Kolm nädalat on möödas. Kolm nädalat enda halbade harjumustega võitlemist on möödas. Kas ma olen märgatavalt muutunud? Päris aus vastus on, et ei ole. Ma annan (või vähemalt püüan anda) endast iga päev parima, aga kuskil minu sees elab väike kurat, kes mu kannatlikkuse ja tahtejõu tõsiselt proovile tahab panna. Ja panebki. Ma olen kolme nädalaga suutnud kaotada umbes 1,3 kg, mis iseenesest polegi ju liiga vähe ega ka mitte liiga palju. Samas tean, et ma oleks võimeline enamaks, kui see neetud toit mulle igal sammul jalgu ei jääks. Vahel kipun ikka liiga palju libastuma... Ma lähen iga päev korraks närvi asjaolu peale, et ma pean olema iseenda vang ja vangivalvur korraga, kõike selleks, et minus säiliks mingigi kontroll oma toidulaua üle. Ma olen oma kapid magusast jm ahvatlevast täiesti puhtaks teinud. Minus ei ole enam seda tugevust suhkruhunnikule vastu panna ning külma närviga kapiuks kinni hoida. See nõuab ülimat pingutust, et istuda õhtul diivanil ja vaadata telekat ilma, et näksimise mõtted pead ruineeriks. Iga jumala päev pärast õhtusööki valdab mind selline magusanälg, et puista või juustutükile suhkrut peale ja söö ära. Ma unistan sellistel õhtutel, et ma saaks olla nagu mu paks kass, kelle ma ise dieedile olen pannud. Ta lihtsalt pole võimeline ise endale kappidest süüa otsima. Tal pole muud valikut, kui süüa siis, kui antakse. Küll ma vahel tahaks, et saaks süüa siis, kui antakse, õigel kellaajal, õiges koguses. Ja kui parasjagu söögiaeg pole, siis kräunu kapi najal nii palju, kui tahad ja nii haledalt, kui tahad, aga ühel hetkel mõistad, et mitte keegi ei kuula ja targem on oma paks kere köögist minema vedada ning diivanile teki sisse magama keerata. Mina aga olen kahejalgne, kaks kätt ka otsas, kordi kõrgem veel pealekauba. Ma ulatun külmkapiukseni ning minu võimuses on sealt haarata kõike, mida hing ihaldab või mida kapis parasjagu leidub. Minu võimuses on valida ise, mis kell ma süüa tahan, kui tihti ja millises koguses. Jah.. minu võimuses on valida ise. Minu võimuses on teha õigeid või valesid valikuid. Selline vabadus tekitab dilemmat - võtta või jätta. Liigne vabadus ja valikuvõimalus muudab mind aga laisaks. Laiskus muudab mind jõuetuks. Jõuetus muudab mind tahtevõimetuks. Ja ilma tahtejõuta pole ma midagi. Ilma tahtejõuta ei liiguta keegi mägesid ega pane jõgesid teistpidi voolama. Ilma tahtejõuta jääb elu täpselt sellisena kulgema, nagu see on siiani kulgenud. Kõik on sama. Ma võin unistada ja mõelda, mis kõik võiks olla, aga mitte midagi ei muutu, kui ma end kokku ei võta ja tegudele ei asu. Vaja läheb vaid üht sammu, et toast välja astuda ja trenni minna, üht sammu, et poes magusariiulist mööda astuda, üht sammu, et köögikapid ahvatlustest puhtaks teha ja üht sammu, et mugavustsoonist välja astuda. Kui see samm on tehtud, leiab tahtejõud meieni ise tee.
Nii et.. natuke peabki olema iseenda vang ja vangivalvur korraga. Sest meile on antud võimalus valida. Loomad ei saa valida. Nad ei saa endale ise kodu, peremeest või toitu valida. Aga meil on see võimalus. Meie võimalus on kohelda ennast õiglaselt ja teha enda suhtes õigeid valikuid. Kui mul on soov jõuda enda jaoks parimasse vormi, pean ma ise ennast kontrollima ja valvama, tegema teinekord radikaalseid otsuseid ja viskamagi vanaemade kingitud Raffaellod prügikasti (leebem variant on need muidugi lihtsalt edasi kinkida ;)), et mul ei tekiks kiusatust nendega pärast õhtusööki maiustada. Kuigi kui aus olla, siis meie kodu viimased neli Raffaellot sõin ma ise ära :D Vähemalt ei ole neid nüüd enam jalus ja ma saan rahulikult edasi elada.
Ma liigun igatahes edasi. Kui vaevaliselt, siis vaevaliselt, aga peaasi, et liigun. Ja ma tahan igal õhtul magama minna teadmisega, et isegi, kui ma ei jälginud oma toitumist 100% või ei pingutanud trennis 110%, olen ma teinud midagiGI, et jõuda eesmärgile lähemale. Tuleb uus päev ja uued pingutused. Iga uus päev annab võimaluse endast rohkem anda.
No comments:
Post a Comment