Kehvapoolne märts

Otsustasin märtsist väikese vahekokkuvõtte teha, kuna tõsiselt - sellist kuud minu pea ei mäleta. Tundub, et minu uusaastasoov, rohkelt tervist endale ja kõigile, läks siiski asja ette. Olen juba ka maininud, kuidas alates veebruari lõpust olin kokku kolm nädalat haige, gripid, põskkoopapõletikud ja mis kõik veel. Saingi vist natuke liiga kaua peaaegu terve olla (isegi natuke üle nädala), kui maandusin taas voodis, 39-kraadise palaviku, peavalude, muude valude ja isutusega. Kuna Rauno jäi siin ka vahepeal grippi, siis tõenäoliselt temalt ma viiruseussi üles korjasingi. Homme algab aprill. Ja kui nüüd see väike poolterve nädal märtsist välja jätta, olen ma terve kuu ainult haigustega võidelnud. Pidime eile minema Pärnusse spa-sse. Ma ootasin seda nädalavahetust nagu ei tea mida, saaks ainult natukeseks linnast välja teise keskkonda ja ehk lasta end mõnusalt šokolaadimähisesse rullida või väsinud jalgadele massaaži teha. Aga kuhu meil minna oli, kui ma vedelesin juba kaks päeva kõrge palavikuga teki sees, värisesin külmast ja higistasin samal ajal. Õnneks saime oma broneeringu kuupäeva ära muuta, nii et kahe nädala pärast läheme uuele katsele.

Üleeile, kui ma tundsin end nagu märg kalts, kraadiklaas näitas 39,1 ja silme ees virvendas ainult mingi udukogu, sain issilt meili. Meie väike kääbuspuudel Jenny saadeti 26. märtsil viimsele teekonnale. Pahvatasin selle peale lohutamatult nutma - mida muud ma olekski pidanud tegema. Rahulikult mõtlema, et elus on kord nii, ja lihtsalt vaikides leppima? Seda võin ju mõelda, sest paratamatusele ei saa vastu, aga kui sa oled pea 10 aastat iga päev väikese karvapalliga koos elanud ja imelisi seiklusi kogenud, siis ei ole need uudised nii kergeltvõetavad. Jenny oli minu kõige esimene lemmikloom, ilmselt ka sellepärast elan tema lahkumist raskelt üle. Püüan küll ennast hästi vaos hoida, kuid siin kirjutadeski kipub klomp kurku. 13 ilusat aastat elas ta meie seltsis ja oli vanuigigi veel rõõmus ja lustiline, hoolimata sellest, et silmad enam ei näinud ja kõrvad ei kuulnud. Viimase pai sain talle teha eelmisel nädalalõpul, kaks päeva enne magamapanemist. Selleks ajaks ei olnud ta üle nädala midagi söönud ja ainult magas, kuid ta tundis mu siiski ära ja limpsas sõbralikult mu sõrmi. Ta tervis oli juba nii halb, et venitamine oleks vaid piin olnud. Nüüd mõtlen oma kaisumõmmile iga päev ja ei unusta iial neid kauneid aastaid temaga koos. Puhka rahus, printsess...

Mis minu kaalu puutub, siis haiguselaine mõjus sellele taaskord hästi. Kuna ma ei söönud kaks päeva praktiliselt midagi peale hommikusöögi, siis oli kaal kiire kukkuma. Täna hommikul näitas see 67,9 kg. Kuna tänaseks olen vähemalt palavikust lahti saanud, siis suudan juba natuke midagi ka süüa. Enesetunne on inimlikum kui viimasel kahel päeval, kuigi pidev peavalu ei lase mul ei köhida, ei aevastada. Püstiseismine muutub kiiresti väsitavaks. Ma annan endast siiski parima, et varsti terveks saada ja ma tõesti ei tea, keda või mida ma paluma pean, et nüüd pisut rohkem kui nädala terve saaks olla.
Kui selleaastasele gripilainele mõtlema hakata, siis kuidagi kummaliselt intensiivne on see haigusepahvakas olnud. Peredes käib see ringiga edasi-tagasi ja kõrge palavik surub tugevaimadki teki alla siruli. Paaripäevasest põdemisest pole juttugi. Hea, kui paari nädalaga terveks saab. Loota jääb ainult soojale kevadele, mis haigused lõplikult minema pühiks.

Märtsi aga saadame nüüd kenasti ära. Oli, mis oli, edasi saab ainult paremaks minna :)