Brand new kind of me

Eile hõiskasin Viktorile tagasihoidlikult, et mu kaal hakkas lõpuks liikuma ja näitas eile hommikul 69,7 kg. Imetlesime koos šokolaaditorti, mis oli klubisse toodud, vestlesime teemal ja tema muidugi, et eiiiii, sina veel ei tohi, aga tal oli mu kaalulanguse üle hea meel ja seda oli näha. Kaua ma seda kummi venitan, ühel hetkel see lihtsalt ei venigi enam ja läheb katki. Millest aga rääkida tahtsin? Ikka märkidest, jälle. Ma ei usu juhustesse ja arvan, et siin elus on meile kõik ette määratud ja asjad juhtuvad alati põhjusega. Kinnitust sellest praegu kirjutada andis mulle veel Kadri Luige tänahommikune postitus oma Facebooki lehel, kus ta kirjeldas täpselt juhtumit, mille sarnaseid olen isegi kogenud. Olukord, kus midagi üllatavat juhtub, mis omakorda paneb meid imestama, kuidas see võimalik on. Ma nõustun temaga sajaprotsendiliselt - juhuseid pole olemas!

Kui mõni aeg tagasi raadiost esimest korda Alicia Keysi uut laulu "Brand new me" kuulsin, süvenesin kohe sõnadesse. Mõtlesin endamisi, et see laul räägiks natuke nagu minust ja sellest, mida viimase 9 kuu jooksul läbi olen elanud, kaalulangetusele kaasa arvatud sotsiaalne elu, inimsuhted jms. See laul läbis mu kere nagu tulejutt, tuues mälusopist välja kõik selle, mis vahepeal juba ununenud oli. Eilses spinnis aga oli uus musa ja hõissassaa - venituslugu oli just see Alicia "Brand new me". See ei ole normaalne, et Viktor just enne venitamist mainis rõõmsalt üle saali, et Brittal hakkas kaal liikuma ja ta pühendab selle laulu mulle. Sellest hetkest oli mul venitusele raske keskenduda, kuna pidin keskenduma hoopis pisarate tagasihoidmisele. Klomp kurgus, kuulasin neid sõnu jälle. Hea meelega oleks joovastusest üle saali midagi kiljunud, kuna tunded pressisid mu seest nii kõvasti välja, et ma tahtsin lõhkeda. Rahunesin õnneks maha, aga saalist jooksin välja, peas mõte, et sellest saagu uus blogipostitus. Ei saa juhtuda niisama lambist, et just see laul just sellel hetkel tema musavalikusse sattus ja et need sõnad ta suust just sellel päeval kostusid. Ja et mina olin just varem selle laulu sõnade üle sügavalt järele mõelnud.
Ma pean rõhutama, et kõik minu elus toimunu on juhtunud just õigel ajal, õiges kohas, õiges koguses ja ma pean rõhutama, et juhuse hooleks pole siin midagi jäetud.

Täna vaatasin tagantjärele TV3-s jooksva kaalusaate viimast osa, kus noor, 21-aastane Kaidi, kes kaalus 121 kg ja kelle vööümbermõõt oli koguni 136 cm, aastaga 5 kilogi alla ei suutnud võtta. Vabandused ette ja taha, laiskus ja tahtejõu puudumine moodustasid kokku täieliku ebaõnnestumise. Oli näha, et mõõnaperioode leevendas ta vanade eluviiside juurde naasmisega ja ilmselt ei teadvustanud endale üldse, et laseb väga hea võimaluse käest, esiotsa oma tervise. Ma üldse ei pane talle seda pahaks, olen olnud sarnases olukorras, kus vabanduste leidmine tundub kergem lahendus, aga tema puhul on tõenäoliselt esimene samm enese sisse vaatamine ja arenguvestluse pidamine. Ju ei olnud praegu tema jaoks õige aeg ja ehk on ta liiga noor, et elu sügavamaid kihte uurida. Minagi õppisin seda alles nüüd tegema. Kahju on aga sellest, et võimalus jäi saamata mõnel teisel ülekaalulisel, kes oleks endast 110% andnud.

See saade andis mulle võimaluse taaskord mõelda, kui õnnelik ma oma kehas olen, olenemata vahepealsetest seisakutest, tagasilöökidest ja mõõnadest. Ma olen suutnud endast nii palju anda, et ma tõusen püsti ja kõnnin edasi, mitte ei naase iga väikse tujumuutuse korral vanade kommete juurde, sest ma ei taha enam vana mina olla. Vaatamata kõigele olen ma oma keha ja mõistuse üle uhke ja tunnen, kuidas ma hakkan ennast järjest rohkem armastama. Hoolimata sünnipäevadel patustamisest, olen oma uues eluviisis tugevalt sees ja ei plaanigi seda endiseks muuta. Mõte rasvastest kartulikrõpsudest või mäki burksist ajab juba ihukarvad püsti. Ja see ongi tulemus, milleni tahtsin jõuda - võõrduda ebavajalikust toidust ja tarbida seda nii vähe kui võimalik.

