti ei taha lasta. See on alkohol. Ma olin esimesed kaks kuud täiesti kaine ja ei joonud tilkagi. Kaal kukkus mühinal. Nüüd aga kiigub see üles-alla täpse seaduspärasuse järgi. Alates mu tüdrukuteõhtust on iga nädal mingi tants ja tagaajamine käinud ning alkohol mängib seal samuti suurt rolli. Terve nädala jälgin ma täpselt, mida ja kui palju söön, ning nädalavahetusel lasen rihma lõdvemaks ja alkohol teeb tasa kogu mu kaalulangetuse. Kalorid-kalorid-kalorid. Inimesed ei kujuta tegelikult ettegi, kui palju kaloreid on ühes rummikoksis või hot shotis. Kaks klaasi valget veini annab juba ligi 500 kcal, nii et pole imestada, kui paar pudelit õhtu jooksul mu kehasse imbub ja kahe päeva pärast kaalu juurde on tulnud. Reedel pidasime Evelyni juures pidu ja loomulikult ei seadnud ma joogi suhtes mingeid piiranguid. Ütleme nii, et peo mitte nii meeleolukas lõpp andis hea tõuke alkoholist taas mõneks ajaks loobumiseks. No mida sa lakud, kui käituda ei oska! Teiseks tunnen ma ennast nii või teisiti järgmisel päeval halvasti, sest kaal on tõusnud.
Alkohol lihtsalt sisaldab nii palju tühje ja tarbetuid kaloreid, mis on üks suur kurjajuurikas kaalulangetuse ajal. Loomulikult ei ole midagi rangelt keelatud, kuid võtma peab mõistuse piires. Minu mõistus ütleb praegu, et igal nädalavahetusel alkotrallimine kaalule hästi ei mõju ning nüüd tuleb mõneks ajaks maha rahuneda. Siit soovitus teistelegi. Iseasi, kui tõsiselt keegi seda võtab.

Cheers! To water!

Kaal 78 kg.

Kuidas Britta Poolas ellu jäi vol. 2

Kui kaubakeskus risti ja põiki läbi kõnnitud, asusime hotelli poole teele. Kui ma pole parasjagu roolis, olen ma väga kehv orienteeruja ja koordineeruja, nii et millises Varssavi küljealuses osas me ööbisime, ei tea.
Hotell oli väike, odav, aga talutav. Kõige rohkem kardan ma suvalistes odavates hotellides just tualettruume. Tihti on need rääbakad ja ega väga pesema ei kipu, kui on oht veel döörtimaks muutuda. Seal aga oli kõik ok. Mitte midagi luksuslikku, aga üheks ööks täiesti paras pind väsinud kere alla.
Pestud-kustud-kammitud, võtsin ühendust Eestiga. Ise juba poolunes, tunnistasin Viktorile kõik üles, mida ma päeva jooksul sööma pidin. Päevikut ju täita ei saanud. Vähe sellest, et toidupäevikus neid toite ei eksisteeri, ei suudaks ma koostisosigi täpselt eristada. Uni oli igatahes magus. Arvestades, et ligi 20 h üleval oldud, maitses uni sel ööl magusamini kui Grycani jäätis.

Ärkasime meie aja järgi 7:30. Oli aeg alustada tõelist ostlemist (hulgiladudes kulus loodetust vähem raha). Sõitsime minu lemmikkohta, Maximusse. Maximus koosneb neljast hiiglaslikust kaubaangaarist, mis on otsast otsani head ja paremat täis. Ehkki tänaseks on juurde ehitatud ka viies sama suur angaar, piirdusime meie nelja külastusega, sest viies on veel üsna kauplustest tühi. Enne veel aga hommikusöök. Angaarid avati kohaliku aja järgi kl 8, meie kella järgi kl 9. Nii et meil oli ligi tund aega kõrvalasuvas mäkdoonaldsis tsillimiseks. Jaaaa, ma olen lubanud mäkist lahku minna, aga no kui hommikusööginälg ikka tagumikust järab, tuleb midagi välja mõelda. Õnneks pakkus mäkk meile normaalset sööki ka. Minu valikuks sai jogurt marjade ja müsliga ning värske apelsinimahl ja kohv. Selliseid asju ma meie kohalikes mäkkides veel näinud pole.

Maximuse pikad kaubakoridorid on juba tunduvalt esinduslikuma välimusega kui hulgiladudes. Neljast angaarist esimeses võib leiduda ka brändikaupa. Mida angaar edasi, seda hiinakamaks kaup muutus. Tiirutasime kohe päris mitu head tundi maha ja korjasime kokku kõike, mida sai. Saagiks saapaid, särke, pükse, kleite, ühe tagi sain veel, lisaks sügismantli ja Raunole ka veel kaks jopet. Kui nälg näpistas, külastasime ühte kolmest söögikohast, mis asus täpselt kahe angaari ühenduskohal. Need ühenduskoridorid olid nagu lennukid, väikeste akendega. Aga mis sai lõunasöögiks - ülla ülla! Taas kanakebab. Seekord pita saia sees, sest sellist krõbedat kesta nagu Numan Kebabis neil ei pakutud. Kõht punnis, kõndisime Maximuse veelkord edasi-tagasi läbi, juhuks, kui miskit kahe silma vahele jäi.

