Kuidas Britta Poolas ellu jäi, vol 1.

Juba pea kuu aega tagasi tegime Raunoga plaani, et sept alguses, kui isa (minu äi) Poola kaupa tooma läheb, pressime ennast ka kaasa ja teeme väikse ostutuuri. Rauno isal on paar poekest, mille kaubavarusid ta Poolas täiendamas käib. Tegemist on kõige tavalisema Hiina marketikaubaga, millel hinnad seal praktiliselt olematud, aga Eestis kordi kallimad. Ma üldsegi ei taha rääkida Sadamarketist. Mina ju tean, mis need asjad tegelikult maksavad, see on kohutav, mis hindu turistide jaoks välja mõeldakse. Need pole enam 200- ega ka 300-protsendilised juurdehindlused. Siin me räägime pigem juba 3000-protsendilisest juurdehindlusest. No igatahes.
Seekordne tripp ei olnud mu jaoks esimene. Olen varasemalt kaasas käinud ühel Leedu ja kahel Poola ostureisil. Miks ma aga kõik selle praegu blogisse kirjutan, ongi see, et inimesed saaksid teada, kuidas ostlemine meie moodi käib. See pole lihtsalt sõidame-Poola-ja-ostleme-suures-kaubanduskeskuses-reis, see  tähendab 12 h autosõitu (pluss tagasisõit), enamasti öösel, 15 h jalgadel püsimist, kahtlaseid sööke, lärmakaid hiinlasi ja mida kõike veel. Minu jaoks on see aga alati elamus omaette. See maailm seal on midagi täiesti teistmoodi, kui me oleme harjunud nägema. Ja sellepärast ma naudin ka neid reise.
Viimati käisin mina Poolas viis aastat tagasi. Ka sellepärast oli keskkonnavahetus jälle värskendav.

Hoonete plaan

Sõitu alustasime Elvast pühapäeval u kl 18:45. Ma püüdsin ennast võimalikult kaua ärkvel hoida, et hiljem parem uni tuleks. Ees ootas ju öösõit. Paraku sai laupäeval natuke väljas ringi trallitud ja tõbine olek tegi oma töö, nii et ma jäin magama juba pärast Rõngut (u 13 km Elvast). Läti piiri ma ei näinudki. Tegelikult magasin ma kõikide piiriületuste ajal. Varssavisse saabusime hommikul kl 7, meie aja järgi (nende aja järgi siis kl 6). Suured hulgilaod linna ääres olid juba avatud. Seal hakkab elu käima juba 4-5 ajal hommikul. Kauba vastuvõtmised-väljaviimised, müümised-ostmised, sagimist oli palju.
Kuna öö oli vahel, vajasime kõik värskendust. Hamba- ja näopesu sai tehtud ühes laovetsus. Võin kohe mainida, et nendes ladudes mingit luksust ei näe, varahommikul on need kahtlased tualetid veel kõige viisakama välimusega. Päeva jooksul mina rohkem sinna oma nina ei pistnud.

Hommikusöögi veetsime mingis kummalises kohvikus. Kuna kaubeldakse hiinast pärit toodetega, on ka müüjad jm kaupmehed enamasti pilusilmsed. St et söögiks on samuti enamasti hiina toit. Aga see pole võrreldavgi meil müüdava Hiina kiirtoiduga. Seal on letis ikka selliseid imeasju, et pigem jään nälga, kui midagi maitsen. Rauno ja isa igatahes kiitsid ühte kanasuppi, mida nad alati seal kohvikus söövad. Tellisin väikse portsjoni siis endalegi. Mul on kahju, et ma ei saanud pilti teha, kuna öö jooksul oli mu telefon pildi tasku visanud. See supp oli midagi kirjeldamatut. Mul on siiani see lõhn ninas kinni. Väike portsjon tähendas nende mõistes pooleliitrist kaussi. Supp ise oli maitsetu läbipaistev puljong, sees keedetud kanafilee, lumivalged lintmakaronid, valge mugulsibul ja murulauk. See kõik kokku maitses nagu ülekeedetud kana ja millegi tundmatu segu. Suutsin alla luristada vaevu mõned lusikatäied ja loobusin. Mehed sõid nii, et suu matsus. Minul aga on kanasupist nüüd eluaegne trauma. Jõin ära oma kohvi, mis oli samuti vesine lurr ja suundusime juba seiklusele.

Üks paljudest kingaboksidest

Laoruumid

Kui neid hulgiladusid kirjeldada, siis lühidalt kokku võttes on see üks suur labürint, mis koosneb omakorda väiksematest labürintidest. Ladusid endid oli ühel pool tänavat vist 6 ja teisel pool 9 ning need kõik olid nii suured, et pikkupidi oli raskusi ühest otsast teise nägemisega. Risti-rästi kaubatunnelid ja sadu-sadu bokse, mis müüsid selliseid imeasju, et me ei kujutaks ettegi, mida nende kõikidega tehagi saab. Eraldi olid riide-, pisuteeria-, kodukauba- jm kaubalaod. Kaupmehed jm asjapulgad liiklesid angaaride vahet tõikeratastega. Need olid sellised spetsiaalsed, mille eesosas oli veel puidust plaat, kuhu kaubakaste toetada. Ja nii nad seal siis kärutasid oma ratastega ringi. Teistest liiklejatest oli neil üsna ükskõik, jääd ette või ei jää, nemad sõidavad ikka otse edasi. Sellist suhtumist kohtab ka autoparklas, kus tõukerattavendi ja muidu jalavendi autosega segamini liigub. Nad reaalselt kõnnivad autole ette, nii et isegi ei vaata, kas ohtu on või ei.