Lähiajal teen ära ka uue Jawoni testi ja siis saan ka reaalsed tulemused, milleni ma jõudnud olen. Seniks aga mõtlen Viktori sõnadele, mida ta ikka reedeti väsimatult mulle kordab, alates "ole tubli"-st kuni pikemate tagajärgi ja eesmärke kajastavate repliikideni.
Ja mõtlen märkidele ka. Neid on meie ümber nii palju, et tõlgendamist vajaks enamik kui mitte kõik.

Welcome to brand new kind of me :)

Nälg majas

Mida teha, kui kõht on tühi? Söömine oleks ehk lahendus. Aga mida teha, kui kõht on konstantselt järeleandmisi tegemata vaakumis? Süüa end surnuks?

Minust on viimase kuuga saanud hullumiseni nälginud hunt. Just. Kõht on kogu aeg tühi ja ma ei suuda olukorrale enam muud lahendust leida, kui et lihtsalt süüa nii palju, kuni kõht saab täis. See aga pole eriti arukas lahendus, kuna kaalutõus on siis garanteeritud. Kuna ma toidupäevikut enam ei täida, ei ole mul toidukogustest tegelikult aimugi olnud. Kuni eelmise nädalani. Mu kaal seisab koha peal ja püüdlused seda uuesti allapoole liikuma saada on nagu peaga vastu seina jooksmine. Mitte midagi ei muutu. Ainult ise muutud närvilisemaks ja peeglisse vatamine muutub aina õudsemaks kogemuseks. Eelmisel nädalal püüdsin toidupäevikusse oma järgmist päeva ette planeerida. Sisestasin kogused, mida viimasel ajal sisse söönud olen. Olgu mainitud, et minu päevane kaloraaž võiks olla 1666 kcal. Sisestasin oma toidud päevikusse ja oh imet - ilma lõunasöögita oli ligi 1700 kcal täis. Lõunasööki ma päevikusse kanda ei saanud, kuna söön iga päev väljas ja ei tea iial ette, mida seekord pakutakse. Tihtipeale jäävad mu lõunasöögid 300-500 kcal vahemikku. Kui see numbri nüüd 1700-le liita, siis tulemuseks on täiesti tavaline kaalusäilitaja kaloraaž. No fuck it! See oli tõestuseks, et mu toidukogused on nii salaja ja märkamatult suurenenud. Aga kuna kõht on võrreldes varasema ajaga ikka meeletult tühi, siis söön ikka seni, kuni kõht täis saab.

Viktor rääkis mulle ammu, et mida rohkem ma trenni teen, seda kiiremaks muutub mu ainevahetus. Kui välja arvata vahepealne kõhukinnisus, siis ausalt, ma ei saa tõesti enam aru, kuhu see söök kaob. Mu kõht oleks nagu põhjatu auk, mille täitmiseks kulub tervele armeele mõeldud söök. Ma meenutan varsti juba teismelisi poisse, kes on täielikud toiduraiskajad, ainult selle vahega, et minul toidukoguste suurenedes kaal tõuseb, nemad on aga samasugused makaronid edasi (kuni suureks kasvavad). Minu jaoks tundub uskumatu, kuidas ma vähem kui aasta aega tagasi ei suutnud 1400 kcal täis süüa ja piirdusin tihti 1200-1300-ga, kuna kõht oli pidevalt täis ja kuidas nüüd võin vabalt 2000 kcal täis süüa, nii et silm ka ei pilgu.