Isa käis samal ajal oma asju toimetamas ja tagasi jõudes suundusime juba Varssavist ära, et hakata Lomzasse sõitma. Lomzas pidi reisibuss isa peale korjama, et edasi Horvaatiasse sõita. Veel enne aga külastasime M1 kaubanduskeskust. Ka see polnud mitte väike keskus. Kõndimist oli ikka kilomeetrite jagu, mõned asjad sai ka ostetud. Ja ka sealt keskusest ei puudunud Grycani paradiisikohvik. Ma ei suutnud vastu panna veel ühele jäätisele, kuid seekord valisin juba ploomidesserdi, mis koosnes kolmest erinevast jäätisepallist, mis omavahel suurepäraselt kokku sobitusid, värsketest ploomisektoritest ja peale niristati veel šokolaadikastet. Otsustasin, et üksi ma seda portsu ära ei söö ja jagasin maiust Raunoga. Igatahes oli see taevalik ja igat ampsu väärt.

Õhtusöök sai peetud Lomzas. Isa ära saadetud, istusime Raunoga ühes suvalises teepealses kohvikus ja valisime, mida süüa. Kell oli meie aja järgi juba 21 paiku, nii et eriti toekat õhtusööki me ei tahtnud. Menüü oli nii poola kui inglise keeles ja inglisekeelset teksti jälgides valisime mõlemad kapsarullid värske salatiga ning kohvi. Kui söök lauda toodi, oli kapsarullist asi kaugel. Kummalegi visati lauale pool siga. Ja ma ei liialda. Hapukapsaga koos serveeriti seakooti, mille ühest portsust jätkunuks kolmele mehele. Lisaks veel suur kausitäis kolme sorti värsket salatit. Nojah, mis seal ikka. Poola keeles nagu nendega vaidlema ei hakka, inglise keelt teenindaja ei vallanud ja vene keelega olime ise jännis. Tellitud "supp" tuli ära süüa. Ilmselgelt olid portsud nii suured, et me kumbki ei jaksanud lõpuni süüa. Rääkimata sellest, et oli juba hilisõhtu ja pikk istuv tagasisõit ees. Ma seedisin seda siga veel järgmise päeva lõunani.

Tagasisõit kulges uniselt. Rauno oli sunnitud üksi terve tee sõitma, kuna minul oli suunataju täiesti kadunud. Ma lubasin Raunole, et olen temaga üleval nii kaua kui võimalik, kuid väsitav päev tegi oma töö ja ma kustusin enne Poola-Leedu piiri. Lomzast oli sinna maad u 160 km. Terve Leedu ma magasin ja ärkasin, magasin ja ärkasin. Lätit enam ei mäleta. Järgmisel hetkel oli väljas valge ja raadiost kostus SkyPlusi hommikuprogramm. Kell oli 7 paiku hommikul ja meie pöörasime koduväravast sisse. Elvas ikka. Pakkisime asjad oma autosse ümber ja ajasime veel emaga törts juttu enne, kui Tallinna poole sõitma hakkasime. Ma küll pakkusin end autojuhiks, kuna olin piisavalt maganud, et ise sõita, aga Rauno keeldus. Jah.. vapper sõdalane, nagu ta on. Ise oli juba 24 h üleval olnud ja ikka tahtis ise sõita. Tee peal haarasime Statoilist veel ühe hommikukohvi, süüa me ei tahtnud. Poola siga oli siiani keres. Õnnelikult Tallinnas tagasi, oli esimene tegevus magamaminek. Jumal tänatud, et mul oli vaba päev. Otsustasin sel päeval isutusest mitte juurde süüa ja piirdusin õhtupoolikul paari õunaga. Poola oma toitudega väga ei hellitanud, kuid õnneks kaalunumbrile hävitavalt ka ei mõjunud. Olen siiani elus ja terve ja jätkan samas vaimus, nii kui jaksan.

Igatahes mõjuvad taolised kogemused mu suurele projektile virgastavalt ning ma olen suutnud juba õppida mitte kartma koduvälistes kohtades söömist. Ma olen jõudnud sellesse punkti, kus väljapääsmatus olukorras teen lihtsalt halbadest parimad valikud ning tagasi rutiini naastes jätkan vanade harjumustega. Nii väldib mu keha ka pidevat söögimurestressi ja ma saan ükskõik kus pisut vabamalt hingata. Jällegi õppetund uue kogemuse näol.

Kuidas Britta Poolas ellu jäi, vol 1.

