Suvi juba läbi

20. august 2012

Kuhu see aeg küll tõttab, ma ei tea. Või asi on pigem selles, et meie tõttame nii kiiresti edasi-tagasi ühte ja teise kohta, et ei märkagi, kui sügis juba uksele koputab. Jah, august hakkab läbi saama. Sügis ei ole armuline ja ei luba suvesoojal meid enam hellitada. Kaks ja pool kuud, kui ma pole ühtegi blogipostitust teinud, on möödunud tormiliselt. Kõige olulisem torm oli ehk see, et ma abiellusin vahepeal. Vahetasin nime ja pisiosa identideedist. Pulmad läksid suurepäraselt, närvi oli palju, rõõmu oli palju, nuttu oli palju, kauneid hetki oli palju ja ilusaid sõnu oli palju. Rahvast oli ka palju. Ohh.. ainult üks suur ilus mälestus.

Mis puutub aga kaalulangetamisse, siis vähe sellest, et mu pulmakingad mulle vahepeal suureks jäid, ei olnud ka mu abielusõrmus õigesse sõrme enam paras. Tseremoonia ja peo ajal pidin sõrmust vägisi teiste sõrmede abil kinni hoidma, et see mul käest ära ei kukuks. Järgmisel päeval panin sõrmuse hoopis vasaku käe keskmisesse sõrme ja otsustasin, et enne aastalõppu kullassepa juurde ei lähe. Muidu hakkangi neil püsikliendiks, kes iga kuu aja tagant jälle sõrmust väiksemaks teha tahab.

Emotsionaalselt on viimased kaks kuud möödunud... ka tormiliselt. Kuna pulmailu röövis emotsioonidest enamiku, ei olnud mul aega põdeda oma kaalu, toitumise või toidupäeviku ja selle täitmise pärast. Ma sõin nii, kuis juhtus ja millal juhtus ja see sai saatuslikuks.
Viimased kuu aega kuni eilseni elasime Heleni juures, kuna meie kodus elas kolm ehitusmeest ja sinna me lihtsalt ei mahtunud. Sealne elu aga muutis mind väga vabaks ja terve see kuu aega seisis mu kaal ühe koha peal ja kokku langes vast 400 g. Jah.. nädala normi venitasin kuuajaliseks. Pole vist eriti eeskujulik.
Muidugi pattu sai palju tehtud. Pärnu tripp ja friikartulid, pulm ja imeline tort, Heleni kodu ja kummikommid, Heleni võrratu ahjuliha ja kotletid jne jne. Trennis käia oli juba piinlik. Vaata siis Viktorile otsa ja iga nädal ütle, et mul pole päevikut ette näidata, sest ma pole seda täitnud, kuigi ma pidanuks seda tegema.

Ja siis see saabuski. Krahh. Eelmisel neljapäeval. Lained lõid pea kohal kokku ja ma tundsin ennast kogu kõrvalehiilimise pärast reeturina. Jah, ma teen seda ainult enda jaoks, mitte kellegi teise, aga... on inimesi, kes elavad mulle tohutult kaasa ja kiidavad ja nimetavad mind juba eeskujuks (kuigi see on küll liialdus) ja ma tunnen, et ma olen lisaks endale ka neid reetnud. Neljapäeval raiusin kolm tundi trenni teha ja viimase tunni ajal olin ma juba nii närvis, et oleks mõnd tibi saalis hea meelega kangiga visanud. Närvis kindlasti ka sellepärast, et Viktorile polnud mul jälle midagi ette näidata. Rääkisime sel teemal pikalt. Ma läksin koju (Heleni kodu oli juba ka meie kodu) ja marsasõit kujunes nutuseks. Ma lihtsalt tundsin ennast nii halvasti, et ma ei suuda hetkel neid emotsioone isegi kirjeldada.
Ometi sõin ma viis korda päevas, nagu ikka, aga ma lihtsalt ei viitsinud oma päevikut täita. Nagu see oleks maailmaraske ülesanne.

Njah. Selliseid hetki ikka esineb. Kes iganes taolist asja läbi teinud, teab. Kes pole range kaalulangetusega iial tegelenud ja näeb alati ilus välja nagu igihaljas kuusepuu, ei saa sellest aru ega hakka iial aru saama. Kõik tundub neile liialdusena ja nad arvavad, et liigne põdemine kahjustab tervist. Ja siis ma lõpetan kindlasti anorektikuna, kuna põen iga ampsu pärast, mida sisse söön.
Aga see pole nii. Ma ei muretse söögi pärast. Ma hoian ennast tagasi selleks, et lõpuks ideaalkaalus olles toitu tõeliselt nautida, ilma et ma peaksin muretsema, kumba kannikasse see torditükk nüüd maandus.

Eile saime oma koju tagasi. Tegelesin täna terve päev koristamisega, et korter jälle elatavaks pinnaks muuta ja muuseas revideerisin ka oma riidekappi. Pakkisin poole oma kapisisust kokku, et minna ja jagada need asjad laiali. Palju, oi kui palju oli neid riideid, mis mulle suureks jäänud. Kleidid, mida ma olen vaid mõne korra kandnud ja igasugused särgid-püksid ka. Panin jalga ühed püksid, mis "parematel päevadel" mulle väiksed olid ja nüüd üle puusade maha libisevad. Ma nägin välja nagu Karlsson, ainult propeller oli veel puudu.
Mis selle kaalulangetamise juures aga kõige imeikum - ma tunnen ennast ikka paksuna.
Riided on suureks jäänud, ma ostan poest juba M suuruses asju, kaalunumber kahaneb, piltidelt on kaalukaotus näha, aga enesetunne ei ütle, et ma olen 15 kg kergem. Loodetavasti on see ajutine nähtus ja ilmselt ei suuda ma uue minaga lihtsalt veel harjuda ja tunnen ennast ikka sama inimesena, kes ma olin tümikana.

Igatahes, garderoob saab varsti täiendust ja päevikut hakkasin ka uuesti täitma, nii et back on track ja otsejoones edasi!

Kaal 78,9 kg