Mis mu lahendus siis on? Planeerisin paar päeva toidukordi veel ette ja kärpisin vägevalt koguseid. Või noh, nii, et päevane kaloraaž jääks ikka 1600-1700 vahele. Tulemus: hundinälg. Minu mõtted on päeva jooksul umbes sellised: "Jumal tänatud, hommik, tahaks juba süüa. See oli nii hea, et võtaks veel. Jumal küll, kaks tundi peab veel vahepalani ootama, ma ei suuda enam. (vahib igatsevalt võileiva poole). Mmm, kui hea võileib, suur ja paksult manti täis. Tund möödas, tahaks süüa. Millal lõunat juba saab? Nii kaua peab veel ootama. Ooo.. hiigelports lõunaks. Ei, nii palju ei saa. Jagan teraviljaportsjoni kolmeks ja kolmandiku söön ära. Pool tundi hiljem - tahaks süüa. Millal vahepala saab? Krt, trenn ka veel. Enne trenni ei jõua süüa, võtan kohvi. Pean siis kahe trenni vahel midagi kerget sööma. Appi, sinna on ju kolm tundi aega, ma ei kannata enam."
No umbes selline on mu päev. Pärast trenni mõtlen, et saaks võimalikult kiiresti koju sööma.
Täna öösel nägin uneski söömist. Oli mingi üritus ja seal toimus lõunasöök. Toidukogused olid meeletud, korjasin sealt kokku kõike, mida sai, alates puuviljadest lõpetades tortidega. Sõin pool ära ja kolisin miskipärast teise lauda. Selleks ajaks aga oli mu toiduhunnikust alles jäänud vaid pirn ja kodujuust ja teised lauasolijad vaatasid mind sellise näoga, et issand, miks sa nii vähe sööd, dieedil oled või. Nad ei teadnud, et hetk tagasi õgisin ära prae, mitu saia ja hunniku torti.

Praegu tegelengi nüüd koguste vähendamisega ja proovin mõtteid söögist eemale saada. Ma sügavalt loodan, et pikal ja pimedal talvel on selles kõiges oma koorem kanda ning koos kevade ja päikesevalgusega väheneb ka söögiisu. Ilus unistus...

Täna hommikul näitas kaalunumber 69,7 kg. Kuhu edasi, ei tea...

Kiunaaž ja muud hädad

Hea aeg jälle üle pika aja vinguda. Mu keha ei tee minuga enam koostööd ja nii palju kui ma end tagasi ei hoiaks, tahaks ma talle tõesti halvasti öelda. No mida põrgut sa mängid minuga?!?! Juba kuu aega tagasi lõi esimest korda üle mitme-setme aasta kaalule ette number 6. Ma olin lihtsalt nii õnnelik ja kujutasin juba ette, kuidas nüüd läheb kõik lepase reega, sest eesmärk on käegakatsutav. Praeguseks on seis aga selline, et sõna otseses mõttes ongi seis. Ja see ärritab mind lihtsalt nii jubedalt, et ma ei oska jälle kuidagi ära olla. Ühel hommikul kaalule astudes on jälle ilus 69,8 või 69,9, järgmisel päeval viskab taas 70,1 peale. Ja nii see kiigub ja kiigub terve kuu aega ühe koha peal.
Eks muidugi osa sellest läheb nädalavahetuse kapsaaeda, kui Heleni 25.juubelit tähistasime. Sünnipäev kestis kokku kolm päeva ja ausalt, ma ei liialda, kui ütlen, et sõin vist terve kilo kringlit üksi ära. See lihtsalt oli nii hea ja ma ei andnud taas endale absoluutselt aru, mida ma teen. Muidugi, tagantjärele on eriti hea targutada - oleks võinud ju nii ja naa. Aga see ei tee kahjuks midagi kergemaks. Mina ei tea, mis see probleem on, aga täna tunnen ma ennast nagu õhupall. Kõht on kinni, vesi on kinni, kõik, mis sisse läheb, jääbki sinna. Kas tõesti tekitas suur saiakogus sellise reaktsiooni, et kolm-neli päeva hiljem avalduvad siis need jubedad nähud?!
Igatahes ostsin endale koju jälle hunniku Activia joogijogurteid (need on mulle alati hästi mõjunud) ja Canah'i kanepi kiudainepulbri. Otsisin seda jälle taga nagu nõela heinakuhjast, mitte kuskil saada polnud. Lõpuks avastasin, et Kaubamajas ikka müüdi, oli lihtsalt teise pakendisse villitud. Silly me! Homsest algab igatahes üks korralik tugev soolepuhastuskuur ja loodetavasti saan ka kaalu normaalselt liikuma.
Ma korraks veel mõtlesin, et ehk ongi iga 10 kilo tagant selline loll seisak, sest 80 kg kandis tekkis täpselt samamoodi täielik nullseis. Kaal kiikus päevade lõikes pisut üles-alla, aga suures plaanis seisis kõik tardunult paigal.

Eile oli vastlapäev. Kuna aga minu mees on kodust ära ja nädalavahetusel sisseaetud kringel annab siiani tunda, loobusin igasugusest vastlakukliga maiustamisest. Olen enda keha peale (ja mõistuse peale ka) nii pahane, et mul ei tekkinud isugi. Kuigi keha jaoks on see ilmselt tänuväärne.
Ja homme on valentinipäev. Ma ei ostnud ei Raunole, ei ühelegi sõbrale midagi magusat (see ju kombeks on). Kui mina ei saa, siis ei saa keegi. Just nii kurimuri olengi!