Juba pea kuu aega tagasi tegime Raunoga plaani, et sept alguses, kui isa (minu äi) Poola kaupa tooma läheb, pressime ennast ka kaasa ja teeme väikse ostutuuri. Rauno isal on paar poekest, mille kaubavarusid ta Poolas täiendamas käib. Tegemist on kõige tavalisema Hiina marketikaubaga, millel hinnad seal praktiliselt olematud, aga Eestis kordi kallimad. Ma üldsegi ei taha rääkida Sadamarketist. Mina ju tean, mis need asjad tegelikult maksavad, see on kohutav, mis hindu turistide jaoks välja mõeldakse. Need pole enam 200- ega ka 300-protsendilised juurdehindlused. Siin me räägime pigem juba 3000-protsendilisest juurdehindlusest. No igatahes.
Seekordne tripp ei olnud mu jaoks esimene. Olen varasemalt kaasas käinud ühel Leedu ja kahel Poola ostureisil. Miks ma aga kõik selle praegu blogisse kirjutan, ongi see, et inimesed saaksid teada, kuidas ostlemine meie moodi käib. See pole lihtsalt sõidame-Poola-ja-ostleme-suures-kaubanduskeskuses-reis, see  tähendab 12 h autosõitu (pluss tagasisõit), enamasti öösel, 15 h jalgadel püsimist, kahtlaseid sööke, lärmakaid hiinlasi ja mida kõike veel. Minu jaoks on see aga alati elamus omaette. See maailm seal on midagi täiesti teistmoodi, kui me oleme harjunud nägema. Ja sellepärast ma naudin ka neid reise.
Viimati käisin mina Poolas viis aastat tagasi. Ka sellepärast oli keskkonnavahetus jälle värskendav.

Hoonete plaan

Sõitu alustasime Elvast pühapäeval u kl 18:45. Ma püüdsin ennast võimalikult kaua ärkvel hoida, et hiljem parem uni tuleks. Ees ootas ju öösõit. Paraku sai laupäeval natuke väljas ringi trallitud ja tõbine olek tegi oma töö, nii et ma jäin magama juba pärast Rõngut (u 13 km Elvast). Läti piiri ma ei näinudki. Tegelikult magasin ma kõikide piiriületuste ajal. Varssavisse saabusime hommikul kl 7, meie aja järgi (nende aja järgi siis kl 6). Suured hulgilaod linna ääres olid juba avatud. Seal hakkab elu käima juba 4-5 ajal hommikul. Kauba vastuvõtmised-väljaviimised, müümised-ostmised, sagimist oli palju.
Kuna öö oli vahel, vajasime kõik värskendust. Hamba- ja näopesu sai tehtud ühes laovetsus. Võin kohe mainida, et nendes ladudes mingit luksust ei näe, varahommikul on need kahtlased tualetid veel kõige viisakama välimusega. Päeva jooksul mina rohkem sinna oma nina ei pistnud.

Hommikusöögi veetsime mingis kummalises kohvikus. Kuna kaubeldakse hiinast pärit toodetega, on ka müüjad jm kaupmehed enamasti pilusilmsed. St et söögiks on samuti enamasti hiina toit. Aga see pole võrreldavgi meil müüdava Hiina kiirtoiduga. Seal on letis ikka selliseid imeasju, et pigem jään nälga, kui midagi maitsen. Rauno ja isa igatahes kiitsid ühte kanasuppi, mida nad alati seal kohvikus söövad. Tellisin väikse portsjoni siis endalegi. Mul on kahju, et ma ei saanud pilti teha, kuna öö jooksul oli mu telefon pildi tasku visanud. See supp oli midagi kirjeldamatut. Mul on siiani see lõhn ninas kinni. Väike portsjon tähendas nende mõistes pooleliitrist kaussi. Supp ise oli maitsetu läbipaistev puljong, sees keedetud kanafilee, lumivalged lintmakaronid, valge mugulsibul ja murulauk. See kõik kokku maitses nagu ülekeedetud kana ja millegi tundmatu segu. Suutsin alla luristada vaevu mõned lusikatäied ja loobusin. Mehed sõid nii, et suu matsus. Minul aga on kanasupist nüüd eluaegne trauma. Jõin ära oma kohvi, mis oli samuti vesine lurr ja suundusime juba seiklusele.

Üks paljudest kingaboksidest

Laoruumid

Kui neid hulgiladusid kirjeldada, siis lühidalt kokku võttes on see üks suur labürint, mis koosneb omakorda väiksematest labürintidest. Ladusid endid oli ühel pool tänavat vist 6 ja teisel pool 9 ning need kõik olid nii suured, et pikkupidi oli raskusi ühest otsast teise nägemisega. Risti-rästi kaubatunnelid ja sadu-sadu bokse, mis müüsid selliseid imeasju, et me ei kujutaks ettegi, mida nende kõikidega tehagi saab. Eraldi olid riide-, pisuteeria-, kodukauba- jm kaubalaod. Kaupmehed jm asjapulgad liiklesid angaaride vahet tõikeratastega. Need olid sellised spetsiaalsed, mille eesosas oli veel puidust plaat, kuhu kaubakaste toetada. Ja nii nad seal siis kärutasid oma ratastega ringi. Teistest liiklejatest oli neil üsna ükskõik, jääd ette või ei jää, nemad sõidavad ikka otse edasi. Sellist suhtumist kohtab ka autoparklas, kus tõukerattavendi ja muidu jalavendi autosega segamini liigub. Nad reaalselt kõnnivad autole ette, nii et isegi ei vaata, kas ohtu on või ei.

