Nonii. Ma pole nüüd jälle paar nädalat ridagi kirja saanud, kuigi olen sellele iga päev mõelnud.
Kuidas mul läheb? Ma ütleks, et kurta ei saa, aga liiga palju kiitma ka ei hakka. Ei ole ma veel rämpsulembusest jagu saanud. Eile isutas nii väga friikartulite järele, et mu pea tahtis plahvatada.
Kuna eilseks lubas ilmateade suurepärast suveilma (et oleks nagu aeg, tõesti!) ja juhuslikult oli Helen Tallinnas, siis otsustasime, et tõmbame ennast kuskile siruli ja praeme nii kaua, kui saab. Reedel olin just segaduses, et kui ma randa lähen, siis olen seal ju terve pika päeva ja mul pole võimalust korralikku lõunat süüa, mis ma siis tegema peaks. Tavalised rannaskäigud hõlmasid vanasti poeskäimist. Nimekirjas oli suur pudel vett, ajakiri või ristsõnad, puuviljad (enamasti murelid), küpsised, pähklid vms krõbistamiseks. Krõpsudega ma pole kunagi randa läinud, huvitav. Ilmselt sellepärast, et krõpsupakid on nii õhku täis ja võtavad kotis liialt ruumi.
Niisiis, reedel pärast hullu trennipiina (siiski mõnusat piina) küsisin kohe Viktori käest, et SOS on käes, mis ma teen. Laupäevases piknikukorvis olid seega isetehtud täisteratortillad - üks kanaga ja teine külmsuitsulõhega, kotitäis värsket kurki, õunu, karbitäis mureleid, kaks suurt pudelit vett ja igaks juhuks mu lemmikuks saanud sojadesserdid jaa mõned lugemata jäänud Naistelehed, mis kodust kokku korjasin.
Põhimõtteliselt nägi päevaplaan ette hommikul söögitegemist, Heleni autossekorjamist, Nõmme spordikeskuse poole sõitmist ja metsade vahel ekslemist (sest ma oskasin Trummi sõita ainult Mustamäe kaudu, aga me lähenesime Pärnu mnt poolt), teki murule laotamist, praadimist, söömist, praadimist, ujumist, praadimist, söömist, praadimist, praadimist ja kojuminemist. Sinna vahele mahtus hunnik juttu ja naeru ja ÜKS JÄÄTIS!
Jah. Eile oli jälle see päev (teist korda kuue nädala jooksul). See imeline päev, kus ma lubasin endale jäätist. Ma hakkangi neid ametlikult oma elu ilusaimateks päevadeks nimetama, sest see nauding, kui ma jäätise maitse suhu sain, oli kirjeldamatu. Ma lihtsalt mõmisesin terve aja suurest rahulolust ja tundsin, kuidas ma olen iga keharakuga väärt seda 65 grammi koort. Ilus hetk. Ja kui see läbi sai, ütlesin ma enesele teadvustamata: "Tahaks veel...". Aga teist portsu ma enam väärt ei olnud.
Eile hommikul, kui kaal näitas jätkuvat langustrendi, otsustasin jalga proovida lühikesi pükse, mille olin umbes viis nädalat tagasi endale Humanast leidnud. Need püksid läksid mulle tookord proovikabiinis jalga, aga nööp ei kinni ei ulatunud. Kuna aga püksid olid nii vahvad, pidin need siiski ära ostma, lootuses, et ühel päeval need mulle siiski parajaks saavad. Panin püksid jalga ja oh imet! läkski nööp kinni! No mis sa veel ootad, mu suunurgad venisid sõna otseses mõttes kõrvadeni ja ma keerutasin ennast meie "ajutise peegli" ehk teleka ekraani ees, ise õnnest kange. Kas see pole mitte maailma parim tunne, kui sul on kapis hulk riideid, mida sa ei kanna, sest need lihtsalt ei mahu sulle selga või enam ei sobi, kuna kaal on taevasse tõusnud ja päästerõngas permanentselt ümber vöö ilutseb ning ühel hetkel, kui oled endaga mõni nädal roppu vaeva näinud, lähevad need jälle vabalt selga, ilma et kuskilt pitsitaks, kakuks või suruks. Parim preemia tehtud töö eest.
Homme (18. juuni), saab täis kuus nädalat ja kaalunumber näitas täna 87,1 kg. Nii et hetkel olen ma lahti saanud 6,5 kilost! Palju õnne mulle!
B
No comments:
Post a Comment