Anna endale võimalus rahulolu tunda

Jupp aega on jälle viimasest postitusest möödas, aga tegelikult on nii, et ega ma mingit tühja pläusti siia kirja panna ei tahagi. Kirjutan siis, kui mul midagi reaalselt ka öelda on. Vaevalt mu blogist keegi huvi tunneks, kui ma iga päev siin oma küllatulnud piparkooginäljast või kõikuvast kaalunumbrist leierdaks.
Saladuskatte all mainin, et kokkuvõttes kaal siiski langeb. Lihtsalt graafiline kõver natuke kiigub ning see muudab languse eriti aeglaseks :)

Niisiis, pikk jutt, s*** jutt. Alustame algusest, sest nüüd on jälle midagi öelda.
See aeg 7. maist praeguseni on olnud üks suur priske ja pikk eneseavastamisprotsess. Minu kerelt on nüüd paari aasta peale kokku kadunud umbes 25 kilo, minu suure eesmärgini on jäänud vaid loetud kilod ning ma olen jõudnud etappi, kus tunnen, et võin aidata ka teisi, kes minu kombel ennast kätte tahavad võtta, aga mingil põhjusel ei suuda, ei oska või ei õnnestu.
Miks mul see tahtmine nii järsku tekkis? Sellepärast, et ma kuulen oma tutvusringkonnas, kuidas minu eeskujul on nii mõnigi naiska püüdnud ennast tervislikuma eluviisi poole utsitada. Kiitvaid kommentaare ja muul moel tähelepanu saan juba igast ilmakaarest. Ma olen üleküllastunud kogu sellest tähelepanust ning viimase mõne nädala jooksul on minu poole pöördutud isegi juba nõuannete saamiseks. Minu? Te soovite minult nõuandeid? Minult, kes ma alles pool aastat tagasi isegi tervislikest eluviisidest mitte midagi ei teadnud ja nälja korral lähimast mäkdoonaldsist leevendust otsisin? See on küll midagi uut. Üllatavalt tunnustav siiski...

Esialgu aga võtsin ette Evka, kuna tema on minu jaoks väga lähedane inimene, kelle peal ma saan oma kriitilist (aga ometi toetavat) meelt harjutada. Mul on lausa valus kuulda, kuidas ta sööb terve päeva jooksul sama palju kui mina hommikuti. Ja mul on lausa valus vaadata, kuidas selline alateadlik enesepiitsutamine null kasu toob. Seega panin tüdruku fakti ette - ta kas jätkab samas vaimus ja elab edasi kehas, mis talle ei meeldi või võtab ennast kokku, ja kohe nii tõsiselt, et ninast veri väljas. Jah, just nii äärmuslik olingi, kui temaga selle teema üles võtsin. Sest kuulda on, kuidas mõni sarnane "kaalulangetaja" oma toidupäevikut kopipasteerib ning kaalutabelisse numbreid välja mõtleb, samal ajal, kui välimuses midagi ei muutu. Kelle jaoks te ometi seda teete???
Sellepärast olen ma Evkaga karm ja olenemata sellest, et tegemist on mu väga armsa sõbrannaga, ei kavatse ma tema suhtes mingeid järeleandmisi teha. Eriti veel arvestades fakti, et ta oli alles poolteist aastat tagasi supervormis ja mina vaatasin teda kui tugevat motivaatorit, enesel silmad kadedusest rohetamas. Ja ma tean, et ta saab sellega hakkama. Ta lihtsalt peab seda ise ka teadma.

Ja siis täna võttis minuga ühendust üks mu hea tuttav. Väga armas tüdruk, spordiga sina peal ja puha. Korraks mõtlesin, et miks tal ometi vaja ennast muuta. Aga see, et inimene on ilus ja näeb hea välja, ei tähenda alati, et ta seda ka seestpoolt tunneb. Ühesõnaga soovis temagi natuke abi toitumise muutmiseks ning otsustasin hetkegi kahtlemata, et ma tahan teda aidata. Minus tekkisid nii ülevoolavad tunded, et ma hõljun siiani 10 cm maapinnast kõrgemal. Mis saaks mulle veel parem tunnustus olla, kui see, et keegi tõesti tahab minu kombel ennast muuta. See on lihtsalt kirjeldamatu tunne olla kellelegi eeskujuks. Eriti veel pärast seda, kui olen juba 10 aastat elanud kuskil paksu vatikihi sees oma tõelist enesekindlat ja julget mina peljates. Jah, võrrelgem seda lõvikonservi söömisega.

Lisaks kõigele annavad need inimesed, kes minu poole nõu ja abi saamiseks pöörduvad, nii palju jõudu ja tahtmist kogu selle asjaga lõpuni minna. Ma ei saa ju "järelkasvu" ees põruda. Selleks, et nende projekt õnnestuks, peab eelkõige õnnestuma nende eeskuju projekt. Ja ma ei kavatsegi ebaõnnestuda. Hoolimata tagasilöökidest olen ma õppinud, et kui kukun, siis tõusen püsti, pühin tolmu püksipõlvedelt ning kõnnin sirge seljaga edasi.

Jätkuvat tahtejõudu ja kannatlikku meelt!

Kaal jätkuvalt 75,5 kg