Minu esimene ost oli nahktagi, mis maksis 80 zl ( u 20 €). Hiina riideid ostes on aga suur võimalus alaväärsuskompleksi tekkimiseks. Nad on nii väikesed mini-inimesed, et minusugused hiiglaseurooplased lähevad sinna vaid XXXL riideid ostma. Nende XL on võrreldav meie M suurusega.
Üldiselt aga on hulgiladudes raske vabalt ostelda, kuna tegemist on siiski HULGImüüjatega, st sa peaksid ostma ka hulgi. Üksikult müüsid asju väga vähesed boksid. Ja vähe sellest, et poola keel on niigi susisev ja arusaamatu, rääkisid hiinlased seda veel segasemalt. Omavahel suhtlesid nad hiina keeles, poolakatega poola keeles ja ostjatega kummalises segakeeles. Meie saime terve reisi jooksul suhelda nii vene, poola, hiina, inglise kui kehakeeles. Inglise keel, millega me oleks ainsana ideaalselt hakkama saanud, on nende jaoks täiesti arusaamatu. Ei oska ka poolakad ise inglise keelt. Õnneks on meil käed-jalad ja kalkulaatorid, mis numbreid näitavad.
Meie hulgikaup oli kolm pakki sokke, igas 12 paari. Kuna sokiikaldus tekib meie peres üsna tihti (põhjuseks näiteks õgardist pesumasin), on Poolast hulgi neid hea osta. 12 sokipaariga pakk maksis 10 zl, mis teeb 2,4 €. Ühe sokipaari eest 20 senti välja käia polegi vist nii suur kulutus, või mis? :)
Üldiselt piirdus meie hulgilaos käik u 100 zl kulutusega. Kaupa on nii, et silm ei hooma ja aju ei jõua järele, aga osta ei saa, juhul, kui kümmet ühesugust kingapaari ei soovi.

Kebabiputka

Puuviljalett

Lõunaks siirdusime kebabiputkasse, mis nägi kummaline välja, aga see kebab, mis sealt tuli, oli küll väga maitsev. Rauno ei võtnud, kuna tema ajas taga oma särisevat liha (mjasa grila), mida teises kohvikus müüdi. Valisin kanakebabi krõbedas lavaši meenutavas taskus värske salatiga. See oli tõesti nii hea, et ma sööks kohe veel. Magustoiduks soovitas ämm meil otsida üles puuviljalett, kus valmistatakse värskeid puuviljajääjooke. Mõeldud-tehtud. Värskest mangost ja purustatud jääst miksitud smuuti oli tõesti hea punkt lõunasöögile.

Mjasa grila

Kohvik, kus Rauno oma mjasa grilat tellida sai, oli veel kahtlasema väärtusega kui see hommikune. Põrand kleepis nii, et jala tõstmiseks pidi jõudu rakendama. Käsi ei julenud ka igaks juhuks lauale toetada. Küll aga oli särisev panniliha maitsev.

Selleks korraks oli meie šoping hulgiladudes tehtud. Kuna isal oli veel mõned kohad käimata, suundusime meie seniks autosse magama. Öö oli ju praktiliselt magamata. Väljas oli aga palav. Autotermomeeter näitas 27 kraadi sooja. Samal ajal, kui Elvas oli vihma sadanud 15 soojakraadi juures.
Kui isal kaup koos, suundusime edasi Varssavi piiril olevasse Centrum Jankisse. Vot see oli alles kaubanduskeskus. Isegi toidupood oli nii suur, et ettekujutuseks võiks kolm Prismat kõrvuti panna. Minu esimene H&M ost tuli sealt. Jalutasime päris pikalt ringi, kuni kõht tühjaks läks. Söögikohti oli seal ju ka kümneid, alates mäkdoonaldsist kuni suvaliste hiina toidu lettideni. Valisime viisakaima välimusega restoran Sphinxi ning minu õhtusöök sai juba minu moodi - grillitud lõhefilee aurutatud köögiviljadega, kõrvale pirakas latte (kohvinälg oli terve päeva juba tagumikust närinud). Sphinxi kõrval asus aga üks eriline magustoidulett Grycan. See nägi nii vastupandamatult ilus välja. Kõik need jäätised ja sorbetid, mis letis karpides, olid kaunistatud jäätises sisaldusvate koostisosadega, menüüd olid nii kaunilt disainitud ja kui ma sinna leti taha seisin, tundsin, et ma ei saa jätta jäätist ostmata. See oli lihtsalt paradiisliku välimusega. Valitud tiramisu jäätis oli enne hotelli suundumist ideaalne palava ilma jahutus ja mõnus preemia väsitava päeva eest.

Ja siis ma omaette arutasin, miks meil siin jälle jäätiseletid nii mõttetud ja tavalised välja näevad. Mul peab alati olema tohutu jäätiseisu, et ma Jätsijaamast läbi viitsiks astuda. Seal pole lihtsalt midagi erilist. Ainult raha oskavad küsida. Siis ma võin ju ka poodi jäätist ostma minna. Grycan oli aga täiesti ideaalne. Selline koht, kuhu ma läheks suurest ostlemisest turgutust saama. Kõik need kohvijoogid jm, mida nad seal valmistasid, olid nii võrratu välimusega. Ja ma ostaks jäätise või kohvijoogi ja imbuks ümmarguste laudade taga olevatesse valgetesse nahast tugitoolidesse ja mõtleks lihtsalt omaette, et ma olengi paradiisis :)

...

Feeling fat

Mu postitused ei ole enam kronoloogilises järjestuses. Ma peaksin tegelikult praegu kirjutama meie Poola reisist, kuid see lükkub hetkel edasi, sest ma ei saa jätta praegu mainimata, et ma tunnen ennast jälle hiiglasena. Kaalu on alates viimasest postitusest juurde tulnud ja ma saan sellest aru ka enesetunde järgi. Tea nüüd, mis see kurivaim süüdi on. Kas laupäevane pidu ja pillerkaar, Poola reis või see, et Viktor otsustas, et ma võiks rohkem valku ja vähem süsivesikuid hakata sööma (võttes arvesse mu trennikoormust).

