Märgid ja margid

Kui kogu mu kaalulangetuse periood siiani lühidalt kokku võtta, siis võib seda iseloomustada sõnadega, mida emad oma väikestele lastele mängutades suust välja vahutavad, et noil tuju heaks teha (olen seda hüpitamismängu isegi väiksena nautinud ja väikestel sugulastelgi sellega kriipsud kõrvuni ajanud): "Sile tee, asfalttee, sile tee, asfalttee... künkad-mättad, künkad-mättad, künkad-mättad - AUK!"
Seda on kole isegi mainida, aga ainult poolest nädalast piisas, et ma kolme vanasse auku tagasi kukuks.

Laupäeval võttis minu üle võimust mu teine pool. See endine mina. See paks ja näljane mina. Kõik, mis külmkapis leidus, läks kaubaks. Esmaspäeval pidasin vajalikuks ebameeldiv vahejuhtum Viktorile üles tunnistada. Minu üllatuseks aga tulid noomivate sõnade asemel vastuseks hoopis, et ühel päeval nädalas võib natuke kräppi (ta üldse on viimasel ajal minuga kuidagi lahke ja mõistev, isegi liiga. Ma võin niimoodi käest kaduda, ma kardan...). Aga kui nüüd sellele päevale tagasi vaadata, siis natukesest oli asi kaugel. See oli tõeline monster, kes minus valla pääses ja mu kehaga hävitustööd tegema hakkas. Pühapäeval ja esmaspäeval suutsin siiski ennast rööbastesse tagasi suruda. Teisipäeval aga valdas mind üle kere nälg. No näiteks mu teiseks vahepalaks oli mõeldud jogurt, millest pidin ära sööma pool, et teine pool jätta järgmiseks päevaks. Nii kui ma lusika sinna sisse lõin, oli ühel hetkel tops tühi. 380 g lihtsalt haihtus. Ja päeva kaloraaž? No läks lõhki. Täiega.

Kolmapäevaks kutsus Helen meid külla. Mõtlesin, et no kui mitte nüüd, siis millal veel, ja otsustasin neile külakostiks porgandikeeksi küpsetada. Viimasest küpsetamisest on möödas üle poole aasta. Ma nautisin seda protsessi nii väga ja hingasin sõõrmetesse seda võrratut jõululist keeksilõhna ja kõik tundus nii mõnus. Lisaks olin ma nii õnnelik, et ma suutsin kõige selle juures kainet mõistust säilitada ja mitte tainast nokkida või üldse keeksi lahti lõigata ja maitsta. Isegi isu ei olnud. Panustasin sellele, et külas ühe tüki proovin. Ühest tükist sai eile kolm. Ja see ei olnud õhtuks ju ainus söök. Või jook. Laual oli ju muid vahvaid asju veel, mida ma terve õhtu nokkisin.

Ja enesetunne? Kas peaks olema rõõmus? Ei. Ma tunnen ennast praegu jälle nii halvasti, kuna kaal on tõusnud. Numbritest ma ei räägi, see ei kannata hetkel trükimusta. Jah, reeturlik, halb, vastik, paks, masendav ja nõrk tunne on. Kui ma olen juba varem kirjutanud tujude kõikumisest, siis nüüd on jälle see päev. Seni, kuni ma kaalule ei astunud, suutsin veel head tuju säilitada. Pärast trenni kaalumine aga tõmbas kogu asja nulli.

Küpsetamisel on nüüd jälle kriips peal, alkoholil kriips peal ja lohetamisel ka kriips peal. Ma peaks ju ometi ümber enda natuke vaatama ja nägema märke, mis tegelikult ütlevad nii palju. Kui me vaid oskame neid õigesti lugeda. Meie elu koosnebki märkidest, mida saatus meile ette paiskab. Teinekord me märkame, aga ei mõtle nende peale, teinekord jälle mõtleme, et kas tõesti saatus.Viimase paari päeva jooksul olen minagi märke tähele pannud, aga alles tagantjärele aru saanud, mida need tähendavad.

