Nälg majas

Mida teha, kui kõht on tühi? Söömine oleks ehk lahendus. Aga mida teha, kui kõht on konstantselt järeleandmisi tegemata vaakumis? Süüa end surnuks?

Minust on viimase kuuga saanud hullumiseni nälginud hunt. Just. Kõht on kogu aeg tühi ja ma ei suuda olukorrale enam muud lahendust leida, kui et lihtsalt süüa nii palju, kuni kõht saab täis. See aga pole eriti arukas lahendus, kuna kaalutõus on siis garanteeritud. Kuna ma toidupäevikut enam ei täida, ei ole mul toidukogustest tegelikult aimugi olnud. Kuni eelmise nädalani. Mu kaal seisab koha peal ja püüdlused seda uuesti allapoole liikuma saada on nagu peaga vastu seina jooksmine. Mitte midagi ei muutu. Ainult ise muutud närvilisemaks ja peeglisse vatamine muutub aina õudsemaks kogemuseks. Eelmisel nädalal püüdsin toidupäevikusse oma järgmist päeva ette planeerida. Sisestasin kogused, mida viimasel ajal sisse söönud olen. Olgu mainitud, et minu päevane kaloraaž võiks olla 1666 kcal. Sisestasin oma toidud päevikusse ja oh imet - ilma lõunasöögita oli ligi 1700 kcal täis. Lõunasööki ma päevikusse kanda ei saanud, kuna söön iga päev väljas ja ei tea iial ette, mida seekord pakutakse. Tihtipeale jäävad mu lõunasöögid 300-500 kcal vahemikku. Kui see numbri nüüd 1700-le liita, siis tulemuseks on täiesti tavaline kaalusäilitaja kaloraaž. No fuck it! See oli tõestuseks, et mu toidukogused on nii salaja ja märkamatult suurenenud. Aga kuna kõht on võrreldes varasema ajaga ikka meeletult tühi, siis söön ikka seni, kuni kõht täis saab.

Viktor rääkis mulle ammu, et mida rohkem ma trenni teen, seda kiiremaks muutub mu ainevahetus. Kui välja arvata vahepealne kõhukinnisus, siis ausalt, ma ei saa tõesti enam aru, kuhu see söök kaob. Mu kõht oleks nagu põhjatu auk, mille täitmiseks kulub tervele armeele mõeldud söök. Ma meenutan varsti juba teismelisi poisse, kes on täielikud toiduraiskajad, ainult selle vahega, et minul toidukoguste suurenedes kaal tõuseb, nemad on aga samasugused makaronid edasi (kuni suureks kasvavad). Minu jaoks tundub uskumatu, kuidas ma vähem kui aasta aega tagasi ei suutnud 1400 kcal täis süüa ja piirdusin tihti 1200-1300-ga, kuna kõht oli pidevalt täis ja kuidas nüüd võin vabalt 2000 kcal täis süüa, nii et silm ka ei pilgu.

Mis mu lahendus siis on? Planeerisin paar päeva toidukordi veel ette ja kärpisin vägevalt koguseid. Või noh, nii, et päevane kaloraaž jääks ikka 1600-1700 vahele. Tulemus: hundinälg. Minu mõtted on päeva jooksul umbes sellised: "Jumal tänatud, hommik, tahaks juba süüa. See oli nii hea, et võtaks veel. Jumal küll, kaks tundi peab veel vahepalani ootama, ma ei suuda enam. (vahib igatsevalt võileiva poole). Mmm, kui hea võileib, suur ja paksult manti täis. Tund möödas, tahaks süüa. Millal lõunat juba saab? Nii kaua peab veel ootama. Ooo.. hiigelports lõunaks. Ei, nii palju ei saa. Jagan teraviljaportsjoni kolmeks ja kolmandiku söön ära. Pool tundi hiljem - tahaks süüa. Millal vahepala saab? Krt, trenn ka veel. Enne trenni ei jõua süüa, võtan kohvi. Pean siis kahe trenni vahel midagi kerget sööma. Appi, sinna on ju kolm tundi aega, ma ei kannata enam."
No umbes selline on mu päev. Pärast trenni mõtlen, et saaks võimalikult kiiresti koju sööma.
Täna öösel nägin uneski söömist. Oli mingi üritus ja seal toimus lõunasöök. Toidukogused olid meeletud, korjasin sealt kokku kõike, mida sai, alates puuviljadest lõpetades tortidega. Sõin pool ära ja kolisin miskipärast teise lauda. Selleks ajaks aga oli mu toiduhunnikust alles jäänud vaid pirn ja kodujuust ja teised lauasolijad vaatasid mind sellise näoga, et issand, miks sa nii vähe sööd, dieedil oled või. Nad ei teadnud, et hetk tagasi õgisin ära prae, mitu saia ja hunniku torti.

Praegu tegelengi nüüd koguste vähendamisega ja proovin mõtteid söögist eemale saada. Ma sügavalt loodan, et pikal ja pimedal talvel on selles kõiges oma koorem kanda ning koos kevade ja päikesevalgusega väheneb ka söögiisu. Ilus unistus...

Täna hommikul näitas kaalunumber 69,7 kg. Kuhu edasi, ei tea...