Mu vanad püksid, mis mulle kunagi jalga ei mahtunud.

Valgud teadupärast on väga aeglaselt imenduvad ja raskestiseeditavad ja ega ilmaasjata ei ole valkude soovituslik osakaal päevas 10-15 %. Rämedalt trenniga takka andval inimesel võib valgu kogus olla suurem, et see aitaks lihasel taastuda, aga tavalisel väheliikuval inimesel on 25-30 %-list valguhulka võrdlemisi raske seedida.

No ja nüüd ma siis olen ka sel nädalal üsna vähe trenni teinud, kuna olin vahepeal Poolas ja siis pidasin arukaks kahe päevaga kohe neli trenni jutti lõhkuda. Täna oli küll juba veremaitse suus, sest ringtrenn killis korralikult. Aga kodujuustu ajan ikka kahe suu poolega sisse, trenn või mitte trenn.

Tegelikult ma ilmselt reageerin üle ja mõnesajagrammine kaalutõus ei ole ju maailmalõpp, aga mina tunnen ennast täpselt nii, nagu ma oleks 90-kilone. Ja iga volt ärritas mind täna. Kõhult ei ole need siiani kadunud, tõsi. See on koht, kust viimasena läheb. Esimesena kaovad ikka naiselikud kurvid ehk mu rinnahoidja korvisuurus hakkab juba A-le lähenema. 

Ma väga-väga unistan nüüd sellest, et mu paks tunne üle läheks ja kaal mõistuse pähe võtaks. Näis-näis.

Meanwhile, hüppasin täna jälle kaupsi toidumaailmast läbi ja kohe tee peale jäid mingid fäänsid kanepitoooted. Hinnad olid soolased (10 € kanti), aga etikett lubab magusat tulemust. 

Põhimõtteliselt on tegu toidulisanditega, mis annavad inimesele kätte ained, mida organismis vähevõitu. Tootevalikus olid kanepiõlikapslid, kanepiõli, kanepi kiudainepulber, kanepi proteiinipulber ja kanepiseemned. Õlidest saab kätte oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped, kiudainepulbrist vajalikud kiudained, mis on tähtsal kohal organismi puhastamises ja ainevahetuse kiirendamises ning proteiinipulbrist vajalikud proteiinid. Lisaks oli seal veel kirjas hunnik häid omadusi, mis tervist teevad.

Ostsin kiudainepulbri ja homsest hakkan tarbima. Just kiudainete omastamise vajalikkuse pärast soovitatakse tarbida palju juurvilju ja süüa võimalikult teralist leiba ning peenjahu asemel kasutada kliisid või täisterajahu. Mitte, et ma kõiki neid asju ei sööks. Aga tunnen, et kiudainetest ikka puudu. 

Sügis on ka kätte jõudnud. Väljas on külm.. prr, kui külm :/

Kaal 78,6

Väärt kraam

Ma pole üldse kirja pannud, mida ma reaalselt päeva jooksul söön. Seda on aga minult tihti küsitud. Muidugi veel tihedam küsimus on "Kas sa üldse sööd ka midagi???" Jaaaa, ma söön kogu aeg. Kuna minu töö on kliendipõhine ja ühe kliendiga tegelen kokku umbes 1,5 h, siis põhimõtteliselt söön ma pärast igat klienti midagi. Ja ma olen varem maininud, et mu päevakaloraaž ei taha kuidagi täis tulla. Nii ongi. Ma söön tõenäoliselt rohkem kui oma vana eluviisi juures, aga valikud on tervislikumad ja kõhtutäitvamad. Varem piisas mulle hommikusöögiks kahest võileivast (mis sinna peale läks, oli vahelduv, aga enamasti mingi sink ja juust) ja kohvist piima ja meega. Vahapalasid ei eksisteerinud ja lõunat sõin siis, kui aega üle jäi. Siis juhtuski tihti nii, et läksin pärast tööd veel söömata trenni ja õhtul koju jõudes istusin peadpidi külmkapis ja kahmasin kõike, mis ette juhtus. Kaloraažilt ei pruukinud need toidukorrad olla suuremad kui praegu, aga koosnesid valedest valikutest.

Niisiis. Praegu on minu lemmikhommikusöök piimakohv koos ülimaitsvate täisteranisupätsidega, millele lisan veel 150 g piima. Kuna need pätsid on võrdlemisi maitsetud (eriti veel inimestele, kes on harjunud suhkrut ja soola suurtes kogustes tarbima), lisan sinna veel ühe banaani või jagan pooleks mõne muu puuviljaga, nt kiivi ja mustikad-maasikad-vaarikad on ideaalsed kaaslased. Lisaks panen 1-2 tl kookoshelbeid juurde, et ka kasulikud rasvad hommikusöögist kätte saada. Muidu koosneb kogu hommikusöök peamiselt süsivesikutest. Aeglastest.
Ma olen andnud oma nisupätse inimestele maitsta ja üldiselt kirtsutavad nad nina, et need pole üldse magusad. Ei peagi olema! Puuviljad lisavad magususe ja rohkem polegi vaja.
Inimeste maitsemeeled on suhkru ja soolaga lihtsalt nii ära hellitatud ning tihti juhtub, et kui mina süüa teen ja keegi sööb, lisab ta veel kamaluga soola mu söökidele. Rauno õnneks seda väga enam ei tee, hakkab ka magedamate maitsetega harjuma.

