Tegin talle nädala alguses suulise noomituse, et ta ei tohiks treenitavatega liiga leebe olla ja kui keegi jonnib, et ei jaksa, siis tema ülesanne on panna see inimene jaksama, mitte aga järele anda rasket harjutust uue ja lihtsama vastu vahetades. Need olid tema enda sõnad, et raske teeb tugevaks, nii et tuli hetk, kui pidin talle seda meelde tuletama. See selleks... mul on hea meel, et ta leidis mu nõuande siiski kasuliku oleva ning rakendas kõike seda, millest eelmisel nädalal vajaka jäi. Sai täpselt nii raske, et mu peas tekkis vägisi diskussioon, kas nüüd annan alla või võtan ennast kokku, hammustan huulde ja punnitan lõpuni. Kibe higi oli silma voolanud ja nende lahtihoidmine tundus kogu selle pingutuse juures juba mõttetu tegevus. Mu juuksed olid märjast pulkas, salkus ja sassis, meik oli näos laiali ning minust oli lahkunud viimnegi ilu.
Peeglisse vaadates aga ei näinud ma seda jõledust, mida see rassimine minuga tegi. Ma nägin peeglisse vaadates inimest, kes pühendub ja pingutab kui mitte 110%, siis igatahes oma võimete maksimumi piires. Teinekord ei jõua minagi, jõud saab otsa ja paus näib hädavajalik. Ja sel hetkel, kui ma siis oma higist nõretava näo peeglisse pööran ja enesega tõtt vahin, tuleb tagasi kõik see jõud, mis hääbuma oli hakanud. Sest ma näen seal inimest, kes on valmis ennast tühjaks pigistama selle nimel, et mingit pealtnäha tobedat harjutust lõpuni teha. Selle nimi on piiride avastamine. Ma tahan igakord trennis olles teada saada, milleks ma seekord võimeline olen. Ma tahan katsetada uusi asju, raskeid asju. Neid, mille esimene sooritus kukub haledalt läbi. Aga ma tean, et ma olen kõigeks võimeline, kui ma ei lase ebaõnnestumisel ennast mõjutada.Täna näiteks otsustas Rauno, et aeg on trenni minna. Ta liitus meie klubiga ja läksime koos jõusaali. Ma tahtsin juba eelmisel nädalal proovida ise lõuga tõmmata, aga kuna oma keharaskust ma käte abil veel üles vinnata ei jaksa, on mul vaja pisut toestust jalgade alla. Süsteem on sel jõusaalimasinal lihtne, teostamine pisut raskem, kuna oma pea kõrguselt on enda jalgade alla vaja saada pulk, mille küljes plokimasina raskused. Kui aga korraga on vaja alla suruda u 30-kilone plokk ja siis sellele veel peale astuda, läheb minul üksi raskeks ja vaja on tugevaid käsi, kes abistaks. Õnneks oli Raunts täna kaasas ja aitas mul selle ära teha. Ma ei pannud meelega liiga suurt toestust, kuna tahtsin tunda pingutust. 10 korda tõmbasingi ära. Siis väsisin. Aga edaspidi ma juba tean, et suudan natuke rohkem. Iga kord pisut enam, kuni varsti ei vaja enda alla mingit toestust ja vean oma kere ise käte abil üles.
Pidingi need postituse alguses olevad sõnad kirja saama. Noh, et teinekord tuleks ikka meelde suure puhkimise ajal oma iluga peeglist tõtt vahtida ja endale öelda: "Ära mõtlegi alla anda, naine!"
No comments:
Post a Comment