Kõik ei saagi alati ilus ja roosiline olla. Eriti veel minu elus. ERITI veel siis, kui on vaja oma kehaga tegeleda. Sellest on kõik mind ümbritsevad inimesed juba aasta eest aru saanud. Ühest olen minagi aru saanud - ükskõik, mida ma endaga teen või ei tee, ma ei ole siiani päris rahul. Mu süda unistab millestki ideaalsest, milleni mul võib-olla pole võimalikki jõuda, mu mõistus püüab südamel järel joosta ja midagi selle heaks ära teha, aga keha töötab täiesti omas suunas. Ja nii tekivadki raskused, nõrkushetked, loobumistunded, pisarad jm, mida ei saa eriti mugavaks ja heaks pidada. Ma kuulun siiani nende 96% naiste hulka, kes pole oma kehaga rahul. Suvi on sellele veel hävitava põntsu pannud ja mu jaks on lihtsalt otsa saanud.
Midagi teha ei ole, ma olen ennast täiega käest lasknud ja rajale tagasi punnimine ei ole sugugi enam mingi naljanumber. Nalja polegi. Olen ilmselt oma suures unepuuduses keha nii vägevasse väsimusse viinud, et see ei viitsigi midagi muud peale söömise teha ja magusaisud suurenevad iga päevaga. Iga päev võitlen jälle aina rohkem ja nii mõnelgi päeval annan alla ja kiusatustele järele. Ma olen siiski tugev ja püüan igasugust mõttetut jonnimist vältida, kuna tean ju ise, mida ma teen või tegemata jätan. Pigem keskendun endale ja otsin igalt poolt võimalusi oma puuduolevaid unetunde järele magada, küll siis trennitahe ka tagasi tuleb. Ja kui trennitahe on tagasi, loksub toitumine automaatselt paika.
Paar päeva tagasi ehmusin enda mõtete peale ära. Kes küll oli see vägev noor naine, kes nii palju kilosid seljast viskas? Mina see küll ei olnud. Kust ta oma tahtejõu küll leidis? Mismoodi ta sellega hakkama sai? Mina ei suuda paarist kilostki lahti saada, aga tema koorem vähenes peaaegu 30 kg võrra. Kuhu ta jäi? Miks teda minu sees enam ei ole? Miks mul sellised mõtted üldse pähe tulid?
Viktorile seda mokaotsast mainides ehmus temagi. Järgmisel trennipäeval ei suutnud ta ikka veel uskuda, kuidas ma niimoodi üldse mõelda võisin. Mis toimub, Britta? Jälle hakkab peale? Hakkabki. Jälle pean enese peegelpildist otsima lahendusi probleemidele, mis kunagi juba lahendatud said. Jälle pean ennast analüüsima ja uuesti avastama selle jõu, mis eelmise aasta kevadel mu suurtele tegudele sundis. Nii palju tahaks ju endaga veel ära teha ja minus peitub kogu maailma potentsiaal, et soovitu ellu viia.
Ja mida ma iial ei tohi unustada - ma olen ju nii paljudele eeskujuks! Olen suve jooksul selles küll kahtlema hakanud, aga ma luban, et kui oma üleväsimusest võitu saan ja tavapärasesse sügisrutiini tagasi imbun, ilmub eeskujulik Britta taas välja.
Suvi lihtsalt on minu nõrga iseloomu raske proovikivi, aga iga päev on uus võimalus. Ennast vihates ei jõua ma kuigi kaugele, nii et võtan oma nelja lisandunud kilo kui õppetundi. Võib-olla ei õpi ma ka järgmisel suvel tehtud vigadest. Võib-olla ka mitte ülejärgmisel. Aga tuleb aeg, kus ma oskan oma vigu väga hästi hinnata ja neist õppides teistmoodi käituda. Vähemalt ma loodan nii. Küllap aeg näitab, mida vägevat sügis-talv mu teele pillub.
