Edulugu

Edulugu on vist kõige raskem kirjutada. Olen selle väikese kirjatükiga tegelenud juba pea kuu aega. Kogu aasta läbielamisi mõne rea peale kirja panna on meeletult raske. Ma olen tulvil emotsioone ja kõigist neist kirjutada on lihtsalt võimatu. Samas leian, et ehk ongi parem, kui osa neist jääks minu sisse igaveseks peitu. Siis teinekord on hea omaette neid elule tuua, kui selleks vajadus peaks olema. Selline aga minu lugu sai. Võin öelda, et viimane aasta on mind õpetanud rohkem, kui kõik koolid ja õpetajad kokku.

Ma ei ole kogu elu ülekaaluline või suur olnud. Olen pärit täiesti normaalkaalulisest tervislike eluviisidega perest. Mu ema ja isa on alati sportlikud olnud ning koduseid toite valmistati vaid kvaliteetsest toorainest. Mind on kasvatatud köögiviljausku ning pilgeni täidetud kommi- või küpsisekausse leidus laual väga harva. Olin kuni 14. eluaastani oma pika kasvu kohta pigem kleenuke kui "suure kondiga". Kui kohtusin oma praeguse abikaasaga, muutus midagi. Oli see hormonaalne tasakaal, mis kõikuma lõi või tulevase ämmakandidaadi rammusad kodutoidud, mis liiga hästi maitsesid, aga kaal hakkas mühinal tõusma. Ei läinudki kaua, kui juba sain endale jalga tõmmata 44 suuruses püksid ja kaalunumber oli juba üle 80 kg. Olin vist 11. klassis.

2007. aastal, kui lõpetasin keskkooli, kolisime Tallinnasse elama. Iseseisev elu polnud sugugi lihtne, ei rahaliselt ega emotsionaalselt. Paari aasta jooksul tõusis mu kaal hüppeliselt ning küündis 2009. aastaks peaaegu 100-ni. Täpset numbrit ma teada ei saagi, kuna tol ajal ma end ei kaalunud. Miks ma pidingi, kui nägin niigi, et olen suureks paisunud.
Tallinnas on elu kordi mugavam kui väikses Elva linnas. Poodiminemiseks ei pea mitu kilomeetrit kõndima või sõitma, vaid kauplus asub kohe maja taga. Kiirtoidurestoranid on iga nurga peal. Poed on suured ja müüvad meeletus koguses valmistoitu. Ma ei pidanudki vajalikuks ise süüa teha, kuna sain ju kõik söögikraami poest või burgeriputkast kiiresti ja mugavalt kätte. Kõige raskem periood oli ülikooli algus, kui elasime Mustamäel. Rauno töötas siis Soomes, mina pidin üksi suures ja võõras linnas hakkama saama. Sõpru oli vähe - vaid paar kursaõde, kellega tihedamalt suhtlesime. Loomad jäid kõik Elvasse minust maha. Ma olin masenduses ja tundsin end üksi. Lohutuseks oli toidupood maja kõrval, kus iga õhtu head ja paremat kokku ostsin. Ma sõin nt iga päev paki kummikomme, kuni mul tekkis nendest allergia. Talvisel ajal sõin kilo mandariine üksi ära. Kõik muud rasvased ja ebatervislikud toidud kuulusid samuti mu menüüsse. Praegu tean - ma sõin igavusest, masendusest ja üksindusest. Toit oli mu ainus lohutus. Ja toit saigi mu "parimaks sõbraks" kuni eelmise aastani. Sport ununes pärast kooli lõppu, kuna olin piisavalt laisk, et mitte oma tagumikku diivanilt üles vedada. Vabandusi oli lihtsam leida: spordiklubid on liiga kallid ja siis tuleb tööl käia ja koolis käia jne.

Kõik need aastad elasin täielikus eituses. Naersin seltskonnas enda üle, samal ajal piinlikkustunnet alla surudes. Kelkisin aplalt, et mis mõte on elul, kui head sööki nautida ei saa. Mina elan selleks, et süüa, mitte vastupidi. Ja nendel hetkedel karjus mu sisemus mulle vastupidist. Ma teadsin, et olen ennast käest lasknud, aga vingerdasin end alati häbiväärsest olukorrast välja. Kõik need aastad istuti mu turjal ja tehti nii otseseid kui kaudseid vihjeid. Ma vaatasin ammuli sui edukaid kaalulangetajaid ja nimetasin neid inspireerivaks, kuid endaga ei suutnud midagi ette võtta. Miks see ometi nii oli, ei tea ma vist päris täpselt siiani.

