Jõulud ei halastanud mu mõistusele seegi kord ning lõpetasin aasta kahe lisakiloga. Õnneks sain ma regulaarselt trenni teha, muidu oleks ma ilmselt neli kilo raskemana uude aastasse astunud. Aga jõuluteemast kunagi hiljem. Suur rõõm on see, et olen kahe nädalaga saanud neist kahest kilost lahti ja jälle sammukese oma väikesele eesmärgile lähemale. Ma olin eile enne trenni enda üle nii uhke, et ma olen kaks nädalat suutnud elada ilma tobedate näksimiste ja (suhkru)magusata ja ennäe imet! kaks kilo ludinal kadunud. Minu jaoks on see suur saavutus, isegi kui kõrvaltvaatajale ei tundu see nii suure pingutusena. Mina võitlen enda isudega iga päev. Iga jumala päev ma tuletan endale meelde, miks mu keha ei vaja kommi, kooki jm magusat, eriti kui on eesmärk, mis vajab täitmist. Iga jumala päev tuletan endale meelde, et ma olen tugev ja tubli ning sooritusvõimeline ning saan hakkama ka ilma suhkruta. Iga jumala päev, mis lõppeb komistusteta, on minu jaoks võidetud lahing. Ma lähen voodisse mõttega, et olen jälle ühe päeva üle elanud, kiidan end ning olen rahul, et sain endale oma tugevust tõestada. Ja asi polegi mitte niivõrd magusaisus, kui et näksimisvajaduses. Me kõik kipume igavusest midagi näksima ja kuna mulle soolast näksida ei meeldi, pistan ma hea meelega näiteks kotitäie komme põske.
Aga see unenägu, mida ma nägin, kajastas täna küll üht mu suurimat hirmu. Hirmu oma keha ja meele kontrollimatuse ees. Kõik me oleme unes ilmselt näinud, kuidas me jookseme millegi eest või millegi poole, aga oleme nagu mutta kinni jäänud ja edasi ei liigu ning kuhugi jõudmine on piinavalt vaevaline. Mina nägin unes mingit sünnipäeva või tähistamist, kus laual oli palju magusat - kringlid, küpsised, šokolaad, kommid - kõik see, mis mul pea hulluks ajab. Ja ma laususin laua taga need kuldsed sõnad, mida alati sünnipäevadel: "Ah, täna võtan rivitult ja luban endale pisut." Pisut tähendab muidugi seda, et ma söön ennast magusast punni, et hommikul kahetsusega halada, miks ma nii palju sõin.
Neid sõnu lausudes sirutasingi käe esimese kringlitüki järele. Kõige hullem oli see, et mind oli unes kui kaks - päris mina, kes on kaks nädalat palju vaeva näinud, et jõulukilodest lahti saada ja teine mina, kellel oli ükskõik. Ja ma nägin seda söömist pealt ning tahtsin nii väga seda õgivat mina takistada, aga ma ei suutnud. Ma oleks olnud kui kuskil helikindla kasti sees, kust ei kostunud ei hääl ega paistnud liigutused. Ma võisin röökida, proovida ennast teise mina poole sirutada, et koogitükk tal käest rabada, aga miski ei aidanud. Mind tabas täielik paanika, kui nägin, kuidas see kole õgardist mina mu keha ja saavutusi rikub.
Hommikul hambaid pestes meenus, et see oli kõigest uni. Seda sünnipäeva ja söömist pole päriselt olnud. Astusin enesekindlalt kaalule ja nägin, et muutus oli positiivne.
Neid sõnu lausudes sirutasingi käe esimese kringlitüki järele. Kõige hullem oli see, et mind oli unes kui kaks - päris mina, kes on kaks nädalat palju vaeva näinud, et jõulukilodest lahti saada ja teine mina, kellel oli ükskõik. Ja ma nägin seda söömist pealt ning tahtsin nii väga seda õgivat mina takistada, aga ma ei suutnud. Ma oleks olnud kui kuskil helikindla kasti sees, kust ei kostunud ei hääl ega paistnud liigutused. Ma võisin röökida, proovida ennast teise mina poole sirutada, et koogitükk tal käest rabada, aga miski ei aidanud. Mind tabas täielik paanika, kui nägin, kuidas see kole õgardist mina mu keha ja saavutusi rikub.
Hommikul hambaid pestes meenus, et see oli kõigest uni. Seda sünnipäeva ja söömist pole päriselt olnud. Astusin enesekindlalt kaalule ja nägin, et muutus oli positiivne.
Vot nii tugev on alateadvuse jõud. Meil kõigil on hirme, mis vajaksid seljatamist või ignoreerimist, kuna hirmud takistavad meil elada, kogeda ja tunda. Mina aga poleks arvanud, et ma iial selliseid asju kartma hakkan. Samas, ma ei imesta. Olen oma rajal üksi. Keegi mind ei torgi, ei käsi, ei keela. Ainus, kellega ma rinda pean pistma, olengi mina ise. See tähendab, et mina ise otsustan enda eest, teen valikud ja järeldused, sean piirid, motiveerin ja võitlen. Ainult mina vastutan enda tegude eest, mitte keegi teine.
Kes aga juhtus eile Kanal 11-st nägema saadet "Kolm naist paadis", siis võis seal ka mind kohata. Rääkisin põgusalt oma kaaluteest ning valisin saate jaoks välja päris võikad paksupildid. Neid eile telekast vaadates tundus mulle endalegi, et no midaaaa... kes see suur tädi seal on? Eks see mina ise olin, nii naljakas kui mulle ka ei tunduks.
Üsna pea peaks saade üles minema ka Kanal 11 kodulehele, siis postitan selle siia ka.
Seniks aga mõnusat nädalalõppu ja ärge magusaga üle pingutage. Väljas on külm ja keha vajab rohkem energiat enda soojendamiseks, aga kaval aju nõuab kiireks energiaks ikka suhkrut. Ärge siis alluge oma aju provokatsioonidele :)
B
No comments:
Post a Comment