Jepikajee! Ma pole veel kirjutanud tervisekõnnietappidest, kuhu ennast mässinud olen. Nimelt otsustas tubli aktivist Nele, et selgi aastal peab välja sportima minema. Ja avastas Eesti Energia tervisekõnni. Kogusime kokku 4 tüdrukut ning meie tiiminimeks sai Kõnnikad. Osalustasu oli veebruari lõpuni 25 eurot, mis pole 21 nädala eest kuigi palju makstud. Niisis 21 nädalat, igal neljapäeval erinevas kohas väike kõnnitiir. Esimesed kuu aega olemegi kõndinud. Nüüd aga otsusasin, et kuna kolmapäeviti toimuvad sama sarja jooksuetapid, siis käiks ma pigem kolmapäeval oma korda ette ära tegemas. Viimased kaks kolmapäeva kõndisime Heleniga rahulikus tempos, täna aga pidin üksi minema. Mõtlesin, et why not, prooviks joosta. Nii palju kui jaksab. Kui ei jaksa, siis jälle kõnnin. Alustasin oma trippi soojenduskõnniga u 500 esimest meetrit. Siis tõstsin tempo äärmiselt aeglase sörgi peale. Ja nii sörkisin, kuni raja keskel tuli selline energiaboost, et tõstsin natuke tempot ja nõksutasin pead ja käsi kõrvuskostuvale muusikale kaasa. Olin enda üle juba nii uhke ja laulude sõnad olid niiiiii motiveerivad, et ma mõtlesin: ära veel väsi, ei sa ei väsigi, sa jooksed lõpuni, et enda üle superuhke olla! Sisemine motivatsioon oli nii kõva, et ma ei pannud eufoorias tähelegi, kui juba finišis olin.
Kokkuvõte: teekond sai paraja pikkusega 3,6 km, aeg u 30 min, keskmine pulss 172, max pulss 189, kalorikadu 446.
Nii et jaaa... nädalavahetusel otsin jälle mingi mõnusa raja ja proovin veel!
No comments:
Post a Comment