Sain spordiga taas sõbraks 2009. aastal, trennitasin päris aktiivselt ja kõrvalseisjad jäid ärevalt ootama, millal tulemusi näeb. Tulemusi aga ei tulnudki. Söömisharjumusi suutsin pisut muuta, kuid salasöödikuks jäin ikka. Rauno silme all ma rämpsu ei söönud. Kui teda parasjagu kodus ei olnud, ostsin poest kõikvõimalikku jama kokku ja kühveldasin ühe õhtuga sisse. (Halb on seda kirjutada, muide...) Sain aru, et ainuüksi aktiivsest liigutamisest vormi ei saa. Toitumist tuleb muuta, aga sellise mõtteni jõudis vaid mu aju. Korraks. Kuni uue kommipaki või koogikarbi kätte sain.

2012. aasta mais saabus reaalsushetk. Ma ei või kindlalt väita, aga kaldun arvama, et ülekaalulistel käibki see nii. Nad ei võta midagi endaga ette, kuna kas ei näe, elavad eituses või trotsis, on lihtsalt laisad, ei ole oma kaugema tuleviku peale mõelnud ning enne, kui midagi tõesti tegutsema ei suru, jätkavad vanaviisi. See ei ole nii lihtne, ma oskan praegu tagantjärele öelda. See plõks peab endal peas käima, et kogu ettevõtmisega üldse alustada. Ja plõksu tulemine võib võtta terve igaviku. Vahel saabub see hetk liiga hiljagi...

Alustamine on kõige raskem.
Sellepärast ei väsigi ma kordamast, kui tänulik olen ma millele/kellele iganes, et Viktor mu teele visati. Tänu temale käis minu peas klõps (küll meie tutvumisest tunduvalt hiljem), pirnike lõi põlema ja elu välkus silme eest läbi nagu filmilindil. Täna olen ma suur, aga kui jätkan samamoodi, mis saab viie aasta pärast? 10 aasta pärast? Võib-olla olen 20 aasta pärast üldse haigevoodis, kuna kaalun 150 kilo, mu süda on rasvunud ja püstitõusmiseks pean end kõigepealt ratastooli veeretama... Seda ma ei soovinud.

Algust tuli aga teha mõtteviisi muutmisega. Ma olin juba harjunud mõttega, et jäängi suureks tüdrukuks. Ju ma olen selliseks loodud ja midagi ette võtta ei anna. Mis sest, et ma pole selline kogu aeg olnud ja tegelikult ma sõin ja laisklesin end suureks. Ma vihkasin oma keha, aga ei suutnud end kokku võtta, et midagi muuta. Kaalujälgimisega algust tehes olin ma oma vana mõtteviisi pärast enda peale maruvihane ja suurest trotsist soovisin kogu südamest endale näidata, et ma pole paksuks sündinud, vaid suudan alla võtta ja hea välja näha. Mingites olukordades leiab inimene endas kummaliselt suure jõu, mis viib teda kaugemalegi, kui ta iial unistada oskas. Ma ei oska isegi siiani välja mõelda, kust see suur tahtejõud tekkis, aga ainus seletus on tõesti endasse kogutud viha ja trots oma kaalunumbri pärast.

Tänaseks olen oma tippkaalust kaotanud umbes 30 kilo. Kui arvestada ainult viimast aastat, olen praeguseks lahti ligi 27 kilost. See aasta on olnud tormiline. Emotsioonikõver kõikus üles-alla. Olen tundnud end kui muttatrambitud kalts, aga olen olnud ka seitsmendas taevas. Halbu emotsioone enam toiduga tappa ei saanud ja see muutis mu ümbritseva suhtes eriti tundlikuks. Ma abiellusin ning juba varsti olid suhted kodustega sassis. Ma olin endaga pahuksis, kuna ei saanud enam aru, kes ma olen, mida ma teen ja miks ma teen. Ma olen olnud õnnelik, kuna mu kaalunumber aina vähenes, olenemata sellest, et sõin rohkem kui varem. Ma sattusin oma kehast sõltuvusse ja unustasin kõik ümbritseva, ilmselt see tekitas ka sotsiaalseid muresid. Terve aasta olen otsinud oma elus tasakaalu, et kõik loksuks paika, nagu oli enne kaalulangetust.

