Eestlane trennis

Kahju, et mu teisipäevane suur loomehetk mööda läks ja mu tuhat ilusat mõtet peas laiali on hajunud. Püüan aga mingid riismed kokku kraapida ja kuidagi siia ühtlaseks jutuks vormida. Nii juhtub, kui abikaasa läpakas otsad annab ja ta sujuvalt oma töö- ja muude asjadega minu rüperaali sisse kolib ning seal siis kõik õhtud veedab. Ta lohutab mind sellega, et mul on vähemalt telefon. Aga kas ta üldse kujutab ette, kuidas ma telefonis neid kilomeetriseid tekste sisse toksin? Ilmselt sinnani veel pea ei võta. Või ei viitsi võtta. No ja siis jääbki mulle umbes pool tunnikest enne magamaminekut siva oma toitumispäevik ja kaalutabel ära täita ning magamaminekuaeg ongi käes.

Aga.. millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. Käisin teisipäeval jälle Merle BodyJamis ja no absoluutselt kahtlemata oli see taas suurepärane ülivõrdes fantastiline tantsunauding. Pärast trenni aga hakkas mul järsku nii kahju treeneritest, kes saali ees peavad endal püksid jalast võimlema, et seda tuima eestlast kuidagigi elule turgutada. Merle tunnid on alati sellised olnud. 55 minutist viimased 10 on rahvas lõpuks vabam ja suudab juba trenni nautida, agaaa siis hakkamegi juba venitama. Kõik, mis sinnamaani toimub, on seletamatu. Ma ei tea, kas asi on minu lõunamaises temperamendis või milles, aga ma suudan vabalt ennast trennis kujundlikult "alasti" võtta ja kogu protsessi nautida. Ülejäänud rahvast murdosa suudab samuti "avalikult" trenni nautida. Need on tõesti väga haruldased eksemplarid. Üks hea näide, mis praeguses jämmi kavas sees. Merle näitab meile lihtsa sammu ja ühe laulu vaheosa tuleb seda sammu lihtsalt korrata ja nautida tantsu, keerata ennast ühte- ja teistpidi, ka seljaga peegli poole. Ja kui mina teisipäeval siis seal peegli ees ennast keerutama hakkasin, vaatas saalitäis naisi mind, nagu ma oleks suts soe. No tegelikult ma tõenäoliselt olingi, sest tund oli lihtsalt nii hea. Aga iiisssand, treener on juba nahast välja roninud, et jumala eest panna treenitavaid olukorda nautima, sest laulus oli just see hetk, kus me võisime tantsida nii, nagu ise tahame. Ei.. palju palutud.

Muidugi, ma võin ju oma äraütlemata targas peas ka järeldada, et ehk on eestlaslik tagasihoidlikkus lihtsalt esile tunginud ja rahvas naudib trenni hoopis sisimas? Välja ju ei saa väga palju ka näidata, sest saalis on veel paarkümmend inimest, kes näevad ja võivad ju asju hakata arvama. Ja kindlasti need paarkümmend muud inimest vahivadki just mind ja mis nad siis minust mõtlevad, kui ma siin ühe sammu valesti astun või liiga suure kaarega pöörde sisse võtan. Ja siis nad kindlasti näevad veel, mis mul seljas on, ja järeldavad veel asju.

Igatahes olin mina teisipäeval täiesti tantsulainel ja esireas, rind kummis, viskasin poognaid, nii et süda tahtis seest välja hüpata. Ma ei näinud isegi seda, kes või kus veel tantsis, kõrvus kajasid vaid Merle innustavad ja jõuduandvad hõisked. Ma peaks sünonüümisõnastiku kuskilt lahti võtma, ma ei tunne enam nii palju ülistavad sõnu, mida kõike heade treenerite tundides kogeda saab.

Suhteliselt sama seis on ka Viktori trennides. Tema armas komme tunnis küsimusi esitada on just ehtne näide sellest, kuidas treener püüab saalis vaba õhkkonda tekitada, et ei tekiks tunnet, nagu me oleks koolipingis, kus kuri õpetaja on klassi ees ja õpilased peavad, suu lukus ja kõrvad kikkis, kuulama, mida tarka sellest suust välja tuleb. Spordiklubi on ju eelkõige vaba aja veetmise koht. Me tuleme siia oma vabast ajast, mis tähendab, et me teeme seda, mis meile meeldib. Kas me ei võiks siis ennast mugavalt tunda?
Nii piinlik hakkab vahel, kui saali eest tuleb küsimus ja vastuseks kostub ainult kõrvulukustav vaikus. Mis tunded siis inimestes tekivad? Et kui ma ta küsimusele vastan, siis tundun teistele pugejana? Flirtijana? Kui ma vastan, siis arvatakse igasuguseid maailmaasju kokku?
Selle peale küsiks mina kohe, aga miks see peaks mind üldse huvitama, mida keegi trennisaalis minust arvab? Ma käin seal ju enda pärast, mitte teistele väljanäituseks. Ja minu elu läheks üpris keeruliseks, kui ma pean arvestama iga arvamusega, mis saalis minust tekib. Kas ma tahan selle koormaga elada? Ei.

Niisiis, kes iganes tahab asju arvata ja eelarvamusega minusse suhtuda, go fot it! Mina võtan väga vabalt.  Ma olen täielik trenniego ja saalis ainult enda eest väljas. Võtan kõike vabalt ja naudin seda, mida teen. Ja suhtlengi kõva häälega oma sõpradega. Või treeneritega. Ja tantsingi nii, et püksid kärisevad. Ja sõidangi ratta seljas end rihmaks nii, et jalad enam ei kanna. Ja teengi pumbis peegli ees koledaid nägusid, sest raske ja ropult valus on. Ja siis olen veel jubeuhke ka enda üle!

Nii armas oleks, kui eestlane rohkem naudingu poole oma mõtted suunaks, mitte ei võtaks trenni kui piinarikast kohustust.  Naudikski seda roppu valu (on ju kõik ometi meie enese heaolu nimel) ning tunnetaks iga innustavat lauset, mis treeneri suust kostub. Nad on ju ometi meie motivatsiooniallikad ja jõujoogid. Ja nemad saavad positiivsest vastukajast omakorda jõudu ja innustust. Ammutagem siis ometi energiat ja laskem keha koos hingega vabaks!
Uh, nüüd läks küll käest ära :) Lõpetan enne, kui päris vaimujuttu ajama hakkan.

Ilmad läksid külmaks!
Ja paanika-klaarika - mul pole talveriideid!
Muidu aga ikka kampsikusoojust ja kohvilõhna, sügisvärve ja vihmasabinat!


Kaalunumbrid ka: 76,1 kg