Esimene vahepala koosneb mul tavaliselt ilusast suurest võileivast. Kui mu vanaks jäänud mälu mind hommikuti alt ei vea ja ma võikut koju ei unusta. Sellisteks juhtudeks on mul töö juurde varutud karbiga mandleid ja päevalilleseemneid. Kui tõesti midagi kaasas pole, saab vähemalt neid närida. Mandleid jm pähkleid kulub peotäis, see on u 20-25 g.
Võileib aga koosneb mul tavaliselt kahepoolsest palaleivast (minu lemmikuks on saanud saibipala ja Fazeri must taskuleib), sinna peale määrin Philadelphia 5% toorjuustu, mis on minu külmkapis juba asendamatu toode; midagi rohelist (jääsalat, frillice, lehtsalat vms); kaks viilu kalkunifileesinki (Maks&Moorits) ja veel kas juustu (kindlasti 10%-line), kurki-tomatit või muna.
Väga hästi sobivad vahepalaks ka Alpro Soya sojadesserdid. Kuna ma olen ikka korralik magusasõber ja kookidest-tortidest võin suu puhtaks pühkida, siis need on minu suhkruasendajad. Üks dessert ja sinna sisse 1-2 sl päevalilleseemneid.

Lõunasöögi söön alati väljas. Kuna meil puudub töö juures toidu säilitamise ja soojendamise võimalus, siis kappan Kristiinesse oma lemmikuid mekkima. BabyBack kostitab mind oma oivalise peakokasalatiga (jääsalat, marineeritud sibul, tomat, sink, kanafilee, muna, riivjuust - saiakuubikud ja koorekaste igal juhul välja), Da Vinci kohvikus valmistatakse mulle parimat grillitud lõhet grillitud köögiviljadega, Brezzas valin tavaliselt punase karrikastme kanaga ja sinna juurde basmati riisi. Kuna Brezzas valmistatakse ka väga maitsvat sushit, siis olen aeg-ajalt ka selle lõuna lõksu langenud.
Meil on maja taga ka sööklastiilis kohvik, kuhu lähen vaid viimasel vajadusel ja ajapuudusel. Sealsed söögid on minu jaoks lihtsalt liiga "kodused". Kartul, kaste ja sealiha. Värske salatiga koonerdavad nad ka. Nii et seal süües valin tavaliselt mingi supi, sest kartulit ma koos lihaga ei söö ja kui ma peakski ainult liha ja salati valima, siis see liha on enamasti ikka sealiha, mille järele mul ka väga ei isuta.

Aeg teise vahepala jaoks. Enamasti langeb teine vahepala ajale enne trenni. Seega jälgin, et see saaks söödud u 1-1,5 h enne trenni. Viktor soovitas mul alguses juba enne trenni õuna süüa, kust saan kätte vajalikud vitamiinid ja kiudained. Nii et üks õun on kohustuslik. Vahel lisan sinna juurde murakamoosiga väikese kodujuustu (siis peab aga jälgima, et söömise ja trenni vahe liiga lühike ei oleks), vahel mandleid, vahel söön üldse ühe banaani. Kõik sõltub mu eelnevatest päevastest valikutest. Tavaliselt on mul sellel kellajal lõunast veel kõht üsna täis, nii et eriti toekamat vahepala ma sisse suruda ei jaksa. Ja siis ei jaksaks ma ka trennis midagi teha.

Õhtusöök. Kuna ma lõpetan trenni tavaliselt 20:30 paiku, siis õhtusöögid on üsna hilised. Tavaliselt jäävadki kellavahemikku 20:00-22:00. Maha murda see müüt, et pärast kella 18 ei või süüa! Oluline on, et umbes paar tundi enne magamaminekut enam ei sööks. Minu puhul oleks täiesti välistatud pärast kella kuut mittesöömine, kuna ma olen sellel ajal veel tööl või trennis ja jääks lihtsalt nälga. Nii et iga inimene peab leidma endale parima võimaluse õhtusöögiks.
Minu õhtusöögid koosnevad trennipäevadel valgurikkast salatist, mittetrennipäevadel juurikatest ja millestki lihalisest. Või lihtsalt mingist kodusemast toidust. Sest mittetrennipäevadel ma söön kellaajaliselt varem, siis luban endale ka mitte liiga kerget õhtusööki. Kaloraažilt jäävad õhtusöögid 200-350 kanti.
Salatisse panen aga 4%-list kodujuustu u 75-100 g, 3-4 viilu kalkunifileesinki ja kõike värsket, mida hing ihaldab. Soola ei pane. Sink on juba piisavalt soolane.

Kohvi joon päevas 2-3 tassi. Tavaliselt ühe hommikul ja ühe lõunal. Vahel juhtub, et ühe ka enne trenni.
Aga vesi on kõige olulisem. Ma ise olen vee joomises veel natuke laisk, aga mida rohkem vett, seda parem. 1,5-2 l oleks selline ilus tulemus, minul jääb päevane kogus 1-1,5 l juurde.