Ma poleks ausalt iial arvanud, et see nii raske on. See on ju kõigest kaalulangetamine. Iga väike kaalutõus tekitas meeletut stressi ja isudega võitlemine oli tõeline katsumus. Inimesed minu ümber käitusid, nagu ma oleks erivajadustega ja kandsid lauale special-for-me-toite, nagu ma ei tohiks enam kunagi normaalselt süüa. Võiks arvata, et garderoobi väljavahetamine on positiivne nähtus, aga pikapeale muutus seegi tüütuks, kui mõnd riideeset sai kanda ainult kuu aega, kui see juba suureks jäi. Nii palju raha pole ma iial riietele kulutanud kui viimase aasta jooksul. Lisaks toitude kaalumine, koguste kontrollimine, kellaaegade jälgimine, etteplaneerimine - see kõik nõudis väga suurt pingutust. Usun, et inimesed, kes pole sellist asja läbi elanud, ei suuda halvimates unenägudeski seda kogemust ette kujutada. Minagi ei suutnud, enne kui kõike ise kogeda sain.

Ainus, mis mind sel teel edasi viis, oli teadmine, et ma ei tee seda kõike üksi. Mu kõrval on olnud tugev toetusgrupp ja Viktor, kes minusse 200% uskus. Ma tundsin end tihti nõrgana, et ei saa sellega hakkama ning käegalöömine tundus nii lihtne ja vahel vajalikki. Viktor aga oli vaat et järjekindlam kui mina ning need julgustavad laused, mida sain umbes miljon korda kuulata, ei lähe iial meelest. Sellist tuge ja abi oleks raske olnud mujalt leida ja igasugune suvaline Figuurisõprade mentor või võõras personaaltreener oleks mu peagi loobuma pannud. Kõige raskematel hetkedel oli just tema see, kes tegi mulle selgeks, miks ma selle kõik ette võtsin ja miks see vajalik on. Me oleme pidanud sadu vestlusi teemal, kuidas mina enam ei jaksa, kuid tema ütles väsimatult, et ma saan sellega hakkama, kuni eesmärki silme ees hoian. Ta lubas alati, et on minu jaoks olemas, no matter what ja nii see tõesti oli. Minu sees on nii palju tänutunnet ja häid emotsioone, mida on raske sõnadesse panna, aga ehk ei olegi see vajalik...

Täna olen ma normaalkaalus ja näen välja parem kui 10 aastat tagasi :) Rauno on minuga rahul, talle meeldib, mida ta näeb ja mulle meeldib, et talle meeldib. Selline vastastikune positiivsus toob ellu ainult head ja sisemisest rahulolust saabki meie hinge peegel. Me kiirgame kõike head ja ilusat ka väljapoole, kui meie sees on kõik korras. Usun, et olen leidnud selle tasakaalu, mis lubab mul jätkata tervisliku eluviisiga, unustamata, et elus on veel palju muud peale köögikaalu ja hantlite. Ma olen igati tavaline naine, kes pole kindlasti kõigega enda juures rahul, aga võin praegu julgelt väita, et olen endaga parem sõber kui varem. Ma austan oma keha, sest tema töö on nüüd mind elu lõpuni mind väärikalt teenida, austades ja armastades mind vastu. Oma keha vihates ei ole võimalik harmoonilist elu elada, kuna tunne, et elame võõras ja ebameeldivas kestas, surub meid aina enam ja enam mutta. Kui aga võtame kogu selle energia, mis kulub meil enda vihkamiseks ja suuname selle teistesse kanalitesse, nagu oma keha eest hoolitsemine, võime juba peagi muutusi näha. Ma olen sellest nüüd aru saanud. Ma mõistan, et endaga rahu sõlmimiseks tulebki tööd teha ja vaeva näha. Muutusest mõtlemine ei vii kuhugi, ainult tegutsemine viib. Kas on mõtet kiruda lotovõitu, mis mitte kunagi meie kontole ei saja, kui me pole üheski loosimises osalenud? Lillegi liigutamata on muutuse tõenäosus üsna nullilähedane.

Viimane aasta jääb minu jaoks alati tähendusrikkaks ning igal 7. mail tõstan šampuseklaasi, et tähistada oma uut ajajärku. Ajajärku, mis sai alguse pärast suuri eneseotsinguid, sisemisi võitlusi ja emotsionaalseid rabelemisi. Kaalunumbri saavutamine oli selle kõige juures vähim, mis juhtuda võis. Tagantjärele on hea hinnata, et emotsionaalselt olen võitnud palju rohkem kui füüsiliselt, kuigi need kaks asjaolu on omavahel otseses sõltuvusseoses. Õnn on eluviis, mitte eesmärk omaette. Õnne tuleb püüda ja hoida, mitte püüda, korra rõõmustada ja sellest lahti lasta, et siis jälle otsast peale kogu vaeva läbi elada. Õnn on valik ja mina olen valinud olla õnnelik. Uus ja terve mina on selle valiku kõige suurem alustala. Kui ma olen enda kehas õnnelik, võin seda siiralt ka välja näidata.

B

Kaal 68 kg