Kuidas Britta Poolas ellu jäi vol. 2

Kui kaubakeskus risti ja põiki läbi kõnnitud, asusime hotelli poole teele. Kui ma pole parasjagu roolis, olen ma väga kehv orienteeruja ja koordineeruja, nii et millises Varssavi küljealuses osas me ööbisime, ei tea.
Hotell oli väike, odav, aga talutav. Kõige rohkem kardan ma suvalistes odavates hotellides just tualettruume. Tihti on need rääbakad ja ega väga pesema ei kipu, kui on oht veel döörtimaks muutuda. Seal aga oli kõik ok. Mitte midagi luksuslikku, aga üheks ööks täiesti paras pind väsinud kere alla.
Pestud-kustud-kammitud, võtsin ühendust Eestiga. Ise juba poolunes, tunnistasin Viktorile kõik üles, mida ma päeva jooksul sööma pidin. Päevikut ju täita ei saanud. Vähe sellest, et toidupäevikus neid toite ei eksisteeri, ei suudaks ma koostisosigi täpselt eristada. Uni oli igatahes magus. Arvestades, et ligi 20 h üleval oldud, maitses uni sel ööl magusamini kui Grycani jäätis.

Ärkasime meie aja järgi 7:30. Oli aeg alustada tõelist ostlemist (hulgiladudes kulus loodetust vähem raha). Sõitsime minu lemmikkohta, Maximusse. Maximus koosneb neljast hiiglaslikust kaubaangaarist, mis on otsast otsani head ja paremat täis. Ehkki tänaseks on juurde ehitatud ka viies sama suur angaar, piirdusime meie nelja külastusega, sest viies on veel üsna kauplustest tühi. Enne veel aga hommikusöök. Angaarid avati kohaliku aja järgi kl 8, meie kella järgi kl 9. Nii et meil oli ligi tund aega kõrvalasuvas mäkdoonaldsis tsillimiseks. Jaaaa, ma olen lubanud mäkist lahku minna, aga no kui hommikusööginälg ikka tagumikust järab, tuleb midagi välja mõelda. Õnneks pakkus mäkk meile normaalset sööki ka. Minu valikuks sai jogurt marjade ja müsliga ning värske apelsinimahl ja kohv. Selliseid asju ma meie kohalikes mäkkides veel näinud pole.

Maximuse pikad kaubakoridorid on juba tunduvalt esinduslikuma välimusega kui hulgiladudes. Neljast angaarist esimeses võib leiduda ka brändikaupa. Mida angaar edasi, seda hiinakamaks kaup muutus. Tiirutasime kohe päris mitu head tundi maha ja korjasime kokku kõike, mida sai. Saagiks saapaid, särke, pükse, kleite, ühe tagi sain veel, lisaks sügismantli ja Raunole ka veel kaks jopet. Kui nälg näpistas, külastasime ühte kolmest söögikohast, mis asus täpselt kahe angaari ühenduskohal. Need ühenduskoridorid olid nagu lennukid, väikeste akendega. Aga mis sai lõunasöögiks - ülla ülla! Taas kanakebab. Seekord pita saia sees, sest sellist krõbedat kesta nagu Numan Kebabis neil ei pakutud. Kõht punnis, kõndisime Maximuse veelkord edasi-tagasi läbi, juhuks, kui miskit kahe silma vahele jäi.

Isa käis samal ajal oma asju toimetamas ja tagasi jõudes suundusime juba Varssavist ära, et hakata Lomzasse sõitma. Lomzas pidi reisibuss isa peale korjama, et edasi Horvaatiasse sõita. Veel enne aga külastasime M1 kaubanduskeskust. Ka see polnud mitte väike keskus. Kõndimist oli ikka kilomeetrite jagu, mõned asjad sai ka ostetud. Ja ka sealt keskusest ei puudunud Grycani paradiisikohvik. Ma ei suutnud vastu panna veel ühele jäätisele, kuid seekord valisin juba ploomidesserdi, mis koosnes kolmest erinevast jäätisepallist, mis omavahel suurepäraselt kokku sobitusid, värsketest ploomisektoritest ja peale niristati veel šokolaadikastet. Otsustasin, et üksi ma seda portsu ära ei söö ja jagasin maiust Raunoga. Igatahes oli see taevalik ja igat ampsu väärt.

Õhtusöök sai peetud Lomzas. Isa ära saadetud, istusime Raunoga ühes suvalises teepealses kohvikus ja valisime, mida süüa. Kell oli meie aja järgi juba 21 paiku, nii et eriti toekat õhtusööki me ei tahtnud. Menüü oli nii poola kui inglise keeles ja inglisekeelset teksti jälgides valisime mõlemad kapsarullid värske salatiga ning kohvi. Kui söök lauda toodi, oli kapsarullist asi kaugel. Kummalegi visati lauale pool siga. Ja ma ei liialda. Hapukapsaga koos serveeriti seakooti, mille ühest portsust jätkunuks kolmele mehele. Lisaks veel suur kausitäis kolme sorti värsket salatit. Nojah, mis seal ikka. Poola keeles nagu nendega vaidlema ei hakka, inglise keelt teenindaja ei vallanud ja vene keelega olime ise jännis. Tellitud "supp" tuli ära süüa. Ilmselgelt olid portsud nii suured, et me kumbki ei jaksanud lõpuni süüa. Rääkimata sellest, et oli juba hilisõhtu ja pikk istuv tagasisõit ees. Ma seedisin seda siga veel järgmise päeva lõunani.

Tagasisõit kulges uniselt. Rauno oli sunnitud üksi terve tee sõitma, kuna minul oli suunataju täiesti kadunud. Ma lubasin Raunole, et olen temaga üleval nii kaua kui võimalik, kuid väsitav päev tegi oma töö ja ma kustusin enne Poola-Leedu piiri. Lomzast oli sinna maad u 160 km. Terve Leedu ma magasin ja ärkasin, magasin ja ärkasin. Lätit enam ei mäleta. Järgmisel hetkel oli väljas valge ja raadiost kostus SkyPlusi hommikuprogramm. Kell oli 7 paiku hommikul ja meie pöörasime koduväravast sisse. Elvas ikka. Pakkisime asjad oma autosse ümber ja ajasime veel emaga törts juttu enne, kui Tallinna poole sõitma hakkasime. Ma küll pakkusin end autojuhiks, kuna olin piisavalt maganud, et ise sõita, aga Rauno keeldus. Jah.. vapper sõdalane, nagu ta on. Ise oli juba 24 h üleval olnud ja ikka tahtis ise sõita. Tee peal haarasime Statoilist veel ühe hommikukohvi, süüa me ei tahtnud. Poola siga oli siiani keres. Õnnelikult Tallinnas tagasi, oli esimene tegevus magamaminek. Jumal tänatud, et mul oli vaba päev. Otsustasin sel päeval isutusest mitte juurde süüa ja piirdusin õhtupoolikul paari õunaga. Poola oma toitudega väga ei hellitanud, kuid õnneks kaalunumbrile hävitavalt ka ei mõjunud. Olen siiani elus ja terve ja jätkan samas vaimus, nii kui jaksan.

Igatahes mõjuvad taolised kogemused mu suurele projektile virgastavalt ning ma olen suutnud juba õppida mitte kartma koduvälistes kohtades söömist. Ma olen jõudnud sellesse punkti, kus väljapääsmatus olukorras teen lihtsalt halbadest parimad valikud ning tagasi rutiini naastes jätkan vanade harjumustega. Nii väldib mu keha ka pidevat söögimurestressi ja ma saan ükskõik kus pisut vabamalt hingata. Jällegi õppetund uue kogemuse näol.