Hirmudest lahti

Eilne õhtu kujunes päris mõjusaks mõttevälgatustest koosnevaks kirjavahetuseks. Ma olin home alone (kallis abikaasa lasi õhtuks rihma lõdvemaks ja läks meie sõpradele külla). Ise aga olin pisut tõbine. Hommikust peale oleks mu kurgus nagu meetrine siil elanud ja viimased kaks tööd tegin juba iivelduse ja külmavärinate saatel. Koju tellisin takso, mille juht pidas loogilisemaks mind maja taha ootama minna, mitte maja ette. Makes sense?? Ootasin teda jaheda sügistuule käes ligi 10 minutit. Ei, mul ei olnud jopet ega mantlit ega midagi seljas. Mul pole lihtsalt enam sügiseks midagi selga panna, sest kõik mantlid on mu seljas nagu kartulikotid. Ja nii pean ma esialgu kampsunite ja pintsakutega läbi ajama, kuni ostlema saab minna.

Rüüpasin gripiteed mee ja sidruniga ning muuseas taipasin, kui vajalik on minu jaoks Viktori olemasolu (ja ma polnud gripiteest uimas). Ma mõtlen iga päev hirmuga sellele, et mis siis oleks saanud, kui me poleks aastaid tagasi tutvunudki. Kui ma polekski toona MyFitnessiga liitunud... Milline ma praegu oleks? Selline, nagu seal eilses kaalusaates? Ei jaksa rattagagi sõita. Neid tundeid on raske sõnadesse panna, kuna need on nii suured, et ei mahu minu sisse äragi. Tema on minu selgroog kogu selle projekti ajal, ta on sõber, mentor ja kriitik ühes isikus. Ta on mu toitumisspetsialist ja treener ühes isikus. Ta hoolib, ta õpetab, ta julgustab, ta usub minusse. Kui ma olen endasse usu kaotanud ja tunnen, et ei saa millegagi hakkama, jätkub temal alati minusse usku. Ta teab, et ma olen tugev ja suudan asju korralikult lõpule viia, isegi kui ma seda ise teinekord ei tunne. Ta vabastab mu hirmudest ja motiveerib. Paremini ei oskagi kirjeldada. Mitu ühes komplekt!


"Hirm on meie suurim vaenlane," ütles mulle üks klient, kellele vaatan alt üles. Ta on elus palju saavutanud ja suutis mindki tööalaselt motiveerida muutusi sisse viima. Hirm takistab meil tegeleda asjadega, millest unistame. Hirm ebaõnnestumise ees, hirm halva mulje jätmise ees, hirm inimeste arvamuse ees, hirm hirmu ees. Kui me kardame, kas siis peakski elu koosnema päevade viisi vatiteki sees istumisest ja surma ootamisest? Ka mina kardan. Kardan pilte üles panna, kuna ei tea, mida inimesed minust arvavad. Kardan blogisid avaldada. Kardan trennis kangile raskust juurde panna. Kardan kõnnitrenni ajal sörkima hakata. Kardan tööl lõunapause pikemaks venitada. Mida iganes. Kivisaarel on hommikuprogrammis alati kombeks tsiteerida iidseid Tõstamaa vanasõnu, mul on ka üks. "Elu algab seal, kus lõpeb sinu mugavustsoon."

Eilne kirjavahetus sundis mind oma blogi natuke reklaamima. Ja tõesti, mis see mulle halba teeb, kui inimesed loevad, kui palju ma enne kaalusin ja kui palju nüüd. Kas ma tõesti pean hoolima sellest, mida inimesed arvavad? Kas ma teen seda kõike nende pärast? Ei.
Pigem peaks minus tekkima lootus, et olen blogi laiemale üldsusele avaldamisega kellelegi teene teinud, kedagi motiveerinud, innustanud, kellelegi eeskuju olnud. Ja ehk näevad inimesed ka, et kaalulangetamises või enda vormiajamises ei ole mitte midagi võimatut. See kõik on võimalik, kui ise väga tahta. Mul endal on küll üsna raske sellist asja veel uskuda, aga kui minu läheduses kostub kommentaare mu visaduse kohta, siis oleks õigupoolest targem maha rahuneda ja edasi sammuda.

Kui vaid saaks selle nähtamatu vaenlase mingil moel igaveseks alistada. Senikaua, kuni hirm eksisteerib, hoian ma enda kõrval neid väheseid olulisi inimesi, kes iga päev mulle kinnitavad, et kartmiseks pole põhjust. Ja kümne küünega hoian.

Kaal 78,4