Uhh... paari nädala jooksul on juhtunud rohkem kui terve aasta peale kokku. Pean nüüd ennast kuidagi kokku võtma ja mitmest asjast korraga kirjutama, muidu jääbki kirjutamata.Esialgu arvasin, et edulooga lõpetan mõneks ajaks blogimise, kuna lähiajal ei leidu kindlasti midagi nii erilist, millest kirjutada. Hetkel aga pean oma lubadusest taganema. Minu blogile on tekkinud palju toredaid lugejaid, kes on siit saanud palju innustust ja inspiratsiooni ning juba nende tublide inimeste pärast pean ma kirjutamist jätkama. Noh, lohutuseks olgu seegi, et kaalunumbri säilitamine on tegelikult ka päris väljakutseid pakkuv protsess, mis ideaalis võiks kesta terve elu (v.a raseduse ajal) ning ka selle jooksul võib tekkida hetki, kus allaandmine tundub nii lihtne ja tahaks ennast uuesti paksuks süüa. Sellest kõigest püüan edaspidi ka kirjutada.
Minu praeguseks motivatsiooniks täiskäigul edasi minna ja saavutatut hoida on uus hea väljanägemine ja terve sisemus. Ma saan tähelepanu tõesti rohkem kui aastate jooksul kokku ja see on minu jaoks justkui hoiatussignaal, et ma ei tohi enam vanale rajale naasta. Kui nii juhtuks, jääks positiivsed kommentaarid aina harvemaks, kuni hääbuvad lõpuks vaikusesse. Sest kes ikka tahab inimesele öelda, et issand, sa oled jälle paksuks läinud. See poleks lihtsalt eetiline.. ja viisakas. Ja ilmselt ei tahaks ükski suure tööga hakkama saanud kaalulangetaja seda karjuvat vaikust kuulda.
Mis minu terve ja juba peaaegu kaunis keha maikuu jooksul teinud on? Mu jalad on viinud mind juba kahele jooksuüritusele, kolmas ootab ees, Carmen tiris mu Reporterisse ilmatüdrukuks ja Carmeni saates "Sa ei ole üksi" sain ka oma lugu pajatada
. Ühesõnaga on toimunud nii palju uusi ja huvitavaid asju, millest ma aasta aega tagasi veel poleks osanud unistadagi. Tundub aga, et nii mitmest asjast korraga rääkimine põhjustab vähemalt 3 km postituse, niisiis jagan ma teemad pooleks ja alustan sellest, kuidas ma esimest korda oma uue kere jooksuüritustele lippama vedasin.
Mu ema, va aktivist, registreeris meid Tartu 31. jooksumaratonile 10 km distantsi jooksma. Ütlen ausalt - kuna kevad jäi sel aastal vahele ja gripiussike näris pikalt mu tervist, ei jõudnudki ma jooksmiseks eeltööd teha. Saalitrennid, millest pool kulus seisva ratta otsas väntamiseks ja teine pool kangi rebimiseks just suurepärast jooksuvormi ei tekita, nii et hea jooksutulemuse saavutamiseks tuleb ikka jooksutrenni teha. Mina aga sain kolm korda enne üritusi õue jooksma: korra (6 km distantsi) sörkisin terve maa ja kaks ülejäänud korda tegin intervalle, 5 min kõndi, 5 min jooksu u 8 km distantsil. Juba oligi 12. mai käes ja tarvis jooksma minna. Ma ei seadnud endale otseselt eesmärke, kuna ei osanud aimatagi, mis aeg 10 km jooksmisel üldse tulla võiks. Lootsin siiski, et kui 1:20 sisse mahuks, siis vist kõige hullem tunne polekski. Võtsin hästi rahulikult ja nautisin rada. Väsimus hakkas tekkima u 5 km peal, pulss tõusis, aga minu motivatsioon oli kõrgel. Olin ju juba nii palju jooksnud, kordagi peatumata. Otsustasin, et võtan ka edasi hästi rahulikult, aga kui jõudu on, siis viimasel kilomeetril tõstan tempot ja pingutan täiega. Tõusudel aitas ideaalselt enda nina ette vaatamine, kuna siis ei jõudnud mu aju tõusu pikkust registreerida ja sain võtta sammu korraga. Mingist trennist jäid mulle kõrvu kõlama Viktori sõnad: "Ära mõtle, et kas ma enam jaksan, vaid mõtle, et ma jaksan!" Hästi lihtne on lausest ära jätta küsiv osa ja pöörata see enda kasuks. Ma kordasin terve tee endale, et ma jaksan ja ma teen selle asja ära, tulgu taevast või pussnuge. Viimasel kilomeetril oligi jõudu piisavalt, et nüüd täiest jõust pingutada ja endast viimne anda. Raja ääres olev rahvas, keda ma kõrva susatud klappide tõttu küll ei kuulnud, motiveeris kõvasti ning ma tõstsin jooksutempot ja möödusin peaaegu kõigist neist, kes rajal minust olid möödunud. Viimased 200 m jooksin juba nii kiiresti, et ma ehmusin isegi oma pikkadest gasellihüpetest ära ning peas alarmeeris: "Nüüd ma kukun, nüüd ma kukun." Aga juba oligi finiš. Ma ei kukkunudki. Aeg 1:11. Võib vist endaga rahul olla.
Teine jooksuüritus leidis aset nädal hiljem. Pea 13 000 naist koos sportimas pole mingi naljaasi. Käisime emaga Maijooksul. Jääaja Keskuse naistiim ajas selga valged reklaamsärgid, mille seljal ilutses lause "Pärast meid tulgu või... jääaeg." Distantsi pikkuseks oli 7 km. Esialgne lootus joosta see läbi 45 minutiga, hääbus ruttu, kui arvutasin välja selleks vajaliku keskmise kiiruse, selleks oleks pidanud olema natuke üle 6 min/km (Tartu maratonil oli mu keskmiseks kiiruseks üle 7 min/km). Tõmbasin latti natuke madalamale ja otsustasin 50 min sisse ära mahtuda. Minu aeg oli 45:03. Olin endaga ülimalt rahul ja nautisin tulemust täiega. Sellises kaagutavas naistekarjas ei ole just lihtne tõsiselt spordile keskenduda. Jätsin seekord ka klapid koju, nii et põgeneda polnud kusagile peale finiši.
Olen igatahes saavutatu üle uhke ja minu eelnevat kogenematust arvestades andsin mõlemal jooksul endast parima. See tasus end kuhjaga ära. Sügisel ootab mind ees Tallinna maratoni poolmaraton, 21,1 km. See ei tähenda muud, kui et tuleb hakata trenni tegema. Nii pikka distantsi juba ilma treenimata läbi ei jookse..
Jooksumaratonidel osalemine on tõesti üks vahva asi paljudest, millest ma oma vanas kehas veel unistadagi ei osanud. Minu uus elu on andnud mulle nii palju uusi võimalusi ja ma tahan neid veel kaua-kaua nautida ja kogeda. Järgneva aasta jooksul avastan endast kindlasti nii mõnegi uue külje ning kogen midagi, mis varem kättesaamatuks jäi.
Soojust jahedasse maikuusse!
B
No comments:
Post a Comment