Nii et viis korda päeva süüa, palju vett ja liikumist! Idee on lihtne, teostamine alguses rõveraske - emotsioonid kõiguvad nagu rasedal naisel ja vahel tundub ettevõtmine nii mõttetu ajaraiskamine. Ajaga muutub kõik lihtsamaks, sest maitsetega harjub ja tervislikud valikud tulevad varsti tuba alateadlikult.

Kaal 78,2

Hirmudest lahti

Eilne õhtu kujunes päris mõjusaks mõttevälgatustest koosnevaks kirjavahetuseks. Ma olin home alone (kallis abikaasa lasi õhtuks rihma lõdvemaks ja läks meie sõpradele külla). Ise aga olin pisut tõbine. Hommikust peale oleks mu kurgus nagu meetrine siil elanud ja viimased kaks tööd tegin juba iivelduse ja külmavärinate saatel. Koju tellisin takso, mille juht pidas loogilisemaks mind maja taha ootama minna, mitte maja ette. Makes sense?? Ootasin teda jaheda sügistuule käes ligi 10 minutit. Ei, mul ei olnud jopet ega mantlit ega midagi seljas. Mul pole lihtsalt enam sügiseks midagi selga panna, sest kõik mantlid on mu seljas nagu kartulikotid. Ja nii pean ma esialgu kampsunite ja pintsakutega läbi ajama, kuni ostlema saab minna.

Rüüpasin gripiteed mee ja sidruniga ning muuseas taipasin, kui vajalik on minu jaoks Viktori olemasolu (ja ma polnud gripiteest uimas). Ma mõtlen iga päev hirmuga sellele, et mis siis oleks saanud, kui me poleks aastaid tagasi tutvunudki. Kui ma polekski toona MyFitnessiga liitunud... Milline ma praegu oleks? Selline, nagu seal eilses kaalusaates? Ei jaksa rattagagi sõita. Neid tundeid on raske sõnadesse panna, kuna need on nii suured, et ei mahu minu sisse äragi. Tema on minu selgroog kogu selle projekti ajal, ta on sõber, mentor ja kriitik ühes isikus. Ta on mu toitumisspetsialist ja treener ühes isikus. Ta hoolib, ta õpetab, ta julgustab, ta usub minusse. Kui ma olen endasse usu kaotanud ja tunnen, et ei saa millegagi hakkama, jätkub temal alati minusse usku. Ta teab, et ma olen tugev ja suudan asju korralikult lõpule viia, isegi kui ma seda ise teinekord ei tunne. Ta vabastab mu hirmudest ja motiveerib. Paremini ei oskagi kirjeldada. Mitu ühes komplekt!


"Hirm on meie suurim vaenlane," ütles mulle üks klient, kellele vaatan alt üles. Ta on elus palju saavutanud ja suutis mindki tööalaselt motiveerida muutusi sisse viima. Hirm takistab meil tegeleda asjadega, millest unistame. Hirm ebaõnnestumise ees, hirm halva mulje jätmise ees, hirm inimeste arvamuse ees, hirm hirmu ees. Kui me kardame, kas siis peakski elu koosnema päevade viisi vatiteki sees istumisest ja surma ootamisest? Ka mina kardan. Kardan pilte üles panna, kuna ei tea, mida inimesed minust arvavad. Kardan blogisid avaldada. Kardan trennis kangile raskust juurde panna. Kardan kõnnitrenni ajal sörkima hakata. Kardan tööl lõunapause pikemaks venitada. Mida iganes. Kivisaarel on hommikuprogrammis alati kombeks tsiteerida iidseid Tõstamaa vanasõnu, mul on ka üks. "Elu algab seal, kus lõpeb sinu mugavustsoon."

Eilne kirjavahetus sundis mind oma blogi natuke reklaamima. Ja tõesti, mis see mulle halba teeb, kui inimesed loevad, kui palju ma enne kaalusin ja kui palju nüüd. Kas ma tõesti pean hoolima sellest, mida inimesed arvavad? Kas ma teen seda kõike nende pärast? Ei.
Pigem peaks minus tekkima lootus, et olen blogi laiemale üldsusele avaldamisega kellelegi teene teinud, kedagi motiveerinud, innustanud, kellelegi eeskuju olnud. Ja ehk näevad inimesed ka, et kaalulangetamises või enda vormiajamises ei ole mitte midagi võimatut. See kõik on võimalik, kui ise väga tahta. Mul endal on küll üsna raske sellist asja veel uskuda, aga kui minu läheduses kostub kommentaare mu visaduse kohta, siis oleks õigupoolest targem maha rahuneda ja edasi sammuda.

Kui vaid saaks selle nähtamatu vaenlase mingil moel igaveseks alistada. Senikaua, kuni hirm eksisteerib, hoian ma enda kõrval neid väheseid olulisi inimesi, kes iga päev mulle kinnitavad, et kartmiseks pole põhjust. Ja kümne küünega hoian.

Kaal 78,4

KAALKAALKAAL!