Näiteks eile poes. Astusime just poodi sisse, kui nägin krõpsuleti ääres üht paksukest neidu, pigem isegi tugevalt ülekaalulist. Ta vaatas neid krõpsupakke sellise ilmega, et ta on valmis kogu riiuli endale korvi rebima. Ma heitsin talle pilgu ja liikusime edasi. Kassas nägin teda jälle. Ta pani oma asju lindile. Huvi pärast kiikasin, mis kaubad seal leidusid. Mõned pakid 3in1 kohvisid ja lattesid, paar šokolaadi- ja müslibatooni, mõned Karumsi kohukesed ja karp šokolaadikoogiga. Krõpse polnud. Midagi tervislikku ka mitte. Ma vaatasin seda kaupa lindil ja siis tüdrukut. Siis jälle kaupa ja siis jälle tüdrukut. Korraga tundsin selles neius enda ära. Mul ei tekkinud hetkekski ühtegi pilkavat mõtet,et issand, nii paks ja laob selliseid asju kassalindile, tema küll ei tohiks (nagu muidu inimestel kombeks). Mul hakkas lihtsalt nukker, sest see tüdruk seal poekassas oli täpselt mina pool aastat tagasi. Salasöödik ja magusahull. Ma jäin teda lausa jõllitama ja reaalselt visualiseerisin ennast tema asemele. Ebaviisakas küll, aga ma ei saanud sellelt olukorralt silmi. Lahkusime poest ja tüdruk ununes. No ilmselt ikka seetõttu, et Helenil külas olime ja mu kuri teine pool jälle mind sööma ahvatles. Kustkohast see nõme elukas välja ilmus, ma ei mõista :/

Täna aga käisime Maritiga lõunal ja ma rääkisin temalegi eilsest poekogemusest. Muljetasime, lõunatasime, läksin tagasi tööle. Töö läbi, seisin Kristiine ees bussipeatuses, et trenni minna, ja järsku nägin bussipaviljoni klaasi peegelduses enda selja taga seda sama tüdrukut, kes eile poes oli. Ehmusin, pöörasin ringi, kontrollimaks, ega mul pole järsku luulud tekkinud või silmanägemine hajunud. Jah, see oli tema. Seesama tüdruk. Seesama mina. Ta seisis seal peatuses ja ootas bussi. Või trolli, jumal teab. Minu troll tuli. Astusin peale ja hakkasin linna poole sõitma. Tema jäi peatusesse edasi seisma. Kummastav, et mul selline mõte üldse tekkis, aga hakkasin ette kujutama, kuhu ta minna võiks ja mida ja milleks. Kuna eilne olukord leidis aset Linnu tee Rimis, siis kujutasin ette, et ta elab kuskil Mustamäe kandis. Kinnitust andis ehk ka see, et pärast minu trolli istumist saabus peatusesse troll nr 3, mis sõidab Kaubamaja juurde ja suundub siis Mustaka poole tagasi. Äkki ta läks selle trolli peale. Järsku meenus mulle, kuidas mina Mustamäel elasin. Laisk nagu porikärbes, ei viitsinud ma vahel Kristiines poes käies Koskla peatusesse kõmpida ja istusin Kristiine ees trolli peale, sõitsin Kaubamaja juurde ja siis sealt Mustamäele. 3 minutit kõndimist oli minu jaoks liiga suur ettevõtmine ja lihtsam oli trolliga pool tundi edasi-tagasi tiirutada. Nii ma täna linna sõites siis kujutasingi ette, et äkki see tüdruk on nagu mina - istub nr 3 trollile, sõidab sellega linna ja siis Mustamäe poole. Ehk hüppab korra ka Linnu tee Rimist läbi, et pakk krõpsu osta. Või hüppab korra Tammsaare mäkist läbi, et üks eine teha. Sest nii mina ju tegin. Mitte küll alati, aga piisavalt tihti selle poole Mustamäel elatud aasta jooksul.

Jeesus kriisus, nagu Evkale meeldib öelda. Kas see tüdruk ei peaks olema ilmselge märk kõigest sellest, mida ma oma ellu enam kunagi ei taha? Kas see tüdruk ei peaks olema see suur auk, kuhu ma iial enam kukkuda ei taha? Kas see tüdruk ei olnud mitte maailma suurim ja punaseim märk, mis mul otse nina all lausa karjus, et ära jumala eest auku kuku? Aga alles tagantjärele saan aru, et kõigel, mis meie ümber toimub, on sõnum. Lihtsalt meie peame oskama neid sõnumeid õigel ajal näha ja lugeda. Ja vahel tundubki see kõik nii creepy. Aga selline on elu. Asjad juhtuvad alati põhjusega...

Mis nüüd minusse puutub, siis pean vahelduseks jälle eneseanalüüsiga tegelema hakkama ning oma tegude üle järele mõtlema. Nurkaminek jäägu veel laste pärusmaaks, mina sain oma karistuse kaalunumbri näol. See ei valeta kunagi!