Häid elamusi!

Ma hüppan vahelduseks oma kaaluteemast välja, kuna praegune lihtsalt karjub äramärkimise järele. Kümme aastat tagasi tegi minu mees mulle mu esimese jõulukingituse, see oli aastal 2002, ma olin peaaegu 15-aastane, ja me käisime koos Saku Suurhallis Gregoriani kuulamas. Gregorian on Saksamaal sündinud muusikaline koosseis, kelle repertuaari kuuluvad läbi aegade erinevad popplood alates rokist lõpetades klassikaga, lauldakse aga kiriklikus gregoriaani stiilis. Mungarüüdes mehed ja Sarah Brightman, Metallica ja Depeche Mode - kõlab värvikalt.
Sel aastal külastasid nad Eestit oma suurima maailmaturneega "The Epic Chants Tour 2013" ja ma mainisin Raunole juba mitu kuud tagasi mokaotsast, et võiks ju minna nostalgitsema. Sinnapaika see jutt jäi, kuni eelmisel nädalal kuulsin Raadio 3-st reklaami, et iga päev loositakse kontserdile kaks piletit. Mitte midagi mõtlemata saatsin sõnumi ära, ma ei hakanud isegi lootma, et piletid võidan, sest millal mina midagi võitnud olen. Ahjaa... lapsena Bingo Lotoga 20 krooni. Reedel helistati mulle Raadio 3-st ja teatati, et ma olen võitnud kaks piletit Gregorianile. Minu esimene reaktsioon oli, et midaa, kas te teete nalja?!
Ja kuna Rauno oli enne naistepäeva minult küsinud, et mis ma talle siis naistepäevaks kingin (irooniline, nagu ta on), siis reedel sain talle rõõmsalt teatada: "Head naistepäeva, kallis! Me läheme kontserdile!"

Kontsert toimus täna õhtul ja ma pean oma värsked emotsioonid kirja panema, muidu on need varsti meelest läinud. Selleaastane tuur oli kino- ja filmiteemal. Lauldi tuntud filmide tuntud soundtracke ja äratundmisrõõmu oli rohkem kui küll. Esindatud oli "Gladiaator", "Ristiisa", "Titanic", "Godzilla", "Notting Hill", "The Last Unicorn", "James Bond", "Pirates of the Carribean" jpt. Ma istusin täiesti naelutatult oma toolil ja tundsin, kuidas iga mu ihukarv järjest rohkem pea püsti ajas, külmajudinad võrelesid terve kontserdi kestel mu keres ja ma mõtlesin, et see lõpe iial. Meenusid need vanad ajad, kui olime veel koolilapsed ja istusime Raunoga kahekesi tema toas ja kuulasime ta vanast makiräbalast Gregoriani plaati. See sai vist küll ribadeks kuulatud, kuna on jäljetult kadunud. Etendus oli fantastiline, kogu üritus oli ühtpidi nii vastuoluline, teistpidi sobis kõik omavahel valatult. No ega see päris tavaline ju pole, kui mungad hakkavad Rammsteini loomingut esitama ja siis lõõritavad heldinult Phil Collinsi lembeviisikest. Laule saatsid vahvad isetehtud videod tuntud filmiklippidest (Amelia Brightmani enda produtseeritud ja monteeritud), mis lisasid paraja annuse vürtsi muidu lummavale show'le. Tulevärki oli ka piisavalt, naisvokaalid (Amelia Brightmann ja Eva Mali) mõjusid oma inglihäältega hüpnotiseerivalt ning kõik see kokku moodustas ühe kirjeldamatult hea audiovisuaalkompoti.

Kontsert lõppes igatahes vile ja huikumise saatel, publik oli püsti ja plaksutas käed punaseks. Mina aga tänan taevast, et mulle selline õnn sülle kobatas, just nii naljakalt õigel ajal. Nostalgiahetked kuluvad kõigile ära ja minu lontivajunud elamustemeeter on jälle täiega põhja virutatud. Mõnus!