Minu esimene ost oli nahktagi, mis maksis 80 zl ( u 20 €). Hiina riideid ostes on aga suur võimalus alaväärsuskompleksi tekkimiseks. Nad on nii väikesed mini-inimesed, et minusugused hiiglaseurooplased lähevad sinna vaid XXXL riideid ostma. Nende XL on võrreldav meie M suurusega.
Üldiselt aga on hulgiladudes raske vabalt ostelda, kuna tegemist on siiski HULGImüüjatega, st sa peaksid ostma ka hulgi. Üksikult müüsid asju väga vähesed boksid. Ja vähe sellest, et poola keel on niigi susisev ja arusaamatu, rääkisid hiinlased seda veel segasemalt. Omavahel suhtlesid nad hiina keeles, poolakatega poola keeles ja ostjatega kummalises segakeeles. Meie saime terve reisi jooksul suhelda nii vene, poola, hiina, inglise kui kehakeeles. Inglise keel, millega me oleks ainsana ideaalselt hakkama saanud, on nende jaoks täiesti arusaamatu. Ei oska ka poolakad ise inglise keelt. Õnneks on meil käed-jalad ja kalkulaatorid, mis numbreid näitavad.
Meie hulgikaup oli kolm pakki sokke, igas 12 paari. Kuna sokiikaldus tekib meie peres üsna tihti (põhjuseks näiteks õgardist pesumasin), on Poolast hulgi neid hea osta. 12 sokipaariga pakk maksis 10 zl, mis teeb 2,4 €. Ühe sokipaari eest 20 senti välja käia polegi vist nii suur kulutus, või mis? :)
Üldiselt piirdus meie hulgilaos käik u 100 zl kulutusega. Kaupa on nii, et silm ei hooma ja aju ei jõua järele, aga osta ei saa, juhul, kui kümmet ühesugust kingapaari ei soovi.

Kebabiputka

Puuviljalett

Lõunaks siirdusime kebabiputkasse, mis nägi kummaline välja, aga see kebab, mis sealt tuli, oli küll väga maitsev. Rauno ei võtnud, kuna tema ajas taga oma särisevat liha (mjasa grila), mida teises kohvikus müüdi. Valisin kanakebabi krõbedas lavaši meenutavas taskus värske salatiga. See oli tõesti nii hea, et ma sööks kohe veel. Magustoiduks soovitas ämm meil otsida üles puuviljalett, kus valmistatakse värskeid puuviljajääjooke. Mõeldud-tehtud. Värskest mangost ja purustatud jääst miksitud smuuti oli tõesti hea punkt lõunasöögile.

Mjasa grila

Kohvik, kus Rauno oma mjasa grilat tellida sai, oli veel kahtlasema väärtusega kui see hommikune. Põrand kleepis nii, et jala tõstmiseks pidi jõudu rakendama. Käsi ei julenud ka igaks juhuks lauale toetada. Küll aga oli särisev panniliha maitsev.

Selleks korraks oli meie šoping hulgiladudes tehtud. Kuna isal oli veel mõned kohad käimata, suundusime meie seniks autosse magama. Öö oli ju praktiliselt magamata. Väljas oli aga palav. Autotermomeeter näitas 27 kraadi sooja. Samal ajal, kui Elvas oli vihma sadanud 15 soojakraadi juures.
Kui isal kaup koos, suundusime edasi Varssavi piiril olevasse Centrum Jankisse. Vot see oli alles kaubanduskeskus. Isegi toidupood oli nii suur, et ettekujutuseks võiks kolm Prismat kõrvuti panna. Minu esimene H&M ost tuli sealt. Jalutasime päris pikalt ringi, kuni kõht tühjaks läks. Söögikohti oli seal ju ka kümneid, alates mäkdoonaldsist kuni suvaliste hiina toidu lettideni. Valisime viisakaima välimusega restoran Sphinxi ning minu õhtusöök sai juba minu moodi - grillitud lõhefilee aurutatud köögiviljadega, kõrvale pirakas latte (kohvinälg oli terve päeva juba tagumikust närinud). Sphinxi kõrval asus aga üks eriline magustoidulett Grycan. See nägi nii vastupandamatult ilus välja. Kõik need jäätised ja sorbetid, mis letis karpides, olid kaunistatud jäätises sisaldusvate koostisosadega, menüüd olid nii kaunilt disainitud ja kui ma sinna leti taha seisin, tundsin, et ma ei saa jätta jäätist ostmata. See oli lihtsalt paradiisliku välimusega. Valitud tiramisu jäätis oli enne hotelli suundumist ideaalne palava ilma jahutus ja mõnus preemia väsitava päeva eest.

Ja siis ma omaette arutasin, miks meil siin jälle jäätiseletid nii mõttetud ja tavalised välja näevad. Mul peab alati olema tohutu jäätiseisu, et ma Jätsijaamast läbi viitsiks astuda. Seal pole lihtsalt midagi erilist. Ainult raha oskavad küsida. Siis ma võin ju ka poodi jäätist ostma minna. Grycan oli aga täiesti ideaalne. Selline koht, kuhu ma läheks suurest ostlemisest turgutust saama. Kõik need kohvijoogid jm, mida nad seal valmistasid, olid nii võrratu välimusega. Ja ma ostaks jäätise või kohvijoogi ja imbuks ümmarguste laudade taga olevatesse valgetesse nahast tugitoolidesse ja mõtleks lihtsalt omaette, et ma olengi paradiisis :)

...