Kontidest ja ärevusest

19. juuni 2012

Täna on imelik päev olnud. Me saime hommikul kokku oma pulmaemaga, istusime kolm tundi Kristiines ja panime pulmapäeva täpseid plaane paika. Uskumatu küll, aga reede on päev, kui pulmadeni on jäänud veel neli nädalat. Õudne-õudne-õudne. Ja kuna terve ennelõuna oli juba ärev ja närviline - seda küll mitte negatiivses mõttes - siis võis arvata, et see kandus ka järelejäänud päeva. Isegi Rauno oli täna ärev. Tantsutunnis ei saanud ta kuidagi oma keha liikuma nii nagu peaks ja kui temal ei tule välja, siis ei tule ka minul.
Igatahes sain ma kinnitust jälle sellest, et olen emotsionaalselt liiga mõjutatav ja lasen välistel oludel ennast liialt häirida. Asjad, mida ma kontrollida ei suuda, teevad mulle muret ja muudavad mind närviliseks ja tigedaks. Ma põen teiste inimeste arvamuse pärast ja kardan, mida keegi minu seljataga räägib. Ükskõik, mis teemal see ka poleks. Tuli üks keeruline ja psühholoogiline vastus mu muredele - ma pean vaatama peegelduse peegeldust, et asjadest aru saada ja ennast säästa. St kraapima välja kõik sügavamad kihid ja sorima natuke aega seal, et selgust saada. Keeruline, oi kui keeruline. Ühesõnaga on probleem minus ja ma pean lihtsalt maha rahunema.
Jah, suuresti on mu emotsionaalsus tingitud rangest dieedist ja sellest, et ma ei saa ennast enam söögiga lohutada. Aga hetkel, kui hakkab pihta üks eriti pingeline periood, ei ole mul üldse isu. Tänane päevakaloraaž jäi ideaalist ülikaugele - vajaliku 1900 asemel suutsin ma endale sisse süüa kõigest 1260. Ma lihtsalt enam ei taha süüa. Ma tahaks pigem magada.
Ma tunnen, kuidas ma tahaks probleemide ja pingete eest jaanalinnu kombel pea liiva alla matta ja arvata, et nii saavad kõik mured lahenduse. Jah, seda ma tahaks. Ma tahan vedeleda ühe päeva niimoodi voodis, et ma tõusen sealt ainult vetsuskäimiseks. Ainult sellisel juhul saaks ma tegeleda kõige tähtsamaga - iseendaga. Juurelda teemadel, mis minuga toimub ja miks midagi toimub. Korrata endale, et kõik läheb hästi ja kujutleda enda kõrvale kõige armsamaid inimesi. Unustada ära kõik mossitamised, tujud, turtsumised ja pahurdamised. Unustada ära söögi pärast muretsemine. See on üks suur asi, miks mu aju liiga palju tööd teeb. Ma muudkui arvutan ja kaalun, arvutan ja kaalun, juurdlen ja arutan, mõtlen ja kalkuleerin. No õudne. Minu jaoks on siiani väga raske raske toidukordi ette planeerida. Ma ei suuda siiani ennast kätte võtta, et õhtul järgmise päeva lõunasöök valmis teha. Mulle ei meeldi üldse sunniviisiline kokkamine. Ma tahan, et selle jaoks oleks aega ja tahtmist. Toitu peab valmistama kirega, mitte sellepärast, et lihtsalt on vaja. Ja nii ma vahel unistan, et mul poleks eluspüsimiseks midagi vaja peale vee. Vett juua on lihtne. Seda ei pea valmistama. Seda ei pea kellaajaliselt jooma. Ma ei pea arvutama, kui palju mingi lonks mulle kaloreid annab ja kas mu saadud toitained on tasakaalus. Ma ei pea vett kaaluma. Ma lihtsalt joon.
Jah, unistused unistusteks. Reaalne olukord on midagi muud.
Ma lähen igal õhtul magama teadmisega, et issand, ma pean homme jälle nii palju sööma ja ma pole isegi oma lõunaga midagi ette võtnud. Igal hommikul ärkan ma teadmisega, et ma pole siiani oma lõunaga midagi ette võtnud. Otsustan lihtsalt vooluga kaasa minna. Kahman külmkapist midagi vahepaladeks ja kihutan tööle. Ja tööl siis palvetan, et mul tekiks mingigi auk, kus ma saaks maratoonari kombel poodi joosta ja midagi lõunaks kokku kompunnida. Siiani on, jumal tänatud, õnnestunud. Õhtul löön oma toidud päevikusse ja palvetan jälle, et seekord tuleks vähemalt üle 1500 kcal täis. Mõni õnnepäev tekib, aga enamasti jääb päevakaloraaž siiski 1400-1500 vahele. Soovituslikust 1900-st on asi valgusaastate kaugusel. Siis avastan päevikust, et oo fakk, valgud jälle 100% ületarbitud, süsikaid ja rasvu liiga vähe. Teinekord avastan, ooo fakk, rasvad jälle 30% ületarbitud. Ja pärast seda ma lõpetan muretsemise, kuni saabub neljapäev. Minu tõehetk, kui ma nädalamenüü Viktorile ette söödan. "Mis see on? Mis too on? Miks seda palju? Miks toda vähe? Söö nii, söö naa! See on vale, too on vale! Aga kui kaal langeb, siis on kõik tegelikult hästi." Ja siis ma lähen koju, olen masenduses, sest ma olen kõik valesti teinud, mis siis, et kaal langeb. Ja mõtlen omaette, kuidas stress mind lihtsalt taguotsast närima hakkab. Ma saan aru, et ta püüab mind ainult aidata ja õigele rajale juhtida, aga vahel ma tunnen, kuidas ma tahaks teda millegagi visata. Millal kiitus tuleb? Millal präänikut jagatakse? Ma lausa kardan juba iga neljapäeva ja tahaks, et need minu märkamata mööda saaks. Et ma ei peaks enam kuulama, kuidas ma midagi valesti teen.
Ma olen talle siiski ääretult tänulik kogu kõva kontrolli eest ja ma loodan, et ta mõistab mind, kui ma talle vahel (loe: peaaegu igapäevaselt) oma rasket saatust kurdan ja andestab mulle, kui ma mõttes teda panniga viskan, sest ta on mulle jälle öelnud, et ma teen midagi valesti ja peaks hoopis teistpidi tegema.
Kui nüüd positiivsest poolest rääkida, st hoolimata ühest ämbrist teise astumisest, näitab kaal tõepoolest langustrendi ja keha näitab järjepidevat muutustrendi. Kondid hakkavad tulema. Ma kogu aeg katsun ennast igalt poolt ja avastan jälle mingeid uusi konte, mis polstrikihi alt välja hakkavad tulema. Nt lõualuu, rangluud.. isegi selgroolülisid on natuke juba tunda. Millal neid viimati näha oli, kurat seda teab :D

Kaal 86,8 kg.

B