Sinu keha on sinu teha

Käisin täna esimest korda uut trenni proovimas. Eilsest ringtrennist ja uuest pumbi kavast on täna kõik kohad valusad ja hommikul oli juba tunne, et täna jääb vahele. Aga kuna nädala esimene pool möödus mul taas Poolas sisseoste tehes, ilma trennita ja peaasjalikult suhkrust toitudes, võtsin ennast kokku ning läksin ikka. Jah, Poola ei hellitanud jälle. Kolm päeva sõin ma ainult magusat: karamellikooki, šokolaadi, küpsiseid, komme, kõike, mis sisaldas suhkrut ja oli magus. Rauno oli neljapäeval juba mures ja mainis mokaotsast, et kuule, vist saab juba liiga palju, äkki tõmbad hoogu maha. Ma tundsin kaalu pärast loomulikult pisut muret ning reede hommikul kaalule astudes ei olnud kilone kaalutõus mingi üllatus, aga üllatav oli see, et sel hetkel lõpetasin ma muretsemise ja tundsin end imelikult, kuidagi vabalt. Ma tunnistasin endale, et mul pole mõtet vinguda juurdetulnud kaalu pärast, kui ma olen selle ise teadlikult põhjustanud. Ja ma võtsingi asja rahulikult. Vaatasin tõele näkku ja alustasin reedel uuesti. Tänaseks oli suhkrukilo kenasti alla läinud ja ennäe imet - polnudki vaja muretseda.

Aga nüüd tänasest trennist. Tegemist on Les Millsi treeningute hunnikusse kuuluva GRIT Strenght-iga, mis kujutab endast poolt tundi räiget andmist. See pooletunnine treening on nii intensiivne, et vähetreenitud tõenäoliselt roomavad saalist välja, veremaitse suus. Ega treenitumatelegi see mingi meelakkumine pole. Mina ootasin sellest trennist samuti midagi pööraselt hullu ja juba eeldasin, et ei jaksa midagi teha. Aga-aga... tundub, et minus on siiski mingid sisemised jõuvarud ja ausalt öeldes ei olnud tegemist millegi hullemaga kui meie ringtrenn. Kui, siis pisut intensiivsem see oli, aga ei midagi ületamatut. Katrena, kes õnneks on hea tuttav inimene (võõra treeneri juures oleks ma end uut trenni proovides ebakindlalt tundnud), tõmbas saali käima küll ja vahepeal tundsin ma tõesti, et nüüd möirgan täiega ja tõmban kätekõverdusi ühe käega. Just tema suust tulid kuldsed sõnad, mis jäid kummitama: "Sinu keha on sinu teha." Täpselt nii palju, kui anname, nii palju saame vastu. Ja mõelda vaid - see toimibki.
Ma andsin endast ikka nii palju, kui suutsin (kuigi vahepeal ei suutnud ka) ja nautisin iga minutit.
Saali astudes vaatasin, et inimestel on kangid enda ette valmis pandud ja uurisin kohe Katrenalt, mis raskuse ma valima peaks. Tema muidugi ütles, et mina peaks kindlasti 7,5 kg ühele poole panema. Kõva mutt, nagu ma olen, paningi. Ja siis käisin silmadega üle saali - mitte kellelgi ei olnud nii rasket kangi, isegi mitte Katrenal endal. Kõigil oli max 5 kg ühel pool. Korraks tundsin end pisut imelikult, nagu mingi hullumeelne tuleb esimest korda trenni ja kukub 15-kilose kangiga laiama, äkki ei jaksagi midagi teha, aga see tunne kadus kiiresti, kui taipasin, et olin teinud õige otsuse. Sest kui ma ei pinguta suure raskusega, pole tulemusi oodata.

Raske teeb ju tugevaks! Raske teeb tugevaks! Ainult raske teebki tugevaks! Korrutage seda endale iga päev mitu korda. Vaadake enne trenni peeglisse ja öelge seda endale. Siis vaadake üle oma raskused... ja pange koormust juurde. Nii lihtne ongi.

Mina tulin sealt trennist igatahes hea tundega ära. Jalad tudisevad, kõhulihased valutavad, nii et ma kardan aevastadagi ja koos eilsest saadud lihasvaluga annab see kokku ühe päris tugeva rammestunud oleku. Aga ma tean, et ei ole trennis niisama vahtimas käinud. See magus valu tõestab, et olen pingutanud ja endast parima andnud. Proovige ka :)