Cause I am a champion and you're gonna hear me roar!

Nonii! Minu motivatsioonipuudus hakkab taanduma. Kraapisin kokku viimased jõuvarud ja otsustasin endale uue eesmärgi seada. Ilma eesmärgita olengi niisama tühja tammunud ning kui millegi nimel pingutada pole, võib laiskuseuss kergesti peale kippuda. Eelmisel esmaspäeval, 26. augustil 2013, algas minu teekonna teine etapp. Lisaks sellele, et suvega lisandunud neli kilo alla saada, seadsin eesmärgiks oma kehal ka korralikke lihaseid näha. Seepärast on kaalulangus tegelikult teisejärguline (teadagi, et kilo tugevat lihast on kompaktsem kui kilo puhast rasva) ja põhirõhk jääb edaspidi rasvaprotsendi vähendamisele.
Taoliseks kehavormimiseks on vaja pisut teisi võtteid kui lihtsalt kaalulangetamiseks, seega teen pidevalt uurimistööd, mida suhu pista või kuidas trenni teha. Asjalikke nõuandeid saan jätkuvalt ka Viktorilt ja kui vajan motivatsioonisüsti või tahan muret kurta, on ta ikka minu kõrval olemas. Muus osas aga olen nüüd üksi. Keegi mind enam järjepidevalt ei kontrolli, kaalunumbreid ja muid mõõte saan ainult iseenda varasemate numbritega võrrelda ning toitumisel pean samuti ise silma peal hoidma. Ainult mina ise olen edaspidi omaenda suurim konkurent, kellest tuleb iga päevaga paremaks saada.
Hästi palju aitab mind hetkel veebileht www.bodybuilding.com. Seal on erinevaid treening- ja toitumiskavasid, kasulikke artikleid, retsepte jpm tarvilikku, millest infot ja motivatsiooni ammutada. Päris kindlat kava ma endale ette ei võta. Olen jätkuvalt nende suhtes skeptiline ning tean oma nõrkusi - ma ei suuda kavadest sajaprotsendiliselt kinni pidada. Lisaks tahan ma ise oma menüü ja treeningud täpselt enda järgi paika sättida ning katsetada, kuni leian endale sobivad toidud ja toimivad trennid. Et tugevaks saada, pean pisut rohkem rühmatreeningute saalist välja astuma ja jõusaalimasinate juurde suunduma. Niisiis hakkavad jõusaalitreeningud minu trenniplaanis sagedamini esinema ning vanadest headest rühmatreeningutest tuleb osa välja jätta. Noh, et ma ennast päris rihmaks ei tõmbaks :)

See oli hästi lühike kirjeldus minu värskest algusest. Ma ei ütle, et see saaks midagi kergemat olema kui oli kaalulangetamine. Pigem vastupidi - väike lahing on peetud, nüüd algab sõda! Sõda minu endaga. Sõda selle kehaga, mis tegi mind rõõmsamaks kui enne, kuid millel on potentsiaali olla veel parem. Ja kui on valida hea ja parema vahel, olen ma valmis parema nimel võitlema. See saab olema üliraske, aga ainult raske teeb tugevaks. Ees ootavad komistamised, kukkumised, higi ja pisarad, aga ma ootan põnevusega, milleks ma võimeline olen.

Esmaspäeval sain trennis aga ääretult meeldiva üllatuse osaliseks. Jutustasime Viktoriga just maailma asjadest, kuni ta äkitselt pahvatas: "Näe, Annika läks!" Ja siis kukkus oma kotis sobrama. Mina muidugi ei mõistnud, milline Annika. Igasuguseid Annikaid on ju päris palju, tuntud ja tundmatuid.
"No tead küll ju see, siniste pükstega, just läks mööda. Tead ju küll!" ei andnud ta järele.
Mina: "Ei tea ju niimoodi, kui ma ei näe teda. Mis temaga siis on?"
Viktor: "No sa kindlasti tead. Ta on igatahes sinu suur fänn ja leidis su blogi üles ja oli sellest täitsa vaimustuses."
Mina: "Eee... okeiii.. väga lahe ju!" Samal ajal jõudis Viktor oma kotis sobramisega lõpule ja ulatas mulle väikese roheka ümbriku, mis oli kollase paelaga kinni sõlmitud. "Ta palus sulle selle anda," ütles ta ja mina olin nii üllatunud, et ei saanudki täpselt aru, millega ma selle meene nüüd ära teeninud olin.
Suures õhinas ja trenni hilinemise ohus üritasin paela lahti pusida, aga see tõmbas nagu nimme ennast nii sõlme, et ei saanudki muidu kui kääridega. Hakkasin kääridega ülejäänud paela ümbriku küljest lahti harutama, kuni Viktor kahmas ümbriku minu käest ära: "Mh! Anna siia. Näe, rebi siit." Samal ajal oleks ta oma rapsimisega ümbrikul oleva teksti katki rebinud. Õnneks midagi ei juhtunud. Kell tiksus armutult ja meil olid riidedki veel vahetamata. Aga kui ma ümbrikust eriliselt nunnu käeehte välja tõmbasin, olin naerust peaaegu pisarais. No oli alles armas. Väikese metallplaadi järgi tundsin lõpuks ära ka, millise Annikaga oli tegu. Ma olin lihtsalt nii häppi, et meie klubis on inimesi, kes on mind minu teadmata imetlenud ja tunnustavad mind nii väikese, aga tähendusrikka asjakesega. Metallplaadi ühele poolele oli graveeritud minu nimi ja teisele poolele minu elumuutuse alguskuupäev. Just siis, kui ma virelen motivatsioonipuuduses, totaalses ülekoormuses ja -väsimuses, üllatab keegi lihtne suvaline inimene minu kõrvalt trennist sellise asjakesega.
Õhtul jooksin arvutisse ja kirjutasin Annikale siirad tänusõnad. Tema lausus mulle aga kuldsed sõnad: "Vahel, kui enne trenni paela käele paned, on kergem sihti silme ees hoida. Motivatsiooni säilitamine pole kerge, olgu eesmärk kui tahes suur või väike! Keep your eyes on the prize, nagu mu treener ütleb. Edu sulle!"

Kui keegi või miski üldse mind motipuudusest lahti suutis rebida, siis oli see Annika. Tänu sellele väikesele kogemusele tunnen ma endas palju jõudu, et edasi minna. Ma näen oma sihti ja kavatsen sinna kõmpida, maksku mis maksab. Ma kavatsen võita!

Ja sellel laulul on lihtsalt maailma vägevaimad sõnad! You're gonna hear me roooaaaaarrr!!! :)