Künkad-mättad, auk!

Ivo Linna laulis: "Mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun. Nii kaua, kui mul hing on sees, tõusen ikka üles." Nii õiged sõnad minu pika teekonna iseloomustamiseks. Ma olen õppinud kukkudes püsti tõusma ja jätkama seda, mida olin alustanud. Teinekord aga on kukkumine nii valus, et püstitõusmine võtab oodatust kauem aega ning pole sugugi nii lihtne, kui varem tunduda võis.

Haigestusin kolm nädalat tagasi grippi. Ikka see tavaline viirusenäss, mis igal varakevadel tuhandeid voodihaigeks materdab. Haigus algas mingi kummalise nohuga, millesarnast ma kogenud polnudki. Kõike, mis tavaliselt nohu puhul esineb, oli sel korral topeltkoguses. Kaks päeva kannatasin ja siis andsin alla, kuna haigus murdis nii vingelt, et ainus, mida ma päeva jooksul teha jõudsin, oli voodist elutuppa diivanile roomamine. Olin kolm tööpäeva rivist väljas ja nädalavahetuse ka. Võtsin kolme karmi haiguspäevaga ligi 2 kg alla ja ei tahtnud söögile mõeldagi. Ainus, mida vaevaliselt sisse suruda suutsin, oli miskine banaani-marjasmuuti hapupiimaga, kuna päris nälga ma end jätta ei raatsinud. Nuuskasin kilo salvrätte täis, neelasin kaks kilo tablette ja olin nädalalõpuks "terve kui purikas". Jutumärkides sellepärast, et nii ma ainult arvasin. Läksin esmaspäeval trenni nagu tavaliselt (viis päeva oli niigi vahele jäänud) ja tegin viie päeva jooksul oma tavapärased 6 trenni kenasti ära. Nohu aga kippus iga päevaga hullemaks minema ja reedel pärast ringtrenni oli nina nii kinni, et nohutilkasid kulus ka terve pott, et seda tatti kuidagi vedelamaks saada. Laupäeval sain diagnoosi - põskkoopapõletik! Ma pole vist iial põskkoopapõletikku põdenud või oli see nii ammu, et lihtsalt ei mäleta. Tunne oli igatahes hullem kui kõik halvad asjad kokku. Hommikul ärkasin peavaluga, see levis edasi silmade alla põsekoobastesse, eriti valus oli kummardades. Päeva jooksul levis valu lõualuudesse, eriti parempoolsesse, ja kõrvadesse. Sain õnneks samal päeval antibiootikumid peale ja võtsin kohe õhtul esimese tableti. Järgmiseks päevaks oli valu kadunud, kuid nohu oli ikka veel meeletu. Otsustasin, et selle haiguse ravin korralikult välja ja ravikuuri ajal trenni ei tee. Nii jäi poolteist nädalat trennipausi ja ma tunnistan käsi südamel - see oli mu elu pikim poolteist nädalat. On ikka vastik sunniviisiliselt kodus istuda.

Ma võtsin selle ajaga terve kilo juurde, mu tervislikust toitumisest olid alles vaid riismed ja see kõik on üleliigse vaba aja süü. Jõudsin neil päevil töölt nii vara koju, et pärast õhtusööki polnud lihtsalt mitte midagi tarka teha. Enda üllatuseks avastasin end liiga tihti meie magusakappi rüüstamas, kuni seal ei leidunud enam ainumastki kommi või šokolaaditükikest. Peas käisid ainult kahte sorti mõtted. Ühed, mis teadvustasid igapäevast kaalutõusu ja tegid meeleolu nukraks, teised, mis lohutasid, et järgmisest nädalast hakkab range trenni- ja dieedirežiim ja anna veel hagu, kuni saad. Eelmisel reedel käisime Kristjani sünnipäeval ja laupäeva hommikul hommikusöögilauas istudes olin ma jälle nagu hävituspataljon. Kräsupea kooki õgisin sellise hooga sisse, et lauanaabrid ei osanud muud teha, kui mu üle totakalt naerda. Noh, eks ma ise naersin ka, kuidagi oli vaja ju piinlikku olukorda leevendada. Ma parem ei räägi rohkem, mida ma laupäeval veel sõin, judinad kipuvad peale. Pühapäeva lõunal kaalule astudes näitas see 70,5 kg. Õudus kuubis. Niisiis piirdusin ma pühapäeva õhtul ainult hapupiimasmuutiga ja võitlesin isudega, et esmaspäeva hommikuks kaalu alla saaks. Tabel vajas ju täitmist ja eriti kole oleks olnud näha pea kahekilost tõusu. Eilseks oligi kaal kukkunud ja näitas 69,7, kokkuvõttes 900 g tõusu. Võite kolm korda arvata, kes peale minu veel kaalunumbri üle rõõmus ei olnud...

Eile aga oli see päev, kui sain üle pika aja trenni minna. See oli midagi suurepärast. Millegi hea ootamine on alati vaevarikas ja päevad venisid tõesti nagu kaameli ila, aga lõpuks olen ma terve ja saan taas spordiklubi uksest sisse lennelda, et kehale piitsa anda. Kirjeldamatu, kui hea oli tagasi olla. Viktoril oli eile sünnipäev, nii et rõõmsat meeleolu jagus veel pikkadeks õhtutundideks. Muidugi käisime ka Peetris ja tähistasime ka Kristjani õiget sünnipäeva, aga kuna olin just trennist tulnud ja ei kavatsenudki oma saavutatut kohe ära lörtsida, piirdusin väikse portsu mozzarellasalatiga.

Ma ausalt ei tee seda kõike, mis ma vahel teen, (hea)meelega. Tundub aga, et aeg-ajalt jääb motivatsioonist puudu ja tekib soov kõigele käega lüüa. Jah, ma annan nii mõnelegi kaalulangetajale personaalset nõu ja tahan olla nende isiklik motivatsiooniallikas ja eeskuju, aga me kõik oleme inimesed. Ma teen vigu ja enesehaletsemise asemel tuleb endast kõik anda, et olukorrast normaalselt välja tulla. Kevad toob pea igal nädalavahetusel mingi sünnipäevatralli. See saab minu jaoks olema suurem katsumus kui jõulud, aga ma tahan 7. maiks, mil saab mu suurest ettevõtmisest aasta, olla ilus, sile ja rannavormis. Ma kukkusin tõesti kõvasti, lõhkusin püksipõlved ja roomasin tükk aega maas, otsides vaid vabandusi, miks mitte püsti tõusta. Nüüd aga tuleb vabandustele kriips peale tõmmata. Mõttel on tohutusuur jõud. Ma kavatsen seda jõudu nüüd rakendada, kuni võiduka lõpuni.

Ees on ootamas minu elu kõige konarlikum teelõik, väljakutse, mis tuleb vastu võtta, tahan ma seda või ei. Ja ma pean sellest võitjana väljuma! Iga päev loeb!

Kaal 69,2 kg