Naljakas päev

Kuidagi on kohe nii, et kui midagi on eriti hästi, juhtub midagi, mis rikub meeleolu. Eile ja täna kogunes kuidagi nii palju ebameeldivat mu ümber, et ma olin täna kohe nutuplahvatuse äärel. Kuigi midagi otseselt surmavalt halvasti polnud (lihtsalt kuidagi kuhjus mu turjale olukordi, millest tahtsin vabaneda), tundsin, kuidas vajan Helenit kohe, nüüd ja praegu minu kõrvale mu muresid kuulama. Lihtsalt, et hakkaks kergem. Kuna aga Helen oli minu haardeulatusest väljas, otsustasin täna enne tööd autos istudes ja päeva üle järele mõeldes, et olen piisavalt tugev küll, et ka ise hakkama saada. Heleniga leppisime kokku kohtumise, istume järgmisel nädalal kuhugi mõnusasse kohta maha, teeme ühe kohvi ja pläkutame naisteasjadest, ilma et meie mehed pealt kuuleks ja põikpäiselt oma arvamust avaldada saaks.
Igatahes lootsin, et saan täna vähemalt Viktoriga enne trenni viimase paari päeva juhtumistest vestelda. Sest tema on teine inimene, kellele ma võin vabalt kõigest rääkida, ilma et saaks vastuseks hukkamõistu või hunniku kasutuid nõuandeid, millega mul midagi peale pole hakata. Ja loomulikult ei õnnestunud seegi. Just täna. Just siis, kui minul oli vaja. Istusin enne trenni hiigelummikus ja palvetasin, et saaks enne trenni ühe kohvigi teha ja oma väsinud meelt pisut turgutada. Jõudsin parajal ajal, lürpisin oma kohvi ja ootasin oma usaldusväärset vestluspartnerit. Kui aeg oli minna riideid vahetama, jõudsin järeldusele, et topelt-tõepoolest - ma pean oma olukordadega nüüd üksi olema. Ise. Viktoril oli kaalunõustamine ja ta lõpetaski vahetult enne trenni algust. Mina aga ajasin selja sirgu, pea püsti ja otsustasin, et ei lase mingil kahtlasel tujul oma trenni rikkuda. Olen eelmisest reedest saati veremaiguni pingutanud ja enne homset puhkepäeva ei kavatsegi alla anda. Ma olin tubli. Ma tegin selle ära. Sest öeldakse, et bad mood makes a great workout. Kuigi mu tuju polnud tõesti täna nii halb. Lihtsalt naljakas oli. Ja imelik.
Ja trennis olin ma täna nagu kobakäpp. Küll koperdasin bosupalli taha, küll libises matt alt ära, enne pumpi viisin kangi ja kettad oma kohale ja need lagunesid juba enne mahapanemist kolinaga põrandale. Naersin omaette, et no olen ikka lödinäpp. Läksin stepipinki võtma ja sellel kukkus jalg alt ära ning tekitas veel suuremat lärmi. Loomulikult pälvisin terve saali suuresilmalise tähelepanu. No pole minu päev, tõdesin. Ei hullu, võtsin uue pingi, sättisin asjad valmis ja tegin oma teise trenni, selle nädala viimase trenni, uhkelt ära.
Kõik, mis juhtuma peab, juhtub niikuinii. Homme on palju parem päev ja ma tunnen, kuidas ma saan endaga hakkama.

Kaalunumbrist nii palju, et see oli täna hommikul jälle 72,5, sama palju, kui augusti lõpus. Ma olen selle numbriga tagasi alguses. Ma juurdlen ja püüan tasapisi põhjuseid otsida ning mitte üleliia ärrituda. Teadagi, mis siis saab. Mu keha kaotab mu mõistusega igasuguse kontakti ja edasine koostöö lõpeb kiiresti. Mida rahulikum ma oma kaalunumbri suhtes olen, seda parem. See pole minu jaoks prioriteet. Tähtsam on väline vorm endale atraktiivseks muuta ja muu on teisejärguline.

Vahelduseks söögist ka. Proovisin täna elus esimest korda asparaagust ehk sparglit. Uskumatu, aga ma polnud seda tõesti kunagi maitsta saanud. Eile tekkis tunne, et tahaks proovida. Igasuguseid juurikaid ja maapealseid vilju leiab minu külmkapist nüüd aina rohkem ning uued põnevad maitsed on ainult teretulnud. Huvitav on ka see, et näiteks pastat või muud teravilja mu taldrikul väga enam ei leidugi. Ma isegi ei tunne puudust, et mingi teraviljatoode peaks mu taldrikul olema, kui mul on hunnik hästivalmistatud köögivilju kvaliteetse lihaga kõrvuti. Ainult siis, kui lõuna ajal meie maja kohvikusse sööma lähen, valin lihalise ja värske salati kõrvale peotäie tatart.
Aga kuidas siis spargel maitses? Keetsin võrseid vähese soola ja tšillihelvestega vees nii kaua, kuni noaga lõigates vili küps tundus. Mulle meeldib, kui köögiviljad jäävad pisut krõmpsud, seega väga kaua ma potti tulel ei hoidnud. Mida vähem toitu töödelda, seda rohkem jääb sellesse kasulikke vitamiine ja mineraalaineid. Sparglivõrsete kõrvale serveerisin ilusa portsu kanafileed, umbes 110-120 grammi. Ja maitses tõesti hästi. Valmis võrseid võib veel maitsestada küüslauguhelveste ja killukese (ainult KILLUKESE) taluvõiga. Igatahes on spargel nüüd minu menüüs ja ma kavatsen seda veel ja veel süüa. Proovige ka.

Mida tarka veel öelda? Ärge võtke argimuresid liiga tõsiselt, rääkige oma lähedaste inimestega, keda maailmas kõige rohkem usaldate, nautige seltskonda, tehke trenni mõnuga, mitte sunniviisiliselt, toituge puhtalt ja tervislikult ning proovige sparglit :)

Mõnusat sügist!
B