Präänikute jagamise aeg

28. juuni 2012

Eile oli mul trennis ja pärast trenni nii palju mõtteid peas ja ma tulin vaat et jooksujalu koju, et saaks ruttu need kirja, aga no loomulikult oli eile ju jalgpalli poolfinaal ja kuidas ma jätan vaatamata Saksamaa võitluse itaallaste vastu. Saksamaa kahjuks kaotas 2:1 :(

Enivei. Eile oli ju neljapäev ehk kontrolltööaeg. Ma tõmbasin juba enne paberite ettenäitamist profülaktika mõttes kõrvad lonti ja näo mossi, et ma oma päevikus end liiga enesekindlana ei tunneks. No loomulikult ei andnud päevik mu kaloraaži kohta just rõõmsaid teateid, aga söögikorrad olid enamasti juba päris ilusad, heade valikutega ja alaneva kaloraažiga. Ehk siis mida õhtupoole, seda väiksemaks jäi toidukorra kaloraaž.
Ma olen suutnud ennast nüüd nii palju kätte võtta, et planeerin oma järgmise päeva söömised juba eelmisel õhtul valmis. Ainult siis näen ma täpselt, mis mu toitainete omastamisega saab. Kaloraaž ei tule nagunii täis, sellepärast ma ei taha enam isegi põdeda. See lihtsalt ei tule. Mul pole võimalik iga kahe tunni tagant ära süüa poolt elevanti. Ma söön täpselt nii, et mul saab kõht kenasti täis, et nälga ei jää, aga ägisema ka ei aja. Ja no mis teha - 1500 kcal on viimane piir.
Nii ma siis olen suutnud nii süsikate, rasvade kui valkude päevast osakaalu kontrollida ja just eelnev planeerimistöö on kõige selle aluseks.
Teisipäeval muidugi suure planeerimisega sõin sisse endale 1700 kcal. Ise olin jube uhke enda üle, aga hommikul kaalule minnes oli 200 g juurde tulnud. Vot siis kadus jälle igasugune tuju edasi minna. Miks ma punnin, kui midagi ei muutu? Eile hommikuks ei olnud ikka veel grammigi alla läinud. Kus on siin õiglus?
Eilne päev muidugi, mis pidi minu planeerimise järgi olema peaaegu ideaalne (kui kaloraaž välja arvata), läks lõpuks ikka tuksi. Kuna mul tekivad tööpäeva jooksul olukorrad, mis ei olene minust ja mille tõttu ma ei saa süüa nii, nagu päevik ette näeb, võivad tekkida olukorrad, kus mingi söögikord jääb vahele, eile siis teine vahepala, mis peaks olema u poolteist tundi enne trenni. Jah, see on paha-paha, aga teinekord lihtsalt juhtub ja ma ei saa sinna midagi parata. Ühesõnaga oli eile mu lõunasöök alles kl 16 paiku ja kuna ma ei jõudnud endale hommikul süüa kaasa teha ega osta, siis jooksin kiiresti pärast tööd Kristiine Delisse ja lasin endale kokku keerata ühe tervisliku tuunikalawrapi. Jumal tänatud Deli kohvikute eest! Nende poole tõmbab just see, et nad pakuvad wrapi valmistamist täisteratortillast ja ma saan ise valida, mida sinna vahele pista.
Eilne lõunasöök koosnes siis täisteratortillast, väikesest tükist mozzarella juustust, hunnikust jääsalatist, tuunikalast, paprikast ja jalapenodest. Kastet ma juurde ei palunud, kuna need üldiselt sellised patused peidetud kalorid. Kõht sai meeldivalt täis, jälle ja kaloreid 250 kanti. Lõunasöök võinuks küll natuke toekam olla, aga ma poleks ilmselt trennis midagi jõudnud teha, kui ma oleks rohkem söönud. Liiga vähe aega oli jäänud ja seedimist kahjuks vändast kiiremini tööle keerata ei saa.

Aga.. kõige tähtsama juurde. Et siis präänikud. Kuna ma olen ikka selline jonnipunn ja ilmselt mitte keegi pole veel näinud, kuidas ma 8 kaotatud kilo üle õnnelik olen või üldse midagi positiivset kuskil endast välja paisanud, siis Viktor küsis mu käest eile juhtumisi, et kas sa nagu midagi positiivset ka asjas leiad. Ohohohohohohoo. Hr Reaalsus tuli tagasi. Truth hurts, taaskord. Kui ma oleks samal ajal püsti seisnud, siis ilmselt selle küsimuse peale oleks ma põlvenõrkusest külili kukkunud. Siis ma selgitasin talle, et mina eriti suurt muutust ei näe ja kuna kogu see protsess on tõesti mu jaoks piinavalt raske, siis negatiivne jääb paratamatult paremini meelde. Mul tuleb tööl klient kliendi järel salongiuksest sisse ja esimene asi, mida nad ütlevad: "Oii, sa oled nii väikseks jäänud!" või "Oii, sind peab lausa kaks korda vaatama, nii hea näed välja!" jne. Aga ma ei oska neile peale läbi pomina tulnud aitäh-i midagi kosta. SEST MINA EI NÄE JU MIDAGI!!!
Ainus, mida mina näen, on kaalutabelis kahanev kaalunumber ja see, et vanad väiksed riided hakkavad parajaks saama ja uuemad riided hakkavad suureks jääma.
Ma saan komplimente igast suunast ja kõik kiidavad, kui tubli ma olen. Aga mina tunnen, et ma olen kiitust väärt mitte 8 kg kaotamisel, vaid siis, kui ma olen jõudnud sinna, mille poole püüdlen. Alles ilusa 68 kg juures ma võin öelda, et nüüd ma olen kiitust väärt ja nüüd olen ma hakkama saanud kõige sellega, millest ma peaaegu 10 aastat unistanud olen - ilusa minaga!
Aga jah, ka hr Reaalsus ise märkas, et midagi on tõesti muutunud ja ütles, et ma olen väga tubli. Enne trenni on kiitus tõesti mõnus jõuallikas. Tuju oli kohe hea, trennis pingutasin täiega ja kahes trennis kaotatud 1550 kcal peale võisin küll rinna kummi ajada. Pärast trenni kaalule astudes oli ka 300 g kadunud ning täna hommikuks veel 100 g. Nädalanorm 500 g on nüüd täis ja ma ei pea enam muretsema, et ma liiga vähe alla võtan.
Seega, Brittakene - vähem muretsemist, rohkem rõõmustamist!
Ma ju saan sellega hakkama. Kõik teavad seda. Mina tean ju ka, kuigi vahel unustan selle teadmise. Ja jõuludeks olen ma juba täiesti uus inimene, füüsiliselt heas vormis ja ideaalses kaalus.

B