Jälle pean ma kuskilt süüdlast otsima, kes või mis mu haiguse enda kapsaaeda püüda tahaks. Pole ju eriti tore, kui ma pooleteise kuu jooksul juba kolmandat korda haige olen. Suur soojapolster on kõvasti kahanenud, mistõttu kannatan pidevalt külma käes. Talveriided on suureks jäänud, mistõttu käin siiani õhukeste sügisjopedega, kuigi ilmateade ähvardab juba miinuskraadidega. Ja keha tegeleb ka ainult enese vormiajamisega, mistõttu immuunsussüsteem on haiguste vastu võitlemises laisaks jäänud. Nii ma siis korjan neid viirusi iga nurga pealt üles, nagu oleks metsas seenel. Valigu need põhjused siis ise omavahel see "võitja". Auhinnaks tusane Britta, kellel keelatakse õue minna või trenni teha.
Olen see nädal siiski haigust trotsinud ja tavapäraselt palju trenni teinud ning hilpharakana õues kondanud. Eilses ringtrennis aga tundsin juba, et eelmise nädala tubli vorm on uhkesti kahanenud. Harjutused olid rasked sooritada ja köhahood pressisid kõrvustki välja. Õhtul koju jõudes sain veel Rauno käest pahandada, et haigena ringi torman, nagu oleks sipelgad püksis. Enne magamaminekut köhisin juba nii, et kopsud tahtsid üles tulla. Hommikuti üles tõustes ütlen alati oma loomadele tere hommikust (Rauno on selleks ajaks juba kodust läinud), täna aga kostis suust ainult mingi kriiksuv heli, just nagu õlitamata hingedega uksel. Vanaema helistas ka hommikul. Ülla-ülla, ta ei tundnud mind telefonis äragi, sest rääkisin temaga nagu oleks nädalaselt joomatuurilt saabunud. Tahtis öelda, et on Tallinnas. Infost oli kahjuks vähe kasu, sest me ei kohtunudki. Ta tegi siin ekskursiooni lennusadamasse, teletorni ja veel kuskile ning põrutas siis lõunasse tagasi.
Tänastes laupäevaplaanides oli veel kiire töölkäik (mina Kristinale ja Kristina mulle) ning õhtuks plaanisime Evkaga natuke teineteise seltskonda nautida ning välja tantsulkale minna. Mida ei juhtunud, oli väljaskäik. Ma olen ikka üsna laip ja täna veel kuskile klubitama minna oleks lausa suitsiidne.
Jõudsin õhtul veel toidupoes käia, endal silm ripakil ja keha nõrk. Süüa enam teha ei jõudnud. Õnneks Rauno ei tahtnud ka. Mina ka mitte. Tahtsin ainult jäätist. Ja otsustasin enda halba enesetunnet suure jäätisega lohutada. Otsisin ühte kindlat jäätist (Vau! vanillijäätis šokolaaditükkidega) plaaniga see üksi nahka panna. Prismas aga oli just see tagaotsitav otsa lõppenud. Nojah, kollane hinnasilt reetis põhjuse. Vedisin hirmraske toidukoti autosse ja otsustasin mitte alla anda enne, kui jäätis käes. Sõitsin Lasnamäe centrumisse ja lausa jooksin Rimi külmaleti poole, et saaks ainult ruttu koju pikali. Õnneks sain selle, mis tahtsin. Granaatõuna ostsin ka. See oli ka päris hea juba. Hooaeg tuleb, nüüd hakkab neid kilodes minema. Jäätis sai nauditud, natuke juustu ka juurde ja oligi kogu õhtusöök tänaseks.
Väga üllatav oli hetk, kus lõpetasin toitude päevikusse kandmise. Kõik tulemused olid rohelises. Toidukordade kaloraaž küll käis pisut vastupidi (hommikul väiksem ja õhtul suurem), kuid toitainete protsendid olid kõik rohelises. See oli minu jaoks meeldiv vaatepilt. Jah.
Nii on siis minu nädalavahetus taas lörtsitud, sest ainus, mida ma tõesti teha jaksan, on diivanilt tõusta ja vetsu minna. Ma väga-väga tahaks nüüd terveks saada ja loota, et vähemalt paar kuudki saaks ka normaalse inimesena elada.
Talvejopet tahaks ka. See võiks juhtuda enne, kui talv kätte jõuab, aga no valik, mis meil pakutakse on ikka alla igasugust arvestust. Igal pool on lausa koledad joped. Või kui leidubki mõni, mille isegi selga tõukaks, on sel kirvehind, mida see jope kindlasti väärt ei ole.
Seni aga pean kahjuks läbi ajama oma kottmantlitega.
Lõbus värk see kaalulangetus, või mis?
Kaal 75,7 kg
No comments:
Post a Comment