Jaaniline päev

23. juuni 2012

Kuna sada ja viiskümmend väljapakutud jaanipäevaplaani lõid silme eest kirjuks ja tekitasid palju segadust, otsustasime Raunoga hoopis Tallinnasse jääda. See on ka kõige kindlam koht, kus mul ei teki ohtu, et ma midagi halba või vales koguses hamba alla pistaks.
Hommik algas vihmaselt. Kuna eilsed trennid (ringtrenn ja pump) olid lausa fataalsed (meenutades neljapäevast lõhkumist), siis täna öösel magasin ma nagu beebi ja tõusin alles kl 12. Jah, ma olen väsinud. Meeletult. Ma magaks vahetpidamata. Jumal tänatud vihmase jaanipäeva eest. Kuigi, ma enam ei mäletagi, millal viimati ideaalset jaanilaupäeva oleks olnud. Oli vist mu keska lõpetamisel, kui päike lõõskas terve päeva otse lagipähe ja ei andnud võimalustki vihmapilvede tekkeks. Täna on aga väljas olukord üsna nutune. Kallab nagu oavarrest ja mingist lõkkest või grillist ei ole praegu juttugi. Näis, mis õhtul saab.
Hommikul tegin ära rutiinse kaalumise ja olin endaga rahul. Kaal viskas ette 85,6. See tähendab, et kokku olen ma peaaegu 7 nädalaga kaotanud 8 kg. Viimati olin ma samas kaalus ehk 2005.aastal. Suurt kilkamist polnud, oli ainult vaikne rahulolu ja väike muie näol. Ehk sellepärast, et pärast kaalumist tulevad alati meelde Viktori kuldsed sõnad: "See on alles algus.". Mis tähendab, et hulk maad on veel minna.
Kuna eile sain ma oma nädalamenüü eest veel sada laksu vastu pükse (ainus kiitus siiani see, et kaal vähemalt langeb), otsustasin, et lasen oma ajul kokku korjata ka viimased jõuvarud ja tegeleda menüü etteplaneerimisega. Lõhkusin oma söögikorrad lahti ja muutsin ühtlaseks, eesmärgiga, et iga söögikord võiks sisaldada 300-400 kcal. Istusin kaks tundi arvutis ja muudkui kalkuleerisin. Lõpuks sain asja paika, kuigi kalorid täis ei tulnud (kokku u 1500 kcal) ja valgukogus oli ikkagi suurem, kui peaks olema - 22,5% 10-15% asemel. Saatsin menüü Viktorile ja vauvauvau, talle meeldis! Kuna ma täna trenni ei tee, siis on kaloraaž ok ja õhtusööki ei tohi liiga hilja peale jätta. No millest me räägime?! Enne on vaja ikka sada korda jonnida, et asi lõpuks tehtud saaks.
Mul kohe meenub lapsepõlv ja ma olen aru saanud, et tänaseks ei ole midagi muutunud. Ma olen siiani jäärapäine jonnipunn ja puiklen vastu seni, kuni oma tahtmise saan. Aga kui ei saa, siis suure jonni vahel püüan midagi muuta. Kui muutub, on jonn paugupealt kadunud. Siis ma leian kindlasti midagi muud, mille kallal viriseda. Ma ei taha, ma ei saa, ma ei oska, ma ei suuda, ma ei jaksa, ma ei või, ma ei tohi jne on mu parasiitlaused. Seniks, kuni asi reaalselt tehtud saab ja ma oma sõnu sööma pean.


"Oi tönn-tönn, jorupill-jonn, sinu joru ei vaja me, oi tönn-tönn, jorupill-jonn, sirtsusohu sind ajame!"

Niisiis, kaal 85,8 kg.