Hea aeg jälle üle pika aja vinguda. Mu keha ei tee minuga enam koostööd ja nii palju kui ma end tagasi ei hoiaks, tahaks ma talle tõesti halvasti öelda. No mida põrgut sa mängid minuga?!?! Juba kuu aega tagasi lõi esimest korda üle mitme-setme aasta kaalule ette number 6. Ma olin lihtsalt nii õnnelik ja kujutasin juba ette, kuidas nüüd läheb kõik lepase reega, sest eesmärk on käegakatsutav. Praeguseks on seis aga selline, et sõna otseses mõttes ongi seis. Ja see ärritab mind lihtsalt nii jubedalt, et ma ei oska jälle kuidagi ära olla. Ühel hommikul kaalule astudes on jälle ilus 69,8 või 69,9, järgmisel päeval viskab taas 70,1 peale. Ja nii see kiigub ja kiigub terve kuu aega ühe koha peal.
Eks muidugi osa sellest läheb nädalavahetuse kapsaaeda, kui Heleni 25.juubelit tähistasime. Sünnipäev kestis kokku kolm päeva ja ausalt, ma ei liialda, kui ütlen, et sõin vist terve kilo kringlit üksi ära. See lihtsalt oli nii hea ja ma ei andnud taas endale absoluutselt aru, mida ma teen. Muidugi, tagantjärele on eriti hea targutada - oleks võinud ju nii ja naa. Aga see ei tee kahjuks midagi kergemaks. Mina ei tea, mis see probleem on, aga täna tunnen ma ennast nagu õhupall. Kõht on kinni, vesi on kinni, kõik, mis sisse läheb, jääbki sinna. Kas tõesti tekitas suur saiakogus sellise reaktsiooni, et kolm-neli päeva hiljem avalduvad siis need jubedad nähud?!
Igatahes ostsin endale koju jälle hunniku Activia joogijogurteid (need on mulle alati hästi mõjunud) ja Canah'i kanepi kiudainepulbri. Otsisin seda jälle taga nagu nõela heinakuhjast, mitte kuskil saada polnud. Lõpuks avastasin, et Kaubamajas ikka müüdi, oli lihtsalt teise pakendisse villitud. Silly me! Homsest algab igatahes üks korralik tugev soolepuhastuskuur ja loodetavasti saan ka kaalu normaalselt liikuma.
Ma korraks veel mõtlesin, et ehk ongi iga 10 kilo tagant selline loll seisak, sest 80 kg kandis tekkis täpselt samamoodi täielik nullseis. Kaal kiikus päevade lõikes pisut üles-alla, aga suures plaanis seisis kõik tardunult paigal.
Eile oli vastlapäev. Kuna aga minu mees on kodust ära ja nädalavahetusel sisseaetud kringel annab siiani tunda, loobusin igasugusest vastlakukliga maiustamisest. Olen enda keha peale (ja mõistuse peale ka) nii pahane, et mul ei tekkinud isugi. Kuigi keha jaoks on see ilmselt tänuväärne.
Ja homme on valentinipäev. Ma ei ostnud ei Raunole, ei ühelegi sõbrale midagi magusat (see ju kombeks on). Kui mina ei saa, siis ei saa keegi. Just nii kurimuri olengi!
Emotsionaalselt on taoline olukord väga kurnav ja tekitab taas tunde, et ma ei saagi millegagi hakkama. Äkki ma olengi loodud 70-kiloseks ja mulle ongi ette nähtud kõhuvoldid ja lehvitajalihas õlavarrel? Äkki on mu kaal hoopis katki? Kuigi tõenäosus on väike. Ma ei oska ennast enam kuidagi rohkem kokku ka võtta, sest olen nädalavahetust välja arvates ikka väga korralikult toitunud, trennidest rääkimata. Eks ma üritan positiivselt mõelda, aga peeglist vaatab ikka vastu mõni kilo liiga suur mina.
Vahel lihtsalt on nii, et negatiivne tuleb suust kergemini välja kui positiivne. Küllap aitab mu väike ving ja virin mõtetele survepesu teha ja homme on jälle kergem :)
Kaal 70,4 kg
No comments:
Post a Comment