Kaalusaated, kaaluartiklid, kaaluprogrammid, kaalu-mis-iganes - viimased paar nädalat ma muud näinud ja kuulnud polegi. Minu ümber oleks nagu tekkinud mingi suur kaaluteemaline mull, mis kuidagi lõhkeda ei taha. Ja kas peakski?
Teema on ju äärmiselt päevakorraline juba viimased neli kuud. Aga tundub, et keegi või miski märkas mu motivatsiooni ajutist kahanemist ja tekitas mu ümber olukorrad, mis peaksid jõudu juurde andma.

Alustagem sellest, et ma oma kappi revideerisin ja reedesel istumisel seltskonnale oma suureks jäänud kottriideid demonstreerisin. Tegime pilte ja ma tõmbasin selga ühe imeilusa kleidi, mille kunagi aasta aega tagasi kaltsukast leidsin. Võrdlusmoment tekkis kohe eelmise aasta (2011) septembri algusega, kui Milli käis Tallinnas, me ennast lille lõime ja Venusesse hullama läksime. Peole eelnes pikem fotoshuut, millest üleslaadimiseks olid kõlbulikud umbes kolm pilti. No ma olin paks, seal pole midagi enam salata. See oli hirmus. Ma vaatan neid pilte praegu ja ei saa neilt silmi. Kuidas ma ometi ei näinud???

Panin täna kleiditransformatsioonist pildi ka üles, kuigi olin kahtlevalt meelestatud. Viktor julgustas mind seda tegema, pidavat motti juurde andma. Inimeste vau-kommentaare oli vahva lugeda, aga teades, et mul on soovkaaluni veel 10,5 kg minna, ei tekitanud see minus just erilist uhkusetunnet. Lihtsalt.. pildil on juba vahe märgata, muud midagi. Pigem ootan ma nende piltide avalikustamist, mis tekivad siis, kui ma olen seal, kuhu püüdlen. Siis ma võin uhkusega võrdlevaid pilte esile tuua ja inimeste kommentaare õgiva pilguga lugeda.

Siis eile lugesin lõpuks läbi Naistelehe, mis juba reedel tegelikult postkasti potsatas. Ilmselge ajapuudus või mille iganes puudus ei lubanud mul ajakirja enne eilset lugeda. Jõudsin peakirjani, mille esimesed sõnad olid "25 kilo". Nii, taas mingi kaalulangetusjutt (seda juhtub Naistelehes tihti). Pilti nähes aga pidin üllatusest püksi tegema - see oli ju minu kunagine klient, kes seal ajakirjas nii ilus välja nägi. 25 kilo kergem ja õnnelikum. Ma lugesin kohe õhinaga artikli läbi ja tundsin iseenda ära. Kaia jutt oli samal teemal nagu minu jutt kõikidele, kes mu kaalulangusest vaimustunud - saladust pole! Polegi olemas mingeid imenippe, ainult clean eating, puhas ja tervislik toit ning parasjagu liikumist.

Ja siis.. täna juhtusin televusserist nägema mingit kaalusaadet (ameeriklased ja britid ikka armastavad kaaluteemalisi tõsielusarjasid kokku klopsida) "Kilodele tuld!". Selles saates oli koos elav paar - mees ja naine, kelle toitumisharjumused olid šokeerivad. Liikumisharjumustest pole mõtet rääkida - neid polnudki. Naine pidi ära minestama, kui ta veloergomeetril etteantud ühte miili väntama pidi.
Ma vaatasin lihtsalt suurte silmadega, mida nad sisse sõid ja mis nende külmkapis leidus. Ainult transrasvad ja tühjad kalorid. naine pani hommikuti kohvi sisse kolm teelusikatäit vaniljekastet, mille üks teelusikatäis andis juba 40 kcal. 100 g õuna annab umbes samapalju pluss hulga vitamiine ja kiudaineid, mida vaniljekastmes pole. Kõik on kinni valikutes. Sa võid valida, kas sööd 500 kcal eest mäkki või lõhevormi köögiviljadega. Tselluliidi tekkimist ei saa lõhe kaela ajada :)

 Varsti ootab mind ees uus Jawoni test. Praeguseks on kaks tehtud ja Natalja Kiivikas, kelle juures testi teen, oli eelmistest tulemustest positiivselt üllatunud. rasvaprotsent oli ainult natuke üle normi ja maha läinud kaal oli enamikus langenud ikka rasva arvelt, mitte lihase. Just nii, nagu peabki. Ta kiitis mind väga ja see andis tohutult jõudu edasi minna. Aitäh, Natalja!

Jah. Ma olen üks tänulik inimene. Ja kui mina juba tänama kukun, siis hoidku alt inimesed, kes on seda kuhjaga väärt. Mu kõrval kõnnib ingel, kes on viimaste kuudega saanud minu jaoks maailmaoluliseks. Kellest ma tean, et ta hoolib minust piisavalt, et mitte lasta mul vana sissekaabitud rada uuesti talluma hakata ja kes on mu tugipost, no matter what. Kaabime aga uue raja sisse ja tallumise asemel paneme tossud jalga ja jookseme :)
Aitäh kaalusaadetele, artiklitele, juttudele, kiitustele, kaaluinimestele ja kaalule ka, et mulle jälle hoo sisse tõukasite. Need peavad meie ümber eksisteerima, ainult šokiteraapia paneb liigutama. Erandeid on ka, aga need just kinnitavadki reeglit. Rohkem kaaluteemat! Nõrkemiseni!

Kaal 78,5