Aitab naljast!

"Aitab naljast!" ütles mu sõiduõpetaja, kui olin linnasõidu ajal tagaistmel istuva Milliga kildu visanud ja ise selle peale kõva häälega naerma pahvatanud. See lause ei unune kunagi, kuna meie sõiduõpetaja oli ise paras "naljavend" ja tavaliselt ajas oma humoorikate ütluste peale kohe rinna kummi. Aga kui keegi teine juhtus pärast teda nalja tegema, oli see juba üleliigne.

Ja nüüd ütlen mina ka: "Aitab naljast!"
Ma olen ikka liiga kaua passiivne olnud ja peaks ometigi rohkem kirjutama. Igasuguseid mõtteid lendab peas iga päev - positiivseid, negatiivseid, õpetlikke, mõtlikke, mõttetuid, sisukaid ja tühje. Satuks ma vaid tihemini oma blogiavarustesse neid kirja panema. Üks mu klientki küsis umbes kuu või kaks tagasi, et miks ma enam ei kirjuta. Tema käivat pidevalt kontrollimas ja uusi postitusi pole üldse.
Ausalt öeldes (ja olengi kohe päris aus) plaanisin ma vahepeal kirjutamise täitsa katki jätta. Kuidagi tuli selline hetk, et nüüd on see teema ammendunud. Mu ellu tekkis igasugused asju, häid ja halbu, olen elanud justkui ühes kehas oma kahe minaga ja püüdnud endas selgusele jõuda. Neil hetkil hääbus kogu kaaluteema, kuna arvasin, et pole vist enam mõtet enda kaalunumbrit suure kella külge panna, kuna mu sees toimub asju, mis niikuinii takistavad mul mõeldud eesmärkideni jõuda.

Jep, olen seest kaheks rebitud. Üks pool minust on sporti nii kiindunud, et ununeb kõik muu. Ma võiks spordisaalis veeta tunde ja tunde, kuna see on koht, kus ma ei tunne stressi, muret, ma saan olla mina ise nende inimestega, kes on seal minu jaoks kallid ja olulised. Ma võiks sinna kasvõi sisse kolida, kui vähegi saaks. Ma elaks ainult trennis. Teine pool tõmbab mind tagasi eraeluliste olukordadega. Ma pean endale meelde tuletama, et mul on elu ka väljaspool spordiklubi. Mul on töö ja pere ja sõbrad ja loomad, kes vajavad minust samuti osa. See muu elu aga muutub vahepeal keerukaks, stressitekitavaks ja pingeliseks, mis omakorda tekitab minus veel suuremat soovi kõige eest trenni põgeneda. Keerulised olukorrad pole minu jaoks. Ma võin paista tugeva inimesena, aga mul on omad nõrkused ja kehv pingetaluvus on üks neist. Ma reaalselt põgenen probleemide eest ja asendan ebameeldiva enda jaoks meeldivaga, et ma ei peaks halbu asju kogema. Ja nii ma olengi nagu kaks inimest - üks mina, kes armastab liikumist ja tahab tervislikult toitudes veel mõne kilo kaotada, ning see teine mina, kes peab igapäevaeluga toime tulema, käima sünnipäevadel, olema hea abikaasa, hea sõbranna ja sööma seda, mida teised pakuvad, unustades täiesti, et mul on ju kaalueesmärk, mis vajab täitmist.

Sellepärast otsustasingi vahelduseks kirjutamise katki jätta, et ma ükskord endas ka selgusele jõuaks. Minust ei ole hetkel kellelegi suurt eeskuju, ma ei tahagi hetkel kellelegi eeskujuks olla. Mul on kõigepealt vaja ennast kokku lappida ja endas selgusele jõuda, siis vaatan edasi, mis saama hakkab. Selle kõige juures aga annan parima, et iseenda jaoks midagigi ära teha.

2013. aasta on lõppenud. Jõulud ja muu trall üle elatud. Sai palju söödud, sai paar kilo juurde võetud, aga ma otsustasin, et ma ei muretse. Ma ei anna isegi uusaastalubadusi, kuna pikaajalised eesmärgid kipuvad ununema ja lubadused luhta minema. Aasta on pikk. Selle jooksul jõuab nii mõndagi korda saata. Mina aga võtan ühe päeva korraga ning vaatan, kuhu rada viib. Muidugi loodan uuest aastat ikka head. Alati ju loodetakse paremat, ilusamat ja targemat aastat, nii minagi. Samas olen ma seest üks paras sasipundar ning selle pusa lahtiharutamiseks on vaja võtta üks päev korraga. Küllap siis aasta lõpus saab jälle kokkuvõtteid teha, kuidas õnnestus.
Fakt on see, et liikumine ja mõõdukas enesedistsipliin jäävad. Enda füüsiliste piiride avastamine aitab mul lõõgastuda. Mõelda vaid. Mõne inimese jaoks on vanniskäik lõõgastumine. Või massaaž või rannas vedelemine. Mina aga tahan trenni teha ja endas uusi võimeid avastada. Aga samas on need asjad, mida ma kaks aastat tagasi poleks suutnud teha. Miks mitte oma palju kilosid kaotanud kehalt midagi uut nõuda, katsetada, proovida ja üritada aina paremini. Ja kui see aitab kasvõi paariks tunniks argimured peast visata, on see parim, mida enda jaoks teha saan.

Püüan edaspidi ka rohkem kirjutada. Kui vähegi võimalust ja häid mõtteid tekib. Ei raatsi blogi ikka niisama unarusse jätta :)

Vahepeal aga jätan siia imetlemiseks Les Mills Fitness Explosion 2013. Suurepärane üritus, millest seekord võtsin osa lava peal päeva läbi viies. Emotsioon aga oli ikkagi vägev :)

Edukat ja sportlikku aastat kõigile!
B