Väikesed imed sünnivad meie sees

Mulle ikka meeldib endale meelde tuletada, et elus tuleb jälgida märke ja kõigel, mis meiega juhtub või mida kogeme, on põhjus. Üks hea näide, mis tegelikult juhtus juba paar nädalat tagasi, oli päev, kui sõitsin Elvasse. See oli 11. mai, kui oli toimunud saate "Sa ei ole üksi" kaalulangetajate grupi kokkutulek. Me rääkisime Viktoriga kaalulangetajatele sellest suurest ettevõtmisest, ma sain nii mõnelegi tublile inimesel nõu anda ning üldse oli kuidagi soe ja armas olla. Pidin kahjuks üsna vara lahkuma, kuna ei tahtnud liiga hilja õhtul Elvasse jõuda. Bussisõit aga kujunes taas hirmus emotsionaalseks, kuna nii äkki, nagu välk selgest taevast, meenus, et täpselt aasta aega tagasi, 2012. a 11. mail, olin sõitnud samuti Tartu poole, et oma hea sõbra sünnipäeva tähistada. Ja see oli kuupäev, kus leidis aset elumuutev vestlus Viktoriga. Ma mäletan nii hästi, et olin tollel pärastlõunal Tallinn-Tartu bussis nutuäärel, silmad veekalkvel, vihkasin ennast ja seda, mida olin endaga teinud ning ma ei suutnud uskuda, et ühe inimese sõnad mulle niimoodi mõjuda võisid. Ma olin otsustanud, et ma pean ennast muutma, saagu mis saab.
Ja seda võib ju omamoodi uskumatuks pidada, et täpselt aasta aega hiljem istusin ma samas bussis, aga sõitsin Tartu poole hoopis teise eesmärgiga - joosta oma elu esimesel jooksumaratonil. Ma olin päeval andnud nõu teistele kaalulangetajatele, sest nüüd avanes mul see võimalus, olles ise selle tee läbi käinud. Ma olen ju endas nii palju muutnud ja läbi elanud. See oli vapustav. Mu silmad tõmbusid jälle märjaks ning ma ei suutnud jätta Viktorile kirjutamata, et talle veelkord meelde tuletada, kui oluline osa oli temal minu võitluses kaaluga. Niivõrd tähtis ja suursugune oli see hetk minu jaoks, niivõrd emotsionaalne ja hea. Sest kõik kordus, aga oli samas nii uus. Emotsioon oli uus...

Aga jätkuks eelmisele postitusele, ei saa kirjutamata jätta suurest võimalusest, mis otse minu jalge ette maandus ning mille kasutamisest ma poleks saanudki keelduda.
Kui Carmen käis oma saate tarvis mul külas, vestlesime temaga kaks tundi kaaluteemal ja meil oli väga tore. Olgu mainitud, et tegemist ei ole minu jaoks võõra inimesega. Tunneme Carmeniga teineteist juba mitu aastat, nii et mingit võõristamist kui sellist ei saanud tekkidagi. Keset intervjuud mainis ta, et peaks Ivar Viglaga rääkima ja Britta "Reporterisse" ilmatüdrukuks sokutama. Mina hakkasin valju häälega naerma, kuna selline idee tundus küll liiga naeruväärne, et tõsi olla. Arvasin, et ju ta suusoojaks seda mainis, kuna mõte minust kui ilmatüdrukust tundus piisavalt utoopiline. Igatahes, saime saatematerjali salvestatud ja eetrisse pidi see jõudma 22. mail. 21. mail helistas Carmen mulle ja teatas resoluutselt (nagu tal kombeks on), et nüüd on nii, et pane homme selga see ja see, säti juuksed nii ja nii ja tule kella 13ks Kanalisse, et saaksid ilmateadustamist proovida. Ma pidin tööl oma toolilt maha kukkuma, kui seda kuulsin. Mulle ei antud võimalust isegi midagi vastata. Ausalt öeldes ei suutnudki ma suust ei a-d ega o-d välja võluda. Mu käed hakkasid värisema ja ma tundsin, et ma näen und, sest sellised asjad ei saa ju ometi minuga juhtuda. Mis mõttes ta helistab ja ütleb, et nüüd tuled ja kõik?? Mina? Telesse?
Nojah, mis mul muud üle jäi. Olin järgmisel päeval kl 13:00 Kanalis ja nii see pihta hakkas. Tegemist oli väikese promoga saatele "Sa ei ole üksi" ning see oli absoluutselt ainulaadne võimalus, mille kasutamatajätmine oleks olnud viimne rumalus.