Emotsionaalselt on taoline olukord väga kurnav ja tekitab taas tunde, et ma ei saagi millegagi hakkama. Äkki ma olengi loodud 70-kiloseks ja mulle ongi ette nähtud kõhuvoldid ja lehvitajalihas õlavarrel? Äkki on mu kaal hoopis katki? Kuigi tõenäosus on väike. Ma ei oska ennast enam kuidagi rohkem kokku ka võtta, sest olen nädalavahetust välja arvates ikka väga korralikult toitunud, trennidest rääkimata. Eks ma üritan positiivselt mõelda, aga peeglist vaatab ikka vastu mõni kilo liiga suur mina.
Vahel lihtsalt on nii, et negatiivne tuleb suust kergemini välja kui positiivne. Küllap aitab mu väike ving ja virin mõtetele survepesu teha ja homme on jälle kergem :)

Kaal 70,4 kg

Halvad asjad, aidaa!

Oli siin üks päev hiljuti, kui ma avastasin, et issand, toidukaubad hakkavad meil järjest paremuse poole liikuma. Mulle meeldib, et eestlane (k.a mina) on saanud palju terviseteadlikumaks ja ei osta nii kergekäeliselt poodidest igasugust saasta kokku, millel pole mingit muud väärtust kui vaid rahaline. Ehk tervislik ja normaalne ( rõhutan NORMAALNE) toit pressib aina enam esile ning toidud, mis on säilitusainetest, igasugu E-dest ja muudest tähtedest, suhkrust ja soolast üleküllastunud, jäävad aina enam tähelepanuta.
Mis mind ajendas seda rõõmuhõiget välja hüüdma? Felix on turule tulnud uue ketšupiga, millesse pole lisatud suhkrut. Jah, täitsa suhkruvaba! Mina, kes ma olen lapsest saati olnud nagu ketšupivampiir (suuremaks saades õnneks pisut võõrdusin), olen selle üle kohe päris rõõmus. Minu kaalulangetusperioodi jooksul lõikasin ma igasugused kastmed (peale maitsestamata jogurti) ära, just neisse lisatud suhkrute pärast, kuid vahel tahtsin lihtsalt nii väga tatraportsu või ahjust tulnud kanafilee ketšupikuhja alla matta. Ja no ega igavesti endale lemmikuid keelata saagi, varsti hakkab kõrvust auru tulema ja pea kuumeneb üle. Seega ma vahel ikka tilgakese taldrikule ära eksitasin. Nüüd aga, kui Felix teeb suhkruvaba ketšupit, kavatsen ma selle täitsa ära proovida. Mis ei tähenda, et ma muutun jälle ketšupivampiiriks (mida muide on Rauno täditütar - appi, ta võib isegi eraldi einena ketšupit süüa, valab selle kaussi ja puistab paar makaroni peale ja ongi :D), aga julgemalt kastan oma toite ilmselt küll.

Mis siis veel... Almal tulid müügile uued Kodused jogurtid. Kohe nii kodused, et koostises on vaid viis komponenti: täispiim, maasikad (vm marjad 12%), suhkur, tärklis, juuretis. Jah, päris suhkruvabad need ei ole, aga kui midagi magusat maiustamiseks tahan, siis need väiksed jogurtid on küll võrratud ja kordi parem valik kui kommid. Toiteväärtuselt jäävad igatahes minu piiridesse: 100 g jogurtis on 87 kcal, valke 2,8 g, rasvu 2,8 g, süsivesikuid 12,6 g (millest suhkruid 12 g), soola 0,1 g (mille sisaldus tuleb ainult loodusliku naatriumi olemasolust).
Täpselt paras ports, siidjalt kreemine koostis ja jogurt ise lausa kiljub õnnest, et pole kräppi täis süstitud. Vaimustav! Ma lisan jogurtile veel paar-kolm teelusikatäit kookoshelbeid  ja olengi seitsmendas taevas. Nii fantastiline maius!
Sama on ka Tere piimatoodetega, nt Natural jogurtid, mis on laktoosivabad ja jällegi jamast puhtad. Tõesti, ma ei tea, millised E-d on pahad ja millised head, aga ma rõõmustan ikka, kui reklaamitakse, et pahasid E-sid tootele lisatud pole :)

Ma loodan, et ma võin selliste väikeste asjade üle rõõmustada. Mu organism on heade toitudega nii ära hellitatud (heas mõttes), et iga uus terviseteadlikum toode võidab automaatselt mu südame. Ja ketšupi ma plaanin lähiajal ära proovida, pean ainult välja mõtlema, mida selle juurde süüa teha.

Varsti kirjutan kaalunumbritest ka, seniks aga head sõbrakuu algust! Kevad juba mõtleb meie peale! :)

B