Need suured lemmikud neljapäevad

21. juuni 2012

Pealkirjas kõlab irooniat. Tugevalt. Ma kardan neljapäevi. Need on päevad, kus ma löön oma toidupäeviku letti ja võtan vastu kõik, mis vastu võtta saab, otse näkku, ilustamata. No enamasti on laskemoonaks muidugi kriitika.
Suurest isutusest oli eile hommikul kaal veel 600 g maha läinud, nii et kahe päevaga olin ma juba 1,1 kg alla võtnud. Ühtepidi rõõmustasin ja hõiskasin sellest ka Maritile (nii kiiret kaalulangust pole ju olnudki veel, et kahe päevaga nädala norm täis tuleb), teistpidi olin hirmul, et äkki tuleb tagasi. Siiski käitusin ma oma toitumisega täpselt nii nagu alati. Midagi erilist ma ei muutnud, kuna ma ei suuda siiani ennast ajutegevuseks kokku võtta.
Õhtul aga läksime Heleniga oma kohustuslikku tervisekõnnitiiru tegema. Kuna Nele puhkab praegu palmi all, siis meie oleme tiimi kohusetäitjad. Tegime rahulikku kõndi ja osa maad sörkisin tal kõrval. Suutsin pulssi isegi 125 peal hoida, mis tähendab, et jooksutrennid alaku. Kui ma suudan pulssi hoida 130-150 vahel, on jooks ok.
Helen aga kutsus meid õhtul külla. Tegime seal sauna ja mehed võtsid õlut ja minul muidugi oli õhtusöök söömata. Mehed käisid enne hiinakas ja kuna ma tean, et hiina toit on äärmiselt rasvane ja suhkru- ning soolarikas, siis palusin endale tagasihoidlikult köögiviljadega kevadrulle tuua. Sõin neist kaks ära ja juba tundsin süümekaid. Siiski, laual oli veel niiiiii palju häid asju ja ma ei suutnud vastu panna veel teravatele kokteilkurkidele, vinnutatud kanafileele ja arbuusile. Noh.. õhtusöögi kogus tuli päris paras ports. Suurem kui tavaliselt. Hiljem tundsin veel suuremaid süümepiinu ja ma lausa tajusin, kuidas need kevadrullid mulle tagumikku voolavad. Üks ühte kannikasse ja teine teise. Vupsti!
Hommikul ärgates jooksin kohe kaalule. Ooooo fakkkk, seda ma kartsin - 900 g juurde tulnud. Süda hakkas kloppima ja ma tundsin, kuidas ma tahaks kuskile peitu joosta ja sealt mitte väljuda enne, kui kaal tagasi alla on läinud. Mis kõige hullem - täna on ju neljapäev. Ma pidin kõik selle koos oma toidupäevikuga, mis niigi oli äärmiselt ebatäiuslik, Viktorile ette söötma.
Terve päeva põdesin töö juures, kõhus keeras ja ma tundsin, nagu ma oleks mõrva sooritanud. Karm mõelda, aga ma pole kunagi nii suurt süüd söögi pärast tundnud. Eriti veel kahe kevadrulli pärast. See oli kohutav tunne. Ma olin enda peale nii pahane, et ma ei suuda seda kirjeldadagi. No kuidas ma ometi ei mõelnud kaks sammu ette.
Viktor jõudis klubisse tavapärasest hiljem ja ma ei jõudnud talle päevikut näidata. Küll aga tunnistasin talle ausalt üles, mis patuga ma hakkama olen saanud, ja et kaalu on ka juurde tulnud. Ega see vastus just selline rõõmsanoodiline ei olnud. Pärast seda lühikest ja ebameeldivalt piinlikku vestlust olin ma enda peale veel vihasem. Jumal tänatud heade trennide eest. Ma lammutasin kahes trennis ikka nii korralikult, et mu jalad olid pärast kahetunnist rapsimist nagu makaronid. Ma olin oma ratta peal ja sõitsin ennast sõna selle kõige otsesemas mõttes rihmaks. Ja kui venitamine algas, tekkis nii suur pingelangus, et ma tundsin eriti suurt nutuklompi endal kurgus. Ma mõtlesin aina nende kevadrullide ja lisandunud 900 g peale ning sellele, kuidas ma nii saamatu ja loll olen. Ma tahtsin lihtsalt nii väga nutta, aga see polnud õige koht ja aeg. Ilmselgelt. Selge oli aga see, et need juurde tulnud grammid pidin ma maha treenima, ma ei andnud endale võimalustki täna viilida. Pumbis panin peaaegu igas loos raskusi juurde ja tundsin iga oma keharakuga, kuidas need kaks kevadrulli pasunasse saavad. Kahe trenni peale kokku kadus 1450 kcal ja kaalu peale astudes olid täpselt need 900 g tagasi alla läinud. Kahjuks ei tekkinud mingit erilist kergendustunnet, sest need 900 g poleks pidanud üldse juurde tulemagi. Tekkis lihtsalt väike tühjusetunne ja see olukord õpetas mulle edaspidi hiina toidust täielikult ilma mingisuguste mööndusteta loobuma.
Hetkel tunnen igatahes, kuidas ma enam ei taha külaskäike, sünnipäevi, maalesõitmisi ja kuskil mujal, kui mu kindlates söögikohtades söömist. Ma olen harjunud oma koduse rutiiniga ja see on mulle hea. Ma ei taha enam nii suuri eksimusi teha ja eksimise hirmus tahaks ma vältida kõiki neid olukordi, kus ma ohtu satun.
Kokkuvõttes tunnen ma ennast hetkel nii, et ma sain suure sigadusega hakkama ja hakkasin seda elu eest kokku lappima, siis see õnnestuski ja nüüd ei taha ma enam kunagi seda viga korrata. Vot.

Kaal 86,2 kg.