Esimesed katsetused kaamera ees läksid totaalselt untsu. Mõtlesin endamisi, et no mina selleks tööks ikka ei sobi. Närv oli nii tugevalt sees, et põlvedki värisesid, nagu oleks stuudios mitukümmend miinuskraadi. Õppisime algul lihtsalt monitorilt lugemist, seejärel aga sain juba proovida ühest punktist teise liikumist ja kaardil käega viipamist. Et sellest saaks üks ideaalne ilmaennustus, tuleb tegeleda mitme asjaga korraga. Lisaks ilusolemisele ja õiges poosis seismisele tuleb lugeda monitorilt maha õige tekst, viibata käega oma seljataga oleval kardinal õigesse kohta, liikuda ühelt poolt teisele poole ekraani õigete sõnade ajal, et õigeks ajaks oma kohal tagasi olla, õigel ajal kaadrist välja ja kaadrisse sisse astuda ning samaaegselt naeratada ja olla enesekindel. Esimest korda kaamera ees olijale on seda törts palju korraga. Aga tundub, et lõppsalvestus läks edukalt ning eetrisse ma jõudsingi.

Kanal 2 inimesed on lihtsalt võrratu seltskond. Ma sain režissööriga nii "Reporteri" kui Kanal 2 toimetuses ringkäigu teha ja ausalt öeldes olin neist sama vaimustuses kui nemad minust. Nad suhtlesid võõra inimesega nagu vana sõbraga ning mul ei tekkinudki kordagi tunnet, et ma olen mingi tundmatusse ümbrusesse tiritud võõrkeha. Neile meeldis mu diktsioon ja hääletämber ning Tanel Talve ainus soovitus minule oli, et kui suu hakkab kuivama, peaksin keelt ülemiste hammaste taga edasi-tagasi liigutama, nii hakkavad süljenäärmed tööle. Muidu pidi aga kõik peale väikese pabina ideaalne olema.
Ma olen selle võimaluse ja kogemuse eest Carmenile ääretult tänulik. Ausõna - ma poleks aasta aega tagasi osanud mõeldagi, et mina võiks kunagi kaamerate ees esineda. Intervjuu andmine on hoopis midagi muud, kui ise kaamera ees seismine ja etteantud teksti lugemine.  See oli aga nii värskendav ja julgustav kogemus, et ma ei vahetaks seda iial millegi vastu.

Kõik taolised elamused tõestavad, et väikeseid imesid sünnib iga päev. Me ei oska aga neid õige pilguga vaadata ning kipume oma negatiivsuses hea ja ilusa ära unustama. Tihti arvamegi, et no mis ime see ikka on, et mu surmaäärel kõlkunud toalill uuesti ellu ärkas või et keegi kuskil kaalust alla võttis. Ja kindlasti on lihtsalt juhus, et ma just sellel ajal mingisse kohta sattusin jne, jne.
Kes imedesse ei usu, ei saagi neid iial kogeda. Mina aga leian, et iga päev on väikeseid imesid täis. Need algavad minu seest. Ma oskan märgata häid asju enda ümber ning need juba ongi imelised ja teinekord uskumatud. Ma lasen headel võimalustel endani jõuda, kuid ei võta elamuste süllekukkumist iial enesestmõistetavalt. Elus võib kõike juhtuda, nii head kui halba. Mina aga suhtun headesse kogemustesse kui kingitustesse, halvad asjad on aga õppetunnid, mis näitavad, et midagi on tarvis muuta või teistmoodi teha.

"Reporteri" ilmateadet saab järelvaadata SIIT (al. 17. minutist)
"Sa ei ole üksi" saade on järelvaadatav SIIN.