Oh so many great things on the table

2. juuni 2012

Ehk siis ahvatlused ja kiusatused. Ma ei ole viimaste postituste jooksul vist tõesti mitte midagi positiivset dieediprogrammist suutnud kirjutada, sest kõik halvad asjad on ümberringi või ma lihtsalt ei oska häid külgi hinnata.
Tegelikult, kui positiivsest rääkida, siis panen selle kohe kirja, enne kui ära ununeb.
Miks ma selle kõik ette võtsin:
* Üle 20 kilo kergem tunne!
* Ilusad riided, mis mahuvad mulle vabalt selga, ilma, et ma peaks mingite voltide või sangade pärast muretsema!
* Teksapüksid!!!!!! Ma kavatsen neid ideaalkaalus olles osta vähemalt 50 paari! Heledaid, tumedaid, kitsaid, laiu, kulunud ja vähemkulunud, siniseid, punaseid, kollaseid, lillasid, whatever värvi, põlvpükse ja shortse, pikki pükse, terveid ja katkiseid pükse. Ooooooo, mu suurim ootus!
* Ei mingit kiusatust rõveda rämpstoidu järele, mis tekitab kehva enesetunde ja rikub tervist!
* Suved ja enesekindel rannas vedelemine. Kõht trimmis ja pepu prinkis, no kellele ei meeldiks sellisena rannas ringi patseerida.
* Jõud! Ohtralt trenni. Ma saan tugevaks ja ilusaks! Ja muuseas saan oma sooritusvõimet parandada!

Vot. Tuleb edit, kui midagi head veel meenub.
Praegu aga vana jama juurde tagasi.
Täna hommikul veetsin kaks tundi traumapunktis. Eelmisel teisipäeval kukkusin rulluiskudel heleda laksuga persetpidi mööda maad ja põrutasin oma paremat õlavart. Ei saanudki sellest enne aru, kui paari päeva pärast kätt küünarnukist tõstes õlavarde terav valu lõi. Määrisin küll Diclac geeli ja võtsin valuvaigisteid, kuid midagi ei aidanud. Trenni uhasin muidugi järjekindlalt teha, mida ehk poleks pidanud. Täna öösel igatahes oli valu juba eriti tüütav. Magamata öö ja torssis vihmane päev pluss hirm, et luu on katki ja põletikus. Käisin traumapunktis, tehti röntgen, sain palju oodata ja lõpptulemus - luu on terve, ilmselt sidekudede rebestus. Käsi peab palju puhkust saama ja ette tuleb võtta paarinädalane valuvaigistikuur. Samuti pean käega ringjaid liigutusi tegema, n-ö taastusraviks.
BodyPump jääb nüüd paariks nädalaks unustusse. Aga õnneks jalad töötavad. Nii et spinn ja jalutamine on sellegipoolest teema.

Selle nädalavahetuse veedame Assakul. Peame Elisabethil silma peal hoidma, sest Aita ja Ivo sõitsid Saksamaale ja Victoria klassiekskursioonile. Assakul käimine on minu dieediprogrammi kõige piinarikkam osa. Teistpidi võin vist väita, et kõige rohkem väljakutseid pakkuv osa. See on koht, kus ma saan ja PEAN oma iseloomu kasvatama. Ja nii kõvasti kasvatama, et valus hakkab.
Eile õhtul pärast trenni saatis Liisu sõnumi, et ma poest talle krõpse viiks. Nii ta siis sõi neid otse mu silme all, see lõhn mulle ninasõõrmetest sisse rändamas. Teisel pool elutuba on laud, lookas kommidest ja šokolaadist. Köögis on kausid täis imelisi küpsiseid. Mina võtsin oma tavapärase kodujuust-kurk-tomat-kanasink salati ja püüdsin mõtteid eemale viia. Aga tänanegi ei erine palju eilsest. Liisul oli poest uus krõpsupakki vaja. ja kindlasti oli see vaja juba autos lahti teha. Seal, kus ruum on väiksem ja lõhnad eriti aktiivselt levivad. Ooojaaa.. võib ainult ette kujutada, kui raske see oli. Selles mõttes tahaks ma juba koju. Oma tavalise rutiini juurde, kus ahvatlused mind ei kiusa ja mul on olemas kõik vajalik tervislikuks toitumiseks.

Kaaluda ma pole ennast saanud, siin pole kaalu. Nii et alles esmaspäeva hommikul saabub tõehetk.
Siis saab mu projektist 4 nädalat. Uskumatu! Ma pole kunagi nii kaua suutnud kaalujälgimisega vastu pidada. Ilmselt toidupäevik ja see, et kontroll iganädalaselt peal, on kõige suurem edasiviiv jõud.

B